Vikipeedia

Esimene maailmasõda

(Ümber suunatud leheküljelt Esimene Maailmasõda)

Esimene maailmasõda (I maailmasõda; tuntud ka kui Suur ilmasõda, Sõda kõigi sõdade lõpetamiseks ja I saksa sõda) oli Euroopas puhkenud maailmasõda, mis kestis 1914. aasta 28. juulist kuni 11. novembrini 1918. Globaalselt mobiliseeriti sõjategevuseks kokku 70 miljonit sõdurit, seehulgas 60 miljonit eurooplast, mis tegi sellest ühe ajaloo suurima sõja.[3][4] See oli ka ajaloo üks ohvriterohkemaid konflikte:[5] sõjategevuse tagajärjel hukkus üle 9 miljoni sõduri ja 7 miljoni tsiviilisiku, kuid lisaks suri sõja käigus toime pandud genotsiidide ja 1918. aasta puhkenud Hispaania gripi pandeemia tõttu veel umbes 50–100 miljonit inimest.

Esimene maailmasõda
Ülevalt päripäeva: Suurtükitule tagajärjed Somme'i lahinguväljal, Briti Mark V tankid ületamas Hindenburgi liini, Dardanellidel meremiinile sõitnud Briti sõjalaev HMS Irresistible uppumas, Briti Vickersi kuulipildujameeskond Somme'i lahingus, Saksa õhuväe eskadroni Jagdstaffel 11 Albatros D.III hävituslennukid.
Toimumisaeg 28. juuli 1914 – 11. november 1918
(4 aastat, 3 kuud ja 2 nädalat)
Toimumiskoht Euroopa, Aafrika, Lähis-Ida, Vaikse ookeani saared, Hiina, India ookean, Atlandi ookeani põhja- ja lõunaosa.
Tulemus

Liitlaste võit

Territoriaalsed
muudatused


Osalised
Väejuhid või liidrid
Jõudude suurus
  • Kokku: 42 959 850[1]
  • Venemaa 12 000 000
  • Suurbritannia 8 841 541[2]
  • Prantsusmaa 8 660 000[1]
  • 5 093 140
  • Ameerika Ühendriigid 4 743 826
  • Rumeenia kuningriik 1 234 000
  • Jaapan 800 000
  • Serbia kuningriik 707 343
  • Belgia 380 000
  • Hellenite kuningriik 250 000
  • Portugal 200 000
  • Montenegro Kuningriik 50 000
  • Kokku: 25 248 321[1]
  • Saksa keisririik 13 250 000
  • Austria-Ungari 7 800 000
  • Osmanite riik 2 998 321
  • Bulgaaria kuningriik 1 200 000
Kaotused
  • Sõjaväelised kaotused:
  • 5 525 000 langenut
  • 12 831 500 haavatut
  • Tsiviilkaotused:
  • 4 000 000 hukkunut
  • ...täpsemalt
  • Sõjaväelised kaotused:
  • 4 386 000 langenut
  • 8 388 000 haavatut
  • Tsiviilkaotused:
  • 3 700 000 hukkunut
  • ...täpsemalt

Sõjas osalesid kõik maailma suurvõimud,[6] kes jagunesid vastavalt Prantsusmaast, Venemaast ja Suurbritanniast koosnevaks Antandiks (hiljem laiemalt liitlasvägedeks) ning Saksamaa ja Austria-Ungari juhitud Keskriikideks. Kuigi Itaalia oli 1882. aastast olnud Saksamaa ja Austria-Ungariga sõlmitud Kolmikliidu liige, ei ühinenud ta maailmasõja puhkedes keskriikidega, sest Austria-Ungari oli alustanud sõjategevust kolmikliidu tingimuste vastaselt.[7] Mõlemad pooled said sõja käigus uusi liikmeid: liitlastega ühinesid näiteks Itaalia, Jaapan ja Ameerika Ühendriigid, ning Keskriikidega Osmanite riik ja Bulgaaria.

Sõja päästis valla 28. juunil 1914 Sarajevos toimunud Austria ertshertsogi ja Austria-Ungari troonipärija Franz Ferdinadi atentaat, mille pani toime Jugoslaavia natsionalist Gavrilo Princip. Atentaadi tagajärjel esitas Austria-Ungari Serbiale ultimaatumi, mis tekitas ka Euroopas diplomaatilise kriisi.[8][9] Serbia ei nõustunud ultimaatumi tingimusi täitma, mistõttu kuulutas 28. juulil Austria-Ungari Serbiale sõja. Järgnevate nädalate jooksul kisti keerulise sõjaliste liitude võrgustiku tõttu sõtta kõik Euroopa suurriigid, hiljem levis konflikt edasi üle maailma.

29. juulil kuulutas Venemaa Serbia toetuseks välja osalise mobilisatsiooni, millele järgnes üldmobilisatsiooni väljakuulutamine 30. juulil. 31. juulil alustasid üldmobilisatsiooni Saksamaa ja Austria-Ungari. Saksamaa esitas Venemaale nõude demobiliseerumiseks, kuid Venemaa keeldus ja 1. augustil kuulutas Saksamaa Venemaale sõja. Olles idarindel Saksamaa vastu vähemuses, ärgitas Venemaa samuti Antanti kuuluvat Prantsusmaad avama läänes Saksamaa vastu teine rinne. Prantsusmaa oli nelikümmend aastat tagasi toimunud Prantsuse-Preisi sõjas Saksamaalt lüüa saanud ja pidanud Elsass-Lotringi Saksamaale loovutama. Tingituna sellest kaotusest ja soovist Elsass-Lotring tagasi vallutada, kuulutas Prantsusmaa Venemaa toetuseks 2. augustil välja üldmobilisatsiooni, misjärel kuulutas Saksamaa Prantsusmaale 3. augustil sõja.

Saksa-Prantsuse piir oli varasemate omavaheliste konfliktide tõttu mõlemalt poolt kõvasti kindlustatud, mistõttu tungis Saksamaa Schlieffeni plaani järgides peale põhja suunalt, rünnates Prantsusmaad läbi neutraalsust deklareerinud Belgia ja Luksemburgi. Suurbritannia oli 1839. aasta Londoni lepinguga andnud Belgia neutraliteedile sõjalise garantii ning kuulutas seetõttu 4. augustil Saksamaale sõja.[10][11] Pärast Saksa esmase pealetungi nurjumist septembri algul toimunud Marne'i lahingu tagajärjel muutus sõjategevus läänerindel kurnamis- ja kaevikusõjaks, milles rindejooned kuni 1917. aastani ainult vähesel määral liikusid. idarindel tungis Venemaa Austria-Ungari vastu küll edukalt peale, kuid samas sissetungi Ida-Preisimaale peatasid sakslased edukalt Tannenbergi ja esimese Masuuria järvede lahingute tagajärjel, põhjustades lisaks Vene vägedele suuri kaotuseid. 1914. aasta novembris ühines keskriikidega Osmanite riik, avades Antandi riikide vastu uued rinded Kaukaasias, Mesopotaamias ja Palestiinas. 1915. aastal ühines liitlastega Itaalia ja Keskriikidega Bulgaaria, samuti ühinesid liitlastega 1916. aastal Rumeenia ja 1917. aastal Ameerika Ühendriigid.

1917. aasta mais kukkus Venemaa valitsus revolutsiooni tagajärjel kokku, teine revolutsioon sama aasta novembris ja mitmed sõjalised tagasilöögid sundisid Venemaad 1918. aastal Keskriikidega allkirjastama Brest-Litovski rahulepingu, mis oli sakslaste jaoks märkimisväärne võit, sest võimaldas idarindel olevad väeüksused suunata läände. Pärast 1918. aasta kevadel läänerindel edukalt alanud Saksa pealetungi, koondusid liitlasväed otsustavale vasturünnakule, surudes paljude järjestikuste pealetungidega sakslased lõplikult tagasi. 4. novembril 1918 nõustus Austria-Ungari vaherahuga ja 11. novembril nõustus vaherahu sõlmima ka siseriiklikus kriisis olev Saksamaa, mille tulemusel lõppes sõda liitlasvägede võiduga.

Esimene maailmasõda oli märkimisväärne murdepunkt nii poliitilises, majanduslikus, kultuurilises kui ka sotsiaalses mõttes. Sõja lõpuks või vahetult pärast lõppu lakkasid eksisteerimast Saksa keisririik, Vene Keisririik, Austria-Ungari ja Osmanite riik. Samuti jaotati võitjate vahel ära endised Saksamaa kolooniad. Sõja lõppu peetakse ka 19. sajandil alanud Teise tööstusrevolutsiooni ja Pax Britannica lõpuks. 1919. aasta Pariisi rahukonverentsil surus Suur Nelik (Suurbritannia, Prantsusmaa, Itaalia ja Ameerika Ühendriigid) kaotajatele peale oma rahutingimused, millest tuntuim on Saksamaaga sõlmitud Versailles' rahuleping.[12] Diplomaatiliste lepingute ja puhkenud revolutsioonide/vabadussõdade tulemusena tekkis või taastati Euroopas üheksa iseseisvat riiki. Analoogsete konfliktide ärahoidmiseks tulevikus moodustati Rahvasteliit. Rahvasteliidu missiooni ebaõnnestumine pikemas perspektiivis, koos globaalsete majanduslike raskuste, kaotusest põhjustatud häbi (eriti Saksamaa jaoks) ja natsionalismi tõusuga, olid muuhulgas 1939. aastal alanud teise maailmasõja põhjusteks.[5]

Euroopa poliitiline kaart aastal 1914. Kaardil eristatud neutraalsed riigid, Kolmikliidu riigid ja Antandi riigid

Sõja põhjused

muuda
  Pikemalt artiklis Esimese maailmasõja põhjused
 
Gavrilo Principi kinnipidamine pärast atentaati Franz Ferdinandile

Esimene maailmasõda on saanud oma nimetuse suure sõjatandri (üle 4 miljoni km²) ja sõdivate riikide rohkuse tõttu (sõja lõpuks osales 38 riiki, kus elas 75% tolleaegsest maailma rahvastikust). Esimese maailmasõja põhjusteks olid suurriikide vastuolud: võitlus turgude, tooraineallikate, kapitali ekspordi võimaluste, mõjupiirkondade ja asumaade pärast. Tol ajal oli maailm jaotatud Suurbritannia ja Prantsusmaa kasuks. Tormiliselt arenenud Saksamaa oli 1879. aastal sõlminud sõjalise liidu Austria-Ungariga. 1882. aastal ühines Itaalia sellega ja nii tekkis Kolmikliit. Vastukaaluks Kolmikliidule oli Prantsusmaa 1891–1893 sõlminud liidu Venemaaga, 1904. aastal Suurbritannia ning 1900. ja 1902. aastal salalepingu Itaaliaga; Suurbritannia oli lisaks sõlminud liidu Jaapaniga (1902) ja Inglise-Vene vastuolusid kolooniate pärast Aasias reguleeriva lepingu Venemaaga (1907). Need lepingud olid kujundanud Kolmikliidule vastandliku Antandi.

Esimese maailmasõja puhkemist soodustasid Saksa-Prantsuse vastuolude suurenemine Maroko pärast, Venemaa ja Austria-Ungari vastuolude suurenemine seoses sellega, et viimane annekteeris Bosnia ja Hertsegoviina (1908), ja põhjuseks olid ka Balkani sõjad. Saksamaa eesmärk oli kaotada Suurbritannia ülekaal merel, võtta endale Prantsusmaa, Belgia ja Hollandi asumaad ning vallutada Baltimaad, Poola ja Ukraina. Austria-Ungari tahtis endale Serbiat ja Tšernogooriat. Türgi tahtis endale Taga-Kaukaasiat. Suurbritannia tahtis lüüa Saksamaad ja vallutada Türgilt Mesopotaamia. Prantsusmaa tahtis tagasi saada Alsace-Lorraine'i ja vallutada Saarimaa. Venemaa tahtis omada Galiitsiat ja kontrollida Musta mere väinasid ning suurendada oma võimu Balkanil, kust ta soovis minema ajada Austria-Ungarit. Jaapanil oli plaan vallutada mõned Saksa asumaad ja osa Hiina alasid.

1914

muuda
Film Esimese maailmasõja tankidest

28. juunil 1914 tappis Serbia salaorganisatsiooni liige Gavrilo Princip Sarajevos Austria troonipärija Franz Ferdinandi. Austria pealinnas nõuti kohe sõja alustamist Serbia vastu. Et Serbia selja taga seisis Venemaa, siis oli Viinil vaja ka Saksamaa toetust. Berliinis oldi suureks sõjaks valmis ning Austriale anti teada: "Mitte viivitada väljaastumisega." Ka sel perioodil (16.–23. juulil) Peterburis visiidil olnud Prantsusmaa president teatas, et prantslased täidavad oma liitlaskohustusi. Inglismaa diplomaatia jättis esialgu mulje, et saareriik jääb suurest sõjast Euroopas kõrvale. Selline positsioon julgustas veelgi aktiivsemalt tegutsema Saksamaad.

23. juulil, 25 ööpäeva pärast atentaati, esitas Austria-Ungari Serbiale 48-tunnilise tähtajaga noodi, mille punktides nõuti muuhulgas Austria-Ungari vastase propaganda ja õõnestustegevuse lõpetamist ning Austria-Ungari ametiisikute lubamist atentaadi asjaolude uurimisele Serbia pinnal. Inglismaa ja Prantsusmaa diplomaadid soovitasid noodi tingimustega nõustuda, kuid Venemaa oli kategooriliselt selle vastu, lubades Serbiat sõjalise konflikti korral aidata. Nii järsk seisukoht suutis muuta serblaste seisukohti ning 25. juulil noodile saadetud vastuses esitas Serbia mitmetele punktidele omapoolseid tingimusi ja lükkas neist kõige tähtsama (ametiisikute lubamine Serbia territooriumile) tagasi. Järgneval kahel päeval mobiliseeris Serbia oma 16 mitte eriti tugevat, kuid kõrge moraaliga diviisi ning Venemaa mobiliseeris riigi läänepoolsetes sõjaväeringkondades nooremad reservväelased.[13]

28. juulil kuulutas Austria-Ungari Serbiale sõja ning sellel päeval algas ametlikult I maailmasõda. 30. juulil kuulutas Venemaa välja üldmobilisatsiooni, sama tegi 31. juulil Austria-Ungari. 31. juulil saatis Saksamaa Venemaale ja Prantsusmaale 18-tunnilise tähtajaga ultimaatumi, milles teavitati Venemaad Saksamaa mobiliseerumisest, kui too ei lõpeta Saksamaa ja Austria-Ungari vastast sõjategevuse ettevalmistamist. Prantsusmaad aga hoiatati sõjaga, kui too ei jää Saksa-Vene konfliktis neutraalseks. 1. augustil kuulutasid Prantsusmaa ja Saksamaa tunniajalise vahega välja üldmobilisatsiooni ning Saksamaa andis Venemaale üle noodi sõjakuulutusega.[13]

Saksamaal ettevalmistatud sõjaplaani alusel pidi peamine löök Prantsusmaale antama läbi Belgia, mistõttu esitati 2. augusti õhtul erapooletule Belgiale 12-tunnilise tähtajaga ultimaatum, milles süüdistati Prantsusmaad kavatsuses tungida Belgia territooriumile ning nõuti endale luba Belgiasse väed sisse viia.[13] 3. augustil kuulutas Saksamaa Prantsusmaale sõja. Pärast ultimaatumile keelduva vastuse saamist ületasid Saksa väed 4. augustil Belgia piiri. Kuna 1839. aasta lepingu järgi pidi Suurbritannia sekkuma, kui rikutakse Belgia neutraliteeti, siis esitasid nad samal päeval Saksamaale ultimaatumi vägede väljaviimiseks Belgia territooriumilt. Kuna Saksamaa ei kavatsenudki sellele vastata, siis olid riigid alates 5. augusti keskööst ametlikult sõjas. Samal päeval kuulutas Austria-Ungari Venemaale sõja ning 12. augustil kuulutasid Suurbritannia ja Prantsusmaa Austria-Ungarile sõja. Kuigi mitme riigi juhid polnud asjaolude sellise käiguga rahul, võeti need sõjakuulutused inimeste poolt Euroopa pealinnades vastu juubeldustega.[13]

Itaalia kuulutas ennast sõjategevuses erapooletuks.

Sõjategevus läänerindel

muuda
  Pikemalt artiklis Läänerinne (Esimene maailmasõda)

Saksamaa saatis läänerindele 7 armeed (1,6 miljonit meest) ning püüdis purustada 5 Prantsuse armeed (1,3 miljonit meest, ülemjuhataja Joseph Joffre), Briti ekspeditsiooniväed (87 000 meest, ülemjuhataja John French) ja Belgia väge (175 000 meest, ülemjuhataja kuningas Albert I).

Kuigi Saksa armee peaeesmärgiks oli Pariis, siis takistasid vägede edasiliikumist Belgia kindlused, tol ajal Euroopa moodsaimad Liège ja Namur, mis takistasid Maasi jõe ületamist. Väike, kuid tänu kolooniatele rikas Belgia Kuningriik investeeris märkimisväärsel hulgal raha oma neutraliteedi kaitsmiseks. Mõlemad kindlused koosnesid 40 km ümbermõõduga kaitserajatistest ja sõltumatutest fortidest, mis pidid vastu panema 210 mm suurtükkide mürskudele. Kaitserajatised olid osaliselt maa-alused ning ümbritsetud ligi 10 meetri sügavuste kraavidega. Kindluste garnisonide suurus oli ligi 40 000 meest. Tugevatele fortidele vaatamata suutsid sakslased need kindlused mõne päevaga vallutada tänu 420 mm Kruppi ja 305 mm Škoda hiidhaubitsatele, mis pommitasid raudbetoonist forte kuni 900 kg mürskudega. Liège langes 15. augustil ja Namur 24. augustil.[13]

 
Läänerinne 1914. aastaks

14. augustil alustasid prantslaste 6 korpust (Dubail' 1. armee ja de Castelnau' 2. armee) pealetungi Lotringis. Nelja päevaga liiguti edasi kuni 40 km ulatuses. 20. augustil asusid 8 sakslaste korpust (6. ja 7. armee) vastupealetungile. Kolme päevaga paisati prantslased tagasi positsioonidele, kust nad rünnakut olid alustanud. Põhja pool asuvad prantslaste 3. ja 4. armee üritasid anda sakslastele lööki läbi Ardennide metsade, kuid löödi rohkete kaotustega tagasi.[13]

Septembriks oli Saksa sõjavägi saavutanud suurt edu ja lähenes Pariisile, Prantsuse valitsus pidi sealt evakueeruma. Viimasel hetkel õnnestus Prantsusmaal sakslased tagasi lüüa. Marne'i lahing (5.–6. septembril 1914), kus Prantsuse ja Briti väed andsid Joseph Joffre juhtimisel löögi Saksa vägedele, nurjas Saksa sõjaplaani ning mõjutas oluliselt sõja edasist käiku. Pärast ümberhaaramiskatseid tekkis kogu läänerindel positsioonisõda, mille rinde pikkus oli 720 km.

Sõjategevus idarindel

muuda
  Pikemalt artiklis Idarinne (Esimene maailmasõda), Galiitsia rinne
 
Tannenbergi lahingus vangivõetud Vene sõdurid

Venemaa sõjaplaan idarindel oli järgmine: anda kõigepealt löök Austria-Ungarile ning vallutada Budapest ja Viin. Selleks koondati umbes 67% olemasolevast väest Galiitsia piirile. Prantsusmaa, kes oli sattunud kriitilisse olukorda nõudis, et Venemaa alustaks pealetungi Ida-Preisimaal, mida jäeti kaitsma vaid Saksa keiserliku armee üks armee kaheksast. 8. armee koosnes neljast korpusest ja ühest ratsaväediviisist ning seda juhatas Max von Prittwitz und Gaffron, kes vahetati pärast esimesi kokkupõrkeid välja Paul von Hindenburgi vastu. 8. armeel tuli vastu seista ülekaalukamale Vene 1. ja 2. armeele, mis koosnesid kokku üheksast korpusest ja seitsmest ratsaväediviisist. 1. armeed juhatas kindral Aleksandr Samsonov ja 2. armeed kindral Paul Georg von Rennenkampff.

 
Sõjategevus idarindel 1914. aastal, kuni 26. septembrini

15. augustil ületasid Venemaa 1. armee ja 20. augustil 2. armee Ida-Preisimaa piiri. Peale Saksa vägedele edutuid 17. augusti Stallupöneni lahingut ja 20. augusti Gumbinneni lahingut eraldas Vene armeesid 80 km laiune Masuuria järvistu, mis võimaldas sakslastel anda löök mõlemale Vene armeele eraldi. Järgnenud Tannenbergi lahingus (23.–30. augustil) piirasid Saksa väed ümber Vene 2. armee ja purustasid selle. Selliseid "katlaid" või "kotte", mis moodustusid sageli Teise maailmasõja ajal, esines Esimese maailmasõja ajal üsna harva. Lahingu käigus kaotasid venelased ligikaudu 92 000 meest vangilangenuna ja ligikaudu 50 000 tapetuna. Tannenbergi lahingul oli suur tähtsus, sest sellega päästeti Ida-Preisimaa ja peatati ülekaalukate Vene vägede pealetung Sileesia tööstuspiirkonna ja Berliini suunas. Arvulisse vähemusse jäänud Vene 1. armee sunniti Masuuria järvede lahingute käigus Ida-Preisimaalt lahkuma.[13]

 
Lahinguskeemid Galiitsia rindel

1. septembril nimetati Peterburi ümber Petrogradiks. Samal ajal sundisid 4 Vene armeed (0,7 miljonit meest) Austria-Ungari väe (u 0,85 miljonit meest) Galiitsias, Galiitsia rindel taanduma. Samad armeed vallutasid 3. septembril Lvovi ja piirasid ümber Przemysli kindluse. Pärast lahinguid Visla keskjooksul tekkis ka idarindel positsioonsõda, mis nõudis miljoniliste armeede olemasolu.

 
Serbia sõdurid

Austria-Ungari (260 000 meest) alustas pealetungi Serbias 12. augustil, kuid Serbia diviisid (247 000 meest) lõid vaenlased 24. augustiks oma piiridest välja ja vallutasid seejärel omakorda Ida-Bosnia. 6. novembril alustasid Austria-Ungari väed vastupealetungi, surudes serblased rasketes lahingutes omakorda taganema ja vallutasid 2. detsembril Serbia kuningriigi pealinna Belgradi. 3. detsembril alguse saanud vastupealetungis ajasid serblased Austria-Ungari väed kaheteistkümne päevaga oma riigi territooriumilt välja. Serbia vastu sooritatud karistusaktsioon ei toonud 1914. aastal Austria-Ungarile mingit edu ning nende väed kaotasid surnutena üle 40 000 mehe.[13]

Kui Osmanite riik astus sõtta Keskriikide poolel tekitas see Kaukaasia, Egiptuse ja Mesopotaamia rinde. 23. augustil kuulutas Saksamaale sõja Jaapan ja vallutas Vaikse ookeani saartel olevad Saksa kolooniad. 7. novembril vallutas Jaapan Hiinas Qingdao kindluse, mis kuulus Saksamaale.

1915

muuda
 
Läänerinne, 1915–1916

Positsioonisõda läänerindel

muuda

1915. aastal püüdsid Antandi riikide väed läbi murda läänerinnet, mis aga ei läinud neil korda. Sakslased piirdusid läänerindel peamiselt kaitsega. 22. aprillil kasutasid sakslased Teises Ypres'i lahingus kloori sisaldavat mürkgaasi, mis põhjustab lämbumissurma kopsudesse koguneva vedeliku tõttu. Kloori pihustati survepaakidest allatuult ning tunni ajaga jäeti selle tõttu maha üle 7 km pikkune rindelõik. Gaasimürgistuse sai 15 000 sõdurit, nendest 5000 suri. Siiski suutsid liitlased end kiiresti koguda ja sakslased ei olnud valmis olukorda ära kasutama. Sõja ajal kasutati ka hiljem gaasirünnakutes fosgeeni ja sinepigaasi, kuid tuulesuunast sõltumise ning tõhusate gaasimaskide kasutamise tõttu ei andnud kunagi need rünnakud otsustavat tulemust.

Saksa vägede edu idarindel

muuda
 
Saksamaa-Venemaa idarinne 1915. aastal, pärast Gorlice-Tarnówi pealetungioperatsiooni

Saksa (kindralstaabi ülem Erich von Falkenhayn) püüdis sõja saatust otsustada idarindel, kuhu koondati 54% Keskriikide jõududest. Saksa eesmärk oli sundida Venemaa sõjast välja astuma. Veebruaris andis Saksa vägi Augustowi metsades löögi Vene 10. armeele aga seda ümber piirata ei õnnestunud. Vene vägi vallutas Karpaatides 22. märtsil Przemysli. 2. mail alanud läbimurdega Gorlice lahingus (Vene rinne murti 35 km ulatuses läbi) ning sellele järgnenud pealetungiga sundis Saksa-Austria vägi Vene väe Galiitsiast lahkuma.

Keskriigid vallutasid pärast Gorlice'i operatsiooni kogu Poola, Leedu ja Kuramaa alad. Oktoobris tasakaalustus idarinne Riia-Daugavpilsi-Baranovitši-Dubno-Ternopoli joonel.

Sõjategevus Osmanite riigiga

muuda
 
Briti vägede pealetung Lähis-Ida sõjatandril Mesopotaamias

Vene sõjaväge ei suudetud purustada, Kaukaasia rindel oli see koguni edukas: Osmanite riigi sõjavägi tõrjuti Kaukaasia rindel Kaukaasiast välja. Liitlaste alustatud Dardanellide operatsioon Gallipoli poolsaarel (veebruar 1915 – jaanuar 1916) Osmanite vastu lõppes edutult. Sõjalises mõttes lõppes see operatsioon läbikukkumisega, liitlased kaotasid lahingutes umbes 265 000 ja Osmanite sõjavägi umbes 300 000 sõdurit. Samas olid Osmanite sõjavägi sunnitud Dardanellide piirkonda koondama 36 diviisi, mida muidu oleks kasutatud Mesopotaamias, Egiptuses või Kaukaasias.[13]

Mesopotaamia piirkonnas tungis Briti ekspeditsioonivägi Bagdadi juurde, kuid sai 22. novembri lahingus lüüa. Osmanite sõjaväel ei õnnestunud hõivata Suessi kanalit.

 
Austria-Ungari mägikütid

Balkani rinne

muuda
 
Serbia kuningriigi vallutamine Keskriikide poolt

Kui Itaalia kuningriigi (1 miljon meest, kindralstaabi ülem Luigi Cadorna) kuulutas Austria-Ungarile 23. mail 1915 sõja, tekkis rinne Alpides ja Isonzo jõel. 14. oktoobril astus sõtta Bulgaaria, ta oli Keskriikide poolel. Saksamaa, Austria-Ungari ja Bulgaaria koondasid Serbia vastu rindele 650 000 meest ning vallutasid sügisel kogu Serbia. Serbia taanduvad väed (ligi 140 000) ületasid Albaania ja Montenegro piiri ning transporditi itaallaste abil Kerkyra saarele.

Püüdes Serbiat aidata, moodustasid Antandi riigid 5. oktoobril Salonikis suure liitlasvägede baasi ja ületasid oktoobris Serbia lõunapiiri. Nende tee tõkestasid aga Bulgaaria väed ja liitlaste kaks diviisi pöördusid tagasi Salonikisse. Kuigi liitlased tõid Salonikisse vägesid juurde (kokku oli 512 km² suurusel alal inglastel 5 ja prantslastel 3 diviisi) ei andnud see neile mingeid strateegilisi eeliseid. See ei aidanud vägesid lääne- ega ka idarindel, sest bulgaarlased ja sakslased hoidsid piiril väga väikseid jõudusid. Lahingutegevusest oluliselt suuremat kahju tekitas selles piirkonnas tavaline malaaria, mille tõttu kaotasid liitlased üheksa korda rohkem sõdureid.[13]

Sõjategevus Aafrikas

muuda

Aafrikas ründasid Antandi väed Saksamaa asumaid (vallutati Saksa võimu all olev Edela-Aafrika). Merel põrkusid Saksa ja Briti laevastikuüksused. Veebruaris hakkas Saksamaa piirama Suurbritanniat allveelaevadega (Saksa allveelaevad uputasid kõik laevad, keda nägid, erapooletud riigid protestisid selle vastu ja reisilaevade uputamisest tuli loobuda). Hoolimata sellest, et Venemaale oli antud raske hoop, ei õnnestunud Saksamaal muuta sõja kulgu endale soodsaks. Prantsusmaa ja Suurbritannia said läänerindel puhkeaega, mida nad kasutasid varude loomiseks ja jõudude koondamiseks. Briti ekspeditsiooniarmee suurenes 1915. aasta jooksul 1,3 miljoni meheni (ülemjuhataja Douglas Haig).

1916

muuda

Sõjategevus läänerindel

muuda

1916. aasta alguseks oli Saksamaa majanduslik olukord väga palju halvenenud. Keskriikidel oli ka vähem sõjajõudu. Seepärast otsustas Saksa ülemjuhatus anda pealöögi läänerindel, kus teda ohustas Briti ja Prantsuse armee, mis oli märgatavalt suurenenud. Et üldpealetungiks jõudu ei jätkunud, pidi Saksamaa löögi andma vastase sealsele peatoele, milleks oli Verduni kindlus. Saksamaa tahtis, et Prantsusmaa jõud kahaneks kindlust kaitstes. 21. veebruaril alustasid 270 000 sakslast pealetungi (see toimus raskesuurtükiväe toetusel, kokku langes ligi miljon meest, aga Prantsusmaa pidas vastu). Vastuseks suurendas Prantsusmaa Verduni rindelõigul kaitseväe 100 000 mehest 430 000 meheni ning see tõkestas sakslaste edasiliikumise.

Idarinne, Brussilovi läbimurre

muuda
 
Brussilovi läbimurre Galiitsias
 
Sõjategevus 1916. aasta kevadel idarindel

Maikuus alustas Vene väejuhatus Saksamaa-Venemaa rindel pealetungi, mille käigus pealetungi alustasid Venemaa Edelarinde väed nn Brussilovi läbimurret Galiitsias. 22. mail alanud pealetungi käigus vallutasid Aleksei Brussilovi juhitud väed Ida-Galiitsia ja Bukoviina ning rindejoon liikus 550 km lääne suunas. Pealetungi tõrjumiseks pidi Austria-Ungari tooma 6 diviisi ja Saksamaa 11 diviisi Vene rindele ning nõrgendama oma kaitset läänerindel. Pealetungi tulemusel asus Antandi poolel sõtta Rumeenia.

 
Briti sõdurid läänerinde Somme'i lahingus

1. juulil alustasid Prantsuse ja Briti väed Somme'i jõe ääres vastupealetungi (selles lahingus olid esimest korda sõdade ajaloos kasutusel tankid). Novembri lõpuni kestnud Somme'i lahingus vallutasid liitlased ränkade kaotuste hinnaga (lahingus olid mõlema poole kaotused kokku 1,3 miljonit meest) ainult 180 km² suurusel alal.

Itaalia rinne

muuda

15. mail alustas Austria-Ungari pealetungi Tiroolis ja murdis läbi Itaalia rinde. See sundis Venemaad alustama Galiitsias Austria-Ungari-vastast pealetungi enne tähtaega, see toimus 4. juunil. Kui Venemaa oli murdnud läbi Lutski lahe, vallutas ta suurema osa Galiitsiat kolme ja poole kuuga. Austria-Ungari kaotas ligi miljon meest (lisaks 400 000 vangidena). Austria-Ungari säilitas oma võitlusvõime tänu Saksamaale. Tänu sellele peatas Saksa pealetungi Verdunis ja sõda hakkas intensiivsemalt käima idas.

Rumeenia rinne

muuda
 
Sõjategevus Rumeenia rindel 1916–1917

Nähes, et Venemaal läheb hästi liitus sõtta (Austria-Ungari vastu) 27. augustil Rumeenia, (umbes 250 000 meest) kes pretendeeris Transilvaaniale ja Banaadile. Rumeenia sõjavägi purustati Keskriikide vastupealetungiga, mis algas septembri lõpus ja Rumeenia sõjaväe riismed suruti vastu Vene vägede vasakut tiiba. 6. detsembril hõivasid Keskriigid Bukaresti.

Kaukaasia rinne

muuda
 
Kaukaasia rindejoon 1917. aastal
 
HMS Queen Mary saab tabamuse Jüüti merelahingus
 
1917. aasta septembriks Vene vägede poolt hõivatud Osmanite alad

Vene väe jaanuaris alanud pealetung Kaukaasia rindel, Osmanite vägede vastu oli edukas: vallutati Erzurum ja Trapezund Musta mere lõunarannikul.

Mesopotaamias Kut al-Amara juures ümberpiiratud Briti vägi pidi 28. aprillil Türgile alla andma. Suurbritannia ülekaal jäi püsima ka pärast Jüüti merelahingut (lahingus osales kokku 250 laeva ja mõlemad pooled kuulutasid lahingu oma võiduks), mille 31. mail ja 1. juunil pidasid Briti (admiral J. Jellicoe) ja Saksa sõjalaevastiku (admiral R. Scheer) peajõud.

1916. aasta hirmsates heitlustes ei saanud kumbki pool ülekaalu, kuid aasta lõpuks oli sõjaline initsiatiiv Antandi käes. Kuigi Keskriigid olid purustanud Rumeenia, ei kompenseerinud see Verduni lahingu kaotamist. Mereblokaadi tõttu kannatasid Keskriigid suuremat toidu-, tooraine- ja küttepuudust kui Antandi riigid. Austria-Ungari oli kurnatud, slaavi rahvaste vastupanu nende riigis kasvas. Rahva sõjaväsimuse tõttu tegi Saksa valitsus 12. detsembril kõigi Keskriikide nimel ettepaneku sõda lõpetada ja sõlmida rahu. Antandi riigid lükkasid selle tagasi. 1916. aastaks oli Saksamaa kaotanud kõik oma kolooniad.

1917

muuda

1917. aasta alguses oli jõudude vahekord Antandi kasuks (Antandil 21 miljonit meest, Keskriikidel 10 miljonit meest). Seepärast asus Saksamaa strateegilisele kaitsele ja pani suuri lootusi 1. veebruaril 1917 kuulutatud piiramatule allveesõjale (seda peeti ka erapooletute riikide laevade vastu). Saksa välisministeeriumi saadetud kiri Mehhikole pani Ameerika Ühendriike keskriikidele sõda kuulutama (6. aprillil), sest seal kirjas pakuti Mehhikole 19. sajandil USA-le kaotatud territooriume, kui nad astuvad sõtta nende vastu. Seoses sellega, kuulutasid Saksamaale sõja 11 Ladina-Ameerika riiki.

Positsioonisõda läänerindel

muuda

Aprillis ja mais korraldasid liitlased pealetungi Arrasi ümbruses ja Aisne'i ääres, aga need nurjusid täiesti. Prantsuse vägede ülemjuhatajaks määrati kindral H. P. Petain. Ebaedu ja mõttetu verevalamine põhjustasid Prantsuse baasides streike ja sõjaväes revolutsioonilist liikumist. Isegi suurest relvastuse ülekaalust ja esmakordsest tankisuurrünnakust (Cambrai linna juures 20. novembril) hoolimata ei suutnud Briti väe rünnakud Flandrias (juulist novembrini) sakslaste kaitsest läbi murda.

 
Rindejoon 1917. aastal idarindel

Revolutsioon Venemaal ja juunipealetung

muuda
 
Juunipealetung Galiitsias

Venemaa Ajutine Valitsus tahtis ka pärast Veebruarirevolutsiooni sõda jätkata. Aleksandr Kerenski algatatud juunipealetung Galiitsias lõppes aga pärast esialgset edu lüüasaamisega. Saksamaa ja Austria-Ungari väed surusid 19. juulil alanud vastupealetungiga Vene väe kohati 130 km tagasi. 3. septembril (ukj) vallutasid sakslased Riia. Venemaal Oktoobrirevolutsiooni järel võimule tulnud Nõukogude valitsus tegi imperialistlikele riikidele rahudekreediga ettepaneku sõlmida üldine rahu, kuid sellele ei reageerinud keegi. Pärast seda sõlmis Nõukogude valitsus Saksamaaga Brestis 15. detsembril Bresti vaherahu. 9. detsembril sõlmis Focșani vaherahulepingu Rumeenia.

Itaalia rinne

muuda

Saksamaa koondas oma vabanenud väe Itaalia rindele ja saavutas Caporetto lahingus (24. oktoober) suure võidu. Itaalia vägi paisati Piave jõeni, vangi langes üle 250 000 itaallase. Prantsuse vägi, kes ruttas Itaaliale appi päästis viimase kokkuvarisemisest. Caporetto lahing tugevdas Austria-Ungari tahet jätkata sõda. Türgit ja Bulgaariat tabas aga ebaedu. Kreeka astus 30. juunil sõtta 20 000-mehelise armeega Antandi poolel ja viis oma väed Saloniki rindele.

Lähis-Ida rinne

muuda
 
Briti vägede pealetung Palestiinas

Märtsis vallutas Briti vägi Türgilt Bagdadi ja detsembris Jeruusalemma.

Saksa väed saavutasid 1917. aastal mitmel rindel edu, aga see ei olnud märgatav. Allveesõda muutus tänu vastaste abivahenditele (allveelaeva võrgud) vähem edukaks. Saksa sõjaväes ja tagalas algas revolutsiooniline käärimine, sest rahvast kurnas nälg. Prantsusmaa uus peaminister hakkas teostama Saksamaa täieliku purustamise plaani. Antandi positsiooni tugevdas USA sõttaastumine.

1918 ja sõja lõpp

muuda
 
Prantsusmaa sõdurid Teises Marne'i lahingus
 
Vaherahu lepingu sõlmimine Compiègne'i metsas

1918. aasta veebruaris okupeerisid Saksa väed Ukraina, Mandri-Eesti, Pihkva ja osa Valgevenest. 3. märtsil alla kirjutatud rahu kohaselt jäid vallutatud alad Saksamaa võimu alla. 7. mail sõlmis Rumeenia Keskriikidega Bukaresti rahu. Kui sõjategevus idarindel oli lõppemas, otsustas Saksa väejuhatus, rakendada kõik jõud, et võita sõda läänerindel. Jätnud itta 40 teisejärgulist diviisi, koondas Saksa väejuhatus läänerindele 192 diviisi liitlaste 178 diviisi vastu. Samas moodustasid need sakslaste diviisid riigi viimase elavjõu reservi ning inglaste ja prantslaste olukord oli samaväärne. Vaid ameeriklased võisid koondada läänerindele veel sadu tuhandeid sõdureid. Seega üritas Saksa väejuhatus võita sõda enne, kui rindele saabuvad ameeriklased.[13]

21. märtsist 17. juulini tegi Saksa vägi Arrasist Reinini ulatuval rindel neli suurt pealetungi, ohustades uuesti Pariisi. Aga pealetungid ei toonud strateegilist edu ja viimase poole aasta jooksul oli Saksa armee suurus kahanenud 5,1 miljonilt 4,2 miljonile. Lisaks lahingutes hukkunutele langes gripi tõttu rivist välja ligi pool miljonit kurnatud ja nälgivat meest. Ameeriklased tõid aga suveperioodil Prantsusmaale 250 000 meest kuus ning neil oli juulis lahingupiirkonnas või tagalas 25 täiskomplekteeritud diviisi. Veel 55 diviisi olid formeerimisel kodumaal.[13]

15. juulil alanud II Marne'i lahingus läks algatus lõplikult Antandile (liitlasvägede ülemjuhataja F. Foch). 1. augustiks oli liitlasjõududele lisandunud 1,2 miljonit USA sõjaväelast. Alustanud 8. augustil Montdidieri-Amiens'i lõigus vastupealetungi, purustas Briti vägi juba esimese päevaga 16 Saksa jalaväediviisi (Amiens'i operatsioon 1918). Augusti lõpuks paisati sakslased tagasi kaitseliinini, kust nood märtsipealetungi alustasid.

15. septembril andis liitlaste Saloniki armee Bulgaaria väele tugeva löögi ja 29. septembril Bulgaaria kapituleerus. Türklased said lüüa Süürias ja Mesopotaamias ning 30. oktoober sõlmis Türgi Mudrose vaherahu. 24. oktoobrist 29. oktoobrini sundis Itaalia oma liitlaste toetusel Austria-Ungari väe taanduma.

24. oktoobril lõi Ungari ja 28. oktoobril Tšehhoslovakkia Austria-Ungari keisririigist lahku. 3. novembril Austria kapituleerus.

28. oktoobril algasid Saksa sõjalaevastikus rahutused, mis 3. novembril paisusid revolutsiooniks (Novembrirevolutsioon). 9. novembril loobus keiser Wilhelm II troonist. 11. novembril kirjutasid Antandi ja Saksamaa esindajad alla Compiegne'i vaherahule, mis lõpetas 4 aastat 3 kuud ja 13 päeva kestnud sõja. Saksamaa alistus ning kohustus 31 päevaga evakueerima ja demilitariseerima Reini vasaku kalda ning parema kalda 50 miili ulatuses, vastutasuta vabastama sõjavangid ning loovutama põhiosa oma relvastusest (sealhulgas kõik allveelaevad) ja suurema osa raudtee-veeremist.

Pariisi rahukonverentsil (1919–1920) surusid võitnud imperialistlikud riigid 28. juunil 1919 Saksamaale peale Versailles' rahu, mis nõrgendas Saksamaa võimet võistelda maailmaturul ning piiras tema iseseisvust, kuid säilitas saksa sõjalise jõu kui potentsiaalse Nõukogude Venemaa vastase jõu.

Tulemused

muuda

Võitjad said uusi maid ja palju eeliseid. 10. septembril 1919 sõlmisid liitlased Saint-Germainis Austriaga rahu, 27. septembril 1919 Neuilly rahu Bulgaariaga, 4. juunil 1920 Trianoni rahu Ungariga, 10. augustil 1920 Sevresi rahu Türgiga.

Rahulepingutega vähendati kaotanud riikide territooriumi ning pandi neile majanduslikke, poliitilisi ja sõjalisi kohustusi. Sõja tagajärjel Austria-Ungari lagunes, tema alal tekkisid Austria, Ungari ja Tšehhoslovakkia. Serbia, senised Austria-Ungari lõunaslaavi piirkonnad ja Tšernogooria liitusid Serbia-Horvaatia-Sloveenia (hiljem Jugoslaavia) kuningriigiks. Venemaast eraldusid Poola, Leedu, Läti, Eesti ja Soome. Saksamaa kaotas osa territooriumi (Alsace-Lorraine'i, Poola alasid jm, kokku 73 485 km², kus elas 7,3 miljonit inimest)¹, asumaad ja suurriigiseisundi. Briti impeerium saavutas oma suurima ulatuse. Itaaliast sai suurriik. Märgatavalt tugevdas oma seisundit USA: sõja tagajärjel hakkasid Euroopa riigid temast majanduslikult sõltuma. 1921. aastal oli nende võlg USA-le 21 miljardit dollarit.

Venemaa väljalangemisega imperialistlike riikide seast Oktoobrirevolutsiooni tagajärjel jagunes maailm kapitalistlikuks ja sotsialistlikuks süsteemiks ning algas kapitalismi üldkriis. Saksamaal, Austrias, Poolas, Soomes ja Argentinas tekkis sõja lõpus ning mitmel pool mujal varsti pärast sõja lõppu rev. marksistlik partei. Peale Venemaa toimus revolutsioon ka Saksamaal, Austria-Ungaris, Türgis ja Bulgaarias. Versailles-Washingtoni lepingute süsteemiga loodud poliitikas peitus uue maailmasõja alge.

Esimeses maailmasõjas osales algul Keskriikide poolel (3 568 000 meest) ja Antandi poolel (6 179 000 meest). Üldse mobiliseeriti esimese maailmasõja jooksul 73 515 000 meest, neist Antandi riikides 48 355 000 (Venemaal umbes 18 miljonit, Suurbritannias 8 miljonit, Prantsusmaal 8 miljonit, Itaalias 5 miljonit, USA-s ligi 4 miljonit) ja Keskriikides 25 160 000 meest (Saksamaal 13 miljonit, Austria-Ungaris 9 miljonit). Ulatuselt, purustustelt ja ohvrite arvult ületas esimene maailmasõda suuresti kõik varasemad sõjad.

Esimeses maailmasõjas hukkus ligikaudu 10 miljonit inimest ning kaudseid ohvreid oli veel ligikaudu 10 miljonit – need, kes nakatusid mitmesugustesse haigustesse, sest sõda ja nälg olid inimeste immuunsüsteemi nõrgendanud. Ligikaudu 20 miljonist haavatust jäi ligikaudu 3,5 miljonit vigaseks.

Eesti Esimeses maailmasõjas

muuda
  Pikemalt artiklis Eesti Esimeses maailmasõjas

Eestlasi osales sõjas ligi sada tuhat. Kuna maailmasõjale järgnenud Eesti Vabadussõda on olnud kohalikus ajalookäsitluses oluliselt enam tähtsustatud, siis pole Venemaa Keisririigi eest sõdinud eestlaste tegevust väga uuritud.[14] Samas lõi just maailmasõja tõttu toimunud Vene impeeriumi lagunemine Eestile võimaluse iseseisvuda.

Vaata ka

muuda

Viited

muuda
  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 Tucker & Roberts 2005, lk 273.
  2. ↑ "British Army statistics of the Great War". 1914-1918.net. Vaadatud 13. detsember 2017.
  3. ↑ Keegan 1998, lk 8.
  4. ↑ Bade & Brown 2003, lk 167–168.
  5. ↑ 5,0 5,1 Willmott 2003, lk 307.
  6. ↑ Willmott 2003, lk 10–11.
  7. ↑ Willmott 2003, lk 15
  8. ↑ Taylor 1998, lk 80–93
  9. ↑ Djokić 2003, lk 24
  10. ↑ Evans 2004, lk 12
  11. ↑ Martel 2003, lk xii ff
  12. ↑ Gerwath 2006, lk 3323–3342.
  13. ↑ 13,00 13,01 13,02 13,03 13,04 13,05 13,06 13,07 13,08 13,09 13,10 13,11 John Keegan. "Esimene maailmasõda", Tallinn: Varrak, 2002. ISBN 9985-3-0498-5
  14. ↑ "Doktoritöö avab uue vaatenurga eesti meeste kogemusele esimeses ilmasõjas" ERR Novaator, 6. september 2016

Kirjandus

muuda
  • Bade, Klaus J; Brown, Allison (2003). Migration in European History. The making of Europe. Oxford: Blackwell. ISBN 0-631-18939-4. OCLC 52695573.
  • Djokić, Dejan (2003). Yugoslavism : histories of a failed idea, 1918–1992. London: Hurst. OCLC 51093251.
  • Evans, David (2004). The First World War. Teach yourself. London: Hodder Arnold. ISBN 0-340-88489-4. OCLC 224332259.
  • Gerwath, Robert (2016). The Vanquished: Why the First World War Failed to End, 1917–1923 (Kindle ed.). Penguin. ISBN 978-0141976372.
  • Keegan, John (2002) Esimene maailmasõda. Varrak. ISBN 9985304985.
  • Keegan, John (1998). The First World War. Hutchinson. ISBN 0-09-180178-8.
  • Martel, Gordon (2003). The Origins of the First World War. Pearson Longman, Harlow. ISBN 9780582438040.
  • Must, Aadu (2016). Muutugu ja kadugu! Baltisakslased ja Esimene maailmasõda. Tartu Ülikooli Kirjastus. ISBN 9789949770694.
  • Ojalo, Hanno; Õun, Mati (2011). Võitlused Läänemerel 1914-1918. Esimene maailmasõda koduvetes. Olion. ISBN 9789985666616.
  • Tannberg, Tõnu (2014). Esimene maailmasõda ja Eesti. 22. raamat sarjast "Eesti Ajalooarhiivi toimetised". Rahvusarhiiv. ISBN 978-9985-858-90-5.
  • Takkin, Arnold (1961). Eesti Esimese maailmasõja aastail. Eesti Riiklik Kirjastus
  • Taylor, Alan John Percivale (1998). The First World War and its aftermath, 1914–1919. Century of Conflict, 1848–1948. London: Folio Society. OCLC 49988231.
  • Tucker, Spencer C; Roberts, Priscilla Mary (2005). Encyclopedia of World War I. Santa Barbara: ABC-Clio. ISBN 1-85109-420-2.
  • Willmott, H.P. (2003). World War I. New York: Dorling Kindersley. ISBN 0-7894-9627-5. OCLC 52541937.

Välislingid

muuda
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Esimene_maailmasõda&oldid=6727382"