Serbia Kuningriik
See artikkel vajab toimetamist. (August 2015) |
Artiklis ei ole piisavalt viiteid. (August 2015) |
- Mitte segi ajada keskaegse Serbia kuningriigiga ja Habsburgide monarhia provintsiga
Serbia Kuningriik (serbia: Краљевина Србија / Kraljevina Srbija) loodi, kui Serbia vürstkonna valitseja, vürst Milan Obrenović krooniti aastal 1882 kuningaks. Serbia vürstkonda valitsesid alates 1817. aastast Obrenovićid (aeg-ajalt asendasid neid Karađorđevićid). Vürstkond, Kõrgi Värava süserään, ajas kõik Osmanite väed aastaks 1867 välja, tagades de facto oma sõltumatuse. Berliini kongress aastal 1878 tunnistas ametlikult Serbia vürstkonna sõltumatust.
|
Краљевина Србија 1882–1918 | |
.svg) .svg) Serbia lipp
Serbia vapp
| |
.svg) Serbia Kuningriik aastal 1914 | |
| Valitsusvorm | konstitutsiooniline monarhia |
|---|---|
| Pealinn | Belgrad |
| Religioon | Serbia õigeusu kirik |
| Riigikeeled | serbia |
Aastal 1918 ühines Serbia Sloveenide, Horvaatide ja Serblaste Riigiga, et moodustada Karađorđevićide valitsemise alla Serblaste, Horvaatide ja Sloveenide Kuningriik (hiljem tuntud kui Jugoslaavia Kuningriik).
Ajalugu
muuda
Serbia vürstiriik
muuda
Pikemalt artiklis Serbia vürstiriik
Serbia vürstiriik oli riik Balkani poolsaarel, mis tekkis Serbia revolutsiooni (1804–1817) tulemusena. Vaatamata julmale rõhumisele ja kättemaksule Osmanite võimude poolt õnnestus revolutsiooni juhtidel, algul Karađorđe ja siis Miloš Obrenović, vabastada Serbia sajandeid kestnud türklaste valitsemisest.
Algul hõlmas vürstkond vaid endise Smederevo sandžaki territooriumi, kuid aastatel 1831–1833 laienes see itta, lõunasse ja läände. Aastal 1867 aeti Osmanite armee vürstkonnast välja, tagades selle de facto sõltumatus. Serbia laienes edasi lõunasse-itta aastal 1878, kui ta saavutas täieliku rahvusvahelise tunnustuse Berliini lepinguga. Vürstkond kestis aastani 1882, kui see ülendati Serbia kuningriigiks.
Serbia-Bulgaaria sõda
muuda- Pikemalt artiklis Serbia-Bulgaaria sõda
Serbia-Bulgaaria sõda oli sõda Serbia ja Bulgaaria vahel, mis kestis 14.–28. novembrini 1885. Sõda lõppes Serbia kaotusega, kuna ei suudetud vallutada Slivnitsa piirkonda, mis oli eesmärgiks seatud: bulgaarlased tõrjusid serblased edukalt tagasi pärast otsustavat võitu Slivnitsa lahingus ja edenesid Serbia territooriumile, võttes Piroti ja puhastades tee Nišini. Kui Austria-Ungari siis kuulutas, et astub Serbia poolel sõtta, taganes Bulgaaria Serbiast, jättes Serbia-Bulgaaria piiri täpselt nii, nagu enne sõda. Rahu sõlmiti 19. veebruaril 1886 Bukarestis. Sõja tulemusena tunnistasid Euroopa suurriigid Bulgaaria ühinemise akti, mis juhtus 6. septembril 1885.
Bosnia kriis
muuda- Pikemalt artiklis Bosnia kriis
Bosnia kriis (1908–1909, ka anneksioonikriis) sai avalikkusele teatavaks, kui 5. oktoobril 1908 kuulutas Bulgaaria enda sõltumatuks ja 6. oktoobril teatas Austria-Ungari Bosnia ja Hertsegoviina anneksioonist, mis oli rahvastatud peamiselt lõunaslaavi rahvastega (serblased, horvaadid ja bosnialased). Venemaa keisririik, Osmanite riik, Suurbritannia ja Iirimaa Ühendkuningriik, Itaalia kuningriik, Serbia, Montenegro, Saksa keisririik ja Prantsusmaa huvitusid nendest sündmustest. Aprillis 1909 muudeti Berliini lepingut, et heaks kiita uus status quo ja kriis lõpetada. Kriis kahjustas jäädavalt suhteid ühelt poolt Austria-Ungari ning teiselt poolt Venemaa keisririigi ja Serbia vahel. Anneksioon ja reaktsioonid anneksioonile aitasid kaasa Esimese maailmasõja põhjustele.
Balkani sõjad ja järgnenud muudatused
muuda- Pikemalt artiklis Balkani sõjad
Serbia, olles võidukas kahes Balkani sõjas, omandas märkimisväärseid territooriume Balkani poolsaare keskosas ja peaaegu kahekordistas oma territooriumi. Balkani sõdades aastal 1912 võttis Serbia Osmanite riigilt suurema osa Kosovost, kui Metohija piirkonna (albaanlastele tuntud kui Dukagjini org) võttis Montenegro. Serblastest ja albaanlastest elanikkonnad kippusid territoriaalsete vallutuste järel liikuma. Kosovo paljurahvuselise koosseisu tulemusena meelitasid uued võimud kohalikelt elanikelt välja erineva vastuse. Kui albaanlased ei tervitanud Serbia võimu, siis mittealbaanlased (suuresti serblased, kuid ka muud slaavi rahvad) pidasid seda vabastamiseks. 29. novembril 1913 loodi Esimeses Balkani sõjas Osmanite riigilt vallutatud Albaania territooriumi osas Serbia kuningriigi Drači maakond. Serbia Drači maakonnas oli neli ringkonda (serbia: срез): Drač (Durrës), Lješ (Lezhë), Elbasan ja Tirana.
Pärast Esimest Balkani sõda aastal 1912 oli Kosovo Londoni lepinguga mais 1913 rahvusvaheliselt tunnustatud kui Serbia osa ja Põhja-Metohija kui Montenegro osa. Aastal 1918 sai Serbia äsjaloodud Serblaste, Horvaatide ja Sloveenide Kuningriigi, hiljem Jugoslaavia, osaks.
Erimeelsused Makedoonia territooriumi osas Balkani Liidu liikmete seas viisid Teise Balkani sõjani. Seal võitlesid Serbia ja Kreeka aastal 1913 Bulgaaria vastu. Selle, millise osa mis riik saab, kinnitas Bukaresti rahu samal aastal. Serbia hakkas kontrollima maad, mis sai tuntuks kui Vardari Makedoonia ja on tänapäeval iseseisev Makedoonia Vabariik.
Atentaat Sarajevos
muuda- Pikemalt artiklis Atentaat Sarajevos
Franz Ferdinandi tapmine 28. juunil 1914 Sarajevos (siis Austria-Ungari osa) tõi Austria-Ungari ja Serbia vahele pinged. Atentaadi taga Sarajevos oli terroristlik salaorganisatsioon "Must Käsi" Serbiast. Mõrtsukaid toetas Serbia tsiviilisikute ja sõjaväe ohvitseride "allmaaraudtee", mis andis transpordi ja peitis neid; ja Serbia sõjaväelased, kes neid treenisid, julgustasid ning relvad, kaardid ja muu info andsid. Pärast atentaati vahistati vandenõulased Bosnia ja Hertsegoviinas ning anti oktoobris 1914 Sarajevos kohtu alla.
Mõrva poliitiline eesmärk oli murda Austria-Ungari lõunaslaavi provintsid Austria-Ungarist lahti. Ertshertsog Franz Ferdinandi mõrv päästis valla rea rahvusvahelisi sündmusi, mis mässisid sisse Venemaa keisririik ja Euroopa suurriigid. Esimene maailmasõda puhkes Euroopas 37 päeva pärast.
Austria ertshertsogi ja Austria-Ungari troonipärija Franz Ferdinadi tapeti Sarajevos Jugoslaavia natsionalisti Gavrilo Principi poolt 1914. aasta 28. juunil, tapmise tagajärjel esitati Austria-Ungari poolt Serbia kuningriigile ultimaatium.
23. juulil esitas Austria-Ungari Serbiale 48-tunnilise tähtajaga noodi, mille punktides nõuti muuhulgas Austria-Ungari vastase propaganda ja õõnestustegevuse lõpetamist ning Austria-Ungari ametiisikute lubamist atentaadi asjaolude uurimisele Serbia pinnal. Noodile saadetud vastuses esitas Serbia mitmetele punktidele omapoolseid tingimusi ja lükkas neist kõige tähtsama (ametiisikute lubamine Serbia territooriumile) tagasi. Järgneval kahel päeval mobiliseeris Serbia oma 16 mitte eriti tugevat, kuid kõrge moraaliga diviisi. 28. juulil kuulutas Austria-Ungari Serbiale sõja ning sellel päeval algas ametlikult Esimene maailmasõda.
Esimene maailmasõda
muuda
- Pikemalt artiklis Serbia kampaania (Esimene maailmasõda)
- Pikemalt artiklis Saloniki rinne
- Pikemalt artiklis Jugoslaavia loomine
Austria-Ungari (260 000 meest) alustas pealetungi Serbias 12. augustil, kuid Serbia diviisid (247 000 meest) lõid vaenlased 24. augustiks oma piiridest välja ja vallutasid seejärel omakorda Ida-Bosnia. 6. novembril alustasid Austria-Ungari väed vastupealetungi, surudes serblased rasketes lahingutes omakorda taganema ja vallutasid 2. detsembril Serbia pealinna Belgradi. 3. detsembril alguse saanud vastupealetungis ajasid serblased Austria-Ungari väed kaheteistkümne päevaga oma riigi territooriumilt välja. Serbia vastu sooritatud karistusaktsioon ei toonud 1914. aastal Austria-Ungarile mingit edu.
1915. aastal okupeeriti Serbia Austria-Ungari, Saksa ja Bulgaaria vägede kombineeritud sissetungiga. 1915. aasta 14. oktoobril astus sõtta Bulgaaria, Keskriikide poolel. Saksamaa, Austria-Ungari ja Bulgaaria koondasid Serbia vastu rindele 650 000 meest ning vallutasid August von Mackenseni juhtimisel sügisel kogu Serbia. Kampaania purustas viimaks Serbia efektiivse sõjalise vastupanu, kuid ei suutnud siiski hävitada Serbia armeed, mis, kuigi lõigatud kaheks, suutis tagasi võtta Entente hallatud sadamad Albaanias ja pärast kosumist ning taasrelvastamist Prantsusmaa poolt, asuda taas võitlusse Makedoonia rindel.
Serbia taanduvad väed (ligi 140 000) ületasid Albaania ja Montenegro piiri ning transporditi itaallaste abil Kerkyra saarele. Püüdes Serbiat aidata, moodustasid Antandi riigid 5. oktoobril Salonikis suure liitlasvägede baasi ja ületasid oktoobris Serbia lõunapiiri. Nende tee tõkestasid aga Bulgaaria väed ja liitlaste kaks diviisi pöördusid tagasi Salonikisse.
Rumeenia liitumisega Ententega 1916. aasta 27. augustil moodustus Balkanil uus Rumeenia rinne. Austria-Ungari ja Bulgaaria vägede rünnakutega suruti aga augustis 1916 Saloniki rinne taanduma ja liitlasväed taganesid novembriks Gevgelijani. Rumeenia sõjavägi purustati Keskriikide vastupealetungiga, mis algas septembri lõpus Rumeenia sõjaline kampaaniaga, kuid lõppes patiseisuga, kui Keskriigid purustasid kiiresti riigi pealetungi Transilvaanias ning okupeerisid 1916. aasta lõpuks Valahhia ja Dobrudža, sealhulgas hõivasid 6. detsembril Bukaresti ja strateegiliselt tähtsad naftaväljad. Rumeenia sõjaväe riismed suruti vastu Vene vägede vasakut tiiba.
1917. aasta kevadel toimunud liitlasvägede pealetungi tulemusel Saloniki rindel saavutati vaid taktikalisi edusamme, murepunktiks oli aga 1918. aasta septembris alanud pealetungil, mille käigus Bulgaaria armeed ja Saksa 11. armee ning 29. septembril Bulgaaria kapituleerus.
Montenegro ja Vojvodina liitumine
muuda
Sõja lõpus läbis Serbia päevadega suuri muutusi. Alguses, 1918. aasta lõpus, neelas see Podgorica Skupštinal Montenegro kuningriigi. Siis ühendas jõud varem tunnustamata Sloveenide, Horvaatide ja Serblaste Riigiga uue panslavistliku riigi, Serblaste, Horvaatide ja Sloveenide Kuningriigi moodustamiseks. 25. novembril 1918 kuulutasid varem Austria-Ungari Keisririigile kuulunud Vojevoodina (Vojvodina) liidrid, et ühinevad Serbia Kuningriigiga. Vojevoodina (Vojvodina) oli Belgradist põhja poole jäänud ala, mis oli asutatud serblastega, mille olid Habsburgid vallutanud juba 1710. aastatel. Vojvodina moodustas Serbiast umbes veerandi. Uue riigi valitsemist jätkas Serbia monarhia.
Valitsejad
muudaOma olemasolu ajal valitsesid kuningriiki kaks dünastiat: Obrenovićid ja Karađorđevićid. Kuningas Milan Obrenović valitses 6. märtsist 1882 kuni 6. märtsini 1889, mil ta troonist loobus. Tema järglaseks sai tema poeg Aleksandar Obrenović, kes valitses 6. märtsist 1889 11. juunini 1903, kui ta rühma ohvitseride poolt kukutati. Kuningliku paari (kuningas ja kuninganna Draga) tapmine Musta Käe poolt vapustas Euroopat. See avas tee tagasi troonile Karađorđe järglastele, viimast peavad serblased kogu Balkani poolsaarel meheks, kes raputas maha türklaste ikke. Petar I Karađorđević tõrkus esialgu krooni võtmast, kuna teda tülgastas coup d'état. Kuid lõpuks ta nõustus ja oli kuningriigi suverään 15. juunist 1903 kuni 1. detsembrini 1918, mil kuulutati välja Serblaste, Horvaatide ja Sloveenide Kuningriik.
Rahvusvahelised suhted
muudaLühikesel perioodil Esimese ja Teise maailmasõja vahel moodustas Serbia kuningriigi järglane Jugoslaavia Kuningriik lõdva liidu Tšehhoslovakkia, Rumeenia ja Jugoslaavia vahel – Väikese Antandi. Liitu toetas Prantsusmaa ja see saadeti laiali aastal 1934, kui Saksamaa mõju Euroopas kasvas.
Linnad
muudaSuurimad linnad Serbia kuningriigis olid järgmised (ligikaudse rahvaarvuga aastatel 1910–1912):