Mummassaare
Mummassaare ehk Mummussaare (harvemini Mummos(s)aare)[viide?] on paikkond Udria ja Pimestiku küla piiril mere ääres. Külade piir olid ka Laagna ja Vaivara mõisa vaheliseks piiriks.
Koht on nime saanud Pimestiku panga ja mere vahele jääva ovaalse, kuni 7–12 meetri kõrguse klindisaare järgi, mida ümbritseb madalam, lõuna poolt soine ala. Tegemist võib olla ka mere taandumisel maha jäänud järvega.
Nimi on tuletatud murdesõnast "mumm" (ka mummokas), mis tähendab 'sitikas', 'muhk', 'kartul' jms.[1]
Ajalugu
muudaPimestiku küla maadelt Mummussaares leiti 1939. aastal pronksiaegne meie aladel unikaalne kaunistatud aasaga õõskirves (pronkskirves), nõndanimetatud Vaivara kirves.[2]
19. sajandi lõpus täitus kogu rannaäär Narva-Jõesuust (Hungerburg) Sillamäeni suvilatega. Suvilad olid ka Mummassaares. Sellel ajal ilmus ka Vene topograafilistele kaartidele[3] (verstakaart) nimi Monpleasire ('kaunis vaade')[4], mis tähistas rannikuala Pimestikust Merikülani, ning anti välja terve sari postkaarte selle nime all.
Mitmes ajalootrükises on levinud väide, et Mummassaares maandus 1919. aasta jaanuaris Utria dessant. Dessant maabus tegelikult Mummassaarest paar-kolm kilomeetrit idas Utria rannas, kuhu 1939. aastal paigutati ka vastav mälestustahvel. [5],[6]
Teise maailmasõja ajal läbis Mummassaart Tannenbergi liin ning seal toimusid 1944. aasta kolme kuu jooksul ägedad Sinimägede kaitselahingud. Mummassaares asus lahingute ajal langenud Eesti üksuste kalmistu, kuhu maeti ligikaudu 2000 langenud Eesti sõjaväelast.
Nõukogude ajal asus Mummassaares Sillamäe pioneerilaager ja venelased tunnevad seda randa Sinimäe ranna nime all.
President Lennart Meril oli 1990. aastatel kava rajada sellesse kaunisse kohta noorteküla.
Muistendid
muudaPimestiku ja Mummusaare vahel olevat Kalevipoja vestitasku kivi. Suur kivi. Taheti ära lõhkuda, aga ei saadud. Ridakülast viib tee sinna.[7]
Vaata ka
muudaViide
muuda- ↑ Murdesõnad
- ↑ "Pronkskirves". Originaali arhiivikoopia seisuga 9. juuni 2007. Vaadatud 4. märtsil 2008.
- ↑ Elmar Elisto, Akadeemilise Emakeele Seltsi juhatuse keelelisi otsuseid ja seletusi, Eesti Keel, 1936 nr 5, lk 158
- ↑ Maaamet, ajaloolised kaardid. Verstakaart (Utria)
- ↑ Mati Õun, Hannes Walter, Peedu Sammalsoo "Võitlused Läänemerel 1918-1919" Olion lk 57, Tallinn 2003
- ↑ Siim Õismaa "Utria dessant 17. – 19. jaanuaril 1919" Eesti Sõjamuuseum – Kindral Laidoneri Muuseumi trükkis, 2008
- ↑ EKRK I 11, 95 (4), Jõhvi raj, Toila — A. Rõõm (1955)