Esmaabi on vigastatule või haigele õnnetuskohal osutatav vältimatu abi, millega püütakse takistada abivajaja seisundi halvenemist lisaabi (nt kiirabi, pääste) saabumiseni. Vigastatud või järsult halvenenud tervisliku seisundiga inimene vajab kohest abi. Esmaabi saab anda igaüks, abist ilmajätmine võib abivajaja seisundit oluliselt halvendada.[1] Uuringute järgi on võimelised või valmis esmaabi andma ligi 30 protsenti inimestest.[2] Sageli takistabki abi andmast kartus midagi valesti teha, seega on esimene samm sellest hirmust üle saada.[2]

Väljakutsel kiirabibrigaad Tartus, Supilinnas, Herne tänaval. 2016. aasta november

AjaluguRedigeeri

Esmaabiga seonduvaid oskusi leiab ajaloo talletamise algusaegadest peale, peamiselt seoses sõjategevusega, näiteks on Kreeka keraamikal 500 a e.Kr kujutatud lahingus saadud haavade sidumist, samuti kirjeldatakse Piiblis tähendamissõnas heast samariitlasest haavade sidumist.[3]

1830. aastal andis Eesti kuberner välja talupoegadele suunatud esmaabijuhendi õnnetusolukordade jaoks. Juhendis õpetatakse muuhulgas uppunu elustamist, alajahtunu aitamist, vingumürgitsuses kannatanu päästmist, poodu ja välgutabamuse saanu aitamist [4]

1859. aastal kogus Solferino sõjatandril noor Šveitsi ärimees Jean Henri Dunant kokku haavatud ning organiseeris kohalikest külanaistest kannatanute abistamiseks grupi. Hiljem kirjutas ta raamatu “Solferino mälestus”, mille viimases peatükis seisab üleskutse luua vabatahtlikest koosnevaid erapooletuid abistamise gruppe teisteski riikides. Raamat ilmus 1862. aastal ning nii sündis Punase Risti loomise idee.[5]

 
Esmarchi side koos kasutusjuhendiga

1870. aastal juurutas Preisimaa sõjaväekirurg Friedrich von Esmarch sõjaväes esmaabi ning oli ka esimene, kes tänini kasutusel oleva mõiste erste hilfe ehk esmaabi kasutusele võttis ning õpetas sõduritele, kuidas haavatud võitluskaaslasi eelnevalt õpitud lahaste- ja haavasidumisoskustega aidata ning tema loodud Esmarchi sidet tarvitada. Seda kasutusjuhendipiltidega side jagati kõigile Preisimaa sõduritele.[3][6]

Ühendkuningriigis mõistis Peter Shepherd Esmarchi uue lähenemise eeliseid ja õpetas sama briti armees. 1878. aastal hakkas ta koos kolonel Francis Duncaniga esmaabivõtteid tsiviilelanike seas levitama, esmajoones eluohtlikes ametites.[3]

ToimimineRedigeeri

Esimene samm on abivajaja vajadusel ohuolukorrast (nt autovrakk) välja tuua, rahulikult olukorda hinnata (kas inimene on teadvusel, kas hingab, süda töötab, on lahtisi haavu, luud ja liigesed terved, muud vigastused), helistada ise või lasta kõrvalseisjal hädaabinumbrile 112 helistada.[7][8]

AutoõnnetusRedigeeri

Liiklusõnnetuse korral tuleb autol välja keerata süüde, võimalusel lahti ühendada aku. Kannatanut liigutada vaid siis, kui ta elu on ohus (masina süttimine) või kui tuleb teda elustada. Teiste liiklejate otsasõidu vältimiseks tuleb sündmuskoht tähistada 50-100 meetrit enne ja pärast õnnetuskohta.[9]

Elupäästev esmaabiRedigeeri

Kui kannatanu on teadvuseta ja ei hinga, siis tuleb alustada elustamisega: vabastada hingamisteed, teha kunstlikku hingamist ja vajadusel südamemassaaži.[9][1]

 
Esmaabivahendid müügil Gröningenis 2019. aastal

Verejooksu peatamineRedigeeri

Verejooksu peatamisel tuleb jälgida, et aitaja ise kannataja verega kokku ei puutuks ja võimalikku nakkust (nt HIV või hepatiit), kasutades vastavaid kaitsekindaid või ka kilekotte. Samuti silmas pidada, et kannatanu šokis pole (kahvatu, kaetud külma higiga, kiire pulss, sage hingamine, rahutus). Panna kannatanu pikali, haava koht suruda kinni sideme või tekstiiliga (vajadusel sidumisvahend rulli keerata), haavatud jäse tõsta üles (välja arvatud lahtine luumurd).

Šokk on eluohtlik seisund, kus vererõhk langeb kiiresti. Šokis kannatanu panna lamama ja tõsta ta jalad üles, katta ta soojalt ning püüda rahustada.[9][7][1]

TeadvusetusRedigeeri

Teadvusetu (näiteks raskes joobes) isik asetada stabiilsesse küliliasendisse.[9]

AbikutseRedigeeri

Hädaabinumbrile helistades jääda rahulikuks, kirjeldada olukorda, kannatanut ja võimalikult täpselt asukohta. Kõnet mitte katkestada enne selleks loa saamist.[9]

ValmisolekRedigeeri

Eduka esmaabi andmise tagab vaimne, füüsiline ja tehniline valmisolek. Esimesed kaks eeldust tagatakse õppega, viimane eeldab vajaliku varustuse olemasolu: nii peaks esmaabivarustus olema soetatud autosse, koju, tööpostile või ka matkale. Esmaabivarustus sõltubki ka vastavast kontekstist ja keskkonnast: metsatööde jaoks on teistsugune esmaabivarustus kui kontoritöölistel, tehases on teistsugused vajadused kui jahil. Tänapäeval on mitmetes asutustes ka defibrillaatorid olemas. Samuti on ametiasutustes valitud isikud töötajaskonna seast, kes saavad vajaliku koolituse ning jälgivad ohutuse tagamist.[10][11][12]

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. 1,0 1,1 1,2 "Naiskodukaitse BVÕ käsiraamat". Naiskodukaitse. Vaadatud 09.02.2021.
  2. 2,0 2,1 "Ekspert esmaabi osutamisest: inimesed võiksid olla julgemad". ERR, 08. veebruar 2021. Vaadatud 09.02.2021.
  3. 3,0 3,1 3,2 Pearn, John. "The earliest days of first aid.". PMC, 24. detsember 1994. Vaadatud 09.02.2021.
  4. "Esmaabi Eestis aastal 1830: suust suhu hingamine ja klistiir aitavad iga häda korral". Delfi, 09. juuni 2016. Vaadatud 09.02.2021.
  5. "Ajalugu". Punane Rist. Vaadatud 09.02.2021.
  6. Podmošenski, Kersti. "Samm-sammult elupäästjaks". Kaitse Kodu!, 1. jaanuar 2019. Vaadatud 09.02.2021.
  7. 7,0 7,1 "Mis on esmaabi". Õpilane ja esmaabi. Vaadatud 09.02.2021.
  8. "Esmaabi". Taskutark. Vaadatud 09.02.2021.
  9. 9,0 9,1 9,2 9,3 9,4 "Elupäästev esmaabi vigastuste korral". Haigekassa, 2010. Vaadatud 09.02.2021.
  10. "TS Laevad paigaldas parvlaevadele täisautomaatsed elustamisaparaadid". TS Laevad, 11. detsember 2019. Vaadatud 09.02.2021.
  11. "Esmaabi andmise juhend". Tallinna Tervishoiu Kõrgkool, 07. november 2017. Vaadatud 09.02.2021.
  12. "Töötervishoiu ja tööohutuse seadus". Riigiteataja, 16. juuni 1999. Vaadatud 09.02.2021.