Maximilian von Spee

Maximilian Johannes Maria Hubert von Spee (22. juuni 1861 Kopenhaagen – 8. detsember 1914 Falklandi saarte lähistel) oli Saksamaa merelaevastiku viitseadmiral Esimeses maailmasõjas, riigikrahv.

Maximilian von Spee
Sünniaeg	22. juuni 1861 Kopenhaagen
Surmaaeg	8. detsember 1914 (53-aastaselt)

Teenistuskäik

Asus Saksa merelaevastiku teenistusse 1878. aastal. 1884–1885 osales leitnandina Saksamaa Lääne-Aafrika koloonia loomisel. 1887 oli Kamerunis sadama komandör, kus haigestus ja naasis kodumaale. Edasi teenis ta algul õppelaeval Moltke, aastal 1897 sai ristleja Deutschland komandöriks. 1905. aastal sai ta lahingulaeva Wittelsbach kapteniks. Aastal 1908 sai Spee Põhjamere laevastiku staabi juhiks. Ta osales mitmes uue relvastuse loomise projektis. 27. jaanuaril 1910 sai ta kontradmiraliks ja 1912. aastal Saksamaa Ida-Aasia eskaadri juhiks.

Isiklikku

• Isa: Graf Rudolf von Spee (22. juuni 1822 Düsseldorf – 7. november 1881 Würzburg).
• Ema: Fernanda Maria Sophie Tutein (13. märts 1832 Kopenhaagen – 14. september 1913 Darmstadt).
• Abikaasa: Margareta Frn von der Osten-Sacken (20. aprill 1867 – 16. veebruar 1929).
• Lapsed: Maximilian von Speel oli kolm last, kaks poega ja tütar.

Pojad: Graf Otto von Spee (10. juuli 1890 Kiel – 8. detsember 1914 Falkland Nürnbergi pardal).

Graf Heinrich von Spee (24. aprill 1893 Kiel – 8. detsember 1914 Falkland Gneisenau pardal).

Tütar: Graefin Hubertha von Spee (11. juuli 1894 Kiel – 18. september 1954 Bonn).

Lisaks oli tal viis venda: Ferdinand (1855–1937), Leo (1856–1910), Friedrich (1858–1881), Rudolf (1860–1924), Ludwig (1870–1950) ja üks õde: Karoline (1868–?).

Tegevus Esimeses maailmasõjas ja hukkumine

Sõja puhkemisest kuni Coroneli lahinguni

Qingdao (Tsingtao) 1912

20. juunil lahkus Spee Qingdaost oma põhijõududega merele. Plaanis oli mitmekuuline ringreis Vaikse ookeani piirkonnas ja naasmine Qingdaosse septembris.

28. juunil lahkus Spee laevastik Nagasakist.

27. juulil sai Spee teate Saksamaalt võimalikust peatsest sõja puhkemisest Saksamaa koos Austria-Ungariga ja Antanti vahel.

29. juulil sai Emden admiraliteedilt käsu lahkuda Qingdaost.

31. juulil lahkus Qingdaost merele ka sinna jäänud Emden.

2. augustil sai Spee teada, et Saksamaa on kuulutanud sõja Venemaale.

Esimese maailmasõja puhkedes oli Spee eskaader ainuke sakslaste laevastik Vaikse ookeani piirkonnas. Kuna ta arvas, et kumbki tema sõjalistest baasidest, ei Qingdao ega Rabaul pole piisavalt ohutud ning et esimest võivad rünnata jaapanlased ning teist Austraalia sõjajõud, siis laevade blokaadirõngasse ja rünnakute alla sattumise vältimiseks loobus Spee naasmisest Qingdaosse. Hilisemad sündmused kinnitasid tema arvamuse õigsust. Sõjategevuse alguses asus Spee nii öelda peidus Mikroneesias, Pohnpei juures. Siit oli tal olemas raadioside Yapi saarega ja sealt edasi läbi sidekaabli ka oma peabaasi Qingdaoga. Pohnpeile saabus Honolulult ka kergeristleja Nürnberg. Esialgu ei võtnud ta ette mingeid sõjalisi aktsioone ja jäi Pohnpeile kuni 6. augustini (1914). Kuna sõda eskaleerus kiiresti ja oli selge, et Saksamaa ei suuda kaitsta oma Ida-Aasia valdusi, siis otsustas Spee viia oma eskaadri Saksamaale või vähemalt ohutumasse piirkonda. Suhteliselt ohutuks ja soodsaks paigaks saksa laevadele oli sellel ajal sõbraliku Tšiili rannikuveed. On ka teistsugune arvamus, et tegelikult oli Spee algne eesmärk hoopis laevaliikluse, eriti Austraaliast lähtuva, tõkestamine ja segamine Vaiksel ookeanil.

4. augustil õnnestus Emdenil kaaperdada vene postiaurik Rjazan ja ta suundus koos Rjazaniga tagasi Qingdaosse.

Ühe sakslaste sõjabaasi, Rabauli, ümbruse kaart

6. augustil, telegrafeerinud eelmisel ööl oma plaanidest admiraliteeti ja saanud teada, et Suurbritannia on kuulutanud sõja Saksamaale, siirdus Spee ristleja Scharnhorstil koos soomusristleja Gneisenauga oma ühe tugipunkti Põhja-Mariaanidel Pagani saarel. Sama päeva õhtul kell 6.00 pärastlõunal lahkus Emden Qingdaost koos laevade Prinz Eitel Friedrichi ja Markomanniaga ning nad suundusid samuti Paganile. Kõigil kolmel olid Saksamaa tunnusmärgid asendatud Jaapani või Briti omadega ning parrastel valenimed.

10. augustil sai Spee teate Saksa sõjaväeatašeelt Tokios võimalikust Jaapani liidust Brittidega ja sõja kuulutamisest Saksamaale.

11.–12. augustil saabudes Paganile (mõnedel andmetel oli ta seal juba 8. augustil), kohtus Spee seal oma laevade Emdeni ning abiristleja Prinz Eitel Friedrichi ja veel mitme varustuslaevaga. Arvestades sõjaolukorda, asus ta koondama ka teisi oma alluvusse kuulunud laevu, et liikuda siis üle Vaikse ookeani, seejärel aga ümber Hoorni neeme ja siis üle Atlandi ookeani Saksamaale. Muid kodumaale naasmise marsruute pidas ta liiga ohtlikeks.

Emden

12. augustil sai Spee just saabunud Emdenilt teate oma raadiojaama hävitamisest Yapi saarel. Seepeale saatis Spee Nürnbergi uuesti Honolusse, lootes niimoodi koguda andmeid Inglise sõjajõudude ja üldise olukorra kohta.

13. augusti pealelõunal kutsus Spee kokku oma kohal viibinud laevade kaptenid, et arutada edasist tegevust. Samal päeva õhtul kell 8 asusid Spee laevad (kokku 12 laeva) teele Paganist Marshalli saarestiku Enewetaki atolli suunas, kus asusid mõned tema söelaevad. Paganis, Emdeni kaptenilt varem saadud palve peale, otsustas ta eraldada Emdeni koos ühe söelaevaga (Markomannia) ülejäänud eskaadrist ja saatis need India ookeanile inglise kaubalaevu jahtima. See plaan osutus hiljem üheks edukamaks tema ja ta meeskonna kavandatud operatsioonidest üldse (vaata ka Kookose lahing, või raamatut "The Last Gentlemen of War", ISBN 1-55750-538-1).

Sõit jätkus nüüd vaid kolme laevaga.

Spee eskaadri teekond

14. augustil eraldus Emden koos abilaevaga eskaadrist ja võttis kursi India ookeanile.

17. augustil esitas Jaapan ultimaatumi Saksamaale, et viimane peab likvideerima Qingdao sõjabaasi ja lahkuma Kaug-Idast. Spee sai selle teate kätte 19. augustil.

19. augustil saabusid Spee laevad Enewetakile.

22. augustil toimus kokkupõrge Qingdao lähedal, kus sakslaste hävitaja S90 avas tule Inglise hävitajate pihta ja sundis need põgenema, tekitades neist Kennethile tõsiseid vigastusi. See oli üldse esimene merelahing Esimeses maailmasõjas. Samal päeval lahkus von Spee laevastik Raliki saarte hulka kuuluva Enewetaki juurest Rataki saarte hulka kuuluva Majuro atolli suunas ning jõudis sinna 26. augustil. Seal liitusid nendega veel abiristleja Cormoran II (ümbernimetatud vene aurik Rjazan) ja mõned varustuslaevad.

27. augustil blokeeris Jaapan oma laevastikuga Qingdao. Merel võtsid kohad sisse 2 rannakaitse soomuslaeva, 3 soomuslaeva, 3 soomusristlejat, 6 kergeristlejat ja hulga väiksemaid sõjalaevu.

29.–30. augustil lahkusid Spee laevad Marshalli saarestikust liikudes edasi Fanningi atolli suunas.

30. augustil okupeerisid Uus-Meremaa üksused Saksa koloonia Samoa saartel. Selle valitseja vangistati, paljud kolonistid põgenesid džunglisse. Osa saksa koloniste vangistati ja deporteeriti Fidžile. Koloonia läks inglise sõjaväelaste kontrolli alla.

2. septembril alustasid Jaapanlased maismaaüksuste maale viimist Qingdao juures, et blokeerida viimane ka maa poolt, mis sai teoks alles 28. septembril. Nüüd oli sakslaste kindlus pideva suurtükitule all nii maalt kui merelt.

6.–7. septembril kohtus Spee Fanningi atolli juures Kiribatil uuesti Nürnbergiga, kes saabus sinna Havailt teatega Uus-Meremaa sõjalisest operatsioonist Samoas. Nürnberg koos abilaeva Titaniaga käisid Spee korraldusel hävitamas saarel olnud telegraafi vahejaama.

7. septembril jõuti naabruses olevale Line'i saarestiku Kiritimati saarele, kust koguti lähikonnas toimuva kohta veel informatsiooni. Selle alusel otsustas Spee rünnata Scharnhorsti ja Gneisenauga Samoa saari, kus hiljuti olid maabunud Uus-Meremaa sõjalised üksused.

14. septembril jõuti Samoa saartele, Apia sadamasse Upolu saarel, kust loodeti leida Inglise laevu, kuid leidmata neid ning nähes tugevalt kindlustatud linna suunduti ilma rünnakuta edasi Seltsisaartele. Seal, Bora Boral saadi teateid naabruses asuva Tahiti kohta, kus teadaolevalt asus Prantsuse sõjaline garnison. Ülejäänud laevad saatis Spee Prantsuse Polüneesia Markiisaarte suunas ja määras neile kohtamise Suvorovi atolli juurde Cooki saartel. Sinna suundus ka üks tema varustuslaevadest (O.J.D. Ahlers).

22. septembril jõuti Papeete juurde Tahitil, kus asus prantslaste garnison ja suurtükipatareid. Seal saadi informatsiooni saare kaitse kohta Sakslastest istandike omanikelt. Kuna saare suurtükipatarei avas saabujate pihta ägeda tule, mis oli lähidistantsilt ohtlik Spee laevadele, siis ei võtnud ta ette dessanti maale, vaid piirdus suurtükirünnakuga linnale. Selle tulemusel puhkes linnas tulekahju. Sakslaste dessandi hirmus süütasid linna kaitsjad oma söevarud, et need ei langeks ründajate saagiks. Samuti uputati Spee poolt prantslaste suurtükipaat Zèlèe ja veel üks väiksem alus. Kuna laevade söevarud olid napid, liiguti kohe edasi Markiisaarte suunas.

26. septembril kohtusid Spee laevad omavahel uuesti Markiisaartel ja asuti sütt ümber laadima. Töö kestis 6 päeva.

3. oktoobril sai Spee raadioühenduse Dresdeni (Emdeni sõsarlaev) ja Leipzigiga ning ta käskis neil suunduda Lihavõttesaarele.

4. oktoobril püüti Spee laevadel kinni Brittide raadioseanss Fidžilt, kus kästi koonduda Christopher Cradocki juhtimisel oleval Lääne-India eskaadril Lõuna-Ameerika läänerannikule.

12. oktoobril jõuti Lihavõttesaare juurde, kuhu oli Spee määranud kohtumise oma veel laiali asunud laevadega. Meeskond külastas ka saart, kus töötasid inglise arheoloogid, kellel polnud sõja puhkemisest aimugi ja keda sakslased sellest ka ei informeeri. Siia jõudsid pärale ka kergeristlejad Dresden (asus sõja puhkedes Mehhiko läänerannikul) ja Leipzig (asus sõja puhkedes Kariibi meres).

17. oktoobril üritas põrgukatlaks muutunud Quingdao blokaadist välja murda sakslaste suurtükipaat S90 ning uputas selle käigus torpeedorünnakuga jaapanlaste miiniveeskaja Takashiko. Siiski oli lähikonnas sedavõrd palju vastaste laevu, et S90 meeskond uputas oma aluse ja põgenes paatidel kaldale.

18. oktoobril võttis Spee eskaader suuna Mas a Fuera saarele (on ka vihjeid et hoopis Robinson Crusoe saarele) Juan Fernándeze saarestikus, kuhu jõuti 26. oktoobril. Seal oldi kuni 28. oktoobrini.

Vahepeal olid britid aga alustanud Spee eskaadri hävitamise operatsiooni. Inglaste leeris oli ka arvamusi, et Spee võib üritada läbida Panama kanalit või liikuda hoopis Kanada ranniku suunas põhja. Siiski, brittide raadioluure oli Spee laevade vahelisi kõnelusi jälgides saanud hiljuti kinnitust sellele, et sakslased plaanivad sõita ümber Kap Hoorni. Nii hakkasid koonduma kontradmiral Sir Christopher Cradocki juhtimisel Tšiili rannikule briti sõjalaevad. Sõitnud ümber Kap Hoorni, asusid need pikki rannikut liikuma põhja poole. Inglastel olid tulemas soomuslaev Canopus, mis küll oli aurumasina probleemide tõttu aeglasemalt liikudes koos Defense'iga ja varustuslaevadega alles teel Falklandilt, soomusristlejadGood Hope ja Monmouth, kergeristleja Glasgow ning abiristleja Otranto. Inglaste probleemideks võrreldes Spee eskaadriga olid tehniliselt vananenud laevad ja kehva väljaõppega kogenemata meeskonnad. Ainult Glasgow oli kaasaegne, kiire kergeristleja, olles isegi parem Spee kergeristlejatest.

28. oktoobril saatis admiral Winston Churchill Cradockile korralduse, et mitte astuda otsesesse konfrontatsiooni sakslastega, kuna oli veel selgumata võimalused saada toetust Jaapani laevastikult. Pole siiski päris kindel, et Cradock selle korralduse kätte sai.

29. oktoobril jõudis Spee Valparaíso lähedale ning saadi raadioühendus seal asunud sakslastega. Nii sai ta teateid Cradocki sõjalaevade viibimisest lähikonnas, kuna üks neist oli külastanud just hiljuti Coroneli sadamat lähikonnas.

31. oktoobril püüti inglaste Glasgow'l kinni Leipzigi šifreeritud raadioseanss ning nad arvasid, et Leipzig viibib Saksa laevadest vaid üksinda lähikonnas. Teadmata terve Spee eskaadri liikumisest, otsustas Cradock Leipzigi kursile ette sõita, et Saksa laev vangistada või uputada. Spee radistid püüdsid aga samas kinni Glasgow' teate Gradockile. Nii juhtuski, et Spee laevastik läks püüdma Glasgow'd, Cradock kiirustas aga tabama Leipzigi.

Saksa Ida-Aasia eskaader (tagaplaani) lahkumas Valparaísost. Tšiili sõjalaevad esiplaanil

Coroneli lahing

1. novembril toimus eskaadrite kohtumine Tšiili rannikuvetes, Coroneli sadama läheduses. Puhub tugev kagutuul. Algab Coroneli lahing.

Laevade liikumine Coroneli lahingus. Inglise omad punased, Saksa omad sinised

Kuna inglaste Canopus oli Cradocki laevadest umbes 250–300 miili lõuna pool, olles alles teel Falklandilt sündmuspaigale ja Cradock, teadmata eelseisva kokkupõrke tõsidust, ei läbenud teda ära oodata, oli Speel tuntav ülekaal vastase suhtes. Mõlemal poolel oli raadioluure ja muude allikate põhjal informatsioon teineteise lähedusest juba eelnevalt olemas. Cradock oli jaotanud oma laevad umbes 20 miiliste vahedega, üritades nii kammida läbi võimalikult laia mereala.

Kell 15.40 (või 16.40) märgati Glasgow'lt ida suunal, silmapiiril laevasuitse ning Inglise laevad pööravad idakursile, kohtumaks lähenevate tundmatute laevadega. Üsna kohe sai inglastele selgeks, et tundmatute laevade näol on tegemist Spee eskaadriga. See oli hetk, kui Cradockil oleks olnud veel võimalus lahingut vältida, pöörates tagasi ja läheneva öö varjus liikuda lõuna poole ning ühineda sealt tulevate Canopuse ning soomusristleja Defencega. Suure tõenäosusega oleks siis Spee eskaader kaotanud kontakti inglastega ja viimased saanud tugevdada end ning paremini valmistuda lahinguks. Samas oli siis olemas oht, et Spee muudab oma plaane ja üritab liikumisteekonda muutes vältida edaspidi üldse kontakti brittidega. Kuna Good Hope oli seni liikunud tugevalt loode kursil, jäi ta teistest oma laevadest pea 2 tunni tee kaugusele, seepärast pöörasid ka teised inglise laevad korraks läänekursile, et koonduda kokku. Scharnhorstil märgati britte alles kell 16.17, mispeale nad pöörasid veidi läände, et läheneda inglastele.

Kell 17.11 olid inglased ühes kolonnis ja pöörasid lõunasse, et niimoodi lõigata läbi Saksa laevade liikumistee. Peagi olid eskaadrid paralleelkurssidel, kuid sakslasi segas läänes silmapiirile laskuv päike.

Kell 18.34 loojus päike, nüüd olid inglaste laevad helendava silmapiiri taustal sakslastele hästi näha, sakslaste laevad aga tumeda ranniku taustal inglastele halvasti nähtavad. Sakslased avasid 10,4 km kauguselt tule. Juba kolmanda kogupauguga said Spee laevad Good Hope'ile pihta, purustades osa selle suurtükkidest, kaasa arvatud eesmise, 9,2-tollise peakaliibri oma. Seega said Spee kuulsad sihturid, Keisri auhinna omanikud, õige vahemaa üsna kohe kätte. Kõik see toimus inglaste jaoks nii ruttu, et Good Hope ei suutnud veel avada isegi vastutuld. Sellel kaugusel oli sakslastel ka suur ülekaal tulejõus, kuna vaid inglaste Good Hope'i kaks 234 mm suurtükki said tulistada nii kaugele ja millest pealegi üks oli juba purustatud. Sama tabavat tuld andisid ka Gneisenau suurtükid ning samuti kolmanda kogupauguga said nad pihta Monmouthile. Alles siis, kui distants vähenes 9 km peale, said inglased lasta käiku oma tulejõu.

Kell 19.40 oli eskaadrite vahemaa vaid 4,5 km, kuid Good Hope juba põles, olles saanud Scharnhorsti suurtükitules üle 40 tabamuse. Samuti on ta kaldunud idakursile. Sakslased arvasid, et Cradocki laev üritab teha torpeedorünnakut või ta üritab vrakiks muutunud laevaga rammida mõnd Saksa laevadest.

Kell 19.40 Good Hope plahvatas ning uppus koos Cradocki ja 800 meremehega. Umbes samal ajal üritasid Glasgow ja Monomouth põgeneda, mis esimesel ka õnnestus. Monomouth oli aga juba sedavõrd purustatud ja väheliikuv, et läks hiljem Nürnbergi suurtükitule järel koos meeskonnaga põhja.

Inglaste kaotused olid kokku 1570 meest, samas oli sakslaste kaotuseks vaid 3 haavatut. Scharnhorst sai vaid 2 ja Gneisenau 4 tabamust inglise laevadelt.

Cradocki eskaader oli purustatud. See oli esimene kaotus inglaste laevadele alates 1812. aastast, kui saadi kaotus Plattsburgi lahingus Plattsburgi lahel.

Coroneli lahingust Falklandi lahinguni

3. novembril (mõnedel andmetel 4. novembril) saabus Baron von Erckert, Saksamaa saadik Tšiilis, Santiagost rongiga Valparaísosse ning suundus kohe kohtuma Speega. Pärast seda käis Spee Saksa konsulaadis konsuliga kohtumas. Samuti tegi Spee Valparaísos oma võidukast lahingust ametliku ettekande Saksamaale. Lisaks tahtis ta saada kindlalt informatsiooni Coroneli lahingu tulemustest veendumaks, et Good Hope ikka uppus, sest pimedas toimunud lahingus polnud kõik lahingu detailid talle selgeks saanud. Kohalike sakslaste vaimustus on tohutu. Hulgaliselt vabatahtlikke soovisid Spee eskaadriga ühineda. Spee võttis neist 127 enda teenistusse.

4.–6. novembril siirdus Spee laevastik tagasi Mas a Fuera saarele sütt võtma Leipzigi ja Dresdeni poolt vahepeal leitud ja sinna konvoeeritud söelaevadelt.

7. novembril alistus Qingdao kindlus, eelnevalt on sakslased uputanud oma seal asunud laevad. Piiramise käigus sai surma 187 sakslast, 257 jaapanlast ja 15 inglast (liitlaste kaotused, koos haavatutega kokku umbes 1500 meest). Ilmselt jäi see sündmus Speele teadmata.

9. novembril purustas Põhja-Keelingi saare juures Austraalia ristleja Sydney Emdeni, mille vrakk jäi saare juurde madalikule. Lõuna-Keelingil maabunud Emdeni dessandi meestel õnnestub kaptenleitnant Hellmuth von Mücke juhtimisel kaaperdatud purjelaeval põgeneda ning pärast pikka seikluslikku reisi jõuda Saksamaale.

14. novembril käisid Dresden ja Leipzig Valparaísos informatsiooni kogumas.

15. novembril saabus Spee uuesti Valparaíso lähistele, kus eelmisel päeval olid infot kogumas käinud Leipzig ja Dresden ning saanud seal šifreeritud telegrammi Saksamaalt, milles oli käsk mitte aktiivseid operatsioone enam ette võtta ja sõita kodumaale. Edasi siirdus Spee eskaader vahepeal saabunud uute söelaevade juurde San Estebani lahekeses suures Penase lahes. Sinna oli määratud kogu eskaadri kogunemispaik. Penase lahte jõuti 19. novembril.

21. novembril alustati San Estebani lahes söe laadimist neljalt saabunud saksa söelaevalt (teiste laevade hulgas on ka äsja Valparaísost saabunud reisiaurik Seydlitz (1902 Danzig – 1933 Bremerhaven)). Oletatavasti oli Seydlitzi pardal Parun von Maltzahnsi vabatahtlike pataljon. See töö kestis 26. novembrini (mõnedel andmetel toimus söe laadimine hoopis ajavahemikus 19.–21. november).

26. novembril liikus nüüd 8 laevast koosnev eskaader edasi Kap Hoorni poole.

1. detsembril sõideti ümber Kap Hoorni ja jäeti Prinz Eitel Friedrich maha Vaiksele ookeanile, kus see pidi oma raadioseanssidega vastast desinformeerima ja häirima laevaliiklust. Beagle'i väinas õnnestus Speel kaaperdada inglise söelaev, mille sütt mõned päevad Pictoni saare juures oma laevadele ümber laaditi.

2. detsembril, kui laevad olid ankrus Pictoni saare juures, tegi Spee oma laevade kaptenitele teatavaks oma edasise tegevusplaani (teistel andmetel toimus koosolek 6. detsembril). Ta teatas kavast rünnata Port Stanleyd inglastele kuuluval Falklandil. Plaani järgi tahtis Spee hävitada Port Stanley raadiojaama ja sadamarajatised ning võimaluse korral vangistada ka Falklandi kuberneri. See plaan leidis vastuseisu teiste kaptenite poolt ning oli ka vastuolus Saksamaalt saadud juhistega. Osadel uurijatel on aga risti vastupidine arvamus toimunust, et just teiste laevade kaptenid õhutanud Speed Port Stanleyd ründama (eriti teinud seda Nürnbergi komandör) ja pakkunud välja sellise plaani. On andmeid, et koosolekul sai Spee informatsiooni Punta Arenas olnud spioonidelt olukorrast Falklandi saartel ja see kinnitas, et seal pole Inglise sõjalaevu, mis ka sellel hetkel oli tõsi. Samuti võib oletada, et tegelikult oli ta juba Valparaísos Saksa konsuli kaudu saanud juhtnööre Falklandi küsimuses. Mõlemad Falklandi saarte ründamiskava, Spee initsiatiiv või kaaskondlaste oma, variandid omasid poolt- ja vastuargumente. Esimest toetas teadaolevalt Spee küllalti hulljulge ja riskialdis iseloom, samuti oma otsuste juurde kindlaks jäämine. Teist plaani aga asjaolud, et Spee oli koos oma poegadega ja vaevalt ta liigseid riske tahtis võtta, samuti võisid Falklandi lahingust pääsenud saksa ohvitserid hiljem oma süü selles asjas ajada uppunud Spee peale. On levinud ka arvamus, et Spee plaanis vallutada Falklandi saared ja rajada sinna oma tugibaasi. Eriti oli levinud selline arvamus brittide hulgas pärast neile edukat lõppenud Falklandi lahingut, kuigi tegelikult igasugused otsesed faktid plaani olemasolust puuduvad. Üheks sellise teooria tekkimise põhjuseks võib olla ka asjaolu, et sinna teel olnud kahel saksa abilaeval oli lastiks tsement, okastraat ja muu taoline ning seda võidi tõlgendada ehitusmaterjali varumisena kindlustuste rajamiseks Falklandile. Samuti on vihjeid sellele, et Saksamaa ja Argentina vahel võisid olla toona salajased kokkulepped, millest osa võis puudutada Falklandi saarte staatust. Selline lepe võis olla tegelik põhjus, miks Spee Falklandi ründamise üldsegi ette võttis, kuna ilmselt oli tal loota Argentina toetust. Paraku on nii Saksamaa kui Argentina arhiivides Falklandi sündmusi puudutavad dokumendid puudu (arvatavasti hävitati pärast Teist maailmasõda). Ilmselt, nii-öelda erisuhted sakslastel argentiinlastega olid, kuna ka Beagle'i väinas (toona Pictoni väin) patrullinud Argentina sõjalaevad (San Martín ja Pueyrredón) hoidsid Spee seal viibimist muu maailma eest salajas.

4. detsembril alustasid La Plata lahest liikumist lõuna suunas kaks abilaeva, Mera ja Elinore Woermann, lastiks tsement, okastraat, kindlustustehnika ja muu varustus.

6. detsembril jätkus sõit Falklandi suunas. Vahepeal olid inglased asunud sinna koondama sõjalaevu, et liikuda ümber Kap Hoorni ja hävitada Spee laevastik ning saada revanš. Spee seda muidugi ei teadnud. Tegelikult saatis Speed seekord ka lihtsalt ebaõnn, kuna briti sõjalaevad saabusid Falklandile 7. detsembril ja plaanisid seal peatuda vaid 3 päeva.

Falklandi Lahing ja Maximilian von Spee hukkumine

Laevade liikumine Falklandi lahingus. Inglise omad punased, Saksa omad sinised

8. detsembri hommikul jõuti Falklandile. Ilm oli selge, paistis arktikasuve ere päike ning puhus mõõdukas loodetuul. Spee saatis Stanley sadamat vaatlema Gneisenau ning Nürnbergi (mõnedel andmetel koos nendega ka auriku Seydlitz), kes jõudsid sinna umbes 9.30 paiku. Inglise laevadel käis parasjagu söe laadimine ja ettevalmistused väljasõiduks, kuna neil oli juba olemas saare vaatluspostidelt saadud informatsioon Saksa laevade lähenemisest. Nii algas Falklandi lahing.

Falklandile olid inglased koondanud Canopuse, Glasgow', Bristoli ja Carnarvoni, lisaks olid äsja Inglismaalt saabunud veel moodsad lahinguristlejad Invincible ja Inflexible admiral Sir Frederick C. Doveton Sturdee juhatusel.

Kell 9.22, sadamast umbes 10 kilomeetri kauguselt vastasest, avas madalikule istutatud Canopus Saksa laevade suunas suurtükitule. Kuna ala oli inglastel eelnevalt sisselastud, langesid juba esimesed mürsud Saksa laevade sekka. Üks laenguta, kerge õppemürsk Canopuse ahtrisuurtükkidest tegi veepinnalt rikošeti ja tabas Gneisenau tagumist korstnat. Kuigi sadamat varjas kõrgendik, siis üle selle paistvate mastitippude järgi oli meeskondadele selge, et sadamas on hulga sõjalaevu ning teatanud sellest Speele said Gneisenau ning Nürnberg käsu tagasi pöörduda. See oli ilmselt saatuslik taktikaline viga, kuna sadamas lõksus olnud inglise laevu oleks olnud sakslastel üsna hõlbus hävitada, kuid avamerel olid Strudee laevad ilmses ülekaalus. Spee põgenemistaktika võisid põhjustada nii ehmatus, kuna eelneva informatsiooni järgi loodeti leida kaitsetu sadam, või siis asjaolu, et nii Nürnbergi kui Gneisenau pardal oli üks Spee poegadest ja ta ei tahtnud neid ohtu seada. Samuti polnud avaookeanile põgenemine just kõige õigem valik, kuna sõbraliku Argentina rannikul oleks olnud suuremad eluga pääsemislootused laevade meeskondadele. Inglased olid tegelikult märganud saksa laevu juba kell 7.50 hommikul ning alustanud kohe oma laevade katelde sõiduvalmis viimist. Sellega saadi valmis umbes 10.20. Vahepeal said meeskonnad ka oma hommikusöögi kätte.

Kell 10.22 läks inglaste laevastik sakslasi jälitama.

Kell 11 ühinesid Gneisenau ning Nürnberg ülejäänud Spee laevadega.

Kell 11.22 võttis Spee eskaader kursi kagusse. Inglased asusid neid jälitama, kuid kiirus on umbes sama ja vahemaa ei vähenenud. Nüüd saatis Strudee kiired Invincible ja Inflexible teistest ette ja need vähendasid aegamööda vahet sakslastega.

Kell 12.55 avasid briti lahingristlejad 305 mm suurtükkidest 14,4 km kauguselt tule Spee laevade kolonni lõpus sõitnud Leipzigi pihta. Et Leipzigi, Dresdenit ja Nürnbergi inglise raskekahurite tule alt välja saada käskis Spee pöörata neil lõunakursile.

Kell 13.25 pööras Spee Scharnhorsti ja Gneisenauga Inglise laevade kursile ette, lootes ilmselt niiviisi päästa kergeristlejad ning nähes enda jaoks üpris lootusetut olukorda võtta inglaste rünnak enda peale. Kuid ka inglased jagavad oma laevad ning Kent, Cornwall ja Glasgow asusid jälitama saksa kergeristlejaid ning lahinguristlejad Invincible, Inflexible ja soomusristleja Carnarvon jätkasid Scharnhorsti ja Gneisenau jälitamist.

Scharnhorst

Kell 13.30 avasid tule 210 mm suurtükkidest Invincible pihta ka Scharnhorst ja Gneisenau ning mõlemad pooled hakkasid saama tabamusi (näiteks, Invincible sai tabamuse ohvitseride söögiruumi). Siiski ei tekitanud sakslaste mürsud nii suurelt distantsilt tugeva soomusega Invinciblele olulisi purustusi.

Kell 14.05 tegi Spee inglaste tule alt väljumiseks oma laevadega järsu pöörde lõunasse, kuid ka inglased tegid sedasama. Korraks küll eskaadrite vaheline vahemaa suurenes, kuid inglaste 305 mm suurtükkide tule alt sakslased ei pääsenud.

Kell 15 saab Scharnhorst tabamuse esikorstnasse ja laeval puhkeb tulekahju. Nüüd pööras Spee oma laevad idakursile, vähendamaks vahet inglastega ja saamaks lasta käiku oma väiksemakaliibrilised suurtükid. Olukord muutus aga üha hullemaks, sest tulekahju tema laeval laienes, ning pidevate tabamuste järel langesid laeva suurtükid üksteise järel rivist välja. Scharnhorst sai mitu tabamust allapoole veeliini ning kaldus kreeni ja hakkas ka vajuma. Laeva kerest tungis välja suitsu ja auru ja selle pealisehitised olid tugevasti purustatud.

Kell 15.45 andis Spee oma viimase käsu, käskides Gneisenaul põgeneda. Scharnhorst vajus aga üha sügavamale ja ta liikumine aeglustus üha. Strudee saatis Speele alistumisignaali, kuid viimane ei langetanud oma laeva lahinglippu.

Kell 16.17 uppus Spee lipulaev Scharnhorst kogu meeskonnaga, vajudes vöör ees ookeanisügavusse. Nüüd suunasid inglased kogu oma suurtükitule Gneisenaule, mis samuti muutus peagi vrakiks ning kaotas oma tulejõu, samuti oli otsakorral laeva lahingumoon. Nüüd andis Gneisenau kapten Maerker käsu avada laeva kingstonid ning meeskonnal koguneda tekile. Viimasena kõlas laeva meeskonna poolt kolmekordne hurraa ja mehed hüppasid seejärel jäisesse ookeanivette. Vaatamata parasjagu käivale lõunapoolkera suvele oli külma Antarktika hinguses vesi ka sellel päeval vaid +4 °C. Inglased korjasid veest 187 ellujäänud sakslast, ülejäänud uppusid või olid juba enne surnud. Nürnberg pidas lahingut inglaste Kentiga. Pärast mitut aurukatelde plahvatust läks ta ümber ja uppus kell 19.17. Saksa kergeristlejatest pääses vaid Dresden tänu teda varjanud vihmavalingule. Teised uputati inglaste poolt. Ka eemal asunud saksa abilaevadest enamus uputati (söelaevad Baden uppus 19.53 ja Santa Isabel 21.30). Koos Gneisenau ja Nürnbergiga uppusid ka Spee pojad Otto ja Heinrich. Lahingust pääses vaid aurik Seydlitz, kes suutis kohe põgeneda Argentina territoriaalvetesse. Seydlitzi kaasamise eesmärgid on jäänud samuti segaseks. Arvatakse, et ta oli mõeldud Port Stanley elanike (umbes 2000 inimest) deporteerimiseks, või siis oli hoopis seal sakslaste sõjaline üksus, mida nad kavatsesid kasutada linna vallutamisel.

Järellugu

Raskeristleja Admiral Graf Spee vrakk 1940. aastal

On ilmne, et inglaste Coroneli lahingu järgne viha ja kättemaksuhimu oli suur, sest uputati ka kõik ette jäänud saksa abilaevad (mõned neist olid tegelikult tuliuued), selle asemel et neid üle võtta.

Vaatamata lahingus saadud suurtele vigastustele sõitis Dresden, Fritz Emil Lüdecke juhtimisel (kus teenis leitnandina ka Wilhelm Canaris) ümber Hoorni neeme tagasi Vaiksele ookeanile ning tegutses seal märtsini 1915. Kuigi laeval olid purustused ja valitses söe puudus, suudeti end varjata mõnda aega Tšiili rannikuvetes. Hiljem saadi sütt ja varitseti laevu Tulemaa piirkonnas. Viimane pelgupaik oli Dresdenil Robinson Crusoe saare juures, kust inglased ta ka 14. märtsil avastasid. Lüdecke saatis pärast lühikest tulevahetust Wilhelm Canarise inglastega läbi rääkima, ise aga lasi laeva uputada ja põgenes paatidel koos meeskonnaga kaldale.

Pärast Coroneli lahingut Vaiksele ookeanile jäänud Prinz Eitel Friedrich uputas seal mitmeid laevu kuni sõitis 16. jaanuaril 1915 ümber Hoorni neeme Atlandile ja lasi ka seal mitmeid laevu põhja. Viimaks sõitis ta Newport Newsi, kuhu 10. märtsil 1915 jõudes lasi end interneerida.

Kuigi ka praegu valitseb üksjagu segadust ja on lahkarvamusi Spee eskaadri tegevuse ja eesmärkide osas, siis ilmselt määrasid Spee tegevuse põhiliselt järgmised asjaolud:

a) Vaikse ookeani veed läksid sõja puhkedes Antanti ja Jaapani kontrolli alla, kelle sõjajõud kokku ületasid kordades Spee eskaadri oma.

b) Saksamaa kolooniad vallutati liitlaste poolt ning Spee kaotas oma tugi- ja varustuspunktid.

c) India ookeanile siirdumise plaanist kui ühest võimalusest loobuti suure ohu ning varustusvõimaluste puudumise tõttu. Sinna saadeti vaid Emden.

d) Pideva side puudumine emamaaga ja seetõttu teadmatus toimuvast ümbruskonnas ja üldisest olukorrast.

e) Nii otseses kui kaudses mõttes isolatsioon ning üksinda ja toetuseta jäämine keset vaenlase üldise kontrolli all olevat territooriumi.

Omamoodi saatuse irooniana toimus 13. detsembril 1939 Maximilian von Spee järgi nimetatud Saksa raskeristleja Admiral Graf Spee osalusel La Plata lahe lähistel üks esimesi Teise maailmasõja merelahinguid, mis lõppes viimasele tõsiste vigastustega ning mille kapten Hans Langsdorff (20. märts 1894 – 19. detsember 1939) lõpuks uputas 17. detsembril 1939 madalikule Uruguay ranniku lähedal.

30. novembril 1915 pandi Danzigis kiil lahingulaevale Graf Spee, mida ei jõutud valmis ehitada ja mis lammutati 1921. aastal.

Spee suguvõsas on ka elanud tema nimekaim, venna Ludwigi poeg, kellele pandi nimi ilmselt käesoleva Spee auks: Graf Maximilian von Spee 18. veebruar 1915 München – 18. juuli 1938 Paderborn (hukkus lennuõnnetuses).

Spee eskaadri tegevuse põhjal on loodud ka ajalooteemaline, taktikaline lauamäng "Great War At Sea: Cruiser Warfare".