Linda Rummo

Linda Rummo (kuni 1946 Linda Kald; 5. august 1921 Vana-Vändra vald – 16. detsember 2015) oli eesti näitleja.

Elulugu

Lapsepõlv

Linda Rummo kasvas üles Pärnumaal. Tema ema oli olnud elav ja lustlik naine, suur jutustaja, lugude väljamõtleja. Emapoolne vanaisa oli linakaupmees, isapoolne vanaisa aga taluperemees ja vallavanem. Kuigi ka Linda pere elas talus, siis tüdruku isast õiget põllumeest kunagi ei saanud. Viimane oli olnud rohkem pillimees, kes armastas viiulit ja tšellot mängida, kuid kuna seadus nägi ette, et vanem poeg pärib talu, siis tuli tal siiski seda pooleldi vastu tahtmist pidama hakata. Nõnda elaski perekond kuni Linda 9-aastaseks saamiseni maal. Ühel hetkel ei suudetud end aga enam ära majandada ja talu läks pankrotti. Vara pandi oksjonile ja pere pidi kolima Vändra alevisse üürikorterisse. Seal lõpetas Linda 1942. aastal ka Vändra gümnaasiumi.

Kooliaastad

Linda Rummo huvitus nooruses kehakultuurist ning osales võimlemisõpetajate kursustel nii Eestis kui ka Saksamaal. Lisaks jäi tal aega Saksamaal ka päris palju ringi reisida (millest on juttu ka tema raamatus). Kuid Teise maailmasõja tõttu oli tema Eestisse pääsemine saanud teoks ainult läbi suurte raskuste.

Ringhäälingus töötades tutvus ta Vello Rummoga, kellega hiljem abiellus.

Tallinnas avati 1946. aastal Eesti Riiklik Teatriinstituut, kuhu nii Linda kui ka Vello õnnelikult sisse said. Linda on hiljem muljetanud, et läks teatrikooli algul eelkõige selleks, et õppida tundma diktori tööks vajalikku sõna kunstilist külge. Õppejõududest olid Linda suured autoriteedid Ants Lauter ja Albert Üksip. Vello Rummo läks 1949. aastal õppima GITIS-esse, mis tekitas ka Lindas soovi Moskvasse minna. See oli kindlasti üheks põhjuseks, miks Linda pärast kooli Moskva Riiklikku Teatriinstituuti tööle soovis saada. Teda hakkas aina enam huvitama ka teatripedagoogi amet. Moskvasse ta siiski tööle ei läinud.

Teatrikoolis käimise aastad olid noore naise jaoks huvitavad, kuid samas väga suurt pingutust nõudvad. Oli palju kõhklusi ja hirme oma võimekuse suhtes. Lisaks oli Lindal ja Vellol juba esimese kooliaasta lõpus sündinud poeg Tiit Rummo, kelle kasvatamine samuti palju aega võttis.

Draamateatri periood

Pärast kooli lõpetamist läks Rummo tööle Draamateatrisse. Esimest kümmet aastat teatris on ta nimetanud suuresti kohanemise ja õppimise aastateks. Kolleegidest sai ta hästi läbi Lisl Lindauga, keda ta väga austas. Kindlasti oli talle eeskujuks ka Ants Eskola, kes õpetas Linda sõnul teda partnerit rohkem usaldama. Tol ajal, 1950. aastate algul, lavastasid Draamateatris Andres Särev ja Ilmar Tammur, kellega Rummol olid vastakad suhted. Korduvalt tuli ette lahkhelisid, kuid samas saadi neist enamasti ikkagi üle. Linda ihkas aga endiselt veel Moskvasse, kus kõik tehtav tundus ideaalina, lisaks õppis tema abikaasa Vello Rummo endiselt seal. Oli toredaid, aga ka pingelisi aegu. Linda on eriti kritiseerinud pinnapealsust, millega vahel lavastusi tehti. Kuna talle endale oli rollianalüüs väga oluline, siis suutis ta tihti oma pidevate küsimistega proovides mõningaid teisi näitlejaid ärritada.

Draamateatris töötamise perioodil tutvus ta ka Voldemar Pansoga, kellega alanud ühine loominguline tee kujunes pikaks ja tulemuslikuks. Nende koostöö algusajast tuleks ära märkida Estonias etendunud lavastus "Minu veetlev leedi" ja Draamateatris lavastatud "Tabamata ime", mis olid mõlemad 1960. aastate esimese poole menulavastused.

Näitleja Laine Mesikäpp on meenutanud: "Publik armastas Lindat kohutavalt. Tihtipeale helistati teatrisse: kas Rummo mängib? Kui mängib, tulen vaatama."

Noorsooteatri periood

1965. aastal asutatud ja 1966. aasta veebruaris pidulikult avatud Noorsooteatri põhikoosseisuks oli Konservatooriumi lavakunstikateedri teine lend ja mõned Draamateatrist üle tulnud mõttekaaslased. Nende seas ka Linda Rummo. 1966. aastal kirjutas Linda ajakirjas Noorus avaldatud artiklis "Mõttekaaslusest" muu hulgas ka järgmist: "Sageli öeldakse: "Hea näitleja on see, kes on lavastaja käes nagu vaha." Mina ei ole hea näitleja – mina olen sageli lavastajaga opositsioonis olnud. Mitte lihtsalt opositsioonis olemise pärast, vaid seepärast, et minu tõde on enamasti jonnakas ja ta pole mitte alati samal platvormil lavastaja tõega."/.../.

See vastas suuresti ka tõele. Lindal oli alati oma arvamus, mida ta ka agaralt väljendas. Seetõttu nõudis temaga töötamine lavastajatelt tihti palju aega. Kui enamasti saadi lahkarvamused siiski lahendatud, siis erandina võib välja tuua Panso lavale toodud "Ehitusmeister Solness", kus näitleja ja lavastaja jäidki lõpuni eri arvamusele. Linda Rummo selles lavastuses kaasa ei teinudki.

Noorsooteatris töötamise perioodi võib nimetada Voldemar Panso käe all töötamise perioodiks. Linda Rummo kirkamate rollidena kuuluvad sinna Ophelia ja Stella Campbell.

Panso on Linda Rummo kohta kirjutanud: "Ta kasvas orgaaniliselt, arenes seaduspäraselt ja hakkas õitsema nii, nagu lilled ikka õitsema hakkavad. On õisi, mis puhkevad hellitava soojuse, kunstliku valguse või suhkurdatud vee abil. On õisi, mis puhkevad troopikapäikese kuumuses ja troopikaõhu niiskuses. Rummo talent lõi õitsele ilma hellitava lisatoimeta, ilma triiphoone klaaskatuseta ja ka ilma troopikakuumuseta. Teda on toitnud ja toidab süvenemine, nõudlikkus, põhjalikkus ja loominguline ausus."

"Hamlet"

1966. aasta septembris esietendus Voldemar Panso lavastatud "Hamlet". Nimiosas astus üles Ants Eskola, Linda Rummo mängis Opheliat. Rummo sõnul olnud see ainuke roll, millest loobumist olevat ta Pansolt taotlenud. Ophelia ei huvitanud algul Rummot, kuid tal õnnestus sellele siiski isikupärane rollilahendus leida. Lavastaja tõlgenduses oli huvitavaks nüansiks aga see, et Rummo Ophelia polnud plikake, vaid paljus juba välja kujunenud, avara mõistuse ja targa südamega neiu – täiesti Hamleti vääriline. Nagu leedu teatriteadlane Mark Petuchauskas on ütelnud, oli see väga hamletlik Ophelia.

"Armas luiskaja"

Algul mängisid L. Rummo ja A. Eskola J. Kilty "Armast luiskajat" hoopiski televisioonis. Kui nad aga palusid Voldemar Pansol 1966. aastal see lugu lavale seada, siis olnud Panso kõigepealt vastu. Kartvat, et kukub läbi, ei ole huvitav. Lõpuks, kui lavastus Kadrioru lossis välja tuli, saatis seda aga suur edu ja kiitvad arvustused. Toonane teatriteaduse tudeng Kadi Vanaveski kirjutas: "Shaw' ja Campbelli lugu Noorsooteatris – see on mõistuslikkuse tragöödia, liiga sügava mõistmise ja epohhi vastuolude ning kahe suure isiksuse sisemiste vastuolude tragöödia." /.../ "Rummo Stellas on sügavat sisemist rahu, ta on terviklikum ja siiram kui maailmakuulus korrespondent."/.../ Lavastus "Armas luiskaja" eeldab tugevat intellekti ja suure andega näitlejaid, kunstnikke, kes suudavad olla kaks tundi laval hetkegi valetamata."/.../ Tükiga käidi ka palju reisimas – Riias, Leningradis, Moskvas, Helsingis, isegi Murmanskis.

Linda on tagantjärele öelnud, et Stella Campbelli peab ta enda mängitud lemmikrolliks.

"Ehitusmeister Solness"

Seda on nimetatud üheks eesti teatri dramaatilisemaks lavastamislooks. Panso sai "Solnessi" tegemise ajal infarkti, Rummo jättis Aline rolli sinnapaika ja lahkus teatrist. Ebakõlad Panso ja Rummo vahel ilmusid juba esimeste proovide ajal, sest lavastaja ja näitleja tõlgendasid Aline tegelaskuju erinevalt. Panso soovis Aline teksti kärpida, Linda ei olnud sellega nõus. Kui siis pärast Panso pikka haiguspausi lavastus uuesti käsile võeti ja valmis tehti, mängis Aline osa juba Silvia Laidla.

Aastad 1973–1976

Pärast "Solnessi" krahhi lahkus Linda Rummo Noorsooteatrist. Läks Tartusse lapselapsi hoidma. Linda poeg ja minia õppisid Tartus ning vanaemast oli lapsehoidjana väga palju abi.

Linda Rummo on meenutanud: "Tartus üritasin veel teatris ja isegi võimlemas käia. Aga väsisin ära. Üks laps oli vankris ja teine käekõrval. Majapidamise võtsin enda peale. Mõtled, las õpivad."

Siiski käis Linda laupäeviti-pühapäeviti veel Tallinnas Draamateatris "Armast luiskajat" mängimas. Kui nooremal põlvkonnal eksamid lõppesid, siis andis vanaema Linda lapselapsed jälle nende õigete vanemate hoolde ja suundus seejärel ise närviravile. Ta oli paar päeva haigla klubis ja seejärel mõnda aega endise kooliõe juures maal. Sai kosutusravi. Arst kirjutas diagnoosiks – asteeniline seisund ehk närviväsimus. Varsti Linda siiski kosus ja ei läinudki palju aega, kui ta juba Endla teatrisse tööle läks. Pärnusse kolisid nad koos abikaasa Vello Rummoga, kes samuti Endlas töötas.

Endla teater ja Pärnu

1970. aastate teisel poolel ja 1980. aastate alguses töötas Linda Rummo Endlas. Lisaks näitlemisele tegi ta ka lavastuste "Pisuhänd", "Suvitajad" ja "Tantsuõpetaja" näitejuhi tööd.

Rummo pensionipõlv möödus Pärnus ja Pedassaarel perekonna maakodus.

Töökohti

Linda Rummo töötas aastatel 1942–1946 võimlemisõpetajana ja 1946–1949 Eesti Raadios diktorina. 1950. aastal lõpetas Eesti NSV Riikliku Teatriinstituudi. Aastatel 1950–1965 töötas ta näitlejana Draamateatris, 1965–1975 Eesti NSV Riiklikus Noorsooteatris ja 1976–1982 Endla teatris, viimases oli ka näitejuht.

Alates 1950. aastast oli Linda Rummo Eesti Teatriliidu liige.

Koostöö Adolf Šapiroga

Linda Rummo mängis kahes Adolf Šapiro lavastuses: A. Tšehhovi "Kirsiaed" ja E. Albee "Kes kardab Virginia Woolfi?".

„

Klassikaliseks on muutunud René Claire lause: "Mu film on valmis, jääb üle vaid filmida." Mulle tundub, et Linda Rummo võiks ütelda: "Mu osa on valmis, jääb üle vaid mängida."

“

Šapiro, Adolf Elust ja lavaelust, 1996, lk 276

"Kirsiaed"

"Kirsiaed" esietendus 1971. aasta detsembris Noorsooteatris. Ühes intervjuus ütles Šapiro, et Tšehhovit ja seda näidendit tõukas teda Tallinnas lavastama mulje Voldemar Panso "Armsast luiskajast" Kadrioru lossis. Et pärast "Luiskajat" hakkas ta Ranevskajana nägema Linda Rummot.

"Kirsiaed" valmis väga rasketes tingimustes. Aega oli vähe ja proove tehti õhtuti. Kuna aga Noorsooteatri majas harjutas sel ajal ka puhkpilliorkester, siis oli igasugune keskendumine peaaegu et võimatu. Siiski kogus see lavastus hiljem hulgaliselt kiitvaid arvustusi. Koguni poeetiliselt on kirjutatud "Kirsiaia" lavakujundusest. Teatriteadlane Lea Tormis nimetab seda Mart Kitajevi tööd veel praegugi kõige mõjuvamaks lavakujunduseks, mida ta näinud on. Selle lavastusega tähistati Linda Rummo 50. sünnipäeva.

Hilisemates meenutustes on Linda Rummo Ranevskaja rolli puhul rõhutatud daamilikku elegantsi ja olukorrast üleolekut. Seda, et ta oli "suursugune ja kaunis". Omaaegne kriitika rõhutas rohkem tema karakteri võluvat vastuolulisust.

Kriitik Valdeko Tobro kirjeldas Rummo osatäitmist järgmiselt: "Ranevskajast kui Tšehhovi igavese inimese sümbolist loob Linda Rummo sügavalt naiseliku ja tervelt meelelise lavakuju, kes on veetlev oma nõrkustes ja tugev oma kirgedes. Sellega saavutatakse eluvõõra karakteri täielik elulisus."

"Kes kardab Virginia Woolfi?"

Nagu "Luiskaja" 1960. aastatel, oli Albee "Kes kardab Virginia Woolfi?" 1970. aastatel üks eesti psühholoogilise teatri silmapaistvamaid sündmusi. Kokku mängiti neid kahte suurepärast lavastust 14 aastat ja mõlemas neis tegi ühe peategelasena kaasa ka Linda Rummo.

Reet Neimar kirjutas: "Illusioonides elamise ja enesepetmiste draama, mis näitas, et tõele näkkuvaatamise hetk saabub varem või hiljem, ja üritas meid veenda, et selge reaalsustaju on inimesele vajalikum kui mis tahes elumängud ja lohutavad pettekujutelmad – isegi eraelulise tasandi loona, abielu tragifarsina oli see Albee tekst kunagi Nõukogude riigis tõrjutud. Meie Teatrite Valitsus sai Moskvalt esitusloa, kuid Riial seda luba ei olnud, sellega ongi seletatav Riia Noorsooteatri peanäitejuhi A. Šapiro tulek Pärnusse; L. Rummo juubelil antud lubadus ("Kui tahad, siis tulen. Otsi ainult tükk!") veel pealekauba. Rummo oli vahepeal lavalt juba lahkunud, nõnda oli Martha tema elus raske, kuid suurejooneline comeback."

Linda on ise Martha rolli kohta ütelnud, et tüüdata see ei saanud, sest sel olid suured inimlikud varud.

Heliplaate

• Betti Alver. Valik luulet
• Anna Haava luules ja laulus
• Armas Luiskaja (J. Kilty)
• Lydia Koidula (1843–1886)
• Juhan Liiv. Valik luulet
• Lilli Promet. Valik proosat ja luulet.
• Aleksandr Puškin. Jevgeni Onegin
• Mart Raud. Valik luulet.

Linda Rummo lavarollid

Draamateater

1950

• V. Lacis, Kaluri poeg. Liidia. Lavastaja A. Särev
• A. Simukov, Varblaste mäed. Miila. E. Tinn.
• M. Veetamm, Kalevipoeg ja sarviklased. Kolmas piiga. F. Veike nukulavastus.
• A. H. Tammsaare – A. Särev, Pankrot. Tiina. A. Särev.

1951

• A. Jakobson, Öö ja päva piiril. Alma Kristjanson. A. Rebane
• Lope de Vega, Tantsuõpetaja. Florela. A. Särev.
• A. H. Tammsaare – A. Särev, Vargamäe. Liisi. A. Särev.

1952

• Liia Geraskina, Küpsustunnistus. Viktoria Žarkova. H. Laur.
• W. Shakespeare, Nagu teile meeldib. Celia. P. Põldroos
• P. Maljarevski, Ei sinu ega minu, vaid meie. Aljonuška. I. Tammur.
• A. Simukov, Tütarlapsed-kaunitarid. Maša Rakitina. K. Süvalep.

1953

• Carlo Goldini, Osav teenijanna. Clarice. A. Särev.
• Maria Baratašvili, Ritsikas. Marine Peradze. A. Särev.
• A. Jakobson, Kaitseingel Nebraskast. Katriin. I. Tammur.
• Pierre Beaumarchais, Figaro pulm. Suzanne. Ossip Abdulov, Boriss Dokutovitš.

1954

• P. Maljarevski V. Minko, Nimesid nimetamata. Poeema. A. Särev.
• A. Kitzberg, Libahunt. Mari. A. Särev.
• E. Vilde – V. Ruus, Mahtra sõda. Juliette Marchand. I. Tammur.

1955

• O. Luts – A.Särev, Tagahoovis. Tatjana Nikolajevna. A. Särev.
• V. Rozov, Õnn kaasa! Maša Poljakova.

1956

• L. Kahas, Pähklimägi. Aita Tari. V. Panso.
• J. Smuul, Atlandi ookean. Junga Anni. V. Panso.

1957

• H. Raudsepp, Põrunud aru õnnistus. Roosi. A. Särev.
• B. Shaw, Südamemurdumise maja. Ellie Dunn. V. Panso. (Jäi mängimata)
• V. Majakovski, Saun. Madam Mezaljanssova. I. Tammur.
• V. Višnevski, Optimistlik tragöödia. (Episood.) I. Tammur.

1958

• A. H. Tammsaare – A. Särev, Vargamäe. Liisi. A. Särev.
• E. Rannet, Kadunud poeg. Annika. I. Tammur.
• F. Schiller, Don Carlos. Elisabeth. L. Kalmet.
• B. Brecht, Härra Punttila ja tema sulane Matti. Eva. V. Panso.
• M. Gorki, Jegor Bulõtšov. Varvara. L. Kalmet.

1959

• A. Liives, Sinine rakett. Anna. I. Tammur.
• A. H. Tammsaare – A. Särev, Vargamäe vanad ja nored. Tiina. A. Särev.
• O. Stukalov, Kaardimajake. Niina. A. Särev.
• Tshao jüi, Taifuun. Lu Sõ-Fõng. A. Särev.

1960

• A. Liives, Tundmatu naise portree. Karin Luulik. A. Kruusement.
• E. Rannet, Salakütid. Meela. I. Tammur.
• O. Luts – A.Särev, Suvi. Teele. A. Särev, näitejuht A. Kruusement.

1961

• O. Luts – A. Särev, Tootsi pulm. Teele. A. Särev. A. Kruusement.
• Vladislav Blažek, Kolmas soov. Veera. G. Kilgas.
• M. Raud, Suveöö ilmsi. Mari Maripuu. A. Särev.

1962

• H. Ibsen, Peer Gynt. Solveig. I. Tammur.
• E. Alt, Pime mees. Daam, kes otsib endale õnne. B. Drui.
• A. Liives, Millest vaikis prohvet. Potivari naine. I. Tammur.

1963

• E. Rannet, Haned. Silli Tulp, tibutalitaja. I. Tammur.

Estonia

• F. Loewe, Minu veetlev leedi. Eliza Doolittle. V. Panso.

Draamateater

1964

• I. Pau, Elukooli õppemaks. Bara. E. Abel.
• D. Pavlova – V. Tokareva, Südametunnistus. Nataša. I. Tammur.
• J. Smuul, Kihnu Jõnn. Mathilde. V. Panso.

1965

• E. Vilde, Tabamata ime. Eeva Marland. V. Panso.

Noorsooteater

• Aleksandr Andrejev, Otsustage meie üle, inimesed. Ženja ema. J. Saul,R. Olmaru.
• J. Verne – P. Kohout, 80 päevaga ümber maailma. Lesk Auda. V. Panso.

1966

• W. Shakespeare, Hamlet. Ophelia. V. Panso.
• J. Kilty, Armas luiskaja. Näitlejatar ja Stella Campbell. V. Panso.

1967

• A. Puškin, Jevgeni Onegin. Esitavad Linda Rummo ja Heino Mandri. V. Panso.

1968

• J. Smuul, Pingviinide elu ehk enne kui saabuvad rebased. Day. V. Panso.

1969

• H. Ibsen, Metspart. Proua Sorby. V. Panso.
• Zdzislaw Skowronski, Õnneseen. Vanaema, endine näitlejanna. V. Panso.

1971

• A. Tšehhov, Kirsiaed. Ljubov Andrejevna Ranevskaja. A. Šapiro.

1972

• M. Mikiver, Inimeste maal (K. Vala ja A. De Saint-Exupery järgi). Kaastegevad Linda Rummo või Anne Tuuling; Silvia Laidla, Heino Mandri ning Lauri Nebel.

1973

• Ü. Tuulik, Igavene meri (luule- ja muusikakava J. Kaplinski, J. Krossi, G. Suitsu, R. Frosti, T. Heyerdahli, A. Sanga ja J. Sanga ning P.-E. Rummo loomingust). Esitavad Linda Rummo ja Heino Mandri. M. Mikiver.

Endla

1976

• T. Williams, Iguaani öö. Maxine Faulk. I. Normet.

1977

• R. Blaumanis, Rätsepad Sillamatsil. Pindaku naine. V. Rummo.
• E. Albee, Kes kardab Virginia Woolfi? Martha. A. Šapiro.

1978

• Alla Sokolova, Farjatjevi fantaasiad. Tädi. V. Rummo.

1979

• S. Aljošin, Kui suudaksid uskuda. Maria Nikolajevna Malõševa. V. Rummo.
• M. Jotuni, Kuldvasikas. Katariina Ahlroos. Taisto-Bertil Orsmaa.

1980

• M. Gorki, Vassa Železnova. V. Rummo.

1981

• E. Albee, Kõik on läbi. Armuke. V. Rummo.

Filmirollid

• "Näitleja Joller", 1960, Eesti Telefilm

Telelavastused

• "Armas luiskaja", 1964
• "Lord Byroni armastuskiri", 1972
• "Polüglott", 1974

Tunnustus

• 1964 – Eesti NSV teeneline kunstnik
• 1968 – Eesti NSV rahvakunstnik
• 1997 – Johann Voldemar Jannseni nimeline auhind
• 2002 – Valgetähe IV klassi teenetemärk
• 2002 – Eesti Rahvuskultuuri Fondi elutöö tänuauhind

Kirjandus

• "Linda Rummo elust ja lavaelust", 1996. Koostanud Lilian Vellerand
• Nõukogude Naine 10, 1958 (A. Särev)
• ENSV Teatrid 4/5, 1959 (P. Põldroos)
• Meie sõbrad, meie tuttavad II (1970)
• Teatrimärkmik 1971/72 (A. Šapiro)
• Voldemar Panso. Portreed minus ja minu ümber. (1975)
• Sirp ja Vasar 31. juuli 1981 (Maris Balbat)
• Lilian Vellerand. Tundelised teatriportreed (1984)
• Teater. Muusika. Kino. 2/1988 (mälestused)
• Teater. Muusika. Kino 7/1991 (intervjuu)
• Pärnu Postimees 24. detsember 1993 (intervjuu)
• Pärnu Postimees 3. august 1996 (Ilona Veike)
• Teater. Muusika. Kino 9/1996 (K. Vanaveski)