Wilhelm Canaris

Friedrich Wilhelm Canaris (1. jaanuar 1887 Aplerbeck Dortmundi lähedal – 9. aprill 1945 Flossenbürgi koonduslaager) oli Saksamaa sõjaväeluure Abwehri ülem.

Wilhelm Canaris

Noorus ja päritolu

Wilhelm Canaris oli pärit metallitöötluskombinaadi direktori perekonnast, kuid valis mereväelase elukutse. Pärast merekadetikorpuse lõpetamist viibis ta merepraktikal väikeristleja Bremen pardal, millega seilas Ladina-Ameerika rannikul.

1912. aastal viidi leitnant Canaris üle teenistusse ristlejal Dresden, mis suunati seoses pingelise olukorraga Balkani poolsaarel Vahemere piirkonda. Piirkonnas olid vastuolud Saksa pankade finantseeritavate raudteede ehitamisel, mille käigus Canaris asus esmakordselt täitma teabehankeülesandeid, selgitamaks välja kohalikke olusid.

Esimese maailmasõja ajal teenis Canaris ristlejal Dresden, mis uputati 1915. aastal Suurbritannia ristleja poolt Tšiili ranniku lähedal ja meeskond interneeriti. Võltsitud dokumente kasutades põgenes ta interneeritute laagrist ja suundus omal käel Suurbritanniale sümpatiseerivate riikide Argentina ja Hollandi kaudu Saksamaale.

Aastal 1916 saatis mereväeluure ta Hispaaniasse, kus ta Saksamaa mereväeatašee abina lõi agentuurvõrgu, mille eesmärk oli varustada Saksa allveelaevu Hispaania ja Portugali territooriumilt ning koguda andmeid Nelikriikide sõjalaevade kohta, mis liiklesid Vahemerel.

1916. aastal määrati Canaris allveelaeva U-34 komandöriks ning ta tegeles rünnakutega Suurbritannia ja Prantsusmaa laevadele.

Weimari vabariik

Canaris oli vabakorpuste juhi Hermann Ehrhardti usaldusisik. 1919. aastal kuulus ta sõjakohtusse, mis käsitles Rosa Luxemburgi ja Karl Liebknechti tapmises süüdistatavate vabakorpuslaste süüasja. Sama sõjakohus mõistis mitu süüalust õigeks.

Aasta hiljem osales ta Kappi putšis, mille järel ta vahistati, kuid lasti lühikese aja pärast taas vabadusse.

Natsionaalsotsialismi ajal

1935. aastal sai temast Wehrmachti ülemjuhatuse Oberkommando der Wehrmacht luureosakonna Abwehri ülem.

Pärast Stalingradi lahingut kavandas Canaris riigipööret terve natsirežiimi vastu. Selle käigus oleks paljusid juhtivaid natse süüdistatud kuritegudes. Hitler oleks vahistatud kui hullumeelne, põhjendades seda sellega, et Esimeses maailmasõjas sattus ta mürkgaasirünnaku kätte, ja eluks ajaks vangi mõistetud.

Heinrich Himmler kahtlustas Canarist pikka aega ja saavutas 1944. aasta veebruaris tema asendamise Walter Schellenbergiga Abwehri juhi kohal. Mõni nädal hiljem pandi ta koduaresti, mis ei võimaldanud tal osaleda 20. juuli vandenõus. Pärast vandenõud paigutati Canaris koonduslaagrisse, kuid esialgu teda ei hukatud, sest Himmler kavatses teda kasutada kontaktisikuna läbirääkimistel inglastega sõja lõpetamise üle, nii et temast oleks saanud Saksamaa uus juht. Kui need plaanid läbi kukkusid, laskis Himmler Canarise hukata.

Isiklikku

Noorpõlves uskus Canaris, et on Kreeka admirali ja paljukordse peaministri Konstantinos Kanarise järeltulija. 1938. aastal tõestas genealoogiline uuring, et see polnud nii. Tema vanaisa oli Itaalia emigrant Canarisi, kes saksapärastas oma nime, kui astus luteri usku.

Canaris ja Eesti

27. aprillil 1937 autasustati Canarist Eesti Kotkaristi II klassi teenetemärgiga.

Kirjandus

• Aus den Personalakten von Canaris. Vierteljahrshefte für Zeitgeschichte 3/1962
• Karl Heinz Abshagen, "Canaris. Patriot und Weltburger". Stuttgart: DVA, 1949