Vikipeedia

Kiirabi

Disambig gray.svg  See artikkel räägib abist; sõiduki kohta vaata artiklit Kiirabi (sõiduk)

Kiirabi ehk haiglaeelne erakorraline meditsiiniabi on erakorralise meditsiiniabi liik, mille puhul antakse erakorralist abi sündmuskohal, kus inimene on eluohtlikult haigestunud või haigusseisund on eluohtlikult süvenenud.

Tartu Kiirabi sõiduk

Kiirabi ajaluguRedigeeri

 
Varaseim teadaolev erakorralist meditsiiniabi kirjeldav tekst

Erakorraline meditsiiniabi pärineb ajast, kui inimesi üldse ravima hakati. Seejuures ei saa aga kuni 20. sajandi eKr keskpaigani vaadelda erakorralist meditsiiniabi (seal hulgas kiirabi) eraldi meditsiiniharuna. Erakorraline meditsiini tunnustati omaette kliinilise erialana alles 1960. aastatest. Erakorraline meditsiin on lähedalt seotud sõjameditsiiniga ning sellest valdkonnast kandunud tsiviiltervishoidu.

Tervishoiu aluspõhimõtete (diagnoos, haiguse ennetamine jmt) kasutuselevõtu saab omistada vanaegiptlastele[1]. Ka on vanim teadaolev meditsiiniabi käsitlev dokument, Kahuni günekoloogiline papüürus, on pärit Vana-Egiptusest[2]. Tegemist on ligikaudu aastast 1800 e.m.a pärineva meditsiinilise traktaadiga. Kaasaegses tähenduses erakorralist arstiabi käsitleb samuti Vana-Egiptusest pärit Edwin Smithi papüürus[3], mis on dateeritud aastasse 1500 e.m.a. Edwin Smithi papüüruse puhul on tõenäolisel tegemist lahingus vigastatute ravisoovitustega. Nimetatud traktaadis on näiteks käsitletud alalõualiigese nihestuse ravi[4]. Kirjeldatud meetodit kasutatakse tänapäevani.

Ligikaudu aastal 100 e.m.a ehitati Rooma riigis valetudinariumi-nimelised asutused. Mitmed neist on osaks Vana-Rooma kindluste varemeist[5]. Valetudinariumi kogu olemusest ei ole selget ülevaadet, sest vähemalt osaliselt võis tegemist olla laoga. Samas on teada, et Julius Caesar nõudis meedikute viibimist lahinguväljal, et abi andmine oleks võimalikult kiire. Sündmuskohal abi andmise järel tuli kannatanud viia just valetudinariumisse paranema[6].

1767 moodustati Amsterdamis kodanike aktiiv, kes abistas uppunuid ja levitas infot abistamise kohta.

Napoleon I juhitud Itaalia sõjakäigu ajal tõi erakorralisse meditsiini murrangu prantsuse arst Dominique-Jean Larrey (1766–1842). Tema initsiatiivil loodi 1792. aastal nn liikuvad ambulatooriumid (prantsuse ambulances volantes)[7]. Nende eesmärgiks oli kiire haavatute evakueerimine sõjaväljalt alguses sidumispunkti ja edasi haiglasse. Temale omistatakse ka triaaži aluspõhimõtete loomist. Lahinguväljal aitas ta esmalt raskemini haavatuid, jättes kõrval auastme, mis senini oli abiandmise järjekorra määranud.

1800. aastate alguses käivitus sõjameditsiinikogemuste rakendamine tsiviiltervishoius. 1832 loodi Londonis koolerahaigete transpordiks mõeldud hobuvankriga kiirabibrigaad. Meditsiini arengule vastavalt oli tegu puhtalt transpordivahendiga. 19. sajandi lõpuks paigutati kiirabibrigaadid haiglasse, kust neid sai välja kutsuda haigete haiglasse viimiseks. 19. sajandi jooksul toimus erakorralise meditsiini sõjaväelise ja tsiviilharu lõimumine. Ehkki tänapäevani eristatakse tsiviil- ja sõjameditsiini, on tegemist pigem kontekstipõhise jaotusega. Ravimetoodika on mõlemas pooles sama.

1853. aastal puhkenud Krimmi sõjas haavatute evakuatsiooni juba kasutati, kuid haavatute ravi toimus antisanitaarsetes tingimustes. Puudu oli nii meedikutest kui töövahenditest. Sagedased olid koolera ja tüüfuse puhangud. 1854. aastal sõitis meditsiiniõde Florence Nightingale koos 38 enda väljaõpetatud õega tööle Selimiye sõjaväebaasi[8]. Nähes meditsiiniabi halba olukorda, kutsus Florence Nightingale ajalehe The Times kaudu üles täiustama sõjameditsiini. Koostöös haigla ülema dr Edmund Alexander Parkesiga suudeti luua raviks vajalikud tingimused ja töökorraldus. Ehkki bakterite domeen oli teada vähemalt 1763. aastal,[9] ei pidanud meedikud saavutatud suremuse langust hea hügieeni tulemuseks. Rõhutati värske õhu, töötava kanalisatsiooni ja piisava toitmise tähtsust, mis vastasid ajastu arusaamadele raviprotsessist. Algselt Selimiye baasis paiknenud laatsaretti ja The Timesi artikli järel ehitatud Renkioi välihaiglat[10] saab lugeda esimesteks sõjaväe välihaiglateks.

 
Kiirabi USA kodusõjas

Ameerika Ühendriikide kodusõja puhkemise ajaks 1861. aastal oli erakorralises meditsiiniabis üheks peamiseks edasiminekuks kloroformi avastamine. Esimene anesteesia tehti kloroformiga 1847. aastal, mis 14 aastat hiljem alanud kodusõja alguseks oli laiemalt levinud. Algselt mitterahuldavalt organiseeritud meditsiiniteenistuse parandamises saavutas enam edu Unioon. Kasutusele võeti haavatute ravi lahinguväljal, amputeerimine kloroformi ja etanooli kombinatsioonnarkoosis ning jõelaevadele paigutatud välihospidalid[11]. Ameerika Ühendriikide kodusõda saab lugeda esimeseks tehnoloogiliselt modernseks sõjaks[12]. Kasutusse võeti tõhusam sõjatehnika, erakorralise meditsiiniabi kontekstis sai aga esmakordselt rääkida tervet sõjaväge haaranud sõjameditsiinisüsteemist.

Märgilise tähendusega oli 1908. aastal toimunud esimene haiglaeelse erakorralise meditsiini kongress Frankfurdis[13]. Nimetatud kongressil käsitleti haiglaeelset meditsiiniabi esmakordselt eraldi meditsiiniharuna. Algselt suhtuti arstide haiglaeelsesse ravietappi paigutamisse tõrjuvalt, kuid selline seisukoht muutus peatselt. 1935. aastal avaldas Saksa kirurg M. Kirchner seisukoha, mille järgi eluohtlikus seisundis haige juurde peavad meedikud kohale tulema. Seisukoht oli risti vastupidine tolleaegsele praktikale sündmuskohal mitte abi anda[14]. Antud seisukoht muutus aluseks tänapäevasele frankogermaani kiirabikorraldusele, mille järgi eluohtlikus seisundis haigeid käsitlevad sündmuskohal tänapäevani arstid.

Esimese maailmasõja algusest teise maailmasõja lõpuni jätkus erakorralise meditsiini valdkonnas innovatsioon. Esimeses maailmasõjas muutus tavaliseks autodega teostatav kiirabitransport. Samuti võeti esimeses maailmasõjas kasutusele kuldse tunni põhimõte.[15] Teises maailmasõjas kasutati haavatute transpordiks esmakordselt õhusõidukeid. Tsiviilvaldkonna erakorraline meditsiin jäi aga vaatamata sõjakogemustele ajast maha.

1949. aastal näitas initsiatiivi dr K. Easton. Nähes haiglaeelse erakorralise meditsiiniabi nõrka organiseeritust, kutsus ta arste vabatahtlikult liiklusõnnetustele kohale minema[16]. Algatust nähakse ühe peamise lähtepunktina Inglismaal loodud üleriigilisele kiirabisüsteemile. Dr Eastoni algatusest on tänapäevaks saanud operatiivteenistusi vabatahtlikult abistavate meedikute organisatsioon[17]. 1957 loodi Saksamaal esimene arsti juhtimisel töötanud kiirabibrigaad[18]. Plaan oli viia sõjakogemused tsiviilmeditsiini ja opereerida haigeid sündmuskohal. Kontseptsioon kandepinda siiski ei leidnud. Küll aga võib alates 1950. aastate algusest näha tendentsi, kus haiglasisene ja haiglaeelne erakorraline meditsiin hakkavad üksteisest nähtavalt eralduma. Haiglaeelsele erakorralisele meditsiinile (kiirabile) hakati vaatlema kui haiglasisesele erakorralisele abile eelnevat astet.

1954. aastal demonstreeris J. Elam esimesena maailmas, et elustamisvõtted on efektiivsed[19]. Elustamisvõtted olid tuntud ka varem, kuid ei olnud tõestatud, et need aitavad hoida käigus vereringet. Peatselt järgnes teine läbimurre. 1956. aastal avaldati artikkel, kus P. Zoll tõestas, et inimkehale mõjuva elektrienergiaga on võimalik muuta südame rütmi. Sündis defibrillatsioon kui meetod. Elustamisoskused said 1980. aastateks kiirabi põhioskuseks.

Kiirabi organiseerimisel saadi suuri kogemusi Korea ja Vietnami sõjas. Alguse sai süsteemne traumahaige käsitlemine haiglaeelses ja haiglaravietapis. Rutiinseks muutus haigete transport helikopteritega. Viimaseks suuremaks edusammuks erakorralises meditsiinis oli terapeutilise hüpotermia teostamine. Alates 2001. aastal avaldatud teedrajavatest uuringutest[20] on elustamisjärgsest jahutamisest kujunenud standardmeetod. Elustamisjärgne organismi jahutamine ehk terapeutiline hüpotermia vähendab vereringe taastumise järel üldist hapnikutarvet, seeläbi ka hapniku suhtelist puudujääki.

Haiglaeelse erakorralise meditsiiniabi üldpõhimõteRedigeeri

 
Haiglaeelse erakorralised meditsiiniabi üldpõhimõte joonise kujul

Tervishoiusüsteemis liigitatakse meditsiiniabi ajaskaalal üldjoontes kaheks. Esimest nimetatakse plaaniliseks abiks, mille tunnuseks on meediku ja patsiendi vahel eelnevalt kokkulepitud kohtumine. Plaanilist abi osutatakse inimestele, kes küll põevad mingit haigust, kuid kes ei ole otseselt eluohtlikus seisundis. Teist meditsiiniabi liiki nimetatakse erakorraliseks abiks. Erakorralist abi antakse patsiendile, kelle ravi ei ole võimalik edasi lükata. Säärane käsitlus on kasutusel nii sõjaväemeditsiinis kui tsiviiltervishoius.

Laiemas mõttes nähakse kogu maailmas erakorralist meditsiiniabi ahelana, milles iga järgmise lüli tulemuslikus sõltub eelmise lüli töö kvaliteedist. Põhimõtteliselt võib erakorralise abi ahelat käsitleda paljude lülidena, kuid tavaliselt piirdutakse 4–5 osa nimetamisega. Tavaliselt tuuakse välja järgmised punktid.

  1. Sündmuskohal viibijate kiire tegutsemine eluohtliku seisundi tuvastamisel ja professionaalse abi kutsumine.
  2. Häirekeskuse või muu samaste ülesannetega institutsiooni kiire tegutsemine hädaabikutse töötlemisel ja piisavate abijõudude appisaatmine.
  3. Sündmuskohal viibijate asjatundlik esmaabi.
  4. Kiirabibrigaadi või muu sellise meeskonna oskuslik tegutsemine.
  5. Haigla erakorralise meditsiini osakonna asjakohane valmisolek ja tegutsemine.
  • Fotod erakorralise meditsiini üldpõhimõtte peegeldusena

  • USA maanteedele paigaldatud hädaabitelefon (kollases karbis) võimaldab kiirabi kutsuda ka siis, kui mobiiltelefoni ei ole

  • Häirekeskus töötleb abikutse. Pildil Kerava häirekeskus Soomes

  • Esmaabi südameseiskuse korral

  • Liiklusõnnetuse kohta saabunud kiirabimeeskond Inglismaal

  • Haigla erakorralise meditsiini osakonna sissepääs USA Indiana osariigis. Osakond on alalises valmiduses

Kiirabiteenust osutavad spetsiaalse väljaõppega meedikud. Kiirabi on mõeldud eluohtliku haigestumise, vigastuse või mürgistuse esmaseks diagnoosimiseks ja raviks ning vajaduse korral abivajaja transportimiseks haiglasse. Kiirabi on loodud selleks, et päästa inimesi, kelle elu on ohus (eluohtlike traumade, liiklusõnnetuste või ägeda haigestumise, nagu müokardi infarkti, äkksurma, sisemise verejooksu jms korral). Haigetele, kelle elu ei ole ohus, on ette nähtud esmalt plaaniline perearsti või pereõe vastuvõtt, kuhu haiged ise kohale lähevad.

Haiglaeelse erakorralise meditsiiniabi (kiirabi) korraldusRedigeeri

Haiglaeelne erakorraline meditsiiniabi (kiirabi) selle sõna kitsas ja kaasaegses tähenduses on võrdlemisi uus nähtus. Selles tähenduses meditsiiniabist saame rääkida 1960 aastatest. Vaidlusi kiirabi organiseerimise parima viisi üle on peetud pikemat aega[21]. Vaidluste objektiks on olnud kõik kiirabi organiseerimise aspektid. Kiirabi on tugevas sõltuvuses riikide sisemisest tervishoiupoliitikast ning seetõttu on näeme riigiti erisugustel alustel kiirabikorraldust. Parima meetodi väljaselgitamist takistab asjaolu, et iga kiirabisüsteem opereerib haiglavälises, korratus olukorras, kus detailsete reeglite kehtestamine (ja ühtlasi tulemuste hilisem uurimine) on haigete mitmekesisuse tõttu tugevalt raskendatud. Uuringuid on tehtud rohkesti, kuid universaalselt head kiirabisüsteemimudelit senini ei ole. Näiteks käivad tänini vaidlused traumahaige haiglavälise käsitlemise üle. Osa arstidest leiab, et parimaks abiks on viivitusteta transport haiglasse, teised pooldavad ravi alustamist sündmuskohal[22]. Toetust on leidnud arusaam, et iga haiguse ravi tuleb kiire transport vs ravi kohapeal vaidluses vaadata eraldi[23]. Kuivõrd kiirabi põhitegevuseks on meditsiiniabi andmine, siis abiandmise kontseptsioonist sõltub organisatsioonis kõik muu. Maailma riikide kiirabiorganisatsioonide vahel esineb märgatavad erinevusi juhtimisahelas, meditsiinipersonali kvalifikatsioonis, kiirabiorganisatsiooni õiguslikes alustes jne. Sellegipoolest saab üldistatult nimetada mõned juhtivad organisatoorsed suunad, mis teataval määral maailmas domineerivad.

Kiirabikorralduse frankogermaani ja angloameerikalik suundRedigeeri

Frankogermaani suuna iseloomulikuks jooneks on märgatavalt suurema mahuga meditsiiniabi andmine sündmuskohal. Kontseptsiooni nimetatakse kiirabiorganisatsioonides üldnimega stay and play (eesti k jää kohale ja püüa ravida). Tegemist on lähenemisega, kus eluohtlikus seisundis patsient püütakse sündmuskohal kõigepealt stabiliseerida. Selles kontekstis tähendab stabiliseerimine patsiendi viimist seisundisse, kus eluohtlik seisund on kompenseeritud ja tema seisund eeldatavasti haiglasse transportimise ajal ei halvene. Mõningatel juhtudel rakendatakse sündmuskohal tervistavat ravimetoodikat. Lihtsama iseloomuga abi annavad erakorralise meditsiini tehnikud ja meditsiiniõed. Keerukamat abi annab sündmuskohal arst. Talle alluvad meditsiiniõed ja erakorralise meditsiini tehnikud. Frankogermaani suunda iseloomustab asjaolu, et mehitatud on arsti juhtimise all olevad kiirabibrigaadid. Alternatiivina on arstiga mehitatud väikeauto (nn kiirreageerimisauto), mis läheb appi ühele või teisele õebrigaadile. Tulenevalt kõrgemast kvalifikatsioonist ravitakse paljusid haiged kohapeal – neid ei viida haiglasse ning haiglaid koormatakse vähem. Frankogermaani suund on ennast õigustanud ka eluohtlikust seisundis haigete pikaajalisel (s.o 20 min ja rohkem) transpordil. Senini ei ole leidnud tõestust, et see on parem organisatoorne praktika lähedal asuva haigla korral. Teatavate variatsioonidega rakendavad sellist kiirabisüsteemi peaaegu kõik Euroopa Liidu liikmesriigid. Samuti kasutas sellist lähenemist kogu NSV Liit ning kasutavad selle endised liikmesriigid.

Angloameerikaliku kiirabikorralduse juhtmõtet tuntakse kiirabiasutustes väljendi scoop and run (eesti k 'tõsta peale ja kiirusta haiglasse') all. Selle süsteemi aluste põhjal ei peaks kiirabi sündmuskohal aega kulutama. Haige tuleb kiiresti asetada kiirabiautosse ja viia lähimasse haiglasse. Angloameerikaliku suuna pooldajad ütlevad, et keeruliste protseduuride tegemine lükkab edasi põhjusliku ravi alguse ja halvendab seeläbi ravitulemusi. Kuivõrd suurt vilumust nõudvaid protseduure peetakse sündmuskohal tarbetuteks, siis ei kuulu selle suuna kiirabibrigaadide koosseisudesse akadeemilise meditsiiniharidusega arstid ja õed. Personal koosneb parameedikutest ja erakorralise meditsiini tehnikutest. Haigeid ei püüta sündmuskohal stabiliseerida, vaid rõhk on sõltumata seisundist kiirel transpordil erakorralise meditsiini osakonda. Sündmuskohal piirdutakse vaid absoluutselt vältimatu tegevusega nagu seda on elustamine. Parameditsiiniline kiirabi viib haiglasse peaaegu kõik haiged, kes kiirabi kutsuvad. Scoop and run põhimõte tundub ennast õigustavat olukorras, kus haiglasse jõudmine võtab vähe aega. Siiski vajatakse sellise süsteemi käigushoidmiseks suhteliselt rohkem kiirabibrigaade ja tihedamat haiglavõrku. Angloameerika suunda rakendavad kiirabikorralduses näiteks USA, Austraalia ja Kanada. Parameditsiinilise kiirabi korral on laialt levinud korraldus, kus sündmuskohal olijad konsulteerivad haiglas olevate arstidega.

Frankogermaani ja angloameerika kiirabisüsteemi põhimõtete võrdlus[24]
Frankogermaani suund Angloameerika suund
Keskne põhimõte Viime haigla patsiendi juurde Viime patsiendi haiglasse
Patsientide hospitaliseerimine Enamikku ravitakse sündmuskohal Enamik viiakse haiglasse
Transpordi sihtpunkt Erakorralise meditsiini osakond või mõni muu haigla osakond Alati erakorralise meditsiini osakond
Meditsiiniabi andjad Kõrgema haridusega meditsiinipersonal (arstid ja õed) koos kutseharidusega meedikutega Kutseharidusega meditsiinipersonal (parameedikud ja kiirabitehnikud)
Organisatsioon Tavaliselt tervishoiusektori iseseisev asutus Tavaliselt sisejulgeolekuasutuse (politsei, päästeteenistus) osa või eraldi asutus siseministeeriumi valitsusalas

Kiirabikorralduse BLS- ja ALS-suundRedigeeri

Advanced life support (ALS) ja basic life support (BLS) on kiirabikorralduse juhtmõtetena pärit USA-st ning on teataval määral angloameerikaliku kiirabikorralduse alamsuunad. Seda küll vaid osaliselt. BLS-i ja ALS-i kontseptsioonide aluseks ei ole niivõrd personali kvalifikatsioon, kui just antava meditsiiniabi ampluaa. BLS-i tõlgitakse eesti keelde sageli kui 'põhilised elustamisvõtted' ning ALS-i kui 'elustamise spetsiifilised ravivõtted'. Maailmas käsitletakse neid mõisteid siiski mõnevõrra laiemalt kui seda on vaid keskendumine elustamisele. ALS ja BLS leiavad kasutust ka muude seisundite ravis. Seetõttu võiks neid mõisteid käsitleda kui eluohtliku seisundi põhilisi ja spetsiaalseid ravivõtteid. ALS laiendatakse vahel ka fraasiks advanced caridac life support (ACLS) või ka advance trauma life support (ATLS). Esimesel juhul mõeldakse eluohtliku südamehaiguse spetsiaalseid ravivõtteid ja teisel juhul traumaravi spetsiaalseid ravivõtteid. ACLS ja ATLS on ALS-i täiendused ning neid eraldi organisatoorsete suundadena ei käsitleta.

BLS-i kasutamisel lepitakse kokku kiirabis kasutatavad abistamismeetodid. BLS-i puhul piirduvad need vaid kõige elementaarsema osaga patsientide abistamisel (näiteks lahastamine), misjärel patsient transporditakse kiiresti lähimasse haiglasse.

ALS-i kasutamisel lepitakse kokku kiirabis kasutatavad abistamismeetodid. ALS-i puhul kasutatakse keerukamaid ravivõtteid kui BLS-i puhul. Näiteks ravitakse ALS-süsteemis osasid rütmihäired, mida BLS-i põhimõtete järgi ei tehta. BLS-i angloameerika variandi puhul transporditakse patsient samuti kiiresti haiglasse. Frankogermaani suund ALS-i käsitlusest ei propageeri küll sündmuskohal viivitamist, kuid õigeks peetakse transpordile eelnevat stabiliseerimist ja raviprotseduure.

Põhiliste korralduslike suundade kombinatsioonidRedigeeri

 
Venemaal asuva Tomski linna kiirabi kitsalt spetsialiseeritud elustamisbrigaadi auto on äratuntav kirja "реанимация" järgi

Eelnevalt kirjeldatud suundades esineb sagedasti variatsioone ja omavahelisi kombinatsioone. Rootsis rakendatakse frankogermaani süsteemi variatsiooni, kus kiirabitöötajateks on ainult õed, kellel on nii BLS-i kui ka ALS-i osutamiseks vajalikud oskused. Kõikides süsteemides tegelevad vastsündinute ravi ja transpordiga vaid arsti juhtimisel töötavad brigaadid. Õhusõidukitega transport toimub samuti pea alati arstide juhtimisel. Venemaa kiirabisüsteemi iseloomulikuks tunnuseks on kiirabisüsteemi sees olevad spetsialiseerunud brigaadid. Näiteks on Venemaal olemas vaid erakorralise sünnitusabi andmiseks mõeldud erikiirabibrigaad.

Kiirabikorraldus väljaspool tavalist olukordaRedigeeri

 
Saksamaa sõjaväemeedikud varustust korrastamas

Haiglaeelne erakorraline meditsiini areng on selle viinud valdkondadesse, kus meditsiiniabi piirdus varem esmaabiga. Sellisteks valdkondadeks on näiteks korrakaitse aga ka abikauged piirkonnad ookeanilaevadel ja naftaplatvormidel. Erakorraline meditsiiniabi on sel juhul n-ö peamise tegevuse kõrvaleriala. Selliseks käsitluseks sobib hästi angloameerika mudel, mis eeldabki piiratud, algoritmidel põhinevat tegutsemist. Näiteks omandavad USA-s osa SWAT-üksuse võitlejatest kiirabitehniku oskused, mis võimaldab neil anda abi seal, kus abiandja ise on ohtlikus olukorras[25]. Scoop and run põhimõte on kasutusel ka lahingukannatanute abistamisel sõjaväljal ja laiemalt kogu sõjameditsiinis. Haiglaeelse erakorralise meditsiini põhimõtted on kasutusel ka polaarjaamades[26].

Kiirabi rahastamineRedigeeri

Enamasti rahastatakse haiglaeelset erakorralist meditsiiniabi kohaliku omavalitsuse ja/või riigieelarvest. Niisiis on tegemist ühiskonna üldistes huvides antava avaliku abiga (avaliku teenusega), milleks kuluv raha võetakse maksude näol füüsilistelt ja juriidilistelt isikutelt. Erakorralist haiglaeelset meditsiiniabi rahastatakse vahel ka eraomanduses olevatest finantsvahenditest. Sel juhul on sageli tegemist mingi suurürituse (rahvaspordivõistlus, kultuuriüritus jne) julgestamiseks kaasatud kiirabibrigaadiga. Samas võidakse nõuda mõningatelt ettevõtetelt (näiteks teatud suurusega lennujaamadelt) kiirabibrigaadi olemasolu. Sel juhul on tegemist kiirabibrigaadiga, mis tegutseb väiksemal alal kui tavaks olev maakond, linn või riik. Üldjoontes iseloomustabki avalikest vahenditest rahastatavat kiirabi laiem väljakutsepiirkond, eraomanduses olevat aga kitsa ülesande täitmisele orienteeritus. Paljalt turumajanduslikul põhimõttel, st abi andmise eest saadaval tasul, talitlevat kiirabi ei ole teada.

Kiirabiteenust osutavad juriidilised isikudRedigeeri

Eestis nimetatakse kõiki organisatsioone, kes on võimelised andma kehtestatud nõuetele vastavat haiglaeelset erakorralist meditsiiniabi, kiirabiteenuseosutajaks. Nimetus tuleneb "Tervishoiuteenuste korraldamise seadusest". Maailmas on mitmesuguseid kiirabiteenust osutavaid organisatsioone. Neist osal on see ainus tegevusala, teistel aga üks nende mitmest tegevusalast. Kiirabiteenuseosutajate õiguslik vorm ja alluvussuhted on mitmekesised. Kiirabi on küll olemuslikult sisejulgeoleku osa, kuid alati ei ole tegemist politsei, päästeteenistuse ja sõjaväega sarnaneva valitsusasutusega. Kiirabiorganisatsioon on olemuselt sageli vabamalt korraldatud tervishoiu ja subordinatsioonile orienteeritud asutuse kombinatsioon. Seetõttu on ka maailma kiirabiteenuseosutajad erinevad. Järgnevalt on toodud mittetäielik nimekiri võimalikest haiglaeelset erakorralist meditsiiniabi andvatest organisatsioonidest.

  • Avalik-õiguslik asutus, kohaliku omavalitsuse asutus või valitsusasutus, mis on spetsialiseerunud kiirabi andmisele.
  • Avalik õiguslik asutus, kohaliku omavalitsuse asutus või valitsusasutus, mille üheks tegevusalaks on kiirabi andmine. Sellised organisatsioonid on maailmas levinud. Sageli kombineeritakse omavahel tuletõrje- ja päästeteenistus ning kiirabi. Vahel paigutatakse kiirabi- ja päästevarustus samale autole. Esineda võib olukordi, kus abi annavad tuletõrjujad-parameedikud ehk mõlema ülesande täitmiseks välja õpetatud inimesed. Selliseid kiirabiteenuseosutajaid on palju Ameerika Ühendriikides, samuti Kanadas.
  • Eraõiguslik vabatahtlike tööd kasutav kiirabiteenuseosutaja. Sel juhul annavad heategevuslikus korras tasuta abi inimesed oma põhitöö kõrvalt. Tuntuim sellise kiirabiteenuse osutaja on Rahvusvaheline Punane Rist.
  • Eraõiguslik palgalist tööjõudu kasutav kiirabiteenuseosutaja. Sel juhul tegutseb kiirabiteenuseosutaja kasumit taotleva ettevõtte, sihtasutuse või kasumit mittetaotleva ühenduse vormis. Selline organisatsioon võib olla spetsialiseerunud vaid kiirabiteenuse osutamisele. Tavaliselt omab selline kiirabiteenuseosutaja lepingut mingis piirkonnas haiglaeelse erakorralise meditsiiniabi andmiseks ning kohalik omavalitsus või riik maksab teenuseosutajale tehtud töö eest tasu.

Kiirabi varustusRedigeeri

Maailmas ei ole ühtset kiirabi varustuse klassifikatsiooni. Seetõttu põhineb varustuselementide rühmitamine väljakujunenud tavadel. Haiglaeelses ja haiglasiseses erakorralises meditsiinis kasutatakse sarnast varustust. Erinevused tulenevad peamiselt asjaoludest, et kiirabi varustus peab vastu pidama välitingimustes ning olema kompaktsem ja kergem.

Kiirabi tööriietus ja isikukaitsevahendidRedigeeri

 
Sõjaväemeedikud kannavad tööülesannete täitmisel vormi

Tööriietuse kasutamise eesmärgiks on isikliku riietuse säästmine tööülesannete täitmisel. Samuti võimaldab tööriietuse kasutamine meedikute eristamist sündmuskohal. Kiirabi tööriietus kujundatakse igas riigis eraldi. Kiirabiorganisatsiooni seotuse korral päästeteenistuse või politseiga kannavad kiirabitöötajad sageli detailselt reglementeeritud vormi. Vormi kannavad tavaliselt ka sõjaväemeedikud. Riikides, kus haiglaeelne erakorraline meditsiin on rohkem tsiviilvaldkonna osa, kehtestatakse enamasti üldised nõuded, kuid iga asutus tellib ja kujundab tööriietuse iseseisvalt. Näiteks Eesti Vabariigis nõutakse kiirabi tööriietuselt vaid punast värvi riide kasutamist, igas suunas paistvaid helkurribasid ja kiirabiasutuse nime töötaja seljal. Jalanõude valik tehakse kliimast lähtuvalt. Tööriietus pakub reeglina kaitset vaid ilmastiku eest.

Esmaste isikukaitsevahenditena kasutatakse näomaske, kummikindaid ja kergeid kaitseülikondi. Sellise varustusega saab ennast kaitsta patsiendilt saadava nakkuse eest. Sõltuvalt vajadusest, kasutatakse vahel ka kiivreid. Tsiviilkiirabitöötajad tavaliselt keerukamat kaitsevarustust ei kasuta. Patsient puhastatakse saastest enne kui ta meedikuteni jõuab. Sõjaväe- ja politseimeedikud annavad lahingus abi täies lahinguvarustuses.

Ravimid ja ravimite manustamise vahendidRedigeeri

Maailma kiirabibrigaadide varustuses on erinevas valikus ravimeid. Väiksema väljaõppega brigaadide käsutuses on piiratum kogus ravimeid, mis vahel piirdub vaid kahe elustamiseks mõeldud ravimiga. Mõnel juhul kasutatakse ka eeldoseeritud süstlaid. See tähendab, et meedik ei pea võtma süstlasse õige doosi jagu ravimit, vaid süstib ühe süstla jagu ravimit. Teise äärmuse moodustavad sisuliselt liikuvad intensiivravipalatid, kus ravimite valik ei erine haigla omast. Kasutatakse valuvaigisteid, südamerütmi kiirendavaid ja aeglustavaid aineid, vererõhku tõstvaid ja langetavaid aineid ning hingamisteid avavaid ravimeid.

Ravimite doseerimiseks kasutatakse süstlaid ja nebulisaatoreid. Automaatsüstalde abil saab ravimeid manustada pideva joana. Automaatsüstalde ühendamiseks patsiendiga kasutatakse voolikuid ja mitmesuguseid ühekordse kasutusega kraane.

Patsiendi transpordivahendid sündmuskohalRedigeeri

 
Kuvöösiga kiirabiraam vastsündinute transpordiks

Sündmuskohal ega ka haiglas ei ole võimalik suuremõõtmelise sõidukiga patsiendi juurde sõita. Probleemi lahendamiseks kasutatakse patsiendi transpordivahenditena mitmesuguseid kanderaame ja kandetekke. Esimese eeliseks on suurem kandevõime ning rataste olemasolul saab kannatanut liigutada ka üks meedik. Tekk on seevastu kompaktsem ja omab eelist kitsastes tingimustes. Patsient asetatakse lamavas asendis raamile/tekile ning ohu korral viiakse sündmuskohast kaugemale. Ohu puudumisel on kanderaam heaks stabiilseks aluseks haigega tegelemisel. Vastsündinute transpordiks kasutatakse kuvöösidega kiirabiraame.

Vahendid haavade ja luumurdude (traumade) raviksRedigeeri

 
Seotud haavadega sõdurid Omaha Beachil

Haavade sulgemiseks kasutatakse mitmesuguseid sidumisvahendeid, näiteks sidet ja tampoone. Luumurdude fikseerimiseks kasutatakse lahaseid.

Vahendid patsientide soojendamiseks ja jahutamiseksRedigeeri

Alajahtunud patsiente soojendatakse passiivselt, kui takistatakse täiendav soojuse eraldumine inimkehast. Passiivse soojendamise korral kaetakse keha tekkide ja alumiiniumkattega kilega. Aktiivse soojendamise korral kaetakse keha madratsiga, kust pumbatakse läbi sooja õhku. Hüpertermia korral jahutatakse patsienti külmade lahustega ja kehakatete eemaldamisega.

Kiirabi transpordivahendidRedigeeri

Kiirabi transpordivahendina mõeldakse iseliikuvat spetsialiseeritud transpordivahendit. Kiirabi transpordivahend võib sobida patsiendi transpordiks, kuid võib olla ka ainult meedikute ja varustuse transpordiks. Kasutatakse nii maismaa-, vee-, kui ka õhutransporti. Seejuures vaadeldakse haiglaeelses erakorralises meditsiinis transpordivahendit kui mõttelist platvormi, kuhu paigutada vajalik varustus. Autodes, õhu- ja veesõidukites ja rongides on abiandmise võimalused üldjoontes samad. Mootor- ja jalgratastele paigutatud varustusekomplekt on väiksemate võimalustega. Kuivõrd inimene elab maismaal, siis kõige rohkem kasutatakse maismaatransporti. Õhusõidukitest kasutatakse parema manööverdusvõime tõttu enam helikoptereid. Transpordivahend valitakse otstarbekuse põhjal. Otstarbekas on transpordivahend, mis viib abiandjad kiiresti kohale ja on ühtlasi majanduslikult optimaalne.

Kiirabi sümboolikaRedigeeri

Kiirabi ehk erakorraline haiglaeelne meditsiiniabi on osa tervishoiusüsteemist. Seetõttu kasutatakse kiirabisümboolikas palju mujal meditsiinis levinud sümboleid. Omavahel tuleb eristada traditsioonilisi sümboleid, kiirabiasutuste sümboolikat ja operatiivsõidukite tähistust. Levinud on sümbolid, mille keskseks osaks on Asklepiose ork. Samuti kasutatakse kiirabi sümboline elu tähte. Elu täht on USA maanteede ohutuse eest vastutava ametkonna väljatöötatud sümbol[27]. Kujutatakse kolme ristuvat maanteed koos Asklepiose kepiga. Sagedaseks segaduse allikaks on punase risti kasutamine kiirabiautodel. Punane rist on Rahvusvahelise Punase Risti organisatsiooni sümbol. Punase Risti sümboolika kandmiseks on ranged reeglid [28] ning enamasti ei lubata sümbolit kanda ühelgi muul asutusel peale Punase Risti enda. Vaidlusi punase risti kasutuse üle on peetud ka Eestis[29]. Sõjaväemeedikutel ja sõjaväemeditsiinitehnikal on punase risti sümboli kasutamine lubatud. Vaatama sellele on kaasajal tavaline, et sõjaväemeedikud ei kanna punast risti. Punane rist vormil on demaskeeriv ning tõmbab kergesti vaenlase tähelepanu. Tavaliselt kannavadki punast risti vaid Punase Risti kui organisatsiooni enda mehitatavad kiirabibrigaadid.

Sageli kantakse kiirabiautole kiirabiasutuse enda sümboolika, milleks on sageli kaubamärk, kiirabiasutuse aadress jmt.

Igas riigis, ka Eestis, on operatiivsõidukite tähistamine tavaliselt riiklikult reguleeritud.[30] Eestis on kiirabisõidukid põhivärvilt valged või kollased. Punase värviga värvitakse tagaluuk, kapott ja esiuksed. Külgedele kantakse horisontaalne triip.

  • Mustamäe haigla reanimobiil Tallinna lennuväljal. Kiirabiauto on värvitud Eestis nõutud operatiivvärvidesse

  • Asklepiose kepp on levinud meditsiinisümbol

  • Saksamaa Liitvabariigi sõjaväe kiirabiauto (Unimog) punase ristiga

  • Asklepiose ork Praha kiirabi sümboolikas

  • "Elu täht" – parameditsiinilise kiirabi sümbol

  • Äriühingu Falck[31] omandis olevale kiirabiautole on kantud Falcki logo

Kiirabi EestisRedigeeri

Kiirabikorraldus Eesti VabariigisRedigeeri

 
Jalgrattakiirabi Tallinnas

"Tervishoiuteenuste korraldamise seadus" kasutab mõistet "kiirabi". Ühtlasi nimetab seadus haiglaeelset erakorralist meditsiiniabi ambulatoorseks abiks[32]. See pole aga korrektne, sest ambulatoorne abi eeldab abi andmist ambulatooriumis. Ambulatooriumiks loetakse üldiselt haiglavälist tervishoiuasutust, mis omab väiksemaid võimalusi kui polikliinik. Ambulatoorse abi saamiseks läheb patsient meditsiiniasutusse ise kohale, kiirabi andmiseks lähevad tervishoiutöötajad aga väljakutse peale patsiendi juurde. Ühtlasi on igal Eesti Vabariigi territooriumil viibival inimesel õigus saada kiirabi, kuid iga inimene ei oma õigust saada plaanilist abi haiglas, polikliinikus või ambulatooriumis.

Haiglaeelse erakorralise meditsiiniabi (kiirabi) andmist korraldab Terviseamet, mis on Sotsiaalministeeriumi valitsemisalas olev valitsusasutus. Ameti enda struktuuri osaks on tervishoiuosakond, mille ametisiseseks ülesandeks on kiirabi korraldamine.[33] Tervishoiuosakonna siseselt on moodustatud haiglaeelse erakorralise meditsiiniabi küsimustega tegelev erakorralise meditsiini büroo[34]. Terviseameti peadirektor on aruandekohuslane sotsiaalministri ees[35], kes on valitsuse liige. Eestis ei ole riigi kiirabi ehk kiirabiasutust, mis seaduse mõtte kohaselt[36] oleks valitsusasutus. Selle asemel sõlmib Terviseamet juriidiliste isikutega halduslepingud[37] ning ostab kiirabiteenuse sisse kiirabiteenuseosutajatelt, kellel on Eesti Vabariigis vastav tegevusluba. Eestis on 32 kiirabiteenuseosutaja[38]. Kiirabiteenuseosutajad valitakse riigihankekonkursil iga 5 aasta järel. Esmakordne leping sõlmitakse 3 aastaks[39]. Sotsiaalministri otsusega on üle Eesti paigutatud 95 kiirabibrigaadi[40]. Kiirabibrigaadide asukohad on näha kaardil[41].

Eesti kiirabi täiendavate ülesannete hulka kuulub haigete meditsiiniline maismaatransport, mida teostatakse kiirabikutsete vahelisel ajal. Eesti Vabariik pole seda küll otsesõnu kiirabiteenuseosutajate kohustuseks seadnud, kuid põhimõtteliselt on need asutused peaaegu ainsad, kes suudavad organiseerida meditsiiniabiga transpordi. Meditsiiniline transport on patsientide transportimise viis, kus kogu transpordi vältel tagatakse meditsiiniabi. Meditsiiniabi maht varieerub lihtsamatest protseduuridest nagu täiendava hapniku manustamine, kuni juhitava hingamise metoodika kasutamiseni välja. Tavaliselt lepivad transpordi ajaks tagatava ravimahu kokku transpordi tellija (näiteks haigla, eraisik, hoolekandeasutus jt) ja kiirabiteenuseosutaja. Haigeid transporditakse näiteks ühest haiglast teise, haiglast koju jne. Sageli on kiirabiteenuseosutajad koostanud spetsiaalse meeskonna, kelle ülesandeks ongi haigete transportimine. Selliseid meeskondi nimetatakse mitteametlikult transportbrigaadideks. Meeskond on enamasti kaheliikmeline, kellest vähemalt üks on kiirabitehniku kvalifikatsiooniga. Siiski ei piisa alati transpordibrigaadi liikmete oskustest ning haiged transpordivad vajadusel kõik kiirabibrigaadid. Meditsiiniline transport on Eesti Vabariigis õigusaktidega nõrgalt reguleeritud ning seetõttu on eespool kirjeldatu pigem väljakujunenud kombestik kui standardil põhinev organiseeritus. Meditsiinilise transpordi eest maksab selle tellija. Meditsiiniline transport ei ole seesama mis puudega inimeste transport, ehkki ka puudega inimene võib vajada meditsiinilist transporti.

Kiirabi osaleb sageli ka suurürituste meditsiinilisel julgestamisel. Eestis ei ole kindlapiirilist regulatsiooni, millisel üritusel peab sündmuskohal viibima meditsiiniline julgestus ja millisel mitte. Spordiüritusel tuleb tagada turvalisus[42] Rahvaürituste (spordiüritused, kontserdid jmt) organiseerimine tuleb kooskõlastada päästeteenistuse, politsei kui ka kohaliku omavalitsusega. Nimetatud ametkonnad vaatavad korraldaja plaani läbi ja vajadusel nõuavad meditsiinilise julgestuse olemasolu. Ürituse korralda tellib vastavalt soovitule meditsiinilise julgestuse. Suure ohuga üritustel (näiteks motokrossi võistlus) tellitakse sündmuskohale terve kiirabibrigaad koos varustusega. Meditsiinilise julgestuse eest tasub ürituse korralda.

Kiirabi rahastamineRedigeeri

Haiglaeelset erakorralist meditsiiniabi rahastatakse solidaarselt. See tähendab, et iga inimene, kes viibib Eesti Vabariigi territooriumil, saab vajadusel erakorralist meditsiiniabi[43]. Võimalus saada erakorralist meditsiiniabi ei sõltu inimese sissetulekust, kodakondsusest ega õigusest elamisloa alusel Eestis elada. Samuti omavad kiirabi saamise õigust asüülitaotlejad. Eesti Vabariigis rahastatakse kiirabi riigieelarve rahalistest vahenditest, mitte sotsiaalmaksu abil. Sotsiaalmaksuga kogutud raha kulub ravikindlustusega inimeste ravimiseks. Haiglaeelse erakorralise meditsiiniabi saamine ei ole seotud ravikindlustuse olemasoluga ning seda rahastatakse muudest riigieelarve vahenditest[44]. Samuti ei võta kiirabi visiiditasu. Visiiditasu võib küsida (ja tavaliselt küsibki) haigla, kuhu kiirabi patsiendi viib. Visiiditasu ei võeta kiirabiga haiglasse viidud patsiendilt siis, kui patsient jääb haiglaravile[45]. Kui patsient suunatakse pärast kiirabiga haiglasse viimist koju, võib haigla visiiditasu küsida. Eestis ei või küsida suuremat visiiditasu kui 5 eurot[46]. Haigete transpordi ja meditsiinilise julgestuse eest tasub selle tellija. Riigieelarves selleks vahendeid ei ole.

Kiirabipersonal Eesti VabariigisRedigeeri

Eesti meditsiinitöötajaid nimetatakse tervishoiutöötajateks. Tervishoiutöötajad (s.o arstid, hambaarstid, õed ja ämmaemandad) peavad olema Terviseametis registreeritud[47]. Registreerimine tähendab, et amet kontrollib nende omandatud haridust ning kannab töötajad seejärel vastavasse registrisse. Kiirabis saab töötada ainult see meedik, kes on Terviseameti registris. Erandi moodustavad kiirabitehnikud, kelle registreerimist seadus siiani ei nõua. Terviseameti registrid on vabalt kättesaadavad[48].

Eestis osutavad erakorralist haiglaeelset meditsiiniabi kolme kvalifikatsiooniga meedikud: õed, arstid ja kiirabitehnikud. Sageli tekitab segadust asjaolu, et mõnes asutuses kasutatakse ikka veel Eesti NSV kiirabisüsteemist pärit ametinimetusi või rahvalikke ametinimetusi.

Arstid, kes töötavad Eesti kiirabis jaotuvad laiemas plaanis kaheks. Esimesed on omandanud erakorralise meditsiini arsti või anestesioloogi kliinilise eriala ning võivad töötada kõikides kiirabibrigaadides, kus juhtivliikmeks on arstid. Ülejäänud arstid, kes omavad teisi erialasid või eriala ei oma peavad läbima erakorralise meditsiini alase täiendõppe ning võivad töötada ainult arstibrigaadide juhtidena. Ehkki põhimõtteliselt võib mõne muu eriala arst kiirabis töötada on sellised arstid pigem erandiks. Põhiosa arstidest Eesti kiirabis on anestesioloogid või erakorralise meditsiini arstid ja eriala omandavad arstid ehk arstid-residendid. Tegemist ei ole eesmärgistatud personalipoliitika tulemiga. Kiirabis praktiseerimine pakub oma mitmekülgsusega arstile-residendile väärtuslikke lisakogemusi.

Nõukogude kiirabisüsteemis kasutati palju haiguspõhiseid kiirabibrigaade. Nii olid olemas südamehaigetele spetsialiseerunud kardioloogilised kiirabibrigaadid, kõhuvalule reageerivad kirurgilise spetsialiseerumisega kiirabibrigaadid jmt. Sellest tulenevalt töötas kiirabis ka paljude erialade arste. Nüüdseks on sellisest süsteemist kui ebaefektiivsest loobutud ning kõiki eluohtlikke haigestumisi käsitleb üks arst. Kõige lähemaks nõukogudeaegseks vasteks tänapäeva anestesioloogile oli anestesioloog-reanimatoloog. Erakorralise meditsiini arsti eriala nõukogude kiirabisüsteemis ei tuntud. Sellist universaalset ametinimetust nagu "kiirabiarst" Eestis pole.

Sarnaselt arstidega saab ka kiirabis töötavad õed liigitada kaheks. Esimesed on omandanud intensiivõenduse eriala ja võivad töötada nii õebrigaadi juhtidena kui brigaadi teise liikmena. Teine grupp õdesid omab muud õenduseriala või ei ole spetsialiseerumise täiendõpet läbinud. Nemad võivad töötada vaid kiirabibrigaadi teise liikmena. Nõukogude kiirabisüsteemis töötasid õdede kõrval keskeriharidusega meditsiinitöötajad, keda nimetati kiirabivelskriteks. Eestis kiirabivelskrid enam ei tööta. Kiirabivelskri ja tänapäevase haridusega kiirabiõe töö ei ole võrreldavad.

Kiirabitehnikut (uuema nimetusega erakorralise meditsiini tehnikut[49]) nimetatakse vahel mitteametlikult ka kiirabitehnikuks-autojuhiks. Viimast eelkõige seepärast, et kiirabibrigaadi kolmanda liikme algne ülesanne oli vaid kiirabiauto juhtimine. Kuivõrd selline personalikasutus on ebaefektiivne, siis hakati autojuhtidest koolitama kiirabitehnikuid. Kiirabitehniku kursused saab läbida keskharidust omav isik, mille järel ta saab kutsehariduse. Kursuse läbinuna võib ta töötada kiirabibrigaadi teise või kolmanda liikmena. Tänapäeval moodustab autojuhtimine ainult osa kiirabitehniku ülesannetest. Sellegipoolest nimetatakse kiirabitehnikut või erakorralise meditsiini tehnikut sageli ka kiirabisüsteemi sees sageli autojuhiks. See on lühem ja suupärasem, ühtlasi on see tingitud ka sellest, et tehnikud täidavad peamiselt brigaadi kolmanda liikme kohuseid, millest märgatava osa moodustab kiirabiauto juhtimine.

Kiirabipersonali organiseerimine brigaadideksRedigeeri

Kiirabis töötatakse kolmeliikmelistes gruppides, mida nimetatakse brigaadideks. Igal brigaadil on juhtivliige, kes juhib brigaadi tööd. Ülejäänud liikmeid nimetatakse teiseks ja kolmandaks liikmeks. Erandkorras ja Terviseameti spetsiaalse, 20 päeva kehtiva[50], loa alusel võib kiirabibrigaad olla ka kaheliikmeline. Igapäevases reageerimisvalmiduses kiirabibrigaadid on kaheliikmelised vaid väga erakorralisel põhjusel. Brigaadi juhtivliikme kvalifikatsiooni järgi jaotatakse brigaadid kolmeks.

  • Arstibrigaad – brigaadi juhib arst. Arstil võib olla ükskõik milline kliiniline eriala. Kui ta ei ole erakorralise meditsiini arst või anestesioloog, on nõutav enne tööleasumist kiirabilise täiendõppe läbimine. Teiseks liikmeks on õde või kiirabitehnik. Kolmandaks liikmeks on kiirabitehnik, kes võib juhtida alarmsõidukeid.
  • Õendusbrigaad – brigaadi juhib meditsiiniõde. Juhtivliikmena töötaval õel peab olema intensiivõenduse õe-spetsialisti kvalifikatsioon. Teiseks liikmeks on õde või kiirabitehnik. Kolmandaks liikmeks on kiirabitehnik, kes võib juhtida alarmsõidukeid.
  • Reanimobiilibrigaad – brigaadi juhib erakorralise meditsiini arst või anestesioloog. Teiseks liikmeks on kiirabitehnik või meditsiiniõde. Kolmandaks liikmeks on kiirabitehnik, kes võib juhtida alarmsõidukeid. Traditsiooniliselt on reanimobiili teiseks liikmeks õde, kuigi de jure võib olla ka kiirabitehnik.

Brigaadi liikmete üldsõnalised kohustused on määratud ministri määrusega[51]. Kokkuvõtlikult on brigaadi töökorraldus järgmine: juhtivliige juhib brigaadi tööd, pidades sidet Häirekeskusega ja andes liikmetele ravikorraldusi. Teine ja kolmas liige täidavad brigaadijuhi korraldusi.

Kiirabivarustus Eesti VabariigisRedigeeri

Kiirabivarustuse käsitlemisel räägitakse traditsiooni kohaselt eraldi ravimitest ja muust materjalosast (meditsiiniseadmetest). Kiirabivarustus on Euroopa Liidu liikmesriikides iga riigi enda komplekteerida ning Eesti Vabariigi kiirabivarustusenõuded on kehtestatud sotsiaalministri määrusega[52]. Nimetatud määruses on ära toodud kõige põhilisemad varustuse nõuded, mille järgmine on kiirabibrigaadipidajale kohustuslik. Varustusenõuded ei võta arvesse piirkondlikke eripärasid (näiteks pikk transpordiaeg haiglasse). Sellest ja tehnika progressist lähtuvalt on kiirabiasutused lisanud autodesse uuemat varustust. Eesti kasutav varustust, mis on laialdaselt kasutusel kõikjal Euroopa Liidus. Seetõttu vastab kogu varustus Euroopa standardiorganisatsiooni ja ISO kehtestatud nõuetele. Kokkuvõtlikult võib öelda, et Eesti järgi kiirabivarustuse ostmisel standarditest tulenevaid nõuded, kuid Eesti tüüpi varustusekomplektid on kasutusel vaid Eestis.

Kiirabis kasutatavad meditsiiniseadmedRedigeeri

Nähtavaim osa kiirabivarustusest on kiirabiauto. Euroopa Standardiorganisatsioon on kehtestanud standardi CEN 1789 alusel nõuded kiirabiautodele, kuid nende järgimine on vabatahtlik. CEN 1789 järgi on kiirabiautosid nelja tüüpi (A1, A2, B ja C).

  • A1 on kiirabiauto, mis sobib istuvas asendis patsientide transpordiks.
  • A2 on kiirabiauto, mis sobib vähemalt ühe lamava patsiendi transpordiks.
  • B on kiirabiauto (ingl emergency ambulance), mis sobib patsiendi baasraviks, jälgimiseks, elustamisvõtete rakendamiseks jmt.
  • C on kiirabiauto (ingl mobile intensive care unit), kus kasutatakse lisaks elustamisvõtetel keerulisi ravivõtteid (rindkere punkteerimine, juhitav hingamine jmt) patsiendi stabiliseerimiseks.

Eesti kiirabiautosid on standardi CEN 1789 kontekstis raske klassifitseerida, kuivõrd Eestis kehtivad kõikidele kiirabiautodele samad varustusenõuded, transpordibrigaadidele nõuded siiani ei esitata.

N-ö arvestuslikuks varustuse ühikuks on kiirabiauto koos sellele paigutatud varustusega. St varustust vaadeldakse kiirabis mobiilse komplektina, mis on paigutatud kiirabiautole. Riiklikul tasandil ei ole kehtestatud nõudeid, mis käsitleks kiirabi tegevusvaru. Tänapäeval on üks komplekt varustust arvestatud ühe patsiendi ravimiseks. Ohvriterohkele õnnetusele püütakse saata rohkem kiirabiautosid. Ühes kiirabiautos peab olema järgmine varustus.

Suvehooajal on kiirabivarustuse komplekt moodustatud ka jalgratta baasil. Tallinna vanalinnas on mehitatud jalgratastel liikuv kiirabibrigaad[59].

Kiirabis kasutatavad ravimidRedigeeri

Kiirabis kasutatavad ravimid sobivad ennekõike eluohtlike seisundite raviks. Kasutatakse peaaegu kõiki ravimvorme, kuid eluohtliku seisundi puhul on suurema biosaadavuse tõttu eelistatud veenisisene manustamine. Kohustuslikud ravimid määratleb sotsiaalminister oma määrusega[60]. Maailmas ei ole ühtset arusaama, millised ravimid peaksid kiirabis kasutusel olema ja millised mitte. Iga riik kehtestab nõuded iseseisvalt.

Esmakordselt võeti Eestis üleriigiline kiirabi ravimformular kasutusele aastal 2001[61]. Enne seda komplekteerisid kiirabiteenuseosutajad kiirabiautod omal äranägemisel. Eesti kiirabi jaoks kehtestatud ravimite nimekiri (ravimformular) nimetab ravimid, mis peavad kindlasti kiirabiautos olema. Kiirabiasutus võib omal äranägemisel ravimeid ka lisada. Kasutada võib vaid selliseid ravimeid, mis on Ravimiametis registreeritud. Registreerimine ravimiametis tähendab, et Ravimiamet on andnud vastavale ravimile Eesti territooriumil kehtiva kasutusloa.

Järgnevas tabelis on toodud kiirabis kasutatavad kohustusliku ja täiendavad ravimid. Ravimid on paigutatud ATC klassifikatsiooni alusel. Seetõttu erineb ravimite rühmitamine märgatavalt ministri määruses esitatust. Allpool nimetatud kohustuslikud ravimid peavad olema igas kiirabiautos. Jalgrattale ja teistele väiksema kandevõimega liiklusvahenditele paigutatud ravimkomplekti ükski nõue ei reguleeri.

Kiirabi operatiivjuhtimine Eesti VabariigisRedigeeri

 
Käesolev foto näitab AS-i Metrotec positsioneerimistarkvara abil Kagu- ja Lõuna-Eesti kiirabibrigaadide asukohti. Sellel pildil on kõik brigaadid oma kiirabibaasides. Roheline värv näitab valmidust uueks väljakutseks

Kiirabi haldusküsimustega tegelevad igapäevaselt Terviseameti töötajad. Seevastu hädaabi teadete vastuvõtmise ja kiirabi operatiivjuhtimisega tegeleb Häirekeskus, mis kasutab selleks telefonsidet ja raadiosidet. Hädaabi teated elanikkonnalt võetakse vastu telefoninumbril 112. Päästeteenistuse, politsei ja muude operatiivteenistuste poolt teostatud kiirabikutsed võetakse vastu raadioside või ametkondlikuks kasutamiseks mõeldud telefonside vahendusel. Häirekeskuse ülesandeks kiirabikutsete töötlemisel on nende vastuvõtmine, abivajaduse iseloomu määramine, lähima kiirabibrigaadi leidmine, teejuhatuse andmine, kiirabi haige seisundist informeerimine jmt. Samuti otsustab päästekorraldaja, kas sündmuse iseloom nõuab teiste operatiivteenistuste reageerimist. Elektritraumaga seotud kiirabikutsele saadetakse kohale elektriliinide mehaanikud jne. Samuti võib kiirabibrigaad nõuda teiste teenistuste kohalesaatmist, kui häirekeskus seda ise ei teinud ei ole. Mõned kiirabiasutused on omaalgatuslikult paigaldanud sõidukitele asukoha määramise seadmed. Üleriigiliselt plaanitakse transpordivahenditele paigaldada positsioneerimisseadmed 2014. aasta lõpuks[62]. Kiirabibrigaadid on paigutatud Terviseameti määratud teeninduspiirkondadesse[63]. Teeninduspiirkonna olemus on pigem halduslik ega ole kiirabi reageerimispiirkonna aluseks. Põhimõtteliselt võivad kõik kiirabibrigaadid reageerida kogu Eesti riigi ulatuses. Abi kiiremaks jõudmiseks on Häirekeskuses sidunud omavahel asulad ja kiirabibrigaadid. Nimekirjas on näha igale asulale lähim kiirabibrigaad. Lähima brigaadi hõivatuse korral leiab kiiruselt järgmise brigaadi jne.

Kiirabikutsete prioriseerimineRedigeeri

Kiirabikutsete prioriseerimine on kutsete tähtsuse järjekorda seadmine. Häirekeskus jaotab kõik saabunud kiirabikutsed 4 gruppi, mida tähistatakse tähtedega A, B, C ja D[64]. Madalaima prioriteediga kutse saab tähise A ja kõrgeima prioriteediga kutse tähise D. Kiirabibrigaadi sündmuskohale saatmine toimub järgmiselt.

Kiirabikutsete prioriteedid ja reageerimine
Kutse tähistus Hääldamine raadioeetris Reageerimiskiirus
A Alfa A-kutse korral saadetakse brigaad välja mitte hiljem kui kahe tunni jooksul
B Bravo B-kutse korral saadetakse brigaad välja esimesel võimalusel, kuid mitte hiljem kui kahe tunni jooksul
C Tšaarli (charlie) C-kutse korral saadetakse brigaad välja 4 minuti jooksul. Kui C-kutsele reageerimiseks puudub vaba kiirabibrigaad, siis suunatakse A- või B-kutsele saadetud brigaad ümber
D Delta D-kutse korral saadetakse brigaad välja 1 minuti jooksul. Kui D-kutsele reageerimiseks puudub vaba kiirabibrigaad, siis suunatakse A-, B- või C-kutsele reageeriv brigaad ümber

Praktikas toimib brigaadide ümbersuunamine järgmiselt. Kui kiirabibrigaad ei ole veel sündmuskohale jõudnud, siis suunab Häirekeskus brigaadi ümber iseseisvalt. Kui kiirabibrigaad on sündmuskohal, konsulteerib Häirekeskus enne brigaadijuhiga ning koostöös otsustatakse kõrgema prioriteediga kutsele reageerimine

Kiirabibrigaadide valmisolekRedigeeri

 
Häirekeskuse annab teada, et staatussõnum "Kodus" on vastu võetud

Kiirabibrigaadid on väljasõiduks valmis ööpäevaringselt. Arvestades asjaolu, et erakorralise meditsiiniabi vajadus ei ole prognoositav, töötab kiirabi ka nädalavahetustel ja riigipühadel. Eesti Vabariigis töötab üks kiirabibrigaad üldjuhul terve ööpäeva. Seejärel meeskond vahetub. Ööpäeva pikkune töövahetus ei ole kohustuslik. Töövahetuste skeemi otsustab iga kiirabiasutus iseseisvalt. Meeskondade vahetus toimub üle Eesti tavaliselt kell 8 hommikul. Kui uus meeskond mingil põhjusel ei saa tööle asuda, jätkab eelmise ööpäeva brigaad tööd kuni uue meeskonna saabumiseni.

Valmisoleku osaks on pidev varustuse hooldus. Hooldus varieerub igapäevasest ravimite ja muude tarvikute asendamisest kuni aparatuuri lahti monteerimiseni kiirabiautost ja selle remonditöökotta saatmiseni. Hooldust ja remonti teostatakse viisil, mis võimalikult vähe halvendab valmisolekut. Näiteks asendatakse rikkis töövahend teise aparaadiga ning rikkis aparaat viiakse remonti. Transpordivahendi suuremahulise hoolduse ja remondi korral võetakse kasutusele varuauto. Üldreeglina ei tohi ühegi kiirabibrigaadi väljasõit olla takistatud kauem kui 1 tund. Igas kiirabiasutuses peab olema varusid (st ravimid ja teised tarvikud) vähemalt viieks ööpäevaks. Iga kolme kiirabibrigaadi kohta peab asutuses olema üks täielik varustuse reservkomplekt. Kui asutuses on vähem kui kolm brigaadi, tuleb reservvarustuse komplekt ikkagi luua.

Eestis operatiivvalmiduses olevad kiirabibrigaadid omavad kõik nn valmisoleku seisundit ehk staatust. Staatus kirjeldab kiirabibrigaadi tegevust ja valmidust kiirabikutsele reageerida. Oma staatuse muutusest on kiirabibrigaad kohustatud Häirekeskusele teatama. Teade saadetakse tekstsõnumina, vajutades raadiosaatja vastavat nuppu. Kiirabibrigaadi seisundid on kirjeldatud tabelis.

Kiirabibrigaadide seisund operatiivarvestuses ja selle edastamine häirekeskusele
Staatussõnum Staatuse iseloomustus Märkused
Välja Kiirabibrigaad alustas sõitu abivajaja juurde
Kohal Kiirabibrigaad on leidnud abivajaja ja tegeleb meditsiiniabi andmisega Korrektseks peetakse sõnumi saatmist siis, kui brigaad näeb patsienti
Lahkun – vaba Kiirabi lõpetas abiandmise, pöördub tagasi kiirabibaasi ja on valmis uuteks väljakutseteks
Lahkun – hõivatud Kiirabibrigaad lõpetas abiandmise, pöördub tagasi kiirabibaasi kuid ei saa sõita uuele väljakutsele Kasutatakse siis, kui auto on väga määrdunud, mingi ravim on otsa saananud vms
Kodus Kiirabibrigaad on jõudnud tagasi kiirabibaasi ja on valmis uuteks väljakutseteks
Eemal – vaba Kiirabibrigaad on valmis uuteks kutseteks, kuid ei asu kiirabibaasis Kasutatakse näiteks õppustel viibides. Kollegiaalseks peetakse häirekeskusele teatamist, kuhu ja kui kauaks minnakse
Eemal – hõivatud Kiirabibrigaad ei asu kiirabibaasis ega ole ka valmis uuteks kutseteks Kasutatakse näiteks auto kinnijäämisel maastikule jmt
Haiglasse Kiirabibrigaad alustas patsiendi transporti haiglasse Praktikas tuleb kõneraadioside abil öelda, millisesse haiglasse sõidetakse

Kõneside kiirabigaRedigeeri

Kõikidele kiirabibrigaadidele on kinnitatud neile ainuomane raadiokutsung. Kutsung moodustatakse neljast komponendist

Kiirabibrigaadi raadiokutsungi moodustamine
Esimene komponent Teine komponent Kolmas komponent Neljas komponent
Kiirabibrigaadi alalise paiknemise koht. Päästetehnika üldklassifikatsioonist tulenev kiirabiautot identifitseeriv number. Kiirabiauto määratleb number 9. Kiirabibrigaadi järjekorranumber kiirabibaasis

Numbriga 0 tähistatakse alati reanimobiili. Ülejäänud brigaadid nummerdatakse tavalises järjekorras

Kiirabibrigaadi juhtivliikme kvalifikatsioon numbrilises koodis.

Erakorralise meditsiini või anestesioloogia kliinilise eriala arst tähistatakse numbriga 1. Muude erialade arstid tähistatakse numbriga 2, õed numbriga 3

Näiteks kutsung Pärnu 912 (loe üheksa-üks-kaks) tähistab Pärnus paiknevat esimest kiirabiautot, mille juhtiv liige on muu eriala arst.

Enamasti on igal kiirabibrigaadil ka nn brigaadi mobiiltelefon. Erinevalt raadiosideseadmete kohustuslikkusest mobiiltelefoni olemasolu ei nõuta. Samas võimaldab mobiiltelefon märksa lihtsamini suhelda haiglatega. Samuti kasutatakse mobiiltelefone asutusesiseste administratiivküsimuste lahendamiseks. Kiirabibrigaadide mobiiltelefoninumbrid ei ole avalikud.

Koostöö teiste operatiivteenistustegaRedigeeri

Kiirabibrigaad teeb koostööd kõigi sündmust likvideerivate organisatsioonidega. Ministri määrusega on reguleeritud koostöö päästeteenistuse, politsei ja häirekeskuse vahel. Teiste sündmust likvideerivate teenistustega ei ole koostöö juriidilisest aspektist lähtuvalt reguleeritud.

Kiirabi vaatepunktist lähtuvalt võib ametkondadevahelist koostööd nõudvad sündmused jagada kaheks. Päästesündmusel tegeleb kiirabi erakorralise meditsiiniabi andmisega ning saab korraldusi päästetööde juhilt või ka demineerimistööde juhilt. Seejuures ei saa päästetööde juht ega ka demineerimistööde juht sekkuda otseselt meditsiiniabi andmisse. Näiteks võivad juhid määrata koha kus abi antakse, kuid raviotsuseid nemad ei tee. Seda teevad kiirabibrigaadi juhtivliikmed. Teiseks suureks koostööd nõudvaks sündmuste rühmaks on korrakaitselise iseloomuga sündmused, kus koostööd tehakse politseiga (sh piirivalvega). Sellistel sündmustel allub kiirabibrigaad sündmust juhtivale politseiametnikule samade põhimõtete alusel nagu päästetööde juhile.

Haiglaeelse erakorralise meditsiiniabi dokumenteerimineRedigeeri

Eesti Vabariigi õigusaktide terminoloogiat kasutades on kiirabi tervishoiuteenus. Võlaõigusseadusest tulenevalt peab meedik patsiendiga toimunu kohta vormistama dokumendi[65]. Kuivõrd kiirabi tuleb anda sageli kiiresti, mitmeid tegevusi omavahel kombineerides, siis on dokumenteerimise hõlbustamiseks kasutusele võetud kiirabikaart. Sisuliselt on tegemist on haigusloo blanketiga, mis oma lühiduse ja konkreetsuse poolest sobib haige seisundi dokumenteerimiseks piiratud aja jooksul. Unustamise vältimiseks ja selguse säilitamiseks on kaardil suunavad küsimused. Kaart on nähtav internetis[66]. Kaardi paberversiooni koopia sisestatakse kiirabibaasi saabumise järel arvutiprogrammi Kiira abil andmebaasi.

Eesti kiirabi toimimine eriolukorras ja erakorralises seisukorrasRedigeeri

Eriolukorras ja erakorralises seisukorras kiirabi toimimiseks plaane kehtestatud pole.

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. ↑ Ingliskeelse Vikipeedia artikkel History of medicine
  2. ↑ Ingliskeelse Vikipeedia artikkel Kahun Gynaecological Papyrus
  3. ↑ Ingliskeelse Vikipeedia artikkel Edwin Smith Papyrus
  4. ↑ "The evolution of emergency medicine Hong Kong j.emerg.med. 2001;8:84–89" (PDF). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 6. märts 2014. Vaadatud 16. veebruaril 2014.
  5. ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 3. jaanuar 2014. Vaadatud 17. veebruaril 2014.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  6. ↑ http://books.google.ee/books?id=1D8QAQAAMAAJ&dq=eyewitness+guide-+medicine&focus=searchwithinvolume&q=caesar
  7. ↑ http://www.trauma.org/archive/history/prehospital.html#larrey01
  8. ↑ https://en.wikipedia.org/wiki/Selimiye_Barracks
  9. ↑ http://explorable.com/discovery-of-bacteria
  10. ↑ https://en.wikipedia.org/wiki/Renkioi_Hospital
  11. ↑ https://en.wikipedia.org/wiki/Medicine_in_the_American_Civil_War
  12. ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 24. aprill 2014. Vaadatud 18. veebruaril 2014.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  13. ↑ http://www.ncbi.nlm.nih.gov/pubmed/14508701
  14. ↑ http://www.hkcem.com/html/publications/Journal/2001-2/84-89.pdf
  15. ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 4. aprill 2014. Vaadatud 21. veebruaril 2014.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  16. ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 25. veebruar 2014. Vaadatud 21. veebruaril 2014.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  17. ↑ http://www.basics.org.uk/
  18. ↑ http://www.ncbi.nlm.nih.gov/pubmed/9437353
  19. ↑ https://en.wikipedia.org/wiki/James_Elam
  20. ↑ http://online.wsj.com/news/articles/SB10001424052748703298004574455011023363866?mod=WSJ_hpp_MIDDLENexttoWhatsNewsSecond&mg=reno64-wsj&url=http%3A%2F%2Fonline.wsj.com%2Farticle%2FSB10001424052748703298004574455011023363866.html%3Fmod%3DWSJ_hpp_MIDDLENexttoWhatsNewsSecond
  21. ↑ Border, John R. M.D.; Lewis, Frank R. M.D.; Aprahamian, Charles M.D.; Haller, J. Alex M.D.; Jacobs, Lenworth M. M.D.; Luterman, Arnold M.D. (1987). Panel: Prehospital Trauma Care-Stabilize or Scoop and Run[alaline kõdulink]
  22. ↑ "Pro/con debate: Is the scoop and run approach the best approach to trauma services organization?". Originaali arhiivikoopia seisuga 3. veebruar 2014. Vaadatud 2. veebruaril 2014.
  23. ↑ Is advanced life support better than basic life support in prehospital care? A systematic review
  24. ↑ Oman Med J. 2010 October; 25(4): 320–323.
  25. ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 9. veebruar 2014. Vaadatud 12. veebruaril 2014.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  26. ↑ http://antarcticsun.usap.gov/features/contenthandler.cfm?id=2066
  27. ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 31. august 2013. Vaadatud 8. septembril 2013.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  28. ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 26. november 2013. Vaadatud 6. septembril 2013.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  29. ↑ http://www.postimees.ee/660888/tallinna-kiirabi-muutis-oma-risti-kollaseks
  30. ↑ http://www.riigiteataja.ee/akt/129122011162
  31. ↑ http://en.wikipedia.org/wiki/Falck_(Denmark)
  32. ↑ Tervishoiuteenuse korraldamise seadus
  33. ↑ Tervishoiuosakonna põhimäärus p 2.1.3
  34. ↑ Tervishoiuosakonna struktuur[alaline kõdulink]
  35. ↑ Terviseameti põhimäärus §4
  36. ↑ Vabariigi Valitsuse seadus
  37. ↑ Tervishoiuteenuste korraldamise seadus §17 lg 4
  38. ↑ Kehtivad kiirabiteenuse load seisuga 31.08.2013
  39. ↑ Tervishoiuteenuste korraldamise seadus §17 lg 4 p 1
  40. ↑ Riigieelarvest rahastatavate kiirabibrigaadide arv
  41. ↑ https://web.archive.org/web/20140201175025/http://kaart.estrescue.eu/index2.html kaardil
  42. ↑ http://www.riigiteataja.ee/akt/1013701?leiaKehtiv Spordiseadus §23 lg 1
  43. ↑ Tervishoiuteenuste korraldamise seadus §6
  44. ↑ Kiirabi rahastamise kord
  45. ↑ Ravikindlustuse seadus §70 lg 5
  46. ↑ Ravikindlustuse seadus § 72 lg 1
  47. ↑ Tervishoiuteenuse korraldamise seadus §3 lg 1
  48. ↑ http://mveeb.sm.ee/
  49. ↑ Erakorralise meditsiini tehniku ametikirjeldus.
  50. ↑ Kiirabibrigaadi koosseisu ja varustuse nõuded ning tööjuhend §3
  51. ↑ Kiirabibrigaadi koosseisu ja varustuse nõuded ning tööjuhend §5...7
  52. ↑ Kiirabibrigaadi koosseisu ja varustuse nõuded §15
  53. ↑ http://www.evs.ee/tooted/evs-en-1865-2000
  54. ↑ http://www.evs.ee/tooted/evs-en-1865-1-2010
  55. ↑ http://www.evs.ee/tooted/evs-en-737-1-1999
  56. ↑ http://www.evs.ee/tooted/evs-en-iso-10079-1-1999
  57. ↑ http://www.evs.ee/tooted/evs-en-1060-2-1995+a1-2009
  58. ↑ http://www.evs.ee/tooted/evs-en-3-6-1998-a1-1999
  59. ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 26. juuli 2012. Vaadatud 23. jaanuaril 2014.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  60. ↑ http://www.riigiteataja.ee/aktilisa/1200/3201/2002/lisa4.pdf#
  61. ↑ Dr A. Irsi ettekanne 2001
  62. ↑ "Projekt GIS-112". Originaali arhiivikoopia seisuga 6. märts 2014. Vaadatud 6. märtsil 2014.
  63. ↑ Teeninduspiirkondade paiknemine, arv ja brigaadide jaotus alates 01.01.2014
  64. ↑ Kiirabi, haiglate ning päästeasutuste ja politsei kiirabialase koostöö kord §5
  65. ↑ Võlaõigusseadus §769
  66. ↑ Eesti Kiirabi Liidu soovitatav kiirabikaart

VälislingidRedigeeri

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Kiirabi&oldid=6130359"