Paul von Hindenburg

Paul Ludwig Hans Anton von Beneckendorff und von Hindenburg (2. oktoober 1847 Posen, Poseni suurhertsogkond, Preisi kuningriik – 2. august 1934 Neudeck, Ida-Preisimaa, Natsi-Saksamaa) oli Saksamaa sõjaväelane (feldmarssal aastast 1914) ja riigitegelane, president aastatel 1925–1934.

Paul von Hindenburg
Täisnimi	Paul Ludwig Hans Antonvon Beneckendorffund von Hindenburg
Sünniaeg	2. oktoober 1847 Posen, Poseni suurhertsogkond, Preisi kuningriik (Tänapäeval Poznań, Poola)
Surmaaeg	2. august 1934 (86-aastaselt) Neudeck, Ida-Preisimaa, Natsi-Saksamaa (Tänapäeval Ogrodzieniec, Poola)
Truudusvanne	Saksa liit Põhja-Saksa Liit Preisi kuningriik Saksa keisririik
Teenistus	Preisi armee Saksa keiserlik armee
Teenistusaeg	1866–1911 1914–1919
Auaste	Generalfeldmarschall
Sõjad/lahingud	Austria-Preisi sõda Prantsuse-Preisi sõda Esimene maailmasõda Idarinne
Autasud	Pour le Mérite Veel...
Abikaasa	Gertrud von Hindenburg
Autogramm

Elulugu

Hindenburg sündis Posenis (tänapäeva Poznańis) Preisi aadliku pojana ning astus juba teismelisena sõjaväekooli. 1866 osales ta võidukas Königgrätzi lahingus ning sõdis ka Saksa keisririigi rajamiseks peetud Preisi-Prantsuse sõjas 1870–1871. 1903 sai ta kindrali aukraadi ning läks 1911 erru.

Esimeses maailmasõjas

1914, kui puhkes Esimene maailmasõda, kutsuti Hindenburg teenistusse tagasi ning määrati koos Erich Ludendorffiga Idarinnet juhtima. Üheskoos võitsidki nad Tannenbergi lahingu ning kindlustasid Venemaa pealetungi peatamise. Novembris 1914 määrati Hindenburg Idarinde juhatajaks ning ta sai feldmarssali aukraadi. 1914–1916 saavutati tema juhtimisel olulisi võite. Ta sai Saksamaal populaarseks ning sellele aitas kaasa riigipropaganda, mis vajas edukuse ja preisiliku militarismi sümbolit.

1916. aasta 30. augustil määrati Hindenburg Saksamaa keisririigi sõjavägede Peastaabi ülemaks ning ta alustas taas koostööd Ludendorffiga. Kuid 1918. aastal, kui oli selge, et Saksamaa on sõja kaotanud, puhkesid Ludendorffi ja Hindenburgi vahel erimeelsused. Ludendorff soovitas esialgu relvarahu, siis aga otsustas end sellega mitte siduda ning astus tagasi. Hindenburg otsustas aga postile edasi jääda ning püüda võimalikult häid alistumistingimusi välja kaubelda. Ta saavutas keiser Wilhelm II troonist loobumise ning jäi Peastaabi juhiks kuni sõja lõpuni. Siis läks ta uuesti erru ning plaanis avalikust elust täielikult tagasi tõmbuda.

Paul von Hindenburg, Wilhelm II ja Erich Ludendorff 1917. aasta jaanuaris

Presidendina

Kuid 1925. aastal toimunud presidendivalimistel polnud ühtegi tugevat kandidaati ning lõpuks plaaniti ametisse seada kompromisskandidaat Wilhelm Marx. Too ei sobinud aga konservatiividele ning need hakkasid Hindenburgi keelitama, et ta oma kandidatuuri üles seaks. Lõpuks Hindenburg nõustuski ning võitis sõltumatu kandidaadina valimised.

Hindenburg oli küll monarhist, kuid presidendina ei teinud ta midagi, et valmistuda monarhia taastamiseks Saksamaal, jäädes sõjaväelaslikult truuks oma vandele Weimari vabariigi ees.

President Paul von Hindenburg 1928. aastal

1932 sundisid Hindenburgi lähikondlased, eriti poeg Oskar von Hindenburg, teda uuesti presidendiks kandideerima, kuna ta oli ainus kandidaat, kes võinuks võita Adolf Hitlerit. Vana ja haige Hindenburg pidigi sellega nõustuma ning valiti uuesti presidendiks. Talle ei meeldinud Hitler, kuid 1933. aasta alguses oli Saksa parteipoliitika tupikusse jooksnud ning Hindenburgil ei jäänud muud üle kui Hitler kantsleriks määrata. Ta lootis, et valitsuse mõõdukad jõud tasakaalustavad natsionaalsotsialiste, kuid Hitler oskas neist juba mõne kuu möödudes lahti saada.

Surm

1934. aastal Hindenburg suri ning vastavalt põhiseadusele sai presidendi kohusetäitjaks kantsler Hitler. Ta korraldas kohe rahvahääletuse, millega 90% häältega kinnitati kantsleri ja riigipea kohtade ühendamine.

Hindenburg maeti Tannenbergi memoriaali, kuid Teise maailmasõja lõpus viidi ta säilmed Lääne-Saksamaale, et need ei langeks Nõukogude sõdurite saagiks. Seal maeti ta ümber Elisabethi kirikusse Marburgis Lahni ääres.

Mälestuse jäädvustamine

Zabrze linn Ülem-Sileesias nimetati 1915. aastal tema auks Hindenburgiks.

Autasud ja ordenid

Paul von Hindenburgi vapp Kuldvillaku ordeniga.

Saksa

• Musta Kotka ordu rüütel
• Kuningliku Hohenzollerni ordu suurkomandör mõõkadega
• Pour le Mérite (2. september 1914); lisatud tammelehed (23. veebruar 1915)
• Raudrist, 1. ja 2. klass
• Raudristi Suurrist (9. detsember 1916); lisatud Kuldtäht (25. märtsil 1918)
• Max Josephi sõjalise ordu rüütli Suurrist (Baieri)
• Püha Heinrichi sõjalise ordu rüütli Suurrist (Saksimaa)
• Württembergi sõjaliste teenete ordu rüütel
• Peter Frederick Louis'i ordeni rüütli Suurrist (Oldenburg)
• Sõjaliste teenete orden (Mecklenburg-Schwerin), 1. klass
• Friedrichi risti 1. klass (Anhalt)
• Püha Jaani ordu (Brandenburg) komandör

Välismaised

• Maria Theresia Sõjalise ordu Suurrist (Austria)
• Sõjaliste teenete rist (Austria-Ungari), 1. klass
• Sõjaliste teenete medal (Austria-Ungari), kuldne
• Kuldvillaku ordu rüütel (Hispaania)

Vaata ka

• Hindenburgi liin Läänerindel Esimeses maailmasõjas