Algus Raadik

Algus Raadik (26. juuli 1906 Villevere küla, Kabala vald, Pilistvere kihelkond, Viljandimaa4. juuni 1964 Tallinn) oli eesti kommunist, Eestimaa Kommunistliku Partei propagandasekretär 19471948, ÜK(b)P liige jaanuarist 1929, Nõukogude Liidu alampolkovnik.

NoorusRedigeeri

Ta oli kooliõpetaja poeg, ema oli koduperenaine. Ema suri 1909, hiljem kasvatas teda kehvikust onu. Algus käis koolis 19131918, 5. klassi lõpetas Vändras. Pärast 1917. aasta Veebruarirevolutsiooni oli tema isa Vana-Vändra vallas revolutsionäär ja Saksa okupatsioonivõimud vahistasid ta.

1918. aasta maist 1921. aasta maini oli ta karjus ja sulane Märjamaal ja Pilistvere ümbruses. 1921 asus pere ümber Simferopolisse, kus isa rajas internaatkooli Koit, kuhu Algus Raadik võeti kasvandikuks.

Tegevus Nõukogude Venemaal ja NSV LiidusRedigeeri

1922. aasta septembrist 1926. aasta veebruarini õppis ta Petrogradis Kõrgemas Parteikoolis ja Kominterni juures loodud Julian Marchlewski nimelises Lääne Vähemusrahvuste Kommunistlikus Ülikoolis.

ÜK(b)P KK Eesti sektsioon suunas ta veebruaris 1926 Põhja-Kaukaasiasse Kuštševski rajooni põllumajanduskommuuni Koit.

Oktoobris 1926 komandeeriti ta edasi Tomski ringkonna Mariinski ja Troitski rajooni poliitkooli propagandistiks.

1927. aasta maist septembrini oli ta ajalehe Siberi Teataja kaastööline Novosibirskis, septembrist 1927 veebruarini 1928 vähemusrahvuste sektsiooni likvideerimiseni ÜLKNÜ Siberi kraikomitee instruktor eesti noorte seas, veebruarist 1928 juulini 1929 õppis ta jällegi Julian Marchlewski nimelise Lääne Vähemusrahvuste Kommunistliku Ülikoolis, augustist 1929 veebruarini 1930 oli ta tööline tehases Krasnõi Treugolnik Leningradis.

Veebruarist oktoobrini 1930 teenis ta Punaarmees 32. Laskurpolgus. Pärast ajateenistust oli ta ligi kaks kuud Leningradi Oktoobri rajooni täiskasvanute kooli õppealajuhataja.

Jaanuarist 1931 septembrini 1932 oli ta Leningradis väljaantava ajaleht Edasi osakonnajuhataja.

Septembrist 1932 novembrini 1935 oli ta ajaleht Leningradskaja Pravda välissektori juhataja.

NLKP KK Parteikontrolli Komiteele teatas Raadik 1957, et 1933 või 1934 värvati ta Leningradi sõjaväeringkonna (Peastaabi hoones) salajaseks kaastöötajaks. Ta täitis vastava dokumendi ja andis sellekohase vande. Talle anti varjunimi Maro. Mõnda aega ta ülesandeid ei saanud, kuid Leningradskaja Pravda toimetuses töötamise aegu algasid tema kohtumised kellegi Lillipuu-nimelise kaastöötajaga. Seda, kas tegemist oli Leningradi Sõjaväeringkonna või NKVD Leningradi valitsuse kaastöötajaga, Raadik ei teadnud. Ka talle antud ülesanded ei meenunud konkreetselt.[1]

1933. aasta lõpust aprillini 1937 korraldas Raadik Leningradist raadiosaadete edastamist eesti keeles. Siis võõrkeelsete saadete edastamine lõpetati.

Juunist 1937 detsembrini 1939 oli Raadik Leningradi lektooriumis Pühapäevaülikooli direktori asetäitja ja väljaannete osakonna juhataja. 1937. aastal vahistati Raadiku isa, kes töötas Kubanis Slavjatskaja staniitsas. Hiljem sai Raadik teada, et isa suri 1938. aastal.

Detsembrist 1939 septembrini 1940 oli Raadik poliitharidustöötajate ametiühingu oblastikomitee presiidiumi liige ja organisatsioonilise osakonna juhataja, novembrist 1940 veebruarini 1941 EK(b)P KK agitatsiooni-propagandaosakonna instruktor, veebruarist märtsini 1941 ajalehe Kommunist toimetuskolleegiumi liige ja vastutava toimetaja asetäitja, märtsist 1941 jaanuarini 1942 Eesti NSV kommunaalmajanduse rahvakomissar, jaanuarist märtsini 1942 7. Eesti Laskurdiviisi poliitosakonna ülema asetäitja, märtsist 1942 juunini 1946 249. Eesti Laskurdiviisi poliitosakonna ülem, sõjaväeline auaste alampolkovnik.

Tegevus Eesti NSV-sRedigeeri

Alest oktoobrist 1945. aastal oli Algus Raadik EK(b)P Järvamaa maakonnakomitee büroo liige, juunist 1946 aprillini 1947 kinematograafiaminister. Aprillist 1947 maini 1948 oli ta EK(b)P KK sekretär propaganda alal.

Mais 1948 ta vabastati propagandasekretäri kohalt, põhjusena oli tema kulakust onu Mart Rõuk. Hiljem tema personaalküsimuse lahendamise käigus 30. mail 1950 lisas Johannes Käbin õiendis ÜK(b)P KK-le, et arhiiviandmete põhjal olevat Raadik kuulunud 1936. aastal Jakob Palvadre ja Reinhold Isaku trotskistlik-zinovjevlikku fontannikute rühmitusse.

  Pikemalt artiklis Eestlased Venemaal#Eesti kommunistide saatus NSV Liidus

Septembrini 1948 ei töötanud Raadik kusagil.

EKP KK I sekretär Nikolai Karotamm suunas Raadiku õppima ÜK(b)P KK juures asuvasse Kõrgemasse Parteikooli, kust mõne aja pärast läks üle Ühiskonnateaduste Akadeemiasse, kus õppis novembrini 1950.

Pärast õpingute lõpetamist oli Raadik Tallinnas Kultuurhariduskomitees vaneminspektor-metoodik.

1954–1959 oli Raadik Tallinna Õpetajate Instituudi direktori asetäitja. 1958 sai ta ajalookandidaadiks. 19591964 oli ta Tallinna Pedagoogilise Instituudi prorektor.

IsiklikkuRedigeeri

Tal oli kolm poolõde isa teisest ja kolmandast abielust: Leja Kirillova, kes 1948 oli EK(b)P Tallinna organisatsiooni instruktor, Aita Raadik, kes sel aastal oli Moskva Elektrotehnikainstituudi üliõpilane, ja sõjainvaliid Helgi Raadik, kes suri 1948.

Tema abikaasa oli Malka (Jankel Manevitši tütar; 1917–2002). Poeg Valter (sündis 1931) ja tütar Helgi (sündis 1946).

ViitedRedigeeri

VälislingidRedigeeri