Teine Balkani sõda
See artikkel vajab toimetamist. (Juuli 2016) |
Artiklis ei ole piisavalt viiteid. (Juuli 2016) |
Teine Balkani sõda oli konflikt, mis puhkes, kui Bulgaaria, rahulolematu oma Esimese Balkani sõja saagi üle, ründas 16./29. juunil 1913 oma endisi liitlasi Serbiat ja Kreekat. Serbia ja Kreeka armeed tõrjusid Bulgaaria pealetungi ja tegid vasturünnaku, tungides Bulgaariasse. Kuna Bulgaarial oli ka varem tekkinud territoriaalne vaidlus Rumeeniaga, provotseeris see sõda Rumeeniat Bulgaariasse tungima. Ka Osmanite riik kasutas olukorda ära, et mõned eelmises sõjas kaotatud territooriumid tagasi võita. Kui Rumeenia väed lähenesid pealinnale Sofiale, palus Bulgaaria vaherahu, mille tulemuseks oli Bukaresti rahu, millega Bulgaaria pidi loovutama osi oma Esimese Balkani sõja saagist Serbiale, Kreekale ja Rumeeniale. Konstantinoopoli rahuga kaotas ta Osmanitele Edirne.
| Teine Balkani sõda | |||
|---|---|---|---|
| Osa Balkani sõdadest | |||
 Liitlaste peamised maismaaoperatsioonid (laevastiku tegevust pole näidatud) | |||
| Toimumisaeg | 29. juuni – 10. august 1913 | ||
| Toimumiskoht | Balkani poolsaar | ||
| Tulemus | Bulgaaria kaotus ja Bukaresti rahu | ||
| Osalised | |||
| |||
| Jõudude suurus | |||
| |||
| Kaotused | |||
| |||
Taust muuda
Pikemalt artiklis Esimene Balkani sõda
Esimeses Balkani sõjas õnnestus Balkani Liidul (Bulgaaria, Serbia, Montenegro ja Kreeka) lüüa Osmanite riik oma Euroopa provintsidest (Albaania, Makedoonia, Sandžak ja Traakia) välja, jättes Osmanitele vaid Çatalca ja Gallipoli poolsaared. 30. mail 1913 sõlmitud Londoni leping, mis lõpetas sõja, tunnistas uti possidetis põhjal Balkani riikide omandamisi Enos–Midia joonest läänes, mis tõmmati Midiast (Kıyıköy) Musta mere rannikul Enoseni (Enez) Egeuse mere rannikul, ja tekitas Sõltumatu Albaania.
Kuid suhted võidukate Balkani liitlaste vahel läksid kiiresti hapuks saagi jagamise pärast, eriti Makedoonias. Sõjaeelsete läbirääkimiste ajal, mille tulemusel loodi Balkani Liit, sõlmisid Serbia ja Bulgaaria 13. märtsil 1912 salakokkuleppe, mis määras nende tulevased piirid, jagades tegelikult Põhja-Makedoonia omavahel. Sõjajärgse mittenõustumise korral määrati ala Kriva Palanka–Ohridi joonest põhja pool (mõlemad linnad pidid minema bulgaarlastele) "vaidlusalusena" Vene vahendustegevuse alla ja ala sellest joonest lõunas määrati Bulgaariale. Tegelikult õnnestus serblastel sõja ajal vallutada ala kokkulepitud piirist kaugele lõunasse, kuni Bitola–Gevgelija jooneni (mõlemad Serbia käes). Samal ajal edenesid kreeklased põhja poole, okupeerides Thessaloníki veidi enne bulgaarlaste saabumist ja rajades ühise Kreeka–Serbia piiri.
Kui Bulgaaria delegaadid Londonis keerutamata serblasi hoiatasid, et nad ei pea ootama Bulgaaria toetust oma Aadria mere nõuetele, vastasid serblased vihaselt, et see oli selge taganemine sõjaeelsest kokkuleppest vastastikusest arusaamisest laienemiseni Kriva Palanka-Aadria mere jooneni, kuid bulgaarlased rõhutasid, et nende arvates jäi Vardari Makedoonia osa kokkuleppes aktiivseks ja serblased olid siiski kohustatud ala loovutama, nagu kokku lepitud. Serblased vastasid bulgaarlasi maksimalismis süüdistades, märkides, et kui nad kaotavad nii Põhja-Albaania kui ka Vardari Makedoonia, oli nende osalemine ühises sõjas mitte millegi eest.
Kui Bulgaaria kutsus Serbiat üles sõjaeelset kokkulepet Põhja-Makedoonia suhtes austama, keeldusid serblased, pahased suurriikide nõudest loovutada omandatu Põhja-Albaanias, kaljukindlalt rohkem territooriumi loovutama. Arengud lõpetasid sisuliselt Serbia-Bulgaaria liidu ja tegid tulevase sõja kahe riigi vahel paratamatuks. Varsti pärast seda puhkesid väikesed kokkupõrked piki okupatsioonitsoonide piire bulgaarlaste ning serblaste ja kreeklaste vahel. Vastates tajutavale Bulgaaria ohule, alustas Serbia läbirääkimisi Kreekaga, kel oli samuti põhjust olla mures Bulgaaria kavatsuste suhtes.
19. mail/1. juunil 1913, kaks päeva pärast Londoni lepingu sõlmimist ja vaid 28 päeva enne Bulgaaria rünnakut sõlmisid Kreeka ja Serbia salajase kaitseliidu, kinnitades olemasoleva demarkatsioonijoone kahe okupatsioonitsooni vahel nende ühiseks piiriks ja sõlmides liidu Bulgaaria või Austria-Ungari rünnaku puhuks. Selle kokkuleppega õnnestus Serbial teha Kreeka osaliseks oma vaidluses Põhja-Makedoonia üle, kuna Kreeka tagas Serbia olemasoleva (ja vaidlustatud) okupatsioonitsooni Makedoonias. Katses peatada Serbia-Kreeka leppimine sõlmis Bulgaaria peaminister Gešov Kreekaga 21. mail protokolli, leppides püsiva demarkatsiooniga nende vägede vahel, nõustudes tõhusalt Kreeka kontrolliga Lõuna-Makedoonia üle. Kuid tema hilisem vallandamine lõpetas Serbia diplomaatilise suunamise.
Tekkis uus hõõrumine: Bulgaaria keeldus Silistra kindlust Rumeeniale loovutamast. Kui Rumeenia nõudis selle loovutamist pärast Esimest Balkani sõda, pakkus Bulgaaria välisminister asemele mõne väikese piirimuudatuse, kuhu Silistra ei kuulunud, ja tagatisi kutsovalahhide õigustele Makedoonias. Rumeenia ähvardas okupeerida Bulgaaria territooriumi jõuga, kuid Vene vahekohtu ettepanek hoidis vägivalla ära. Valminud Peterburi protokollis 8. maist 1913 nõustus Bulgaaria Silistra loovutama. Saavutatud kokkulepe oli kompromiss Rumeenia kogu Lõuna-Dobrudža nõudmise ja Bulgaaria mistahes oma territooriumi loovutamisest keeldumise vahel. Kuid tõsiasi, et Venemaa ei suutnud tagada Bulgaaria territoriaalset terviklikkust, tegi bulgaarlased ebakindlaks oodatava Serbiaga vaidlemise Vene vahekohtu usaldusväärsuses. Bulgaaria käitumisel oli ka pikaajaline mõju Vene-Bulgaaria suhetele. Bulgaaria kompromissitu positsioon sõjaeelse kokkuleppe Serbiaga ülevaatamisel teise Vene initsiatiivi ajal nendevaheliseks vahekohtuks sundis lõpuks Venemaad katkestama oma liidu Bulgaariaga. Mõlemad teod tegid konflikti Rumeenia ja Serbiaga paratamatuks.
Ettevalmistus muuda
Bulgaaria sõjaplaanid muuda
Aastal 1912 ületasid Bulgaaria riiklikud püüdlused, nagu väljendusid tsaar Ferdinand ja armee juhtkond tema ümber, 1878. aasta San Stefano rahu sätteid, mida peeti isegi siis maksimalistlikeks, kuna sisaldasid nii Ida- ja Lääne-Traakiat ning kogu Makedooniat koos Thessaloníki, Edirne ja Konstantinoopoliga. Varajane tõend realistliku mõtlemise puudumisest Bulgaaria juhtkonnas oli, et kuigi Venemaa oli saatnud 5. novembril 1912 esimest korda selge hoiatuse (enne Esimest Çatalca lahingut), et kui Bulgaaria armee okupeerib Konstantinoopoli, siis teda rünnatakse, jätkas Bulgaaria oma katseid linn ära võtta.
Kuigi Bulgaaria armeel õnnestus vallutada Edirne, osutus tsaar Ferdinandi ambitsioon enda Konstantinoopolis keisriks kroonimisest samuti ebareaalseks, kui Bulgaaria armee ei suutnud Çatalca lahingus linna vallutada. Veelgi halvem, keskendumine Traakia ja Konstantinoopoli vallutamisele põhjustas lõppkokkuvõttes suure osa Makedoonia kaotamise, sealhulgas Thessaloníki, ja sellega ei saanud kergesti nõustuda, mis viis Bulgaaria armee juhtkonna tsaar Ferdinandi ümber otsusele sõjast oma endiste liitlaste vastu. Kuid Osmanite soovimatusega nõustuda lõplikult Traakia kaotamisega (idas) ja raevunud Rumeeniaga (põhjas), oli otsus alustada sõda nii Kreeka (lõunas) kui ka Serbia (läänes) vastu pigem seikluslik, kuna mais nõudis Osmanite riik hädasti Saksa missiooni Osmanite armee ümberkorraldamiseks. Juuni keskpaigaks sai Bulgaaria teada Serbia ja Kreeka kokkuleppest Bulgaaria rünnaku puhul. 27. juunil teatas Montenegro, et asub Serbia-Bulgaaria sõja puhkedes Serbia poolele. 5. veebruaril lahendas Rumeenia oma erimeelsused Austria-Ungariga Transilvaania suhtes, sõlmides sõjalise liidu, ja hoiatas 28. juunil Bulgaariat ametlikult, et ei jää uues Balkani sõjas neutraalseks.
Kui kokkupõrked Makedoonias jätkusid, peamiselt Serbia ja Bulgaaria vägede vahel, üritas tsaar Nikolai II peatada saabuvat konflikti, kuna Venemaa ei soovinud kaotada kumbagi oma slaavi liitlast Balkanil. 8. juunil saatis ta Bulgaaria ja Serbia kuningatele sama isikliku teate, pakkudes vahendust vastavalt 1912. aasta Serbia-Bulgaaria lepingu sätetele. Serbia küsis algse lepingu ülavaatamist, kuna ta oli juba kaotanud Põhja-Albaania suurriikide otsuse tõttu rajada Albaania riik (see ala oli tunnistatud sõjaeelse Serbia-Bulgaaria lepinguga Serbia laienemise territooriumiks) ja soovis vastutasuks Bulgaaria laienemisterritooriumi Põhja-Makedoonias. Bulgaaria vastus Vene üleskutsele sisaldas nii palju tingimusi, et see oli ultimaatum, viies Vene diplomaadid arusaamisele, et bulgaarlased on juba otsustanud Serbiaga sõtta minna. See sundis Venemaad vahekohtu algatuse katkestama ja oma 1902. aasta liidulepingu Bulgaariaga vihaselt hülgama. Bulgaaria purustas Balkani Liidu, Venemaa parima kaitse Austria-Ungari ekspansionismi vastu, struktuur, mis maksis Venemaale nii palju verd, raha ja diplomaatilist kapitali viimase 35 aasta jooksul. Venemaa välisministri Sazonovi sõnad Bulgaaria uuele peaministrile Stojan Danevile olid: "Ärge oodake meilt midagi ja unustage kõik meie kokkulepped 1902. aastast praeguseni". Tsaar Nikolai II oli juba Bulgaaria peale vihane, kuna viimane jättis täitmata hiljuti allkirjastatud kokkuleppe Rumeeniaga Silistra kohta, mis saavutati tänu Vene vahekohtule. Siis tegid Serbia ja Kreeka ettepaneku, et kõik kolm riiki vähendavad oma armeesid veerandi võrra, mis on esimene samm rahumeelse lahenduse hõlbustamiseks, kuid Bulgaaria lükkas selle tagasi.
Bulgaaria oli juba teel sõtta, kuna Bulgaarias moodustati uus kabinet, kus patsifistist peaminister Gešov asendati kõva liini mehe ja venemeelse partei juhi dr. Daneviga. On tõendeid, et tsaar Ferdinandi kahtluste ületamiseks uue sõja osas Serbia ja Kreeka vastu ähvardasid mõned isikud Sofias ta troonilt tõugata. Igal juhul käskis Bulgaaria ülemjuhatus tsaar Ferdinandi otsese kontrolli all ja valitsust teavitamata 16. juunil Bulgaaria vägedel alustada üllatusrünnakut samaaegselt nii Serbia kui ka Kreeka positsioonide vastu, sõda kuulutamata ja jätta tähelepanuta kõik käsud, mis on rünnakukäsu vastu. Järgmisel päeval survestas valitsus Kindralstaapi käskima armeel vaenutegevust lõpetama, mis tekitas segaduse ja initsiatiivi kaotuse ning ei suutnud heastada väljakuulutamata sõja olekut. Vastuseks valitsuse survele tagandas tsaar Ferdinand kindral Savovi ja asendas ta kindral Dimitrieviga kui ülemjuhatajaga.
Bulgaaria eesmärgiks oli võita serblasi ja kreeklasi ning okupeerida nii suuri alasid kui võimalik enne, kui suurriigid sekkuvad vaenutegevuse lõpetamiseks. Selleks, et pakkuda vajalikku relvade üleolekut, pühendati kogu Bulgaaria armee nendeks operatsioonideks. Rumeenia sekkumise (ametlikult kuulutatud) või Osmanite vasturünnaku puhuks ei tehtud ettevalmistusi, eeldades kummaliselt, et Venemaa tagab, et nendest suundadest ei rünnata, kuigi 9. juunil loobus Venemaa vihaselt oma liidust Bulgaariaga ja suunas oma diplomaatia Rumeeniasse (Venemaa oli juba nimetanud Rumeenia kuninga Caroli Vene auvälimarssaliks, selge hoiatusena oma poliitika muutmisest Sofia suunal detsembris 1912). Plaan oli koondrünnak üle Vardari tasandiku Serbia armee vastu selle neutraliseerimiseks ja Põhja-Makedoonia vallutamine, koos vähem koondatud rünnakuga Thessaloníki juures Kreeka armee vastu, mis oli suuruselt ligikaudu pool Serbia armeest, eesmärgiga vallutada linn ja Lõuna-Makedoonia. Bulgaaria ülemjuhatus ei olnud kindel, kas nende väed on piisavad Kreeka armee võitmiseks, kuid neid peeti piisavaks lõunarinde kaitsmiseks halvimal juhul, kuni lisavägede saabumiseni pärast serblaste võitmist põhjas.
Vastaste väed muuda
1903. aasta sõjaväeseaduse järgi jagunesid Bulgaaria relvajõud kaheks: tegevarmee ja rahvamiilits. Relvajõudude tuumiku moodustasid 9 jalaväe- ja üks ratsaväediviis. Bulgaaria armeel oli unikaalne organisatsioon Euroopa armeede hulgas, kuna igas jalaväediviisis oli 3 brigaadi 2 rügemendiga, mis koosnesid 4 pataljonist 6 raskekompaniiga, 250 meest igas, pluss sõltumatu pataljon, 2 suurt suurtükiväerügementi ja 1 ratsaväerügement, andes kokku 25 väga rasket jalaväepataljoni ja 16 ratsaväekompaniid diviisi kohta, mis oli rohkem, kui ekvivalentses kahes 9-pataljonilises diviisis, standardne diviisi struktuur enamikus tolle aja armeedes, nagu oli ka Kreeka ja Serbia armeedes aastal 1913. Seega, kuigi Bulgaaria armeesse oli Esimese Balkani sõja alguses mobiliseeritud kokku 599 878 meest, oli siin vaid 9 organisatsioonilist diviisi, andes diviisile pigem armeekorpuse kui diviisi tugevuse. Taktikalised vajadused Esimese Balkani sõja ajal ja järel muutsid seda algset struktuuri: uus 10. diviis moodustati, kasutades 2 brigaadi 1. ja 6. diviisist, ja uutest värvatutest moodustati täiendavalt 3 sõltumatut brigaadi. Siiski raske struktuur üldiselt säilis. Seevastu Kreeka Makedoonia armees oli ka 9 diviisi, kuid meeste koguarv relvade all oli vaid 118 000. Veel üks otsustav tegur, mis mõjutas vastaste armeede diviiside tegelikku tugevust, oli suurtükiväe jaotus. Üheksa diviisi tugevuses Kreeka armees oli kokku 176 suurtükki ja kümne diviisi tugevuses Serbia armees oli 230. Bulgaarlastel oli 1116, see on 6:1 kreeklaste vastu ja 5:1 Serbia armee vastu.
On vaieldud Bulgaaria armee tugevuse üle Teise Balkani sõja ajal. Esimese Balkani sõja puhkedes mobiliseeris Bulgaaria kokku 599 878 meest (366 209 tegevarmees; 53 927 varustusüksustes; 53 983 rahvamiilitsas; 94 526 meest 1912. ja 1913. aasta värvatutes; 14 204 vabatahtlikku; 14 424 piirivalves). Taaskasutamisele mittekuuluvaid ohvreid oli Esimese Balkani sõja ajal 33 000 meest (14 000 tapeti ja 19 000 suri haigustesse). Nende kaotuste asendamiseks värbas Bulgaaria kahe sõja vahel 60 000 meest, peamiselt äsja okupeeritud aladelt, kasutades 21 000 nendest Sérresi, Dráma ja Odrini (Edirne) sõltumatute brigaadide moodustamiseks. On teada, et mehi ei demobiliseeritud. Bulgaaria väejuhatuse järgi oli 16. juunil armees 7693 ohvitseri ja 492 528 sõdurit (sealhulgas eespool mainitud 3 brigaadi). See annab kahe aasta jooksul tugevuse vaheks 99 657 meest. Võrdluseks, lahutades ohvrite tegeliku arvu, sealhulgas haavatud, ja lisades äsjavärvatud mehed, saab kokku mitte vähem kui 576 878 meest. Armee tundis puudust sõjavarustusest ja tema käsutuses oli vaid 378 998 vintpüssi.
1. ja 3. armee (vastavalt kindralite Vasil Kutintševi ja Radko Dimitrievi juhtimisel) lähetati vanale Serbia-Bulgaaria piirile, 5. armee kindral Stefan Tošev juhtimisel asus Kjustendili ümbruses ja 4. armee kindral Stilijan Kovatševi juhtimisel Kočani-Radoviši piirkonnas. 2. armee kindral Nikola Ivanovi juhtimisel oli Kreeka armee vastas.
Serbia kuningriigi armees oli 348 000 meest (kellest võitlejaid oli 252 000) jagatuna 3 armee 10 diviisi vahel. Selle peavägi paiknes Makedoonia rindel piki Vardari jõge ja Skopje lähedal. Selle nimeline ülemjuhataja oli kuningas Petar I, samas Radomir Putnik oli staabiülem ja tegelik välikomandör.
Juuni alguses oli Kreeka kuningriigi armees kokku umbes 142 000 relvakandjat 9 jalaväediviisi ja 1 ratsaväebrigaadiga. Lõviosa armeest 8 diviisi ja ratsaväebrigaadiga (117 861 meest) oli kogunenud Makedooniasse, paiknedes kaarel Thessaloníki linnast põhjas ja kirdes, samas 1 diviis ja sõltumatud üksused (24 416 meest) olid Epeiroses. Vaenutegevuse puhkemisega toodi 8. jalaväediviis (mis paiknes Epeiroses) rindele ja uute värvatute saabumisega kasvas armee tugevus Makedoonia teatris lõpuks umbes 145 000 meheni koos 176 suurtükiga. Kuningas Konstantínos I juhatas Kreeka vägesid, tema staabiülem oli kindralleitnant Viktor Dousmanis.
Montenegro kuningriik saatis ühe diviisi (12 000 meest) kindral Janko Vukotići juhtimisel Makedoonia rindele.
Rumeenia kuningriigil oli suurim armee Balkanil, kuigi sel ei olnud tegevust 1878. aasta Rumeenia iseseisvussõjast saati Osmanite vastu. Selle rahuaegne tugevus oli 6149 ohvitseri ja 94 170 meest ning see oli Balkani standardite järgi hästi varustatud, omades 126 välipatareid, 15 haubitsapatareid ja 3 mägipatareid, peamiselt Kruppi toodang. Pärast mobilisatsiooni oli Rumeenia armees 417 720 meest jagatuna 5 korpuse vahel. Nendest umbes 80 000 pidid okupeerima Lõuna-Dobrudža, samas 250 000 meheline armee pidi asuma peamisele pealetungile Bulgaarias.
Poliitilised arengud ja sõjalised ettevalmistused Teiseks Balkani sõjaks meelitasid kohale hinnanguliselt 200–300 sõjakorrespondenti kogu maailmast.
Sõja puhkemine muuda
- Pikemalt artiklis Bulgaaria armee lahingukord Teises Balkani sõjas
Bulgaaria peamine rünnak oli kavandatud 1., 3., 4. ja 5. armeega serblaste vastu, samas kui 2. armee ülesanne oli rünnata Kreeka positsioone Thessaloníki ümnber. Kuid olulistel sõja avapäevadel kästi vaid 4. ja 2. armeel edeneda. See võimaldas serblastel koondada oma väed ründavate bulgaarlaste vastu ja peatada nende edenemine. Bulgaarlased olid Kreeka rindel vähemuses ja madalatasemeline võitlus muutus 19. juunil Kreeka rünnakuks kogu rindejoonel. Bulgaaria väed sunniti nende positsioonidelt Thessaloníkist põhjas taganema (välja arvatud isoleeritud pataljon linnas endas, mis kiiresti purustati) kaitsepositsioonidele Kilkíse ja Struma jõe vahel. Plaan Serbia armee koondrünnakuga Kesk-Makedoonias kiiresti purustada muutus ebarealistlikuks ja Bulgaaria armee hakkas taganema juba enne Rumeenia sissetungi ning Kreeka edenemine tingis vägede taandumise Sofia kaitseks.
Bulgaaria pealetung Kreeka vastu muuda
- Pikemalt artiklis Kilkís-Lahanase lahing
Bulgaaria 2. armee Lõuna-Makedoonias kindral Ivanovi juhtimisel hoidis rinnet joonel Dojrani järv Kilkísest kagus, Lahanas, Sérres ja siis üle Pangaio mägede Egeuse mereni. Armee oli paigal alates maist ja seda peeti veteranväeks, olles võidelnud Edirne piiramisel Esimeses Balkani sõjas. Kindral Ivanov, võimalik, et vältida vastutust oma purustava lüüasaamise eest, väitis pärast sõda, et tema armees oli vaid 36 000 meest ja et paljud tema üksused olid alamehitatud, kuid detailne analüüs tema üksustest on temaga vastuolus. Ivanovi 2. armee koosnes 3. diviisist miinus 1 brigaad 4 pataljoni 4 rügemendiga (kokku 16 pataljoni pluss diviisi suurtükivägi), I/X brigaadist 16. ja 25. rügemendiga (kokku 8 pataljoni pluss suurtükivägi), Drama brigaadist 69., 75. ja 7. rügemendiga (kokku 12 pataljoni), Sérresi brigaadist 67. ja 68. rügemendiga (kokku 8 pataljoni), 11. diviisist 55., 56. ja 57. rügemendiga (kokku 12 pataljoni pluss diviisi suurtükivägi), 5. piiripataljonist, 10. sõltumatust pataljonist ja 10. ratsaväerügemendist 7 ratsa- ja 7 jalaväekompaniiga. Kokku oli Ivanovi väes 232 kompaniid 58 jalaväepataljonis, ratsaväerügement (14 kompaniid) 175 suurtükiga, arvuliselt 80 000 (ametlik Bulgaaria allikas) kuni 108 000 (ametlik Kreeka allikas vastavalt ametlikule Bulgaaria sõjaajaloole enne 1932. aastat). Kõik tänapäeva ajaloolased nõustuvad, et Ivanov alahindas oma sõdurite arvu, kuid Kreeka armeel oli siiski arvuline ülekaal. Kreeka peakorter arvas samuti oma vastaste arvuks 80 000 kuni 105 000 meest.
Kreeka armees, mida juhatas kuningas Konstantínos I, oli 8 diviisi ja ratsaväebrigaad (117 861 meest) koos 176 suurtükiga rindejoonel, mis ulatus Orphanose lahest Gevgelija alani. Kuna Kreeka peakorter ei teadnud, kus Bulgaaria rünnak aset leiab, oli bulgaarlastel ajutiselt kohalik ülekaal rünnakuks valitud alal.
26. juunil sai Bulgaaria armee käsu hävitada vastasolevad Kreeka väed ja edeneda Thessaloníkisse. Kreeklased peatasid nad ja 29. juunil anti käsk üldiseks vasturünnakuks. Kilkíses olid bulgaarlased ehitanud tugeva kaitseliini, sealhulgas vallutatud Osmanite suurtükid, mis domineerisid eesoleva tasandiku üle. Kreeka 4., 2. ja 5. diviis ründasid üle tasandiku tormijooksuga suurtükiväe toetusel. Kreeklased kandsid ränki kaotusi, kuid järgmisel päeval ületasid kaevikud. Bulgaaria vasakul tiival vallutas Kreeka 7. diviis Sérresi ning 1. ja 6. diviis Lahanase. 2. armee lüüasaamine kreeklastelt oli kõige tõsisem sõjaline katastroof, mida bulgaarlased Teises Balkani sõjas kannatasid. Bulgaaria allikad räägivad kokku 6971 hukkunust ja rohkem kui 6000 vangilangenust ja rohkem kui 130 kaotatud suurtükist kreeklastele, kes kaotasid 8700 meest. 28. juunil põletasid taganev Bulgaaria armee ja ebaregulaarsed maha suure Sérresi linna (põhiliselt Kreeka linn, mida ümbritses suuresti Bulgaaria tagamaa) ning Nigríta, Doxáto ja Sidirókastro linnad, näiliselt nagu kättemaksuks Bulgaaria linna Kilkíse põletamise eest kreeklaste poolt, mis oli aset leidnud pärast samanimelist lahingut, samuti paljude Bulgaaria külade hävitamise eest piirkonnas. Bulgaaria paremal tiival vallutasid Kreeka Evzones Gevgelija ja Matsikovo kõrgendikud. Selle tagajärjel sattus ohtu Bulgaaria taganemistee läbi Dojrani ja Ivanovi armee alustas meeleheitlikku taganemist, mis kohati ähvardas muutuda põgenemiseks. Tugevdused 14. diviisi kujul tulid liiga hilja ning ühinesid taganemisega Strumitsa ja Bulgaaria piiri suunas. Kreeklased vallutasid Dojrani 5. juulil, kuid ei suutnud ära lõigata Bulgaaria taganemist läbi Struma kitsaskoha. 11. juulil sattusid kreeklased kokku serblastega ja suruti siis Struma jõeni. Vahepeal randusid Kreeka väed mereväe toetusel Kaválas ja tungisid sealt Lääne-Traakia sisemaale. 19. juulil vallutasid kreeklased Nevrokopi ja 25. juulil sisenesid veel ühe dessantoperatsiooniga Alexandroúpolisse, lõigates bulgaarlased Egeuse merest täiesti ära.
Serbia rinne muuda
- Pikemalt artiklis Bregalnitsa lahing
- Pikemalt artiklis Kalimantsi lahing
4. Bulgaaria armee hoidis kõige tähtsamat positsiooni Serbia Makedoonia vallutamiseks. Võitlus algas 29.–30. juunil 1913 4. Bulgaaria armee ning 1. ja 3. Serbia armee vahel, alguses piki Zletovskat ja pärast Bulgaaria taganemist piki Bregalnitsat. Sisemised segadused tõid Bulgaariale 1.–3. juulil raskeid kaotusi. Serblased püüdsid ilma võitluseta kinni kogu 7. diviisi Bulgaaria 4. armeest. 8. juulil oli Bulgaaria armee raskelt lüüa saanud.
Põhjas alustasid bulgaarlased edenemist Serbia piirilinna Piroti suunas ning sundisid Serbia väejuhatust saatma tugevdusi 2. armeele, kes kaitses Pirotit ja Niši. See võimaldas bulgaarlastel peatada 18. juulil Serbia pealetungi Makedoonias Kalimantsi lahingus.
13. juulil 1913 asus kindral Mihail Savov juhtima Bulgaaria 4. ja 5. armeed. Bulgaarlased kaevusid tugevatele positsioonidele Kalimantsi küla ümbruses Bregalnitsa jõel Kirde-Makedoonias. 18. juulil Serbia 3. armee ründas, lähenedes Bulgaaria positsioonidele. Bulgaarlased seisid kindlalt, suurtükivägi oli väga edukas serblaste rünnakute tagasilöömisel. Kui serblased oleksid Bulgaaria kaitsest läbi murdnud, võinuks nad hukutada Bulgaaria 2. armee ja bulgaarlased täielikult Makedooniast välja ajada. Kaitsev võit koos 1. ja 3. armee eduga põhjas kaitsesid Lääne-Bulgaariat Serbia sissetungi eest. Kuigi see võimendas bulgaarlasi, oli olukord kriitiline lõunas Kreeka armee vastu.
Kreeka pealetung muuda
Serbia rinne jäi paigale. Kuningas Konstantínos, nähes, et Bulgaaria armee tema ees on juba kaotanud, käskis Kreeka armeel marssida sügavamale Bulgaaria territooriumile ja võtta pealinn Sofia. Konstantínos tahtis otsustavat võitu, vaatamata tema peaministri Elefthérios Venizélose vastuväidetele, kes mõistis, et serblased, olles saavutanud oma territoriaalsed eesmärgid, võtavad nüüd passiivse asendi ja nihutavad ülejäänud sõja raskuspunkti kreeklaste peale. Kresna maakitsuses (Kresna kuristiku lahing) varitsesid kreeklasi Bulgaaria 2. ja 4. armee, mis oli äsja saabunud Serbia rindelt ja siin kaitsepositsioonidele asunud. 8. juulil oli Kreeka armee vasturündavate Bulgaaria armeedega võrreldes arvulises vähemuses ja Bulgaaria Kindralstaap, püüdes haarata kreeklasi Cannae-tüüpi lahinguga, avaldas survet nende tiibadele. Kuid pärast ägedat võitlust suutis Kreeka pool Kresna maakitsusest läbi murda ja vallutas 13. juulil Simitli, kui 14.–15. juuli öösel suruti Bulgaaria väed põhja poole Gorna Džumajasse (Blagoevgrad), 76 km Sofiast lõunas. Vahepeal jätkasid Kreeka väed oma marssi Lääne-Traakia sisemaale, 13. juulil sisenesid nad Xánthisse ja järgmisel päeval Komotinísse. 15. juulil oli kõva surve all Bulgaaria armee sunnitud loobuma Gorna Džumajast.
Kreeka armee oli kurnatud ja silmitsi logistiliste raskustega, kuid pidas visalt vastu ja käivitas kohalikke vasturünnakuid. 17. juulil kahandas Bulgaaria armee neid rünnakuid, tõrjudes Kreeka vasturünnakuid mõlemalt poolelt. Idatiival käivitas Kreeka armee vasturünnaku Mehomia suunal läbi Predela maakitsuse. Bulgaarlased peatasid pealetungi maakitsuse idaküljel ja võitlus sattus ummikseisu. Läänetiival käivitati pealetung Tsarevo Selo vastu eesmärgiga jõuda Serbia liinideni. See nurjus ja Bulgaaria armee jätkas edenemist, eriti lõunas. Kuid pärast kolm päeva võitlusi Pehchevo ja Mahomia sektoris säilitasid Kreeka väed oma positsioonid.
Rumeenia sissetung muuda
Rumeenia mobiliseeris oma armee 5. juulil 1913, kavatsusega hõivata Lõuna-Dobrudža, ja kuulutas Bulgaariale 10. juulil sõja. Diplomaatilises ringkirjas, mis ütles: "Rumeenia ei kavatse ei allutada riigikorda ega võita Bulgaaria armeed", püüdis Rumeenia valitsus vaigistada rahvusvahelist muret oma kavatsuste suhtes ja suurema verevalamise suhtes. Richard Halli järgi "tegi Rumeenia konflikti astumine Bulgaaria olukorra väljakannatamatuks ja Rumeenia sööst üle Doonau oli Teise Balkani sõja otsustav sõjaline tegu".
Rumeenia sõjakuulutuse päeval tungis 5. korpuse 80 000 meest kindral Ioan Culceri juhtimisel Dobrudžasse, hõivates rinde Tutrakanist Baltšikini. Korpuse ratsavägi hõivas Varna sadamalinna, kui sai selgeks, et siin ei ole Bulgaaria vastupanu oodata. 14.–15. juuli öösel sisenes Doonau armee prints Ferdinandi juhtimisel Orjahovo, Gigeni ja Nikopoli juures Bulgaariasse. Esialgne hõivamine lõpetatud, jagunesid Rumeenia väed kaheks rühmaks: üks edenes läände, Ferdinandi (nüüd Montana) suunas, ja teine edenes edelasse, Bulgaaria pealinna Sofia suunas, kõikjal eelnes laialdane ratsaväe luure.
18. juulil võttis Rumeenia Ferdinandi ja 20. juulil okupeeriti Vratsa, 116 km Sofiast põhjas. 23. juulil sisenes ettejõudnud ratsavägi Sofia eeslinna Vraždebnasse. Rumeenlased ja serblased kohtusid 25. juulil Belogradtšiki juures, isoleerides tähtsa Vidini linna. Bulgaaria tagala oli täiesti avatud, vastupanu ei toimunud, pealinn oli sissetungijale avatud ning riigi loodenurk oli ära lõigatud ja ümber piiratud. Sissetungi ajal teostas Rumeenia õhuvägi fotoluuret ja propagandalendlehtede allaloopimist. Sofiast sai esimene pealinn maailmas, millest vaenlase õhuvägi üle lendas.
Rumeenia ei kaotanud selle lühikese sõja ajal ühtegi võitlejat. Selle vägesid tabas kooleraepideemia, mis viis 6000 meest.
Osmanite sissetung muuda
Vastupanu puudumine Rumeenia sissetungile veenis Osmaneid tungima äsja Bulgaariale loovutatud territooriumitele. Sissetungi peamine eesmärk oli Edirne (Adrianoopoli) tagasivõtmine, mida kaitses kindralmajor Vulko Veltšev kõigest 4000 sõduriga. Enamus Ida-Traakiat okupeerivaid Bulgaaria vägesid oli varem samal aastal välja tõmmatud Serbia-Kreeka rünnakule vastu seisma. 12. juulil ületasid Osmanite väed Çatalcast ja Gelibolust Enos–Midia liini. Kogu Osmanite sissetungiväes oli 200 000 kuni 250 000 meest Ahmed Izzet paša juhtimisel. 1. armee paiknes liini idaotsas (Midia). Idast läände järgnesid sellele 2. armee, 3. armee ja 4. armee, mis paiknes Gelibolus.
Seistes silmitsi edenevate Osmanitega, taganesid suuresti vähemuses Bulgaaria väed sõjaeelsele piirile. Edirne loovutati 19. juulil, kuid kui Osmanid ei hõivanud seda kohe, võtsid bulgaarlased selle järgmisel päeval (20. juulil) tagasi. Kuna sai selgeks, et Osmanid ei peatu, loovutati see teist korda 21. juulil ja okupeeriti Osmanite poolt 23. juulil. Edirne oli vallutatud sultan Murad I poolt 1360. aastatel ja oli riigi esimeseks pealinnaks Euroopas enne Konstantinoopoli vallutamist aastal 1453. Sõjaminister Enver paša, oma tüüpilises edevuses, kutsus ennast "teiseks Edirne vallutajaks", kuigi vallutusväed ei kohanud oma teel Edirnesse vastupanu.
Osmanite armeed ei peatunud vanal piiril, vaid sisenesid Bulgaaria territooriumile. Ratsaväeüksus edenes Yambolini. Osmanite, rohkem kui Rumeenia, sissetung tekitas paanikat talupoegade seas, kellest paljud põgenesid mägedesse. Juhtkonna hulgas tunnistati see täielikuks õnne pöördumiseks. Ajaloolase Richard Halli sõnul "olid Ida-Traakia lahinguväljad, kus nii paljud Bulgaaria sõdurid Esimese Balkani sõja võidu nimel surid, taas Osmanite kontrolli all". Sarnaselt rumeenlastele ei kandnud Osmanid lahingukaotusi, kuid kaotasid 4000 sõdurit koolerale. Pärast vallutust viisid Osmanite väed läbi etnilise puhastuse bulgaarlastest Ida-Traakias.
Et aidata Bulgaarial tõrjuda kiiret Osmanite edenemist Traakias, ähvardas Venemaa rünnata Osmanite riiki Kaukasuse kaudu ja saata oma Musta mere laevastiku Konstantinoopolisse; see sundis Suurbritanniat sekkuma.
Läbirääkimised sõja lõpetamiseks muuda
Vaherahu muuda
Rumeenia armee lähenedes Sofiale küsis Bulgaaria Venemaalt vahendust. 13. juulil astus peaminister Stojan Danev Vene tegevusetuse taustal tagasi. 17. juulil nimetas tsaar Saksa-meelse ja Vene-vaenuliku valitsuse etteotsa Vasil Radoslavovi. 20. juulil kutsus Serbia peaminister Nikola Pašić Peterburi kaudu Bulgaaria delegatsiooni Nišis, Serbias liitlastega otseläbirääkimisi pidama. Serblased ja kreeklased, mõlemad nüüd pealetungil, ei kiirustanud rahu sõlmima. 22. juulil saatis tsaar Ferdinand Itaalia suursaadiku kaudu Bukarestis teate kuningas Carolile. Rumeenia armeed peatusid enne Sofiat. Rumeenia tegi ettepaneku, et kõnelused toodaks Bukaresti, ja delegatsioonid sõitsid 24. juulil rongidega Nišist Bukaresti.
Kui delegatsioonid Bukarestis 30. juulil kohtusid, juhtis serblasi Pašić, montenegrolasi Vukotić, kreeklasi Venizélos, rumeenlasi Titu Maiorescu ja bulgaarlasi rahandusminister Dimitur Tontšev. Nad leppisid kokku viiepäevases vaherahus, mis jõustus 31. juulil. Rumeenia keeldus lubamast Osmanitel osalemast, sundides Bulgaariat nendega eraldi läbi rääkima.
Bukaresti rahu muuda
- Pikemalt artiklis Bukaresti rahu (1913)
Bulgaaria oli nõustunud Lõuna-Dobrudža Rumeeniale loovutamisega juba 19 juulil. Rahukõnelustel Bukarestis olid rumeenlased, olles saavutanud oma peamise eesmärgi, mõõdukuse hääl. Bulgaarlased lootsid säilitada Vardari jõe piirina enda ja Serbia vahel. Viimane eelistas säilitada kogu Makedoonia kuni Struma jõeni. Austria-Ungari ja Vene surve sundis Serbiat rahulduma enamuse Põhja-Makedooniaga, mõistes vaid Štipi linna bulgaarlastele, Pašići sõnul "kindral Fitševi auks", kes viis Bulgaaria relvad Esimeses sõjas Konstantinoopoli väravateni. Ivan Fitšev oli Bulgaaria Kindralstaabi ülem ja delegatsiooni liige Bukarestis. Kui Fitšev selgitas, miks Bulgaaria väärib kreeklaste poolt hõivatud Egeuse mere sadamat Kaválat, olevat Venizélos vastanud: "Kindral, me pole vastutavad. Enne 29. juunit me kartsime teid ning pakkusime teile Sérresit ja Dramat ja Kaválat, kuid nüüd, kui me teid näeme, eeldame me võitjate rolli ja hoolitseme vaid oma huvide eest". Kuigi Austria-Ungari ja Venemaa toetasid Bulgaariat, tagas Saksamaa — mille keiser Wilhelm II oli Kreeka kuninga naisevend — ja Prantsusmaa mõjukas liit Kavála Kreekale. Bulgaaria säilitas vähearendatud Alexandroúpoli sadama.
Läbirääkimiste viimane päev oli 8. august. 10. augustil sõlmisid Bulgaaria, Kreeka, Rumeenia ja Serbia Bukaresti rahu ja jagasid Makedoonia kolmeks: suurim osa, Vardari Makedoonia, läks Serbiale; väikseim osa, Pirini Makedoonia, Bulgaariale; ja rannikuosa, Egeuse Makedoonia, Kreekale. Seega suurendas Bulgaaria oma territooriumi 16% võrreldes sellega, mis oli enne Esimest Balkani sõda, ja kasvatas oma rahvaarvu 4,3 miljonilt 4,7 miljonini. Rumeenia suurendas oma territooriumi 5% ja Montenegro 62%. Kreeka kasvatas oma rahvastikku 2,7 miljonilt 4,4 miljonini ja territooriumi 68%. Serbia peaaegu kahekordistas oma territooriumi, suurendades oma rahvastikku 2,9 miljonilt 4,5 miljonini.
Montenegrolasi huvitas Bukarestis peamiselt soodsa kontsessiooni omandamine Serbialt endises Novi Pazari sandžakis. Selle nad said ja hiljem kinnitati seda Belgradis 7. novembril sõlmitud lepinguga.
Konstantinoopoli rahu muuda
- Pikemalt artiklis Konstantinoopoli rahu (1913)
Augustis tekitasid Osmanite väed Komotinís Lääne-Traakia ajutise valitsuse, et survestada Bulgaariat rahu tegema. Bulgaaria saatis 6. septembril 3-mehelise delegatsiooni — kindral Mihail Savov ning diplomaadid Andrej Tošev ja Grigor Natšovitš — Konstantinoopolisse rahuläbirääkimistele. Osmanite delegatsiooni juhtis välisminister Mehmed Talat bei, teda abistasid mereminister Çürüksulu Mahmud paša ja Halil Sami bei. Kuigi Venemaa püüdis augustikuu jooksul sekkuda, et ära hoida Edirne türklastele tagasiandmist, ütles Tošev Osmanitele Konstantinoopolis, et "venelased peavad Konstantinoopolit oma loomulikuks pärandiks. Nende peamine mure on, et kui Konstantinoopol langeb nende kätte, peab sel olema võimalikult suur tagamaa. Kui Adrianoopol on türklaste valduses, saavad nad selle ka".
Leppides Edirne kaotamisega, panustasid bulgaarlased Kırk Kilisele (bulgaaria: Lozengrad). Mõlemad pooled tegid konkureerivaid avaldusi: Savov, et "Bulgaaria, kes võitis türklasi kõigil rinnetel, ei saa lõpetada seda kuulsusrikast kampaaniat kokkuleppe sõlmimisega, mis ei jäta meile ühtegi lahinguvälja, kus on nii palju Bulgaaria verd valatud", ja Mahmud paša, et "mille me oleme võtnud, on meie". Lõpuks ei jäänud 30. septembri Konstantinoopoli rahuga alles ühtegi lahinguvälja. Bulgaaria väed said Rodope mägede lõunaosa lõpuks tagasi oktoobris. Radoslavovi valitsus jätkas läbirääkimisi Osmanitega lootuses sõlmida liit. Need kõnelused kandsid augustis 1914 lõpuks vilja salajase Bulgaaria–Osmanite lepinguna.
14. novembril 1913 sõlmisid Kreeka ja Osmanid Ateena rahu, tuues ametliku lõpu vaenutegevusele nende vahel. 14. märtsil 1914 sõlmis Serbia Konstantinoopolis rahu, taastades suhted Osmanite riigiga ja kinnitades 1913. aasta Londoni lepingut. Rahu Montenegro ja Osmanite riigi vahel ei sõlmitud kunagi.
Tagajärjed muuda
Teine Balkani sõda tegi Serbiast sõjaliselt kõige võimsama riigi Doonaust lõunas. Prantsuse laenudega rahastatud sõjaliste investeeringute aastad olid vilja kandnud. Omandati Kesk-Vardar ja Novi Pazari sandžaki idaosa. Selle territoorium kasvas 48 300 km²-lt 87 780 km²-ni ja selle rahvaarv kasvas rohkem kui 1,5 miljonit. Tagajärjeks oli ahistamine ja rõhumine paljudel äsjavallutatud maadel. Serbia 1903. aasta põhiseadusega tagatud ühingute, koosolekute ja ajakirjandusvabadust ei viidud uutel territooriumitel sisse. Uute territooriumite asukad olid hääleõigusest ilma jäetud, näiliselt liiga madalaks peetud kultuuritaseme tõttu, tegelikult mitteserblaste, kes moodustasid paljudes piirkondades enamuse, riigi poliitikast eemalehoidmiseks. Opositsioonilised ajalehed, nagu Radicke Novine, märkisid, et 'uutel serblastel' olid türglaste all paremad poliitilised õigused. Esines türgi ehitiste, koolide, saunade, mošeede purustamist. Oktoobris ja novembris 1913 teatasid Briti asekonsulid süstemaatilisest hirmutamisest, meelevaldsetest kinnipidamistest, peksmistest, vägistamistest, külade põletamisest ja tapatalgutest serblaste poolt annekteeritud aladel. Serbia valitsus ei näidanud huvi tulevaste vägivallategude ärahoidmisel või asetleidnute kriminaaluurimisel. Kui Carnegie komisjon, mis koosnes rahvusvaheliste ekspertide meeskonnast, valitud nende erapooletuse pärast, saabus Balkanile, ei saanud nad Belgradist praktiliselt mingit abi.
Rahulepingud sundisid Kreeka armeed evakueeruma Lääne-Traakiast ja Pirini Makedooniast, mille see oli operatsioonide käigus okupeerinud. Taganemist aladelt, mis tuli loovutada Bulgaariale, koos Põhja-Epeirose kaotamisega Albaaniale ei võetud Kreekas hästi vastu; sõja ajal okupeeritud aladest õnnestus Kreekal saada vaid Sérresi ja Kavála territooriumid pärast diplomaatilist tuge Saksamaalt. Serbia omandas lisa Põhja-Makedoonias ja tema soovid lõuna pool täitusid, misjärel pöördus tähelepanu põhja poole, kus rivaliteet Austria-Ungariga Bosnia ja Hertsegoviina pärast viis kaks riiki aasta hiljem sõtta, sütitades Esimese maailmasõja. Itaalia kasutas Balkani sõdu ettekäändena säilitada Dodekaneeside saared Egeuse meres, mille ta okupeeris 1911. aasta Türgi-Itaalia sõjas Liibüa pärast, vaatamata kokkuleppele, mis lõpetas selle sõja aastal 1912.
Austria-Ungari ja Itaalia tugeval nõudmisel (mõlemad lootsid kontrollida riiki ja seega Otranto väina Aadria meres) saavutas Albaania Londoni lepingu sätete kohaselt ametlikult iseseisvuse. Uue riigi täpsete piiride ajamisega Firenze protokolli (17. detsember 1913) järgi kaotasid serblased väljapääsu Aadria merele ja kreeklased Põhja-Epeirose (Lõuna-Albaania) piirkonna. See oli äärmiselt ebapopulaarne kohalike kreeklaste hulgas, kes suutsid pärast mässu saavutada kohaliku autonoomia Korfu protokolli sätete alusel.
Pärast lüüasaamist kujunes Bulgaariast revanšistlik kohalik jõud, kes otsis teist võimalust oma riiklike püüdluste täitmiseks. Pärast Bukaresti märkis Bulgaaria delegatsiooni pea Tontšev, et "kas suurvõimud muudavad territoriaalset lahendust või me ise hävitame selle". Seepärast osales ta Esimeses maailmasõjas Keskriikide poolel, kuna tema Balkani vaenlased (Serbia, Montenegro, Kreeka ja Rumeenia) olid Antanti-meelsed (vaata Serbia kampaania (Esimene maailmasõda) ja Makedoonia rinne). Tohutud ohvrid Esimese maailmasõja ajal ja uued kaotused tekitasid Bulgaariale riikliku trauma ja uusi territoriaalseid kaotusi.
Lahingute loend muuda
| Teise Balkani sõja lahingud | ||||||||
| Nimi | Kaitsev | Väejuht | Ründav | Väejuht | Toimumisaeg | Võitja | ||
| Kilkís-Lahanas | Bulgaaria | Nikola Ivanov | Kreeka | Konstantínos I | vkj. 19.–21. juuni 1913 | Kreeka | ||
| Dojran | Bulgaaria | Nikola Ivanov | Kreeka | Konstantínos I | vkj. 22.–23. juuni 1913 | Kreeka | ||
| Bregalnitsa | Serbia | Radomir Putnik | Bulgaaria | vkj. 17.–25. juuni 1913 | Serbia | |||
| Sidirókastro | Bulgaaria | Kreeka | Konstantínos I | vkj. 27. juuni 1913 | Kreeka | |||
| Knjaževac | Serbia | Bulgaaria | vkj. 4.–7. juuli 1913 | Bulgaaria | ||||
| Kalimantsi | Bulgaaria | Serbia | vkj. 15.–18. juuli 1913 | Bulgaaria | ||||
| Kresna kuristik | Bulgaaria | Mihail Savov Nikola Ivanov |
Kreeka | Konstantínos I | vkj. 8.–18. juuli 1913 | Patiseis (vaherahu) | ||
| Vidin | Bulgaaria | Serbia | vkj. 14.–18. juuli 1913 | Patiseis (vaherahu) | ||||