Erakorraline meditsiin
Erakorraline meditsiin on arstiteaduse valdkond, kus keskendutakse eluohtlikus haigusseisundis patsientide ravile, kellele abi andmist ei ole võimalik edasi lükata. Erakorraline meditsiin loetakse üheks 33 erinevast eriarsti erialast[1].
Erakorralise meditsiini määratlus muuda
Erakorralise meditsiiniga tegelevad meedikud ravivad patsiente, kes ilma kohese ja kiire abita sureksid või saaksid jäädava tervisekahjustuse. Seejuures ei ole oluline, millise elundkonna haigusseisundiga on tegemist. Erakorralise meditsiini kui professiooni põhiliseks olemuseks ongi kõikide elundisüsteemide raskekujuliste ja eluohtlike haiguste tundmine ja nende ravimine. Sellepoolest eristub erakorraline meditsiin teistest arstiteaduse valdkondadest, mille kompetents on seotud kindla elundisüsteemi või anatoomilise piirkonnaga. Erakorralise meditsiini valdkonnas ei ravita haiget kuni paranemise või tervistumiseni, nagu seda tehakse teistes arstiteaduse valdkondades. Erakorralise meditsiini juhitavaks ülesandeks on haige ravimine piirini, kus eluohtlik seisund on möödunud ja ravi saab jätkata mõnes muus haiglaosakonnas või kodus.
Erakorralise meditsiini osadeks jaotamine muuda
Erakorraline meditsiin jaotatakse tavaliselt abi andmise asukoha põhjal kaheks. Need on haiglaeelne ja haiglasisene erakorraline meditsiiniabi. Haiglaeelset erakorralist meditsiiniabi, mille puhul antakse erakorralist abi sündmuskohal, kus inimene eluohtlikult haigestus või kus haigusseisund eluohtlikult süvenes, nimetatakse kiirabiks. Haiglasisene abi tähendab abi andmist haiglas kui hoones. Sellise jaotuse tingib asjaolu, et haiglaeelne erakorraline meditsiiniabi nõuab reageerimiskiiruse säilitamiseks eraldi logistika-, opratiivjuhtimis- ja baseerumissüsteemi. Ravivõtted kahe alamliigi vahel ei erine. Küll kasutatakse haiglasiseses erakorralises meditsiinis keerukamaid ravivõtteid, mille tarbeks vajaminevat varustust ei ole praktiline kiirabi transpordivahenditele paigutada. Erakorralise meditsiini valdkondadest eraldiseisvaks loetakse esmaabi. Esmaabi annavad meditsiinilist ettevalmistust mitteomavad inimesed.
Erakorralise meditsiini seotus teiste arstiteaduse valdkondadega muuda
Erakorraline meditsiin omab seoseid kõikide teiste arstiteaduse kliiniliste valdkondadega, kuivõrd tegeletakse kõikide elundisüsteemide eluohtlike seisundite ravimisega. Seetõttu pole korrektne hinnata seotust ühe või teise arstiteaduse kliinilise valdkonnaga teistest suuremaks. Erakorralise meditsiiniga tegelevate meedikute juurde satub küll teatud haiguste põdejaid teistest sagedamini, kuid haiguse esinemise sagedus ja valdkondlikud seosed ei ole üks ja seesama. Anatoomilis-füsioloogilistest põhimõtetest lähtuvalt on erakorralise meditsiini jõuline eristamine arstiteaduse teistest harudest tinglik. Seevastu on abiandmise keskkonnast ja abiandmise administratiivsetest suhetest lähtuvalt mõni arstiteaduse haru erakorralise meditsiiniga rohkem seotud kui teised. Nii on erakorralisel meditsiinil suur tähtsus sõjameditsiinis, kus abiandmise võtted on küll samasugused nagu mujal erakorralises meditsiinis, kuid meedik peab orienteeruma sõjakunstis, suutma käsitseda relvi ja mõistma üksuste sõjalist taktikat. Samane seos on erakorralisel meditsiinil katastroofimeditsiiniga. Siin peab meedik tundma päästetööde põhimõtteid ning mõistma loodus- ja tehnogeensete katastroofide olemust. Välimeditsiin ongi erakorraline meditsiinabi, mida osutatakse välitingimustes, kaugel asustusest ja minimaalsete vahenditega. Lühidalt võib öelda, et erakorralise meditsiini omapäraks on selle laialdane rakendamine väljaspool tervishoiusüsteemi kitsamat määratlust, vastandudes niiviisi teistele arstiteaduse harudele, kus töötatakse peamiselt haiglas.
Erakorralise meditsiini kui kliinilise eriala tunnustamine muuda
Arstliku erialana tunnustamise all tuleb siin mõista erakorralise meditsiini lugemist üheks arstlikuks põhierialaks (inglise primary speciality). Põhieriala tuleb mõistena eristada alamlerialast (inglise subspeciality) ja Eestis kasutatavast mõistest "lisapädevus". Erakorralist meditsiini tunnustati arstliku erialana esmakordselt Ameerika Ühendriikides aastal 1979[2]. Samal ajajärgul eksisteerinud NSV Liidu tervishoiusüsteem sellist arstlikku eriala omaks ei võtnud ning seetõttu ei tunnustatud seda ka Eesti NSVs. Euroopa Liidus tunnustatakse erakorralist meditsiini kliinilise erialana alates 1993 (direktiiv 1993/16/EC)[3]. Praegu on arstlikud erialad (sh erakorralise meditsiini erialad) määratletud direktiivis 2006/100/EC[4]. Eesti Vabariigis loetakse erakorraline meditsiin eraldi arstlikuks erialaks alates aastast 2000[5]. Erakorralise meditsiini õendust kui õenduseriala tunnustatakse Eestis alates aastast 2001[6]. 2007. aastal muudeti õendusabi erialade nimetusi ning erakorralise meditsiini õendus ning anesteesia- ja intensiivraviõendus koondati ühise nimetuse "intensiivõendus" alla[7].
Kvalifikatsiooni omandamine erakorralise meditsiini valdkonnas muuda
Erakorralise meditsiini arstiks kui eriarstiks saamine kestab Eesti Vabariigis 11 aastat. Esmalt tuleb läbida arstiteaduse kuueaastane põhiõpe. Seejärel tuleb sooritada sisseastumiseksam erakorralise meditsiini erialal õppima asumiseks. Viie aasta pikkune eriarsti kutse omandamine lõpeb lõpueksamiga. Erakorralise meditsiini õpe on jaotatud praktiliseks ja teoreetiliseks õppeks. Neli viiendikku õppeajast kulub erinevates õppetsüklites praktiseerimisele, üks viiendik jäetakse teoreetilisele klassiõppele[8]. Erakorralise meditsiini eriarsti õppetööd nagu ka kõikide teiste eriarsti alade õppetööd nimetatakse residentuuriks. Kuni 2015 aastani kestis erakorralise meditsiini residentuur 4 aastat[9]
Erakorralise meditsiini arstliku eriala subspetsiaalsused muuda
Erakorralise meditsiini eriala subspetsiaalsus ehk alameriala ehk kõrvaleriala on oskuste ja teadmiste kogum, mida arst on erakorralise meditsiini eriala omandamise järel eriti põhjalikult õppinud. Alameriala omandamine ei ole üheski riigis kohustuslik. Eesti Vabariigis ega ka kogu Euroopa Liidus ei ole võimalik saada subspetsiaalsuse omandamise kohta tunnistust, kuid USA arstlike erialade süsteemis on selline võimalus olemas[10]. Tavaliselt omandab arst suure õppemahu tõttu ühe kõrvaleriala, ehkki otseseid takistusi pole ka mitme omandamiseks.
| Erakorralise meditsiini arsti võimalikud subspetsiaalsused USA arstlike erialade süsteemis | |||
|---|---|---|---|
| Subspetsiaalsuse nimetus | Täiendava kompetentsi ulatus | ||
| Anestesioloogia | Täiendavad teadmised puudutavad ennekõike intensiivravivõtteid. | ||
| Haiglaeelne erakorraline meditsiin | Täiendavad teadmised võimaldavad töötada kiirabis. | ||
| Palliatiivne ravi | Täiendavad teadmised annavad paremad oskused terminaalses seisundis haigete kannatuste vähendamisel. | ||
| Sisehaigused | Täiendavad teadmised suurendavad arsti teadmisi sisehaiguste ravis, võimaldades määrata näiteks pikaajalisi ravikuure. | ||
| Toksikoloogia | Arstil on süvateadmised mürgistuste ravimiseks. | ||
| Pediaatriline erakorraline meditsiin | Täiendavad teadmised parandavad eluohtlikus seisus laste ravimise oskusi. | ||
| Spordimeditsiin | Erakorralise meditsiini kontekstis tähendab see peamiselt paremat sporditraumade käsitlemise oskust. | ||
| Allveemeditsiin | Arstil on spetsiaalsed teadmised tuukrite erakorraliste haigusseisundite käsitlemiseks. | ||
Erakorralise meditsiini kujunemine arstlikuks põhierialaks muuda
Erakorralist meditsiini tunnustati esmakordselt USA-s, kus uue arstliku põhieriala tekke tingisid ühelt poolt uus teadusinformatsioon ning teisalt kohalike kogukondade nõudlus parema meditsiiniabi järele[11]. G. Weizi käsitluses tekivad uued arstlikud erialad esmalt erapraksistes, kus suhteliselt ühetaoliste haiguste hulk ja suur patsientide kogus tagab spetsialiseerumise. Teise variandina tekivad uued arstlikud erialad suurtes ülikoolide juurde liidetud haiglates, kus käivad käsikäes ravi- ja teadustöö[12]. Erakorraline meditsiin on siiski liikunud oma arengus mööda nn kolmandat teed, mis tähendab, et erakorraline meditsiin erialana sai alguse pigem väikestest maakondlikest haiglatest. Nagu meditsiinis üldiselt, võib ka erakorralise meditsiini erialal täheldada kontinentaalseid, kultuurilisi ja poliitilisi raame, mis eriala arengut suunavad[13].
Erakorralise meditsiini kujunemine Euroopas muuda
Euroopas on vähemalt50 riiki, mistõttu on erakorralise meditsiini valdkonna kujunemine seotud aastakümnetepikkuse tervishoiukorralduslike vaidluste jadaga. Teise maailmasõja lõpust kuni 1980. aastateni oli erakorralise meditsiiniabi andmine jaotatud mitme eriala arstide vahel. Ravimisel tegid meeskonnatööd kardioloogid, kirurgid, ortopeedid, anestesioloogid ja muude erialade spetsialistid. Koostöö vajab juhtimist, mistõttu haaras elukohtlikus seisundis patsiendi ravimise juhtohjad kord ühe, kord teise eriala arst. Kuivõrd arstide väljaõpe on seotud oma erialaste piiridega, tekkis sageli olukordi, kus juhirolli võtnud kitsalt spetsialiseerunud arst ei osanud edasi tegutseda. Seejärel läks juhtimine mõne teise eriala arsti kätte, misjärel tsükkel kordus. Selline töökorraldus oli veaaldis ja süsteemitu.
Üldiselt võib erakorralise meditsiini pioneerideks Euroopas lugeda inglasi, kes korraldasid 1967 esimese erialaseltsi kogunemise[14]. Samuti tunnustasid Inglismaa, Šotimaa ja Iirimaa kümnendijagu varem erakorralise meditsiini eriala. Samas tunnustas Island seda eriala alles 1992. Erakorralise meditsiini kui arstliku eriala vajadust tunnetati selgelt, kuid takistuseks olid riikide erinevad tervishoiusüsteemid, millest osa takistasid erakorralise meditsiini kui eriala teket. Selle tõttu oli erakorralise meditsiini kui eriala kujunemisel suur roll Euroopa Liidul. Euroopa Liidu üheks eesmärgiks on liikmete toodete ja teenuste harmoneerimine, mis on hädavajalik liidusiseseks kaubavahetuseks. Muu hulgas standardiseeriti meditsiinihariduse miinimumnõuded[15] ning 1993 kehtestati kõigile liikmesriikidele kohustuslik arstlike erialade nimekiri, mis sisaldas ka erakorralise meditsiini arsti kutsenimetust. 1990. aastad on märgilised veel selle poolest, et Euroopa haiglates hakati looma spetsiaalseid erakorralise meditsiini osakondi[16]. Enne seda perioodi saabus eluohtlikus seisundis haige tavaliselt vastuvõtutuppa, kus abi andmas oli sageli vaid meditsiiniõde. Vastuvõtutuba ise oli väheväärtustatud osa mingist teisest osakonnast. Euroopa Erakorralise Meditsiini Arstide Selts loodi 1994[17].
Erakorralise meditsiini kujunemine Põhja-Ameerikas muuda
1960. aastale eelnenud perioodil iseloomustas USA haiglaid erakorralise haigusseisundi käsitlemise süsteemitus. Haiglates olid küll traumapunktid (inglise accident room), kuid need keskendusid haava- ja luumurdude (st teatud traumade) ravimisele. Personali oli vähe ning see oli alakvalifitseeritud (üliõpilased, residendid jne). Erakorralist abi ei saanud ööpäevaringselt. 1961. aastal avati Alexandra haiglas esimene erakorralise meditsiini osakond, kus arst oli ööpäev läbi osakonnas olemas[18]. Samal ajaperioodil üritasid arstid luua ühtset erakorralise meditsiiniabisüsteemi Pontiaci linnas[19]. Nimetatud kahte initsiatiivi nähakse tavaliselt Põhja-Ameerikas toimunud erakorralise meditsiini arengu lähtepunktina. 1966. aastat loetakse USA-s erakorralise meditsiini teetähiseks teadusliku uurimistöö kontekstis. Sellel aastal avaldati nn valge raamat (The White Paper), mis viis ühiskonna kollektiivsesse teadvusse ebakõlad erakorralises meditsiiniabi andmises. Kanada liikus protsessi kestel mõned aastad tagapool, kuid ka seal jõuti 1971. aastal erakorralise meditsiini eriala ideede, väljaõppe jmt dokumentide esitamiseni[20].
Inglise keel erakorralise meditsiini arengumõjurina muuda
Ühise keeleruumi tõttu on maailmas jälgitav erakorralise meditsiiniabi kiirem areng inglise keelt kõnelevates riikides.
| Peamised verstapostid erakorralise meditsiini arengus valitud riikides[21] | ||||||
|---|---|---|---|---|---|---|
| Teetähis | USA | Ühendkuningriik | Austraalia | Kanada | Hongkong | Singapur |
| Eriala tunnustamine põhierialana | 1973 | 1986 | 1981 | 1980 | 1983 | 1984 |
| Eriala organisatsiooni (erialaseltsi) loomine | 1968 | 1967 | 1981 | 1984 | 1985 | 1993 |
| Akadeemilise ühingu loomine. Nimetatud ühingute loomist võib pidada süstemaatilise valdkondliku teadustöö alguseks. | 1970 | 1989 | 1988 | 1988 | 1994 | 1993 |
| Esimene residentuuri lõpueksam | 1979 | 1983 | 1986 | 1985 | 1997 | 1994 |
Viited muuda
- ↑ Eriarstiabi erialade ja erialade lisapädevuste loetelu.
- ↑ "Arhiivikoopia" (PDF). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 24. september 2015. Vaadatud 16. augustil 2014.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link) - ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 19. august 2014. Vaadatud 17. augustil 2014.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link) - ↑ http://eur-lex.europa.eu/LexUriServ/LexUriServ.do?uri=OJ:L:2006:363:0141:0237:EN:PDF
- ↑ http://www.riigiteataja.ee/akt/83366
- ↑ http://www.riigiteataja.ee/akt/27108
- ↑ http://www.riigiteataja.ee/akt/12819821
- ↑ "Arhiivikoopia" (PDF). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 19. august 2014. Vaadatud 17. augustil 2014.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link) - ↑ https://www.riigiteataja.ee/akt/13212181?leiaKehtiv
- ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 8. mai 2012. Vaadatud 18. augustil 2014.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link) - ↑ Anne K. Merritt. "The Rise of Emergency Medicine in the Sixties: Paving a New Entrance to the House of Medicine." Journal of the History of Medicine and Allied Sciences 69, no. 2 (2014): 251–293.
- ↑ George Weisz, Divide and Conquer: A Comparative History of Medical Specialization (New York: Oxford University Press, 2006), lk 191.
- ↑ Academic Emergency Medicine 2013; 20:514–521 © 2013 by the Society for Academic Emergency Medicine
- ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 22. detsember 2010. Vaadatud 6. septembril 2014.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link) - ↑ "Minimum Essential Requirements and Standards in Medical Education". Originaali arhiivikoopia seisuga 24. september 2015. Vaadatud 6. septembril 2014.
- ↑ http://onlinelibrary.wiley.com/doi/10.1111/acem.12126/full#acem12126-sec-0009
- ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 2. juuli 2011. Vaadatud 6. septembril 2014.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link) - ↑ http://www.inova.org/patient-and-visitor-information/facilities/inova-alexandria-hospital/history.jsp
- ↑ "World J Emerg Med, Vol 3, No 1, 2012" (PDF). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 28. veebruar 2013. Vaadatud 2. novembril 2014.
- ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 2. november 2014. Vaadatud 2. novembril 2014.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link) - ↑ "Arhiivikoopia" (PDF). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 28. veebruar 2013. Vaadatud 2. novembril 2014.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)