Disambig gray.svg  See artikkel räägib teeliigist; küla kohta vaata artiklit Maantee küla

Maantee on asulatevaheline maismaatee sõidukite (sealhulgas liikurmasinate) ning jalakäijate liiklemiseks.[1]

Maantee E20 Taanis
Tugimaanteede klassi kuuluv Tartu–Jõgeva–Aravete maantee (Piibe maantee) Vaimastvere lähistel (2017)

Omandivormid, haldamine ja vastutusRedigeeri

Omandivormi järgi jaotuvad maanteed Eestis riigi-, valla- ja eramaanteedeks, sellest tulenevalt vastutab tee haldamise ning hoolduse eest ka vastav omanik – riigimaanteed Transpordiamet, vallamaanteed kohalik omavalitsusüksus ja eramaanteed eraomanik. Sealjuures on riigimaanteedel tagatud talihooldus täies ulatuses, valla- ja eramaanteel vastavalt kohaliku omavalitsuse määratud ulatusele.

Tee omanik või haldaja vastutab rajatise seisukorra eest ning on kohustatud puuduste põhjustatud kahjude korral liiklejatele kahju hüvitama.[1]

KategooriadRedigeeri

Eesti riigimaanteed on jagatud talituslikult neli liiki:

  1. Põhimaanteed
  2. Tugimaanteed
  3. Kõrvalmaanteed
  4. Rambid ja ühendusteed

Kõigile maanteedele on omistatud unikaalne teenumber. Kui kahel teel on üks ühine lõik, kuulub see lõik üldjuhul väiksemat numbrit omava tee juurde. Riigimaanteedele numbri määratlemisel on lähtutud järgmistest põhimõtetest:

  • põhimaanteed ja tugimaanteed – tee numbrid vahemikus 1 – 100
  • kõrvalmaanteed XX101 – XX999, kus XX on maakonna kood
  • rambid ja ühendusteed XX01 – XX99, kus XX on maakonna kood

Mitut maakonda läbivale kõrvalmaanteele numbri määratlemisel lähtutakse selle maakonna koodist, kust tee algab. Antud kõrvalmaantee numbris sisalduv maakonna kood jääb muutumatuks kogu maantee ulatuses.

Teenumbrid maakonniti:

  • 11xxx – Harjumaa
  • 12xxx – Hiiumaa
  • 13xxx – Ida-Virumaa
  • 14xxx – Jõgevamaa
  • 15xxx – Järvamaa
  • 16xxx – Läänemaa
  • 17xxx – Lääne-Virumaa
  • 18xxx – Põlvamaa
  • 19xxx – Pärnumaa
  • 20xxx – Raplamaa
  • 21xxx – Saaremaa
  • 22xxx – Tartumaa
  • 23xxx – Valgamaa
  • 24xxx – Viljandimaa
  • 25xxx – Võrumaa

AjaluguRedigeeri

Veel 1930ndatel oli enamik Eesti teedest katteta pinnasteed, mis tegi need vihmase ilma korral ka hobuvankritele pea läbitamatuks. Probleemi üritati lahendada vankrite standardiseerimise ja selle kaudu roobaste vähendamisega.[2] Samas oli pärast Esimest maailmasõda kasvanud veoautode kasutamine plahvatuslikult, kuna sõiduk oli sõjas oma väärtust kinnitanud – veoautodega toimunud transport ja selle tagamiseks korraldatud teehooldus näitasid, et autotransport võib konkureerida rongiveoga.[3]

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. 1,0 1,1 "Eesti Vabariigi maanteeseadus". Riigiteataja. Vaadatud 05.04.2021.
  2. Kupits, Annika. "Maanteede Valitsuse katse kaitsta teid: mudel-taluvankri lugu". Maanteemuuseum. Vaadatud 05.04.2021.
  3. Seene, Andres. "Kuidas valitseda autotransporti". Maanteemuuseum. Vaadatud 05.04.2021.