Vikipeedia

Sinimägede lahing

(Ümber suunatud leheküljelt Lahingud Narvas ja Sinimägedes)

Sinimägede lahing ehk lahing Tannenbergi liinil (saksa keeles Die Schlacht um die Tannenbergstellung; vene keeles Битва за линию «Танненберг») oli strateegilise tähtsusega kokkupõrge Saksamaa Armeegrupi Narva ja Nõukogude Liidu Leningradi rinde vägede vahel Teise maailmasõja Idarindel. Rahvasuus kutsutakse Sinimägede lahinguid Eesti oma Termopüülideks.

Sinimägede lahing
Osa Teise maailmasõja Idarindest ja
sõjategevusest Eestis 1944. aastal
Sinimägede lahingu skeem
Toimumisaeg 25. juuli – 10. august 1944
Toimumiskoht Sinimäed, Eesti
Tulemus Saksa poole taktikaline võit
Osalised
Saksa Riik Nõukogude Liit
Väejuhid või liidrid
SS-Obergruppenführer ja Relva-SS kindral Felix Steiner
Anton Grasser
SS-Brigadeführer Franz Augsberger
SS-Sturmbannführer Conrad Schellong
SS-Brigadeführer ja Relva-SS kindralmajor Jürgen Wagner
SS-Standartenfuhrer Wolfgang Jörchel
SS-Obersturmbannführer Hans Collani †
SS-Gruppenführer ja Relva-SS kindralleitnant Fritz Scholz †
SS-Brigadeführer ja Relva-SS kindralmajor Joachim Ziegler
SS-Sturmbannführer Rodolf Ternedde[1]
SS-Obersturmbannführer Fritz Knöchlein[2]
SS-Sturmbannführer Léon Degrelle
kindralleitnant Hellmuth Reymann
 Nõukogude Liidu marssal Leonid Govorov
kindralleitnant Filipp Starikov
kindralleitnant Ivan Alferov
kindralmajor Martõnjuk
kindralmajor Trubašov
Väeüksused
III Germaani Soomuskorpus
XXVI armeekorpus[3]
20. Relvagrenaderide SS-diviis (eesti 1.)
47. rügemendi üksused
6. SS-ründebrigaad Langemarck üksused
4. SS-vabatahtlike soomusgrenaderide brigaad “Nederland”i
48. SS-rügement "General Seyffardt"
49. SS-rügement "De Ruyter"
11. SS-soomusgrenaderide diviis “Nordland”
24. SS-rügement Danmark üksused
23. SS-rügement Norge II ja III pataljon
SS-pataljon Wallonien
11. Ida-Preisi jalaväediviisi väeosad:
285. julgestusdiviisi 288., 292. politseipataljon ja 113. julgestusrügement)
300. Eriotstarbeline Diviis
Jõudude suurus
  • 22 250 meest[4]
  • 50 soomusmasinat[5]
  • 70–80 suurtükki[6]
  • 49 lennukit[7][8]
Kaotused
  • Hinnanguliselt:
  • 3500[11] / 2500[12] langenut või teadmata kadunut
  • 6600[11] / 7500[12] haavatut või haiget
  • Kokku: 10 100[11]/10 000[12]
  • 6 tanki[10]
  • Hinnanguliselt:
  • 7700–7800[11] / 35 000[12] langenut või teadmata kadunut
  • 28 000[11] / 135 000[12] haavatut või haiget
  • Kokku: 35 700–35 800[11]/170 000[12]
  • 157–164 tanki[10]

Lahingud kestsid 26. juulist kuni 10. augustini 1944[13] ja kulmineerusid Nõukogude peamise rünnakukiilu tagasilöömisega 29. juulil. Relva-SS-i ja Wehrmachti üksused lõid otsustavalt tagasi kõik Punaarmee rünnakud Sinimägede vallutamiseks. Lahing sai alguse Armeegrupp Narva taandumisest Narva jõel asunud Panther-liinilt 25. juulil 1944 Tannenbergi liinile, mille kaitsepositsioonide osad olid Sinimägedes, ja kestis 10. augustini 1944.

Nõukogude armee Leningradi rinde löögijõud oli suunatud kolmele Sinimäe kõrgendikule. Tegemist oli lahinguga, kus rünnak järgnes rünnakule, iga maalapp ja kaevikujupp käis korduvalt käest kätte. Mürskude lõhkemine oli katkematu, mistõttu kogu ümbrust kattis plahvatustest tekkinud tolm. Lahingute perioodil valitses Kirde-Eestis suur palavus ja laibalehk oli seetõttu eriti intensiivne. Keegi ei otsinud oma üksust, enamasti võideldi seal, kuhu satuti, kuni rünnaku lõpuni. Sageli mindi käsitsivõitluseni välja. Kõik Punaarmee rünnakud löödi kaitsjate poolt tagasi. Sinimägesid Punaarmee vallutada ei suutnud, nagu ei suutnud ta läbi murda ka mujal Tannenbergi liinist (mille kaitse osa Sinimäed olid). Sinimägede lahing oli kõige verisem lahing, mida Eesti pinnal kunagi peetud. Lahingu tulemusena peatati Nõukogude pealetung kogu Eesti vallutamiseks. See võimaldas umbes 100 000 eestlasel põgeneda Läände ning aitas kindlustada Soome lõunarinnet, mistõttu Soome sai sõjast iseseisvana väljuda. Sinimägede lahingut on kutsutud Euroopa rahvaste lahinguks bolševismi vastu ja Eestimaa Verduniks.

Taust

muuda

1943. aastal lõid soomlased Eestis salajase raadioluuregrupi Haukka, mis hakkas Soomele ja Nõukogude Liidu lääneliitlastele edastama infot Saksa vägede liikumiste kohta Eestis.

14. jaanuaril 1944 alanud Leningradi-Novgorodi suurpealetungiga sundis Punaarmee Saksa 18. armee taganema. 2. veebruaril jõudsid Punaarmee üksused Narva jõeni. Narva lahingus peatati veebruari Narva pealetung, märtsi Narva pealetungid nurjusid samuti. Mai alguseks olid võitlevad pooled end Narva rindel välja kurnanud. Rinne jäi mitmeks kuuks rahulikuks.

  Pikemalt artiklis Narva lahing (1944)

Juulis valmistus Punaarmee uueks rünnakuks Narvale. Narva ja seejärel kogu Eesti vallutamine pidi sõjast välja lülitama ka Soome. Narva jõele koondati Karjala rindelt toodud löögiüksused. Rünnakuks valmistuvad 2. Löögiarmee ja 8. armee olid suures ülekaalus nii elavjõus kui ka lahingutehnikas.

24. juulil alustasid kaks Nõukogude 8. armee eliitdiviisi, tugevdatud tankide ning 1648 kahuri ja miinipildujaga rünnakut Auveres. Kogu päeva kestnud Auvere lahingu tulemusena löödi Punaarmee tagasi.[14]

Narva jõe idakaldal asunud Narva sillapealt taandusid viimastena uutele kaitsepositsioonidele Tannenbergi liinil hollandlaste 48. SS-rügement General Seyffard ja 49. SS-rügemendi De Ruyter II pataljon ja taanlaste 24. SS-rügemendi Danmark 7. kompanii, kes katsid teiste üksuste tagasitõmbumist. Keskööl jäeti sillapea maha, misjärel õhiti rippsild, Kreenholmi raudtee- ja peasild.

25. juulil 1944 kell 5 hommikul alustasid marssal Leonid Govorovi juhitud Leningradi rinde väed pärast tunniajalist turmtuld pealetungi Narva rindel. Kell 10 murdsid vastase üksused Eesti väeosade positsioonidesse lõuna pool Auveret. Narva jõe ääres asus vaenlane ründama Vaasa, Riigiküla ja Narva-Jõesuu all. Tule-ettevalmistuse käigus andis Nõukogude suurtükivägi 20. Eesti Relva-SS diviisi 46. rügemendi kaitsepositsioonide pihta raske tulelöögi, hävitades suurema osa kaitserajatistest ning läbimurdelõiku kaitsnud üksustest. See võimaldas Punaarmee ülekaalukatel jõududel lühikese ajaga jõgi ületada ning jõuda keskpäevaks Tallinna–Narva maanteeni, kus nende edasitung peatati Eesti ja Saksa üksuste poolt, mis võimaldas Narvast välja tõmbuvatel üksustel linnast lahkuda.

Rindejoone lühendamise otstarbel jättis III Germaani Soomuskorpus 26. juulil maha oma positsioonid Narva jõe ääres Jaanilinnas, et asuda taas kaitsele 18 kilomeetrit lääne pool Sinimägedel. Eesti-Saksa väeosad paiknesid Narva–Tallinna maanteega risti üle maantee Mummassaare–Sooküla–Metsküla–Putki joonele.

Vastased

muuda

Nõukogude vägede plaanid

muuda

1944. aastal ründasid Sinimägesid ja Tannenbergi liini marssal Leonid Govorovi juhitud Leningradi rinde väed, kuhu kuulusid Ivan Fedjuninski 2. löögiarmee ja kindralleitnant Filipp Starikovi 8. armee.

2. löögiarmee sõjanõukogu püstitas vägedele ülesandeks murda läbi III. Germaani Soomuskorpuse kaitseliinid Lastekoloonia mäel (Lastekodumäel), tungida läbi Oru–Kurtna suunas, vallutada Jõhvi ja jõuda 1. augustiks 1944 Kunda jõe joonele. Selleks kästi ka 8. armeel ajutiselt lõpetada rünnakud Tannenbergi liini lõunaosas ja suunata oma rünnakud Sinimägede vastu. Rünnaku põhiraskust pidi kandma 109. laskurkorpus kindralleitnant Alferovi juhtimisel, kuid 2. löögiarmeele allutati veel 29. juulil rünnaku tõhustamiseks 122. (kindralmajor Martõnjuk) ja 124. laskurkorpus ning 117. laskurkorpuse väeosad kindralmajor Trubašovi juhtimisel. Peale nende üksuste ründasid kaitseliini veel 110., 112. ja 120. laskurkorpus ning 8. Eesti laskurkorpuse suurtükivägi ja kaks tankipolku.

Saksa vägede ettevalmistused

muuda
 
Felix Steiner

Nõukogude kahe armee laskurdiviiside vastas seisid kindral Anton Grasseri armeegrupile Narva alluvad Gruppenführer Felix Steineri III Germaani Soomuskorpuse väeosad, mille koosseisu kuulusid peale sakslaste veel eestlastest, taanlastest, norralastest, rootslastest, flaamidest ja valloonidest koosnevad väeosad: 20. Eesti SS-diviis (45., 46. ja 47. grenaderirügemendid 20. Üksik Jalaväepataljoni 20. suurtükidivisjon), 11. SS-Diviis Nordland 8788 meest (23. SS-soomusgrenaderirügement Norge, 24. SS-soomusgrenaderirügement Danmark, 11. SS-pioneeripataljon, 11. SS-tankipataljon Herman von Salza, 11. SS-rünnakkahurite pataljon, 11. SS-õhutõrjekompanii, 11. välisuurtükiväe kompanii, 11. SS-tankitõrjekompanii), 4. SS-Brigaad Langemarck (67. grenaderirügement Langemarck I pataljon 450 meest), 4. SS-vabatahtlike soomusgrenaderibrigaad Nederland 5175 meest koos 48. SS-vabatahtlike soomusgrenaderirügement General Seyffardtiga (48. grenaderirügementhävis täielikult 25. juulil 1944, 49. SS-vabatahtlike soomusgrenaderirügement "De Ruyter", 54. pioneerirügement ja 54. suurtükirügement).

Rinne lahingu alguses

muuda

Alates 25. juulist kulges rinde eesliin põhjast lõunasse Narva lahe rannalt Mummassaarest lõunasse üle Tallinna–Narva maantee Sinimägedest idas enne Lastekodumäge ja Lastekodumäel ja sealt üle raudtee, paralleelselt Tallinna–Narva raudteega Reidepõllu külani, sealt pööras rinne läbi Sirgala küla Peipsi suunas lõunasse. Saksa kaitsepositsioonide võtmeks Tannenbergi liinil olid Sinimäed – kõrgendik 84,6 ehk Lastekodumägi Vene kaartidel Lastekoloonia idas, läänes kõrgendik 69,9 ehk Tornimägi, kõrgendik 83,2 ehk Põrguaugumägi või Grenaderimägi nende vahel. Sinna suunati ka Punaarmee rünnakute põhiraskus.

Vägede paigutus Sinimägedel

muuda

26. juuli hommikuks taandus Narva alt III SS-soomuskorpus: 20. Eesti SS-diviis, Nordlandi diviis ja Nederlandi 49. SS-rügement De Ruyter Tannenbergi liinile Vaivara Sinimägedesse.

25. juulist kuni 26. juulini paigutati Saksa väed Tannenbergi liinile järgmiselt: rannikul alates Mummassaarest asus Sturmbannführer Alfons Rebase juhitud 47. rügemendi II pataljon, edasi maantee suunas 23. SS-diviisi Nederland 54. pioneerpataljon, kellele operatiivselt allutati ka Rebase pataljon, edasi sama brigaadi 49. SS-rügemendi De Ruyter I pataljon ja kuni maanteeni 49. SS-rügemendi De Ruyter II pataljon. Maanteel kaptenleitnant Dittscheri juhitud üksik merejalaväe kompanii M.E.A.Ostland (Marine Ersatz Abteilung Ostland). Lastekodumäe ees ja edasi lõuna suunas kuni raudteeni, Sturmbannführer Hans Kappuse juhitud 24. SS-rügemendi Danmarki III pataljoni kolm kompaniid, kellele operatiivselt allusid ka mereväelased, edasi 24. SS-rügemendi Danmark Hauptsturmführer Heintz Hämeli (pärast Hämeli haavatasaamist juhtis pataljoni Hauptsturmführer Albert Bergfelt) juhitud II pataljoni 5. ja 6. kompanii. Lõuna pool raudteed edasi Vaivara kiriku juurest 23. SS-rügemendi Norge kapten Hauptsturmführer Martin Gürzi juhitud III pataljon kuni rinde pöördumiseni lõunasse Reidepõllu juures. III pataljoni taga asus ka 23. Norge rügemendi komandopunkt (rügemendiülem Oberststurmbannführer Fritz Knöchlein). Edasi kulges rinne Sirgala ja Putki ees 11. Ida-Preisi diviisi ja talle allutatud väeosadega (285. julgestusdiviisi 288. ning 292. politseipataljon ja 113. julgestusrügement), sealt edasi kuni Peipsini oli 300. Eriotstarbelise Diviisi vastutusala. 300. diviis koosnes põhiliselt Eesti piirikaitserügementidest (2., 3., 4. ja 6. piirikaitserügement).

Esimese kaitseliini taga Lastekodumäel asus flaami 6. SS-ründebrigaadi Langemarck I pataljon Hauptsturmführer Wilhelm Rehmanni juhtimisel (alates 26.07.1944 Untersturmführer Georg D'Haese juhtimisel). Grenaderimäel asus 23. SS-rügemendi "Norge" II pataljon, kelle vastutusalasse mägi ka kuulus ja tema operatiivjuhimise all 47. rügemendi III pataljon Hauptsturmführer Eduard Hintsi juhtimisel. 1. kompanii paigutati Lastekodu- ja Grenaderimäe vahele, 2. ja 3. kompanii Grenaderimäele. Alates 27. juuli õhtust paiknes kirikukülas ja Vaivara surnuaial 47. rügemendi I pataljon Obersturmführer Georg Soodeni juhtimisel, nende ja Tornimäe vahel Vaivara uuel surnuaial 24. SS-rügemendi "Danmark" III pataljon ning nende taga kohe 24. SS-rügemendi Danmark komandopunkt.

Rootsi valli taga asusid 54. SS-suurtükirügemendi üksused ja komandopunkt. Surnuaiast läänes asusid 11. SS-tankipataljon (võitlusgrupp Kausch) ja nende ja 23. SS-rügemendi Norge III pataljoni vahel Sturmbannführer Fritz Bunse 11. SS-pioneeripataljon, edasi lääne poole 11. SS-suurtükirügemendi II divisjon ning nende kõrval 11. SS-suurtükirügemendi õhutõrjepatarei.

Auvere lahingutes märgatavaid kaotusi kandnud 20. Üksik Jalaväe SS-pataljon ja 47. rügemendi II pataljonile, kes taanduvatele vägedele Peeterristi juures rinnet (Tallinna–Narva maanteed) lahti hoidis, taheti anda korpuse reservis pisut hingetõmbeaega oma ridade korrastamiseks, koondades nad sel eesmärgil Sillamäe-Vaivara piirkonda.

Paraku, seoses Nederlandi diviisi 48. rügemendi General Seyffart täieliku hävinguga taandumisel Narvast (rügemendiülema Obersturmbannführer Rudolf Benneri valede otsuste pärast), paisati 47. rügemendi II pataljon kohe 26. juulil Mummassaarest mereni ulatuvale rindelõigule, kuhu algselt oli planeeritud Nederlandi 48. rügement.

Sinimägede lahingutes osalesid 20. Eesti SS-diviisi pataljonid ja kompaniid „Nordlandi“ diviisile ja „Nederlandi“ brigaadile või nende rügementidele allutatutena. 20. füsiljeepataljon sõdis Sinimägedes „Nordlandi“ alluvuses võitles 47. rügemendi I pataljon. 28. juulil saadeti „Nederlandi“ diviisi alluvuses rindele 47. rügemendi II pataljon. 29. juulil saadeti 11. jalaväediviisi lõigus rindele 45. rügement.

Sinimägede lahing

muuda

Nõukogude Liidu suurtükivägi alustas Sinimägede pommitamist 25. juulil 1944. Esimene rünnak Sinimägedele algas 26. juulil, kui Nõukogude väed olid järele jõudnud taganevatele Saksa väeüksustele ja suuremad rünnakud kestsid kuni 12. augustini.

26. juuli 1944

muuda
 
Sinimägede lahingu skeem

26. juuli õhtul langesid Sinimägede kõik kolm kõrgendikku mitmetunnise raskesuurtükiväe, reaktiivmiinipildujate ja miinipildujate tule alla. Eriti pommitati Lastekodumäge ja selle ümbrust, mille tagajärjel flaamlaste 6. SS-ründebrigaadi Langemarcki I pataljon pea täielikult hävis. Mürsu otsetabamuse sai ka Langemarcki staap Vaivara mõisahoones, jättes pataljoni ohvitserideta. Kergelt sai teiste seas haavata pataljoniülem Rehmann, kuid lahkus sellele vaatamata rindelt. Kindral Steiner määras uueks pataljoniülemaks D'Haese. Tulelöögis said rängalt kannatada ka Rootsi valli taga olevad suurtükiüksused. Täistabamuse sai Danmarki raskerelvade 13. kompanii tulejuhtimispunkt Lastekodumäel, hukkus ka kompaniiülem Haupsturmführer Meggel. Suurtükiväe lahinguvõime ja tulejõu taastamine võttis aega paar päeva. Seepärast oli Saksa suurtükiväe tuletoetus lahingu esimestel päevadel nõrk.

Turmtulele järgnenud segaduses asus 98. tankipolgu tankide T-34, mille külgedel olid kirjad "Nõukogude Eesti eest", toetusel rünnakule 201. ja 256. laskurdiviis. Ühisrünnakuga murti läbi mereväelaste kaitseliin Tallinna–Narva maanteel Lastekodumäe jalamil. Nordlandi diviisi peakorteris moodustati seepeale 24. rügemendi 11. kompanii reservijäetud tankitõrjerühmast löögirühm ning saadeti läbimurret likvideerima. Öö pimeduses toimunud vasturünnaku käigus hävitati armeegrupi Narva lahingupäeviku andmeil 6 venelaste tanki ja võideti tagasi kaotatud positsioonid Lastekodumäe jalamil.

 
Saksa tankitõrjekahur Pak 40
 
Saksa rasketank Panzer V

Nõukogude tankide katse käigult läbi murda Langemacki brigaadi 3. kompanii positsioonidest ebaõnnestus. Nende kaks tankitõrjekahurit lasksid puruks 5 tanki ja mitu otsesihtimisele seatud vastase tankitõrjekahurit, mis ehmatas ära jalaväe ning rünnakust ei tulnud midagi välja. Selle karistuseks said Langemarcki positsioonid aga uue tugeva tulelöögi osaliseks.

Tajudes üliohtlikku olukorda, tegi kindral Steiner öösel vägede paigutuses järgmised muudatused. Paul Albert Kauschi võitlusgruppi soomusjõud (7 tanki, neist kolm rasketanki Panzer V ja 22 rünnakkahurit (teistel andmetel 24) ja raketiheitjad Nebelwerfer koondati Tornimäe taha nõgudesse, osa ründesuurtükke ja tanke jäi Tornimäe merepoolse nuka taha Tornimäe sees olevate maa-aluste komandopuntide kaitseks. Sinna paigutati ka Saksa uduheitjate kompanii.

27. juuli 1944

muuda

27. juulil kell 6.00 algas Nõukogude vägede maruline kahurituli, misjärel pommitas positsioone edasi ründelennuvägi. Kell 9 algas uus tanki- ja jalaväerünnak. Lahingu ajal katkes side enamiku väeosadega. Esimesena rünnati taanlaste III pataljoni kaitselõiku. Ründajatel õnnestus 30 tankiga Danmarki positsioonidesse sisse murda, kuna taanlaste käsutuses olevad PAK-id olid rasketankide IS vastu ebaefektiivsed, kuid tankid õnnestus tõrjuda tankirusikatega ning peagi põles 14 tanki taanlaste kaevikute ees.

 
Sinimägede lahingu skeem
 
Nõukogude rasketank IS-2

Hundinurka kaitsev 24. SS-rügement Danmarki III pataljoni 9. kompanii oli rünnaku tagajärjel kandnud suuri kaotusi ning ei suutnud enam läbitungi takistada ning vene tankid murdsid Hundinurga küla juures kahelt poolt küla läbi, kuid küla ise jäi kaitsjate valdusse. Võitlus kandus lõuna pool Lastekodumäest mööda. Kuna Danmark pidas vastu, suunati Nõukogude vägede uus suurte jõududega rünnak Lastekodumäele, mis ka suurte kaotuste hinnaga peaaegu tervenisti venelaste poolt õhtuks vallutati. Ometi jäi osa Lastekodumäe kaevikuid eestlaste, sakslaste ja taanlaste valdusse.

Suurte jõududega rünnati ka põhja pool Lastekodumäge Langemarcki brigaadi 3. kompanii ja 49. De Ruyteri rügemendi II pataljoni lõiku. Rünnak oli nii võimas, et kindralleitnant Fritz von Scholz oli rünnaku peatamiseks sunnitud appi saatma 12 rünnakkahurit, mis kandsid selles lahingus ka kaotusi. Vapralt tegutses selle rünnaku tõrjumisel II pataljoni käskjalg Stefan Strapatin, kes hävitas tankirusikaga mitu tanki ja teenis selle eest Raudristi Rüütliristi.

Olukord Hundinurga küla juures muutus aga järjest halvemaks. Ümber piirati III pataljoni staap, mis asus Hundinurgas. 19 veel rivis olnud võitlejat koos pataljoniülema kapten (Haupsturmführer) Meyeriga ei lootnud enam piiramisrõngast välja pääseda, kuid 23. rügemendi Norge II pataljoni 7. kompanii rünnakrühm suutis nendeni läbi murda ja nad piiramisrõngast välja tuua. Peagi murdsid Nõukogude väeüksused läbi ka raudtee ääres. Selles olukorras saadeti kella 6 paiku õhtul 24. SS-rügement Danmarki II pataljonile appi seni reservis olnud pataljon Narva ning allutati operatiivselt Danmarki II pataljoni ülemale hauptsturmführer Heinz Hämelile. Koos pataljon Narvaga asuti vasturünnakule, mis kestis kuni Hämeli haavatasaamiseni, keda asendas major (Sturmbannführer) Albert Bergfeld. See kõik ei päästnud aga Lastekodumäe saatust, mis Armeegrupi Narva rindepäeviku kohaselt loovutati 27. juulil kell 19.15, kuid tegelikult käis võitlus seal siiski edasi.

Saksa kaitse Sinimägedes ähvardas kokku variseda. Olukord muutus niivõrd tõsiseks, et tekitas muret ka väegrupi Nord staabis. 27. juulil armeegrupile Narva antud käsus nõudis ülemjuhataja kindralooberst Ferdinand Schörner, et armeegrupp peab peatama vastase sissevõetud positsioonidel. Taandumine polnud lubatav ja Lastekodumägi tuli tagasi vallutada. See otsus sai saatuslikuks paljudele võitlejatele ja seal lõppes ka 20. Eesti diviisi numbritega 47. rügemendi I pataljoni eksisteerimine üksusena.

Grenaderimäe põhjaküljel hävitas flaam Remi Schrijnen, olles ise haavatud, tankitõrjekahurist 11 Nõukogude tanki, nurjates sellega suurema tankirünnaku.

Punaarmee üritas ööpäeva jooksul tankide toetusel läbi murda ka Mummassaarest, kuid löödi Alfons Rebase 47/II pataljoni võitlejate poolt tagasi.

Sel päeval ja ka edaspidi kasutas saksa kahurvägi edukalt liikuva koondtule taktikat, oma lakkamatu tõkketulega, purustades rünnakule koonduvaid Nõukogude üksusi ja tehes tõkketuld kaitsjate kaevikute ette.

Tornimäel 24. SS-rügement Danmarki komandopunktist pärast nõupidamise lõppu välja tulles sai mürsukillust surmavalt haavata Nordlandi diviisi ülem kindralleitnant (Gruppenführer) Fritz von Scholz, kes suri teel Rakvere haiglasse. Teda asendas kindralmajor (Brigadeführer) Joachim Ziegler. Von Scholz maeti Tallinna Maarjamäe kangelaskalmistule. Ta sai Sinimägede lahingu juhtimise eest 8. augustil postuumselt Mõõgad Tammelehtede ja Rüütliristi juurde. Von Scholz sai "mõõgad" 85. sõdurina Saksamaa ajaloos. 86. sõdurina sai Mõõgad Sinimägede kaitsmise eest Felix Steiner, vastavalt VG Nord ülemjuhataja kindralkolonel Ferdinand Schörneri esildisele, aga seda veidi hiljem. 27. juuli sai ka lahingutes miinikillust raskelt haavata ja suri 29. kp sõjaväehospidalis, 49. SS-vabatahtlike Relvagrenaderirügemendi ülem SS-Obersturmbannführer Hans Collani, keda autasustati postuumselt Raudristi rüütliristi ja SS-Standartenführeri auastmega. Hans Collani maeti samuti Tallinna Maarjamäe Saksa sõjaväekalmistule.

25. juuli 1944 öösel oli Soodeni 47/I pataljon koos Eesti diviisi tankitõrjekompaniidega asunud ettevalmistatud positsioonidele kahel pool Tallinna-Narva maanteed Konju juures Narva-2 kaitseliinil, et tõkestada juhuslikke läbimurdeid ja pidada rinne vajaduse korral kinni.

Üks Soodeni punkris olnud võitleja on meenutanud: Punkriuks pahvatas lahti – käskjalg major Soodenile. Vaikides astus sõnaaher Sooden punkriesisele, luges teate, siis lubas käskjalal minna. Viivu pärast tegi korralduse kompaniiülemate kokkukutsumiseks, jäi ise liikumatult seisma. Seisime adjutandiga ta selja taga, oodates korraldusi. Tükk aega seisis Sooden nii, siis lausus: "Nüüd on siis lõpp. Meie ei suuda venelast enam peatada. Kui ta läbi murrab, on kolme päevaga Tallinnas. Ning läbi ta murrab." [15]

27. juuli õhtuks toodi Vokast veoautodel kohale 47. rügemendi I pataljoni 450 meest major Georg Soodeni juhtimisel. Vaivara surnuaiale positsioonidele asumisel sattus pataljon tule alla ja kaotas neljandiku oma koosseisust. Major Soodeni pataljon koos Norge 11. pioneeripataljoniga ja Danmarkiga sai kell 10 õhtul käsu asuda rünnakule Lastekodumäel olevate punaarmeelaste vastu. Rünnakule minnes sattus pataljon venelaste kahuri, miinipildujate ja reaktiivmiinipildujate BM14 ("Stalini oreli") tule alla, mille tagajärjel kaotas enamiku oma koosseisust mõnekümne minutiga. Miinipilduja rühma rünnakule asunud 75 võitlejast jõudis Grenaderimäe idapoolsetesse kaevikutesse 17 võitlejat ja kaks miinipildujat Jüri Estami juhtimisel. Peagi jõudsid sinna ka pataljoni ülejäänud võitlejad, keda oli kokku ligi 60 nooremleitnant (Untersturmführer)) Raul Jüriado juhtimisel, kes mehed ka pärast südaööd Lastekodumäe vastu rünnakule viis. Mere poolt ründas Lastekodumäge 11. pioneeripataljon Untersturmführer Herward Arera juhtimisel. Selle löögirühmad kaotasid pimeduses üksteisega kontakti ja põrkasid ka omavahel tuld avades kokku ning kandsid kaotusi. Raskelt sai venelaste poolt tagasivisatud granaadist kõhust haavata ka Arera, kelle ta pioneerid tagalasse toimetasid ja kus arstid ta päästsid. Rünnaku vältel hõivatigi osa Lastekodumäge. Kuid pärast Jüriado haavatasaamist tõmbuti Grenaderimäele tagasi ja positsioonid jäid venelastele.

28. juuli hommikul oli Grenaderimäe idakaevikus kaitsel 30 rünnakule asunud 450 mehest 47. rügemendi I pataljonist. Saksa rindedokumentides võeti Soodeni pataljoni saatus üheselt kokku – seda polnud enam olemas. 47. rügemendi I pataljoni käputäis võitlejaid jäi positsioonidele Grenaderimäe taha Vaivara surnuaiale kuni 8. augustini 1944.

28. juuli 1944

muuda
 
Sinimägede lahingu skeem
 
Säilinud vana tulepesa Mummassaares
 
 

28. juuli hommikul osutasid Lastekodumäele jäänud eestlased, taanlased ja sakslased seal ikka veel vastupanu. Päeva jooksul koondati Punaarmee poolt Sinimägede ründamiseks suured jõud, et puhastada Lastekodumägi vastasest ja murda rinne lõplikult läbi.

Diviisi Nordland II/23 pataljon püüdis Lastekodumäel olevaid võitlejaid omapoolse rünnakuga päästa, kuid jäi Nõukogude raskerelvade tule alla ja rünnak varises kokku. Rünnakus sai haavata pataljoniülem Scheibe, kelle asemele määrati hauptsturmführer Josef Bachmeier, kes määrati ühtlasi ka Grenaderimäe komandandiks.

Uue venelaste rünnaku käigus langesid enamik Lastekodumäel veel vastupidanud võitlejaid. Võitlusrühmade riismed tõrjuti lõplikult välja Grenaderimäele. Seejärel vallutasid punaväelased ka Grenaderimäe idanõlva, kust nad küll hiljem vasturünnakuga uuesti välja löödi.

Selles rünnakus langes oma punkris Tornimäe läänenõlval mürsukillust tabatuna pataljoniülem Georg Sooden. Sooden maeti ta kodulinna Jõhvi kiriku ette Vabadussõja mälestussamba kõrvale.

Kell 10 hommikul alustasid Nõukogude väed tankide toetusel pealetungi Hundinurga ümbruses, et Lastekodumäest mööda minnes rünnata Grenaderimäge. Kuigi Punaarmee ründas vaatamata suurtele kaotustele edasi ning venelaste üksikud läbimurded õnnestusid, likvideeriti need vasturünnakutega. Pataljon Narva osad tegid Hundinurgast isegi vasturünnaku, parandades sellega oma positsioone. Taanlased vallutasid tagasi Tirtsu talu, kuid pidev rindejoon Hundinurgani jäi taastamata. Taanlased lõid tagasi ka Punaarmee rünnaku Lembitu talu suunalt ja proovisid koos flaamlastega rünnata Lastekodumäge, kuid löödi suurte kaotustega tagasi.

SS-ründebrigaad Langemarck I pataljon Lastekodu- ja Grenaderimäe idanõlval oli selleks ajaks kaotanud enamuse oma koosseisust, kuid jätkas vastupanu. Kusjuures Punaarmee rünnaku tõrjumisel tegi väga head tööd Langemarcki viimane PAK oma komandöri flaam Remi Schrijeni juhtimisel, mis hävitas vaenlase soomusjõude, tõrjus jalaväge ja võitles Nõukogude tankitõrjepatareidega. See mees oli oma kahuriga kuni 29. juuli suurrünnakuni ja ka seal Punaarmeele tõeline peavalu, hävitades 29. juulil veel üksi tegutsedes 3 rasketanki JS-2 ja neli T-34 ning sai raskesti haavata, kuid jäi ellu. Remi Schrijenile anti nende lahingusaavutuste eest Raudristi Rüütlirist.[16]

SS-ründebrigaad Langemarck I pataljoni meeleheitliku vastupanu tagajärjel raskeid kaotusi kandnud Punavägi tellis appi ründelennuväe, et see kahur Grenaderimäe nõlval hävitada. Sellele järgnes ka Saksa kaitse sügavusse ülekanduv suurtükiväe ja reaktiivmiinipildujate ("Stalini orelite") tulelöök. Kuid kaitsjad olid selleks ajaks aru saanud, et suurtükiväe tulelöögi ajal oli kõige ohutum olla eikellegimaal ja tagasitõmbumise asemel, nagu arvestasid Vene suurtükiväelased, liikusid kaitsjad hoopis eikellegimaale, mistõttu tulelöögi edasikandumisel, kui venelased rünnakule asusid, rabati nad kohe rünnaku alguses lähivõitluses maha.

Reaktiivmiinipilduja tulelööki kirjeldab Nigol Jurma järgmiselt: Selle relva tule all ei ole mitte midagi peale hakata. Lõhkemised on nii tihedad, et pinnasest lahti kistud kivid, kännud ja muu praht ei saa maha langeda. Õhus põleb ära hapnik, hingata on raske. Tolmust ja mullast paks õhk ei lase valgust läbi, oleks nagu täielik päikesevarjutus. Lõhkemiste tõttu on kõrvad lukus. Aeg läheb teosammul. Ega muud teha polegi kui oodata, millal see pidu ükskord lõpeb. Äkitselt lõhkemisi enam pole, aga ülevalt sajab igasugust kraami. Ilm muutub valgemaks. [17]

Ebaõnnestus ka vene soomusjõudude rünnak üle Hundinurga Vaivara vana kalmistu suunas. Selle peatas Hundinurga juures varitsusse asunud Nederlandi kaks rünnakkahurit, kes, süüdates varitsusest tulistades, mitu tanki peatasid ja paiskasid tankirünnaku tagasi.

Õhtul üritasid sakslased, taanlased ja 20. Füsiljeerpataljon 3. kompanii riismed veel kord rünnata Lastekodumäge lõunast. Ehkki jõuti mäe jalamile ja puhastati "rullimisega" mäealused kaevikud vaenlastest, ei suudetud mäelt tuleva käsirelvade ja snaiprite tule tõttu edasi tungida. Kui Narva poolt jõudis lahinguväljale järjekordne venelaste tankikolonn, peatati rünnak.

III Germaani Soomuskorpuse olukorra Sinimägedes muutis eriti raskeks see, et ka Tannenbergi liini keskosas toimus jätkuvalt Sirgala lahing Sirgalas ja Viivikonna ümbruses, mida kaitses 11. Ida-Preisi jalaväediviis. Toimusid pidevad rünnakud, kuna Punaarmee lootis sealt ikka veel läbi murda. 24.–28. juulini 1944 oli seal tagasi löödud 26 Punaarmee rünnakut ja hävitatud 12 tanki.

Felix Steinerile sai selgeks, et ta ei suuda Lastekodumäge tagasi võtta (puudusid igasugused reservid) ega ka rinnet peakaitseliinil, mille kaevikud koosnesid 28. juuli õhtuks ainult mürsu- ja pommilehtritest, hoida. Õhtul anti peavõitlusliinil olevatele üksustele korraldus tagasi tõmbuda Grenaderimäe joonele. Kõigi meesteni, kes asusid peakaitseliinil, see käsk aga ei jõudnud ja nad jätkasid võitlust seal, kus olid.

Õhtuks saabus kaitseliinile suhteline vaikus, mis võis tähendada ainult uut suurt rünnakut. Selle tõrjumiseks tundusid Saksa väejuhatusel puuduvat igasugused vahendid. Eriti raske oli kaitset organiseerida venelaste tohutu ülekaalu tõttu õhus. Ainsad väeosad, mida võis veel reservideks nimetada, olid 20. Eesti diviisi 46. rügemendi pataljonid, mis polnud veel Narva lahingutest toibunud, ja nõrk SS-pataljon Wallonien.

Armeegrupi Narwa ülem kindral Anton Grasser teatas väegrupi Nord staapi kindral Ferdinand Schörnerile, et kui abivägesid viivitamatult ei saada, murtakse rinne Tannenbergi liinil läbi. Schörner oli korduvalt Hitleri tähelepanu juhtinud olukorrale Narva rindel ja et sinna ei olnud jäänud enam peaaegu ühtegi sakslastest koosnevat diviisi. Nendel abipalvetel polnud aga mingeid tagajärgi.

29. juuli 1944

muuda
 
Sinimägede lahingu skeem

29. juuli kujunes otsustavaks päevaks Sinimägede lahingus, kuna Leningradi rinde sõjanõukogu oli veendunud, et läbimurde saavutamiseks 29. juulil oli kõik tehtud. Rindetsooni oli veetud uut rasketehnikat ja komplekteeriti täielikult meestega kaotusi kandnud üksused, mis võimaldas tugevdada rünnakule minevaid 109. (kindralleitnant Ivan Alferov), 117. (kindralmajor Trubašov), ja 122. laskurkorpust (kindralmajor Martõnjuk). Seega täiendati 2. löögiarmeed Leningradi rinde reservist terve armee arvulise koosseisuga (3 laskurkorpust võrdus Punaarmee rindearmeega). Kohal oli ka kaks värsket tankipolku (31. ja 82. tankipolk) lisaks olemasolevale neljale ja kolm mehhaniseeritud brigaadi ning täiendavad 150 soomusmasinat ja üheksa suurtükipolku. Läbimurdelõiku oli koondatud 1680 suurtükki ja miinipildujat (Vene andmetel 2900 toru 300 kilomeetri kohta). Marssal Govorov (Leningradi rinde juhataja) paiskas lahingusse kõik oma käsutuses olnud reservid. Seega ründas Govorov 29. juulil Sinimägesid 109., 117. oli operatiivselt 109. laskurkorpuse alluvuses ja 11. Ida-Preisi jalaväediviisi positsioone 112. laskurkorpusega, seega 11 diviisi, 6 tankipolgu ja 3. mehhaniseeritud brigaadi jõududega ja kokku mitte vähem kui 35 000 mehega. Lisaks oli venelaste käsutuses suured õhujõud, mille arvu oli ka veel enne rünnakut suurendatud.[18]

Hommik algas nagu tavaliselt vastase massiivse kahuritulega (armeegrupi rindepäeviku andmetel 25 000 plahvatust). Venelased ründasid suurte jõududega – ahelik tuli aheliku järel. Kaitsjad ei jõudnud neid kuulipildujatest maha niita. Vene kindralite rünnakuloogika oli, et üheksa kümnest langeb, aga iga kümnes jõuab vastase kaevikutesse ja neid 10-ndaid peab olema palju. Ründajaid toetasid rasketankid (JS-2) ja tankid T-34, kokku umbes 100 tanki. Esimene kaitseliin Grenaderimäel purustati ja venelaste tankikiilud murdsid lõuna pool Sinimägesid ja mööda Narva maanteed Tornimäeni, sealt jagunes tankikiil kaheks osaks, murdis läbi Grenaderi- ja Tornimäe vahelt kuni surnuaiani, kohtudes lõuna poolt Sinimägesid ründavate tankidega ning piirasid Grenaderimäe sisse, tulistades kõike, mis tundus kahtlane. Tankid ei julgenud Grenaderimäele tõusta, kuna mitu seda üritanud tanki lasti mäel oleva õhutõrjepatarei, mis oli oma torud alla keeranud, poolt põlema. Tankid keerutasid ümber mäe. Teine osa tankidest pöördus enne Tornimäge külavaheteele ja tulistas otsesihtimisega Tornimäe merepoolses küljes olevaid staapide punkreid. Seal sees olevad inimesed olid lõksus, kuna joosta polnud kuhugi. Tankidel õnnestus hävitada peaaegu kõik mäe põhjaküljel olevad punkrid.

Kapten Ekkehard Wangemanni 27. tankitõrjedivisjon tulistas puruks mitu tanki, kuid vaenlane läks ikka läbi ja üksus oli sunnitud ringkaitsesse võtma. Wangemann oli nädal tagasi juhtinud Normandias Diviisi Das Reich tankitõrjedivisjoni liitlaste dessandi vastu, mis tema sõnul oli Sinimägedes toimuvaga võrreldes olnud lapsemäng.

Samuti prooviti tankide toetusel läbi murda ka Mummassaarest 54. pioneeripataljoni ja mere vahelt, kuid Alfons Rebase pataljoni võitlejad lõid nad tagasi.

Legendi kohaselt murdis üks T-34 välja isegi Vaivara seltsimajani, kus asus rindelaatsaret (rindehaigla) ja tulistas hoonet. Mürsujälg seinas on tänaseni näha.

Rünnaküksused piirasid Grenaderimäe sisse ja vallutasid selle osaliselt (lõunapoolne platoo jäi eestlaste ja norrakate kätte) ning heiskasid mäel punase lipu. Esimesena Grenaderimäele jõudnud 117. laskurkorpuse 201. laskurdiviisi 191. polgu seersant Georgi Amjagale anti selle eest Nõukogude Liidu Kangelase kuldtäht. G. Amjaga langes 3. augustil 1944.

Tankide järel liikuvad ründajad jõudsid välja Tornimäe idanõlvale. Hollandi rügemendi De Ruyter ülem kolonelleitnant (Obersturbannführer) Hans Collani viis oma staabikompanii isiklikult Tornimäel vasturünnakule, kuid sai haavata ja viidi kaasvõitlejate poolt punkrisse tagasi (sai postuumselt Sinimägede lahingu eest Rüütliristi). Nähes oma punkri ees T-34, laskis ta endale kuuli pähe, et mitte vangi langeda. 49. rügemendi De Ruyter juhtimise võttis üle Collani adjutant Karl-Heintz Ertel, kes viis järelejäänud mehed vasturünnakule ja tõrjus venelased Tornimäelt välja ning sai selle rünnaku juhtimise eest Raudristi Rüütliristi.

29. juuli 1944 keskpäevaks oli 109. laskurkorpus Sinimäe praktiliselt hõivanud. Näis, et päästa ei saa enam midagi ja punavägede tee Tallinna on vaba ja lahingu saatus on otsustatud.

Kuna olukord oli üliohtlik, paiskas kindral Steiner vasturünnakule kõik oma soomusjõud, nn Kauschi võitlusgrupi kolonelleitnant Paul-Albert Kauschi juhtimisel (sai Sinimägede lahingu eest Rüütliristi).

Nõukogude tankid, kellel oli suur arvuline ülekaal, olid sattunud oma purustusihast joovastusse ning olid kulutanud peaaegu kogu oma laskemoona. Kausch, saades käsu, tegutses oma soomusmasinatega kiirelt ja täpselt. Jagades soomusmasinad kolmeks, ründas ta väiksema osaga lõuna poolt Tornimäge. Suurema soomusmasinate grupiga murdis ta aga Vaivara surnuaialt mööda Narva maanteed Grenaderi- ja Tornimäe vahelt läbi, lastes lähivõitluses puruks ühe tanki teise järel ning surudes järelejäänud Nõukogude tankid lähtepositsioonidele tagasi.

Kas Saksa soomusvägede vastupealetungi algus või sellega viivitamine oli tingitud Sinimägede ümberpiiramise ohust või kainest arvestusest, jääb kindral Steineri saladuseks.

Saksa III Germani Soomuskorpuse ülema Felix Steineri reservis oli sel ajal veel vaid üks võitlusüksus, mis oli kandnud küll suuri kaotusi, kuid oli võitlusvõimeline. See oli 45. rügemendi I. pataljon kapten Paul Maitla juhtimisel. Maitlale antigi käsk vallutada Grenaderimägi tagasi. Mehi selleks oli aga enam kui napilt ja kapten Maitla läks sidumispunkti ning palus mehi rünnakule tulla. Sõnagi lausumata tuli üle paarikümne kergemalt haavatud mehe. Lisa saadi ka teistest purustatud üksustest.

Koos norralastega Bachmeieri juhtimisel ja paljude teiste üksuste riismetega asuti lähtepositsioonile Tornimäe idanõlvale ning kohe pärast Nõukogude tankirünnaku peatamist rünnati Grenaderimäge. Enne mäetippu jõudmist kõlas eestlaste ja norrakate võimas hurraa, mis viis vaenlased segadusse. Järgnes verine käsitsivõitlus ja vaenlane löödi taganema. 29. juuli õhtuks ei olnud Grenaderimäel enam ühtegi venelast. Rünnakuhooga püüti tagasi vallutada ka Lastekodumäge, kuid nad löödi kaotustega Grenaderimäele tagasi.

Paul Maitla sai Grenaderimäe tagasi vallutamise juhtimise eest neljanda eestlasena Raudristi Rüütliristi. Kõrgelt hinnatakse ka tema katset Lastekodumägi tagasi vallutada.

Nõukogude allikad väidavad, et Punaarmee oli sunnitud Grenaderimäelt taanduma alles 30. juulil, kuid see on püüd näidata olukorda STAVKA eest paremas valguses, kui see tegelikult Sinimägedes oli. Ilmselt mängis oma osa ka lootus mägi kiiresti tagasi vallutada.

Richard Säägi [19] andmetel ründasid venelased samal päeval mäge veel kaheksa korda, kuid edutult. Päeva lõpuks oli Maitla pataljonist rivvi jäänud vaid 26 meest, kes kõik teenisid Sinimägede lahingu eest Raudristi. Richard Säägi sai teise eestlasena I ja II kl Raudristi korraga.

29. juulil kirjutab III. Germaani soomuskorpuse ülem kindral Felix Steiner oma päevikusse: "Usuti, et on jälle saabunud Esimese maailmasõja päevad Verduni all Somme'il. Kolme päeva jooksul oli peale tuhandete sõdurite langenud neli rügemendiülemat ja Nordlandi diviisi ülem kindral Fritz Scholz." [20]

 
PzKpfw IV Ausf. G Sinimägedel

Kolme lahingupäeva jooksul olid langenud rügemendiülemad Hans Collani De Ruyter, Stoffers Norge, Von Westphalen zu Fürstenberg "Danmark" ja hävitatud 113 (120) Nõukogude tanki ning tuhanded sõdurid.

Pärast lahingut oli Kauschi grupis alles veel üks Panther (see tank hävis alles Berliini tänavalahinguis 1945. aastal) ja 23 rünnakkahurit.

Pärast rünnakut oli vastavalt Nõukogude andmetele 109. laskurkorpuses (kolm diviisi) rivis 225 võitlejat ja 120. laskurdiviisi kaotused olid aga 1808 meest.

STAVKA nõudis Leningradi rinde vägedelt Rakvere vallutamist hiljemalt 7. augustiks 1944.

29. juulil 1944 saavutatud tõrjevõit Sinimägedes äratas ka väegrupis Nord tähelepanu. Väegrupi juhataja kindralooberst Ferdinand Schörner pidas vajalikuks isiklikult pöörduda armeegrupi Narva juhataja kindral Grasseri poole õnnitlustega ja paludes eraldi õnnitlused üle anda III. Germaani Soomuskorpuse ülemale.

„Tundus, et elame uueti läbi I maailmasõja Verduni ja Somme'i lahingud... Vastase tankivrakid seisid suitsevatena meie positsioonide ees... Neis lahinguis langes neli rügemendiülemat: Norge ülem Relva-SS major Stoffers, 47. rügemendi (de Ruyter) ülem Relva-SS-i ooberstleitnant Collani, Danmarki rügemendi ülem Graf v. Westphalen zu Fürstenberg, Nordlandi diviisi ülem Relva-SS kindralleitnant Fritz v. Scholtz.“

– Kindral Felix Steiner

30. juuli 1944

muuda
 
Vaated Rebase pataljoni taastatud kaevikutele Mummassaares

30. juulil oli suurtükitule ettevalmistus veel tugevam kui 29. juulil (30 000 plahvatust). Punaüksused ründasid taas Grenaderimäge, kuid Maitla pataljon (45/I) koos norrakate ja teiste üksuste riismetega pidas vastu. Selle päeva lahingu kohta on raske väita, kes millisel ajahetkel mingit positsiooni kontrollis, kuna mõlema poole suurtükiväe tõkketuli oli nii tihe, et enamik ründavaid võitlejaid löödi enne rivist välja, kui ründesihini jõuti. Grenaderimäe selle päeva lahingus osalesid seetõttu paarikümnemehelised grupid, kes vastavalt suurtükitule liikumisele, kas taandusid või tulid endistele positsioonidele tagasi.

Nõukogude tankidel õnnestus sel päeval sisse murda Hollandi 49. rügemendi De Ruyteri II pataljoni positsioonidesse mere pool Sinimägesid, haavata sai pataljoniülem Carl-Heinz Frühauf. Pataljoni võttis üle Jaanilinna kangelane Obersturmführer Helmut Scholz, kelle juhtimisel likvideeriti läbimurre. Scholz juhtis pataljoni Sinimägede lahingu lõpuni ning teenis selle eest Tammelehed Rüütliristi juurde, olles ainus kompaniiülema auastmes ohvitser Waffen-SS-is, kes oli tolleks ajaks saanud nii kõrge autasu. Hollandi pataljonid olid aga selleks ajaks kuivanud kokku 33–35 meheni ja selleks, et jätta muljet kaevikutes olevatest meestest, tuli järelejäänutel joosta ühe kuulipilduja juurde, lasta see punaseks ja joosta järgmise juurde.

E. Saumets kirjutab oma mälestusteraamatus "Sinimäed – kangelaste surmamäed": "Vapralt võitlesid Vaivara vanal kalmistul kaitset hoidva Soodeni pataljoni jäänused." "Igal hommikul, vahel ka pealelõunal, oli meie positsioonidel turmtuli, mille kirjeldamine on võimatu. Alguses vastas sellele meie kahurvägi võrdlemisi tüsedalt, kuid sunniti paari päeva jooksul peaaegu täielikult vaikima. Tumedal pilgul jälgisime, kuidas venelane materdas rinde otseses läheduses olevat jalaväe suurtükiväge, kuni see oli maatasa. Pärast seda, kui venelane 30. juulil oli 90 lennukiga pommitanud suurtükiväge ja meie positsioone, jooksid ellujäänud kahurväelased meie terveksjäänud kaevikuisse, nende tardunud silmades peegeldus läbielatu – räbalateks kistud ja langenud kaassõdurite saatus. Samaaegselt tambiti ülivõimsas kahuritules segamini eestlaste kaevikud. Mets, mis kaunistas meie läheduses olevat surnuaeda, muutus läbipääsmatuks tõkkeks purukslastud puudest, ning vastik, imal lõhn tunnistas, et surnuaed oli segamini küntud. Kaitsekraavidest läbiminek polnud enam võimalik, need olid täidetud langenud eestlastega. Venelased aga ei rünnanud suuremate jalaväejõududega, mis pärast neid turmtule lööke oleks arvatavasti õnnestunud. Või hoidsid nad jalaväge? Tõenäoliselt oli nendel suur respekt eestlaste ees, mistõttu nad ei tahtnud enam suuremate jalaväeüksustega riskeerida enne, kui rünnaku tulemus oli kindlustatud seeläbi, et eestlaste poolt kaitstav maa-ala oli tule ja raua abil muudetud põrguks, milles elaval olevusel pole kohta."

Punaarmee üritas tankide toetusel läbi murda ka Eesti diviisi 47. rügemendi II pataljoni lõigus, kuid löödi Rebase pataljoni võitlejate poolt tagasi.

Edasi toimus ainult Nõukogude suurtükkide turmtuli Saksa positsioonidele, mille tagajärjel paremal tiival olnud paar üksust kaotas pea ja taganes omavoliliselt, kuid sunniti tagapool olevate üksuste poolt oma kohale tagasi minema.

Nõukogude poolel hakkas tunda andma elavjõu puudus ja ilmselt olid mõlemad pooled lahingust kurnatud.

31. juuli 1944

muuda

31. juulil Nõukogude suurtükkide tõkketuli pandi seekord Grenaderimäge kaitsvate üksuste selja taha, lõigates nad tagalast ära ning selles situatsioonis toimus järjekordne suurrünnak Grenaderimäele. Mäge kaitsvatel eesti ja norra üksustel hakkas laskemoon lõppema, kuid Danmarki abirühma kohalejõudmine päästis olukorra ja rünnak löödi tagasi. Õhtune punaväe uus rünnak löödi tagasi Norge pataljoni poolt ning pataljoniülem kapten (Hauptsturmführer) Josef Bachmeier teenis selle eest Rüütliristi.

Pärast mitu tundi kestnud laustuld kaotas osa paremal tiival olnud sakslasi ning osa eestlasi närvid ning nad katsusid pääseda rindelt lahkumisega, mis aga ei õnnestunud. Saksa üksused tagapool, arvestades vist vanu kogemusi, olid moodustanud aheliku mõni kilomeeter rindest eemal ja sundisid mehi tagasi minema.

Punaarmee aktiivsus oli siiski langenud – sellel päeval tulistas nende suurtükivägi Sinimägede kaitsjate pihta ainult 9000 mürsku.

1. august 1944

muuda

Marssal Govorovi ettekanne peakorterile ajas Punaarmee juhtkonna (STAVKA) marru, kuna küsimus polnud Stalini jaoks Eesti vallutamine, vaid surve avaldamine Soomele, et see sõjast välja astuks. Seetõttu sai marssal Govorov korralduse Tannenbergi liin läbi murda, maksku see, mis maksab. Govorov tegi rünnaku eest vastutavaks 2. löögiarmee komandöri Fedjuninski. 8. löögiarmees läksid rünnakule täiendatud 112. ja 117. laskurkorpus.

1. augustil saatis Fedjuninski 2. löögiarmee purustatud 109. ja 122. laskurkorpuse asemel lahingusse 110. ja 124. laskurkorpuse, kusjuures purustatud korpuste suurtükiväeüksused jäid positsioonidele ning lisati uute üksuste kahurvägi: kokku 1913 toru. Grenaderimäele oli suunatud 365 raskekahurit ja Sirgalale 200, lisaks peenemad torud. Läbimurde kindlustamiseks eraldati neile laskemoona 200 000 mürsku ja miini. Suurendati ka lennuväge. Tundus võimatu, et Tannenbergi liini kaitsjad, olles nii suures vähemuses, suudavad positsioone säilitada ja vastu panna.

Konjust toodi kohale 45. rügemendi II. pataljoni osad kapten Erik Kiiski juhtimisel, osa pataljonist juba võitles Sinimägedes, kes pandi positsioonidele sama rügemendi I. pataljoni riismete täienduseks.

2. august 1944

muuda

2. augustil asusid esimestena oma surmatoovat lasti kaitsjatele kaela kallama sajad pommitus- ja ründelennukid. Siis järgnes suurtükiväe turmtuli. Punaarmee kinnitusel oli tulelöök nii võimas, et näis, et see oleks nagu vastase kaitse maa pealt pühkinud. Nüüd rünnati Grenaderimäge uuesti, ja tulelöögis ellujäänud sõdurid valgusid Grenaderimäest alla ja nende järgi tungisid sinna venelased. Kuid vasturünnakutega paisati kohati läbimurdnud venelased tagasi. Grenaderimäe oma valdusse võtnud eestlased hakkasid puhastama kaevikuid langenutest, kes seekord kandsid enamus Nederlandi diviisi käepaela.

Teine Nõukogude vägede rünnakusuund Hundinurgale ei toonud samuti ründajatele edu, kuigi kiilusid Saksa kaitsesse, kuid appikutsutud eestlaste vasturünnak lõi nad tagasi. Tegemist oli pataljoni Narva löögiüksusega, mida ilmselt juhtis Obersturmführer Oskar Ruut. Üksus hävitas tankirusikatega ühe "Nõukogude Eesti eest" tanki teise järel. Pataljon Narva kaotused olid samuti rängad, rivvi oli jäänud ainult 30 meest.

Tankid kirjadega "Nõukogude Eesti eest" või "Stalini suure asja eest" kuulusid 8. Eesti Laskurkorpuse 45. ja 221. tankipolku, mis Sinimägede lahingutest osa võtsid, olles küll mehitatud venelastega. Kirjad nende külgedel tegid nad eesti võitlejate seas erilise tähelepanu objektiks. 45. tankipolgu roodukomandöri Belkini mälestuste kohaselt tuli tal Sinimägede lahingus tankipark kolm korda nädalas välja vahetada.[21]

Selle päeva lahingut meenutab Karl Sulger 46/II. pataljonist: Lõpuks tundsin, et tuli jäi hõredamaks. Tõstsin pead ja vaatan ettepoole. "Kurat ja põrgu, juba tulevad! Kuslap, ava lindikast!" pühkisin varrukaga kuulipildujalt mullasodi, tõstsin positsioonile, lükkasin lindi sisse ja avasin rünnakule tormava aheliku pihta tule. Kogu meie rindelõik, mis mõni minut tagasi näis vastase turmtulest olevat pihuks ja põrmuks trambitud, ärkas nagu imeväel ja kõikjalt avati ründajatele tuli. See oli tabav. Ükski vaenlase sõdur ei jõudnud üle maantee. Enamus jäi maha lamama, vaid üksikuil õnnestus tagasi joosta.[22]

Ainus koht, kus Leningradi rinde juhataja Govorov Tannenbergi liinil edu saavutas, on läbimurre Putki küla juures suunaga Kurtna järvele ja Kuremäele. Seal olid kaitsel 170. ja 225. diviis. Selle läbimurde sulgemiseks moodustati Steineri korraldusel kolonelleitnant Harald Riipalu juhtimisel Võitlusgrupp Riipalu, mille koosseisu kuulusid 45/I. pataljon, 113. julgestusrügement ning Eesti diviisi rünnakkahurid. Saksa rindedokumentides kannab võitlusgrupp nime Lahingugrupp Reymann 11. jalaväediviisi ülema Hellmuth Reymanni järgi. Putki lahingus see Punaarmee läbimurre ka Riipalu võitlusgrupi poolt suleti.

3. august 1944

muuda

3. augustil nurjati Grenaderimäe rünnak Saksa suurükiväe poolt eos. Tuli avati Lastekodumäel rünnakuks koonduvate väeosade pihta enne rünnakut ja kuna kaotused olid suured (mitu tuhat), seda rünnakut ei toimunud.

Seda tulelööki kirjeldab Harald Rägo: Jäin maanteele auto kõrvale ootama. Niipea kui minu kaaslane oli punkrisse kadunud, läks mere pool põrgu lahti. Hakkas hirmus möirgamine ja undamine ja ikka viuh-viuh-viuh, enne kui arugi sain, olin maanteekraavi põhjas kõhuli maas. Kui üles vaatasin, seisid minu kaaslane ja veel paar uudishimulikku punkrist minu ligiduses ja naersid, küsides: kas võttis vedelaks...? Tuli välja, et need olid meie omad viis uduheitja (kogupaugu rakettkahur) patareid, mis asusid sealsamas maanteest merepoole ja tulistasid kõik korraga kolmandat mäge, mis oli eikellegimaal ja kuhu venelased öösiti koondasid oma mitme tuhande mehe suuruseid löögiüksuseid, et vara hommikul meie hõredalt mehitatud kaitsepositsioonidele rünnakut alustada. Mulle selgitati, et iga kahur tulistas välja 36 suure lõhkejõuga mürsku ja seda ainult mõne minutiga. Järgmine, mida nägin oli, et kolmas mägi oli nagu suur tulekera. Kogu mägi nagu kerkis oma jalamilt. Järgmine, mida nägin oli see, et kogu taevaalune selle mäe kohal oli täis mulda, puukändusid ja igat sorti prahti, mis hakkas aegluubis maa peale tagasi vajuma. Kõnesoleva punkri meestel oli heameel, et täna pole vankal millegagi rünnata. Selle mõne minuti jooksul hävis mitu tuhat venelast ... ja seda juhtus korduvalt..[23]

Punaarmee ülekaal on nii suur, et võis rünnata vaatamata kaotustele ja ega Grenaderimägi veel kaotuste pärast ründamata ei jäänud. Uues rünnakus, mis toimus tankide toetusel Grenaderimäele, oli rünnanute ülekaal nii suur, et mäe kaitsjad ei jõudnud neid maha niita. Neli tanki tõusid Grenaderimäele ja tungisid siit edasi surnuaia poole, kuid nad ei jõudnud kaugele. Kaks tanki lasti puruks tankitõrjekahurite poolt, kaks leidsid lõpu tankirusikate kaudu. Neid saatnud jalavägi jäi mäel vastupanu jätkavate meeste ja 46. rügemendi II pataljoni risttule alla ning löödi raskeid kaotusi kandes tagasi. Kui vasturünnanud eestlased Grenaderimäe tippu jõudsid, polnud seal enam ühtegi venelast.

Venelased kaotasid selles lahingus 20 tanki ja 7 lennukit, rääkimata langenutest.

Sel päeval kordus rünnak Grenaderimäele veel kolmel korral, kuid õhtuks olid kõik samadel positsioonidel, kus hommikul.

Toimus ka tankide toetusel rünnak lõuna pool Sinimägesid. Tankiroomikute all sai surma pataljon Narva pataljoniülema kohusetäitja Sinimägedes leitnant Oskar Ruut (maetud Toila Saksa sõdurite kalmistule). Pataljon ise ja pataljoni staap Hando Ruusi juhtimisel oli viidud juba tagalasse Toila metsavahi tallu, et koondada haiglast tulevad mehed ja saada täiendust. Rindel oli vaid umbes pooleteise rühma meeste ja 4. kompanii miinipildujate rühmaga Oskar Ruut. Pärast Ruudu langemist tuli pataljoniülem Ruus, kes oli pataljoniülemaks saanud 23. juulil, rindele tagasi ja jäi siia koos pataljoniga 6 augustini.

4.–10. august

muuda

4. augustil rünnati Grenaderimäge kerge suurtükitule ettevalmistusega (6000 mürsku), millele lisandus pommitajate poolt külvatud pommivaip mäele. Kuigi venelastel õnnestus järjekordselt korraks mäele tungida, löödi nad sealt kiiresti välja. Ründajad kaotasid seejuures 11 tanki ja 6 lennukit.

5. augustil toimus järjekordne maruline mitme lainega rünnak Grenaderimäele, mille käigus õnnestus venelastel jälle Grenaderimägi suures osas vallutada. Mäe kaitsmisel sai Norge rügemendi ülem Bachmeier raskelt haavata. Arvati, et Grenaderimägi on jäädavalt kaotatud, kuid 103. karistuskompanii eesotsas major (sturmbannführer) Kleuckeriga vallutasid mäe tagasi. Selle eest said kompanii sõdurid kõik tagasi oma auastmed, autasud ja lõkmed. Rehabiliteeritud kompanii viidi Danmarki rügemendi koosseisu.

Pärast seda rünnakut tundus, et Punaarmee oli lõplikult kaotanud initsiatiivi ja ründavad väeosad verest tühjaks jooksnud ning lahing Sinimägedes on nende jaoks kaotatud. Kuigi see ei tähendanud veel rünnakute lõpetamist.

Saksa väejuhatus korraldas kaitse Grenaderimäe lõunaosas ümber. Hundinurga küla jäeti maha. Tee ja Grenaderimäe vahel olev majaderühm ehitati Danmarki poolt tugevaks bastioniks. Rindelõiku Vaivara surnuaia ja kiriku vahel kaitsesid 20. Eesti diviisi ja Danmarki 24. rügemendi väeosad. Vaivara kirikust lõunasse kuni 11. jalaväediviisi positsioonideni kaitses Norge 23. rügement. Grenaderimäel olid kaitsel norralased ja taanlased. Narva maantee põhjaküljel, kuni pöördumiseni põhja De Ruyteri 49. rügement.

6. augustil rünnati Grenaderimäge ja saksa positsioone suurtükitulega umbes 3000 mürsku. 7. augustil rünnati Grenaderimäge kerge suurtükitule ettevalmistusega (2000 mürsku). Venelastel õnnestus korraks mäele tungida, kuid nad löödi sealt kiiresti välja. 10. augustil anti Punaarmeele käsk rünnakud Tannenbergi liinil lõpetada. Edasi toimus tavaline positsioonisõda ja üksteise häirimine kuni 18. septembrini 1944. Sinimäed jäid murdmatuks.

Tagajärjed

muuda

Väeosade väljaviimine Sinimägedelt

muuda

Kaotanud igasuguse lootuse Tannenbergi liinist ja Sinimägedest läbi murda, anti Leningradi rinde staabist 10. augustil 1944 käsk rünnakud lõpetada.

3. augustil andis III Germaani Soomuskorpuse ülem Felix Steiner korralduse moodustada löögiüksus Putkis Punaarmee poolt läbimurtud rinde sulgemiseks. Lahingugrupi juhiks määras ta kolonelleitnant Harald Riipalu. Lahingugrupi moodustasid 45. rügemendi I pataljon, 113. julgestusrügemendi ning 20. Eesti diviisi rünnakkahurid. Lisaks anti veel 47. rügemendi osasid. Saksa dokumentides kandis löögiüksus nime Lahingugrupp Reymann 11. Ida-Preisi Jalaväediviisi ülema Helmut Reymanni järgi. Riipalu lahingugrupp jäi pärast läbimurde likvideerimist Kurtna ja Konsu ümbrusse.

Verest tühjaks jooksnud Punaarmee 2. löögiarmee viidi alates 4. augustist 1944 rindelt ära, täiendati ning suunati jalgsimarsil ümber Peipsi järve Pihkvasse, et alustada sealt 10. augustil pealetungi Tartu suunal. Sinimägede rinnet jäid ründama 8. armee diviisid.

5. ja 6. augustil 1944 tõmmati Sinimägedest välja pataljon Narva ning suunati Kuremäe piirkonda. Pärast puhkust ja täienduse saamist paigutati Tannenbergi liini keskossa Krivasoos. 18. augustil 1944 alustati sealt taandumist sisemaale vastavalt plaanile "Aster".

8. augustil saadeti täiendust saanud 46. rügemendi I pataljon koos 47. rügemendi II pataljoniga Kurtna laagrisse puhkusele. 13. augustil moodustati nende üksuste baasil Lahingugrupp Rebane (47/II, 5. piirikatserügemendi osad, 11. füsiljeerpataljon) ning saadeti koos lahingugrupiga liidetud väeosadega Tartu rindele. 47/II hävis seal peaaegu täielikult.

Samal päeval tõmmati Vaivara vanalt kalmistult välja ka täiendust saanud 47. rügemendi I pataljon ning suunati rindele Krivasoosse. Pataljon taandus hiljem Läti kaudu Saksamaale.

12. augustil jättis omad positsioonid Sinimägedes 45. rügemendi I pataljon ja saadeti Kurtna laagrisse puhkusele. 18. augustil saadeti pataljon Lahingugrupp Vendi (45/I, 46/I, 46/II) koosseisus Tartu rindele.

20. Eesti diviisis oli pärast täienduste saamist 15. septembri 1944 seisuga kõigis üksustes kokku 15 382 võitlejat.

15. augustil alustasid lahkumist III Germaani Soomuskorpuse voorid.

Sinimägedes hävis peaaegu täielikult 47. rügemendi III pataljon, millest jäi järgi kaks pisikompaniid.

Leningradi rinde sõjanõukogu oli andnud 8. armee juhtkonnale korralduse 18.–22. septembril suurendada vastase jõudude lahingsidumist, et mitte anda võimalust nende äraviimiseks rindelt või ümberpaigutamiseks, 20. septembril aga olla valmis vastase rinde läbimurdmiseks. Tegelikult magas aga 8. armee sakslaste lahkumise maha. Aukartus liini kaitsjate ees oli nii suur, et ei juletud teha isegi korraliku luuret luurepatrullidega.

18. septembril tampis Saksa suurtükivägi terve päeva Punaarmee positsioone, et lasta välja üleliigne laskemoon. Viimane kontsentreeritud tulelöök anti kell 20.30. Plaan "Aster" käivitus 18. septembril kell 13. 00 ning algas üldine Tannenbergi liini positsioonide mahajätmine. III Germaani Soomuskorpuse osad alustasid lahkumist pimeduse saabudes. Tannenbergi kaitseliin jäeti maha, kuna Punaarmee läbimurre Riia alla ja Emajõel ohustas Tannenbergi liinil kaitsel olevaid Saksa väeosi kottijäämisega.

Kell 20.00 alustas lahkumist Denmark, mille katteüksus (6. kompanii) pidi märkamatult lahkuma pärast kella 23. Kell 20.30 alustasid lahkumist Nordland, Nederland, seejärel 11. Ida-Preisi diviis 288., 292. Politsei Jalaväepataljon ja Langemarck (järgi 50 meest). Viimasena taandus 300. eriotstarbeline diviis, mille taandumine oli kõige halvemini mõeldud läbi ja valmistatud ette ning 286. politseipataljon.

Viimaste Eesti üksustena lahkus Sinimägedest 45. rügemendi II pataljon 18. augusti 1944 hilisõhtul, mis Porkuni all lagunes kojujääjateks ja Saksamaale minejateks ning 46. rügemendi I pataljon, kes tegutses katteüksusena Meyeri võitlusgrupile allutatuna kapten Peet Leola juhtimisel.

Üldist Armeegrupi Narva taandumist kattis lahingugrupp Riipalu kolonelleitnant Harald Riipalu juhtimisel. Viimased katteüksused pidid lahkuma Tannenbergi liini positsioonidelt enne kella kuut 19. septembri 1944 hommikul, kuid tegelikult toimus lahinguüksuste äraviimine palju kiiremini ning katteüksused lahkusid juba öösel pärast taanduvatele üksustele piisava edumaa andmist. Taandumine toimus vastavalt plaanile ja enamus väeosi jõudis määratud kogunemiskohtadesse. Väljaarvatud väike osa taandujatest, kes langesid Avinurme ja Porkuni lahingus.

Punaarmee luure avastas vastase kadumise alles 5–6 tundi hiljem ja siis korraldati 8. armee poolt "suur rünnak" Sinimägedele ja kuna rünnak arenes "edukalt", siis muidugi Sinimäed "vallutati". Punaarmee alustas vastase jälitamist pärast "edukat" rünnakut, kuid siis oli lahkujatel juba peaaegu päevane edumaa.

Vägede inimkaotused Sinimägedes

muuda

Punaarmee aruannete põhjal 2015. aastal avaldatud analüüsi kohaselt oli lahingu käigus hukkunud ja teadmata kadunud punaarmeelaste arv 7700–7800 inimest, koos haavatute ja haigestunutega kaotati aga umbes 35 000 meest. Saksa poole kogukaotused olid dokumentide järgi umbes 10 100 inimest, neist umbes 1500 surnut ja 2000 teadmata kadunut (nende hulgas võis olla ka desertööre).[11]

Varasemad uurimused on oletanud tunduvalt suuremaid kaotusi: 100 000 – 200 000 Nõukogude poolel ja mitukümmend tuhat Saksa poolel.[11][24] Näiteks on oletanud, et Tannenbergi liini rünnanud 11 Nõukogude diviisi ja 2 brigaadi lakkasid seal olemast ja kaotused olid tohutud. Kahe nädalaga langes selle arvamuse järgi Punaarmee poolel rivist välja 160 000 – 170 000 meest ja üle 200 tanki. Sinimägede ühishauda maeti Nõukogude andmetel 12 000 punaarmeelast. Seda pärast 19. septembrit 1944, kui langenuid matma hakati. Hilisemate juurdematmistega on see arv kasvanud 22 000 punaarmeelaseni.[viide?]

Väikesed polnud ka eestlaste, taanlaste, flaamide, norrakate ja sakslaste kaotused – umbes 10 000, neist umbes 2 500 eestlast. 1 709 neist maeti sõjaväekalmistutele ajavahemikus 24.07–10.08.1944. Neile lisanduvad teadmata kadunud või venelaste kätte läinud kaevikutes olnud hukkunud.[viide?] 20. Relvagrenaderide SS-diviisi pataljoniülematest langesid 47. Relva-SS Grenaderirügemendi I pataljoni ülem Waffen-Sturmbannführer Georg Sooden ja 20. füsiljeepataljoni ülema kt SS-Obersturmführer Oskar Ruut.

Saksa sõjaväevormis langenud jäid pärast Tannenbergi liini üleminekut Punaarmeele sinna lamama, kus nad langenud olid, neid punaväelased ei matnud.[viide?]

Mälestamine

muuda
 
Sõjaveteranide kokkutulek 2008. a Grenaderimäel.
 
Memoriaal

8. juulil 1994 püstitati Eesti Vabadusvõitlejate Virumaa ühenduse eestvedamisel Grenaderimäele 6,5 meetri kõrgune puurist. Järgmisel päeval peeti selle risti juures II Ülemaailmne Eesti Vabadusvõitlejate kokkutulek, kus osales inimesi 17 riigist. Kindral Aleksander Einseln luges ette president Lennart Meri tervituse.

  Pikemalt artiklis Sinimägede memoriaal

20. eesti diviisi veteranide kokkutulek

muuda
  Pikemalt artiklis 20. eesti diviisi veteranide kokkutulek

1994. aastast alates toimub iga aasta juuli viimasel nädalal Grenaderimäe läänenõlval 20. Eesti Relvagrenaderide SS-diviisi veteranide kokkutulek.

Arhitekt Tiit Kaljundi valmistas 1996. aastal esimesed alalise mälestusmärgi kavandid, milleks saadi tuge ka Eesti Kultuurkapitalilt. Mäge korrastati ja memoriaali rajati suuremas mahus aastatel 1997–2000. Mälestusväli on ligi hektariline ala, mille keskel asub 12 meetri kõrgune terasest ratasrist (metallikunstnik Heino Müller). Selle keskel on plahvatust sümboliseeriv kompositsioon. Rist, rünnakuteravikku (ida-lääs) sümboliseeriv graniitkividest ääristus ning autentne, vooderdatud põhjaga kaevikulõik, mis liitub puhastatud algse kaevikuliiniga, moodustavad monumendirühma. Hiljem on jätkuvalt hooldatud memoriaali juurde viivat treppi, infotahvleid, parklat, vihmavarjuks on mäe jalamile püstitatud lihtne katusealune.

Lahingu 60. aastapäeval 31. juulil 2004 avati memoriaali koosseisus eraldi mälestuskivi 20. Eesti Relvagrenaderide SS-diviisi võitlejatele. Kaks aastat hiljem toimunud kokkutulekul avati mälestuskivid flaami ja vallooni vabatahtlikele, kes võitlesid kõrvuti eestlastega.

2007. aasta pronksiöö järel purustati (kättemaksuks) osaliselt mitmed Sinimägedes Eesti/Saksa poolel võidelnutele püstitatud mälestusmärgid. Mälestusplaatide murdmisjäljed ja mälestustahvlitesse pekstud täkked on endiselt näha.[viide?][25]

 
Vaivara Sinimägede muuseum, suvi 2011.

Sinimägede lahingu eest saadud kõrged autasud

muuda

Saksamaa

muuda

Nõukogude Liidu Kangelase kuldtäht

muuda
  • Georgi Amjaga – seersant – 117. laskurkorpus 201. laskurdiviis 191. polk – langes Sinimägedes 3. augustil 1944.

Vaata ka

muuda

Viited

muuda
  1. ↑ SS-Panzergrenadier-Regiment 24 "Danmark", http://www.lexikon-der-wehrmacht.de/
  2. ↑ SS-Panzergrenadier-Regiment 23 "Norge", http://www.lexikon-der-wehrmacht.de/
  3. ↑ XXVI. Armeekorps (26.), http://www.lexikon-der-wehrmacht.de/
  4. ↑ Steven H. Newton (1995). Retreat from Leningrad: Army Group North, 1944/1945. Atglen, Philadelphia: Schiffer Books.
  5. ↑ Armeegrupp Narwa lahingupäevikud
  6. ↑ Mart Laar (2006). Sinimäed 1944: II maailmasõja lahingud Kirde-Eestis (Estonian). Tallinn: Varrak. Lk 261.{{cite book}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  7. ↑ 7,0 7,1 F.I.Paulman (1980). "Natšalo osvoboždenija Sovetskoj Estonij". Ot Narvõ do Sõrve (Russian). Tallinn: Eesti Raamat. Lk 7–119.{{cite book}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  8. ↑ 8,0 8,1 Toomas Hiio (2006). "Combat in Estonia in 1944". Toomas Hiio, Meelis Maripuu, & Indrek Paavle (toim). Estonia 1940–1945: Reports of the Estonian International Commission for the Investigation of Crimes Against Humanity. Tallinn. Lk 1035–1094.{{cite book}}: CS1 hooldus: mitu nime: toimetajate loend (link)
  9. ↑ G.F.Krivosheev (1997). Soviet casualties and combat losses in the twentieth century. London: Greenhill Books.
  10. ↑ 10,0 10,1 10,2 10,3 Mart Laar (2006). Sinimäed 1944: II maailmasõja lahingud Kirde-Eestis (Estonian). Tallinn: Varrak.{{cite book}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  11. ↑ 11,0 11,1 11,2 11,3 11,4 11,5 11,6 11,7 Artjom Astafjev, Andrus Kütt, Reigo Rosenthal (2015). Vastaspoolte inimkaotustest Narva rindel 1944. aasta 24. juulist kuni 7. augustini (Narva ja Sinimägede lahingud). Tuna, nr 4, lk 67–73
  12. ↑ 12,0 12,1 12,2 12,3 12,4 12,5 Mart Laar (2006). Sinimäed 1944: II maailmasõja lahingud Kirde-Eestis (Estonian). Tallinn: Varrak. Lk 326.{{cite book}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  13. ↑ Eesti entsüklopeedia. 8. köide: RAI–SUM. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 1995, lk 514.
  14. ↑ Mart Laar. Emajõgi 1944: II maailmasõja lahingud Lõuna-Eestis. Tallinn 2005. Lk. 23.
  15. ↑ Mart Laar. Sinimäed 1944: II maailmasõja lahingud Kirde-Eestis. Tallinn: Varrak, 2006 lk 269
  16. ↑ Mart Laar. Sinimäed 1944: II maailmasõja lahingud Kirde-Eestis. Tallinn: Varrak, 2006 lk 287
  17. ↑ Mart Laar. Sinimäed 1944: II maailmasõja lahingud Kirde-Eestis. Tallinn: Varrak, 2006 lk 297
  18. ↑ Mihhail Bendt. Edukas algus, väärikas lõpp. Tartu, Põltsamaa. Vali Press OÜ, 2007, lk 333
  19. ↑ Richard Säägi. Minu sõjamälestused. Tallinn, Grenader. 2007
  20. ↑ Sergei Soldatov. Sinimägede taustal. West-Ost Reinaissance, 2003
  21. ↑ Mart Laar. Sinimäed 1944: II maailmasõja lahingud Kirde-Eestis. Tallinn: Varrak, 2006. Lk. 312.
  22. ↑ Karl Sulger. Sõjakäik pealuu märgi all. Tallinn, Võitluste teedel. Nr.1, 2002.
  23. ↑ Mart Laar. Sinimäed 1944: II maailmasõja lahingud Kirde-Eestis. Tallinn: Varrak, 2006 lk 310
  24. ↑ Eesti ajalugu, VI. Vabadussõjast taasiseseisvumiseni. 2005. Tartu. Lk 220
  25. ↑ Kalda, Erik (9. mai 2023). "Sinimäel rüüstati Eesti sõdurite mälestusmärke". Postimees.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Sinimägede_lahing&oldid=6745859"