Vikipeedia

Kasutaja:Mariina/Natsionaalsotsialismiaegse Saksamaa koonduslaagrite süsteem

< Kasutaja:Mariina

Tekkelugu muuda

Oświęcimi linna sõjaväegarnison muudeti koonduslaagriks 1940. aastal. Laagrisse suunduv raudtee võimaldas vange kõikjalt Euroopast kohale vedada. Peagi saadeti sinna esimesed rongitäied vange,peamiselt Poola vastupanuvõitlejaid.[1]

Koonduslaager on vahistatud isikute ajutine kompaktne kinnipidamiskoht, mille eesmärk on suure hulga isikute (eriti sõjaliste vastaste) massiline isoleerimine ja/või hävitamine juhul, kui neid ei ole võimalik mahutada tavapärastesse vangilaagritesse.

Koonduslaagrid leiutati Suurbritannias 19. ja 20. sajandi vahetusel. Esimesena kasutati neid Buuri sõja ajal.

Teistes riikides olid 20. sajandil veel eriliigilised interneeritute laagrid ja eraldi sõjavangide laagrid.

Koonduslaagreid kasutati võimuvõitluse vahendina Stalini aegsel Nõukogude Venemaal, hiljem reorganiseeriti need siseministeeriumile allunud kinnipidamisasutusteks, osa ka suleti. Koonduslaagrid jagunesid NSV Liidus ja Saksamaal põhiliselt kaheks: töölaagriteks ja hävituslaagriteks[küsitav] ( surmalaagrid ehk hävituslaagrid).

Saksamaa koonduslaagrite süsteem muuda

  Pikemalt artiklis [[Natsionaalsotsialismiaegse Saksamaa koonduslaagrite süsteem]]
  Pikemalt artiklis Saksamaa vägede poolt okupeeritud alade koonduslaagrite süsteem

Natsionaalsotsialismiaegse Saksamaa erinevatel eesmärkidel rajatud laagrite kohta kasutatakse vahel kõigi kohta nimetust koonduslaager. Tegelikkuses koosnes laagrite süsteem erinevat liiki laagritest. Nii oli tollal ametlikult tegu ka nn kasvatus -ja/või töölaagritega. Kuni 1940. aastani oli koonduslaagreid, mille ametlik lühend KZ, 20 ringis.

Natsionaalsotialistliku Saksamaa laagritesüsteem sai arvatavasti alguse üksikutest natsionaalsotsilistliku SA poolt käibele võetud laagritest, nagu Dachau, Oranienburgi ja Esterwegeni laager, kuhu paigutati esmalt natsionaalsotsialistliku režiimi poliitilisi vastaseid, režiimikriitilisi haritlasi, kommuniste aga ka nn isiklikke vaenlasi (näiteks Berghofi pottsepp jpt.)

Arvatakse, et vangilaagritesüsteemi rajamisel oli eeskujuks Lenini rajatud vanglavõrgustik Venemaal. [2]

Natsionaalsotialistliku Saksamaa laagritesüsteem jagatakse tinglikult kolme perioodi:

  • I periood - 1933 kuni 1936;
  • II periood - 1936 kuni 1942;
  • III periood - 1942 kuni 1944 ja 1945 -nii kuidas liitlaseväed ja Nõukogude väed hakkasid laagreid "üle võtma".

Laagrite loend (osaline) muuda

  Pikemalt artiklis Natsionaalsotsialistliku Saksamaa koonduslaagrite loend
  Pikemalt artiklis Natsionaalsotsialistliku Saksamaa okupeeritud alade koonduslaagrite loend

...

(de)

  Pikemalt artiklis Poola Teises maailmasõjas#Koonduslaagrid

Koonduslaagrid Eestis Saksa okupatsiooni ajal muuda

21. juunil 1943 andis Reichsführer-SS Heinrich Himmler korralduse luua sõjalis-tööstuslikeks vajadusteks laagrid Eestis ja Riias ning transportida sinna juute Ostlandi getodest.

Pealaagrid (KZ-Stammlager) muuda

Saksa okupatsiooni ajal moodustati 1943. aastal Allgemeine SSile alluv KZ Vaivara Vaivara piirkonnas, mile ülem SS-Hauptsturmführer oli Hans Aumeier}. Vaivara ühes harulaagritega allus SSi Majanduse ja Halduse Peaametile.

Pealaagrile Vaivaras allusid välilaagrid kogu Eestis. Vaivaral oli kaks laagrit: üks Vaivara raudteejaama lähedal, teine viie kilomeetri kaugusel raudteejaamast, bensiinivabriku lähedal.)

Ajaloolaste Toomas Hiio ja Meelis Maripuu andmetel toodi 1943. aasta sügisel Eestisse umbes 10 000 juuti Kaunase ja Vilniuse getodest, osadel andmetel ka Riiast ja Bystritzast Transilvaaniast. Juudid koondati Vaivara koonduslaagrisse, kust nad saadeti edasi harulaagritesse (mis toimisid nn töölaagritena).

Vaivara koonduslaagrite võrgustik koosnes järgmistest laagritest: Auvere, Aseri, Ilinurme, Ereda, Goldfields (Kohtlas), Hungerburg (Narva-Jõesuu), Vaivara (nii raudteejaama kui utmisvabriku juures olevad laagrid), Viivikonna, Jõhvi, Lagedi (kaks transpordi-vahelaagrit), Narva, Sonda, Soski, Putki, Kunda, Kuremäe, Kiviõli, Klooga (harulaagrid Laokülas ja Paldiskis), Kukruse, Petseri ja Kudupe (Põhja-Lätis). Kiviõli laager kuulus teadaolevalt suuremate hulka.

[3]

Välilaagrid ehk filiaalid (KZ-Außenlager) muuda

 
Mälestusmärk holokausti ohviritele Klooga koonduslaagri kunagises asukohas.

Töö- ja kasvatuslaager - Arbeits- und Erziehungslager muuda

1942. aasta suvel moodustati Eesti Julgeolekupolitsei ja SD ja selle alluvuses neli suurt töö- ja kasvatuslaagrit, mis toimisid kõrvuti 14 vangimajaga maakonnakeskustes.

  Pikemalt artiklis Saksa okupatsiooni aegsed kinnipidamisasutused Eestis

Loend ei ole täielik.

Viited muuda

  1. Karl Huser, Reinhard Otto. Das Stammlager 326… S. 18.
  1. ↑ Jürgen Tamme, Auschwitzi muuseum paelub endiselt külastajaid, 7. jaanuar 2013, veebiversioon (vaadatud 10. oktoobril 2017)
  2. ↑ Heiki Suurkask, Auschwitz – koht, kus inimesi põletati ahjus, 27.01.2005, Eesti Päevaleht, veebiversioon (vaadatud 10. oktoobril 2017)
  3. ↑ Pekka Erelt, Koonduslaagri elu fotodes, Eesti Ekspress, 24. jaanuar 2008, veebiversioon (vaadatud 10. oktoobril 2017)
  4. ↑ Anlage zu § 1 Verzeichnis der Konzentrationslager und ihrer Außenkommandos gemäß § 42 Abs. 2 BEG
  5. ↑ Quelle und weiterführende Hinweise. Siehe auch die Sechste Verordnung zur Durchführung des Bundesentschädigungsgesetzes (6. DV-BEG)
  6. ↑ Mustlaste likvideerimine Tõrvas
  7. ↑ Haakristi haardes.Tallinn 1979, lk 84

Buchenwaldi koonduslaager (saksa keeles Konzentrationslager Buchenwald; lüh KZ Bu) oli üks suuremaid koonduslaagreid (töölaager) Saksamaa riigi territooriumil Weimari lähedal Ettersbergis.

Natsionaalsotsialistliku Saksamaa koonduslaager "Schutzhaftlager" Teise maailmasõja eel ja ajal aastail 1937–1945.

NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi laager aastail 1945–1950.

Tänapäeval tegutseb muuseumina.

Natsionaalsotsialistliku Saksamaa vangilaagrite süsteemis muuda

Buchenwaldi koonduslaager rajati vangide poolt 1937. aastal.

Buchenwaldi koonduslaagris leidsid aset sõjavangide massihukkamised ja vangid surid ka inimkatsete käigus.

Vangid muuda

Buchenwaldi laagri vangid olid juulist 1937 kuni aprillini 1945 peamiselt "töölaagris". Esmalt majutati siia valdavalt poltsei, SA ja SS-i poolt Schutzhaft 'i "kaitse alla" võetud nn väikekurjategijad, kes olid eraldatud rohelise kolmnurgaga. Järgmistena natsionaaltsotsilistliku režiimi poliitilised vastased, ja nn "asotsiaalid", nagu juudid, Jehoova tunnistajad ja homoseksuaalid. Teise maailmasõja ajal lisandusid vangid teistest riikidest.

Buchenwaldi koonduslaagris oli tegutsemisaja jooksul kokku ligi 250000 vangi. Koonduslaagris surnud vange oli rohkem kui 56000[1], nende hulgas 15 000 NSV Liidu vabariikide elanikke, 7000 poolakat, 6000 ungarlast, 3000 prantslast ja ligi 5000 kokku 26 erinevast rahvusest inimest.[1] Surnud juutidest vange oli kokku ligi 11800[2] Ka rumeenlasi hoiti siin. Vangide hulgas oli poliitiliste vaadete tõttu tagakiusatute (eelkõige kommunistid ja sotsiaaldemokraadid) arv kõrge, kuid ka religioossetel kaalutlustel vangistatute, nagu Jehoova tunnistajad jt aga ka homoseksuaalsuse alusel vangistatud. Käesolevaks ajaks on nimeliselt identifitseeritud 36 000 ohvrit[3].

Buchenwaldi koonduslaagri meesvangid töötasid kohalikes relvavabrikutes.

Registreeritud meesvangide kohta on saadaval ka ametlik statitika.[4]

Aasta KZ Bu regitreeritud surmajuhtumid (meesvangid)
vastu võetud surnud vabastatud / "üle viidud" aasta keskmine vangide arv läbilõikes laagriseis aasta lõpul
1937 2912 48 303 2200 2561
1938 20122 771 10884 7420 11028
1939 9553 1235 7539 8390 11807
1940 2525 1772 5120 8290 7440
1941 5890 1522 3897 7730 7911
1942 14111 2898 9607 8784 9517
1943 42177 3516 10859 20414 37319
1944 97867 8644 63494 58334 63048
31. märts 1945 43823 13056 13379 82322 80436
Kokku 238980 33462

Naisvangid muuda

Buchenwaldi koonduslaagri naisvangide arvuks oli 200–1000. 1941. aastal tuli esmalt Ravensbrücki koonduslaagrist kahekümnest poliitilisest naisvangist ja kahest SS-vangivalvurist koosnev rühm sinna bordelli. Edasi toodi naisvange siia aastatel 1944 ja 1945 teistest koonduslaagritest, nagu Auschwitz, Ravensbrücki ja Bergen-Belseni koonduslaagrist. Enamik neist olid juudid ja nad paigutati ühte barakkidest, mida juhatas SS Blockführerin Franziska Hoengesberg. (6. veebruar 1900).

28 Frauenaußenlagern hoiti vangistuses ligi 27000 naist, neist 335 surid. Ligi 8000 Buchenwaldi mitte registreeritud nõukogude sõjavangi lasti maha ja 1100 inimest poodi krematooriumis. Neile lisanduvad veel teistel põhjustel surnud vangid.

Vangid valdkonniti (osaline) muuda

Kirjanikud ja ajakirjanikud

... Mall:DEref

Sunnilisa muuda

SS-laste meelelahutuseks oli koonduslaagrites tavaks, et vangid pidid rahva- või marsilaule laulma. Buchenwaldi koonduslaagris oli igapäevase rivistuse ajal selliseks SS-laste poolt armastatud lauluks "Steht ein Dörflein mitten im Walde" Arno Holzi luuletuse "So einer war auch er" baasil).

Schutzhaftlager-Führer Arthur Rödl nõudnud 1938. aasta lõpul, et vangid kirjutaksid ühe laagrilaulu. Lühikese aja jooksul kirjutasid ja viisistasid austerlastest vangid Fritz Löhner-Beda ja Hermann Leopoldi "Buchenwaldlied".

Liitlasväed saabusid koonduslaagrisse 1945. aastal.

 
Buchenwald liitlaste tulekul 24. aprill 1945

Komandandid ja personal muuda

Koonduslaagri esimene komandant oli Karl Otto Koch, tema juhtis koonduslaagrit 1937 kuni 1941. aastani. Tema abikaasat Ilse Kochi (Margarete Ilse Köhler; 22. september 1906 – 1. september 1967) tunti erilise julmuse poolest vangide suhtes, kutsuti teda "Buchenwaldi nõiaks" (Die Hexe von Buchenwald).

NSV Liidu vangilaagrina muuda

NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaat paigutas laagrisse aastail 1945–1950 saksa vange.

Muuseumina muuda

Tänapäeval tegutseb kunagise laagri alal muuseum püsiekspositsiooniga.

 
Koonduslaagri vangid vabastamise ajal (6. aprill 1945)
 
Buchenwaldi koonduslaagri värav (2006)

Viited muuda

  1. ↑ 1,0 1,1 Viitamistõrge: Vigane <ref>-silt. Viide nimega Overesch on ilma tekstita.
  2. ↑ 1945 – Nach der Befreiung. Stiftung Gedenkstätten Buchenwald und Mittelbau-Dora. Abgerufen am 5. Dezember 2013.
  3. ↑ Mitteilung: Volkhard Knigge, Direktor der Stiftung Gedenkstätten Buchenwald und Mittelbau Dora am 24. April 2010.
  4. ↑ Harry Stein, Gedenkstätte Buchenwald: Konzentrationslager Buchenwald 1937–1945, Begleitband zur ständigen historischen Ausstellung, Wallstein 1999, 9. väljaanne 2014. ISBN 978-3-89244-222-6, lk 253.

Välislingid muuda

Auschwitzi koonduslaager muuda 

(saksa keeles Konzentrationslager Auschwitz) oli natsionaalsotsialismiaegse Saksamaa suurim ja tuntuim Teise maailmasõja aegne koonduslaager Lõuna-Poolas, mis töötas aastail 1940–1945 ja NKVD laagrina 1945–1947.

Auschwitzi koonduslaager on muudetud muuseumiks Auschwitz-Birkenau Memorial and Museum ja kantud UNESCO maailmapärandi nimekirja.[1]

Asend muuda

Koonduslaager asus Lõuna-Poolas. Nime sai see lähedalasuva väikelinna Oświęcimi (saksa keeles Auschwitz) järgi. Oświęcim asub umbes 50 km kaugusel Krakówist ja 286 km kaugusel Varssavist.

Natsionaalsotsialistliku Saksamaa vägede sissetungi järel Poolasse 1939. aasta septembris liidendati Oświęcim Saksamaaga ja nimetati ümber Auschwitziks.[viide?]

Auschwitzi koonduslaager muudeti 1947. aastal muuseumiks Auschwitz-Birkenau Memorial and Museum ja on aastast 1979 kantud UNESCO maailmapärandi nimekirja.[2]

KL Auschwitzi Außenlagers muuda

Välilaagreid valvasid SS Totenkopfverbände, välilaagrid mis teada:[3]

# Välilaagri nimetus Asukoht Tegevus Vangide arv Üürija/Tellija
laagriharud elusloomafarmides
1. Harmense (linnufarm) Harmęże detsember 1941 - jaanuar 1945 ligi 150 vangi KL-i eesmärkidel
2. Budy ('majandamisõu 'Wirtschaftshof) Brzeszcze aprill 1942 - jaanuar 1945 700-800 vangi koonduslaagri tarbeks
3. Babitz (Wirtschaftshof) Babice Oświęcimi lähedal märts 1943 - jaanuar 1945 340 vangi koonduslaagri tarbeks
4. Birkenau (majandusala) Brzezinka Oświęcimi lähedal 1943 - jaanuar 1945 200 vangi koonduslaagri tarbeks
5. Rajsko (aiand) Rajsko, Oświęcim juuni 1944 - jaanuar 1945 ligi 300 naisvangi koonduslaagri ja SS-i uuringute tarbeks
6. Plawy (majandusala) Pławy detsember 1944 - jaanaur 1945 ligi 200 vangi koonduslaagri tarbeks
Laagriharud tööstusettevõtetes
7. Golleschau Goleszów juuli 1942 - jaanuar 1945 ligi 1000 vangi Ostdeutsche Baustoffwerke GmbH
8. Jawischowitz Jawiszowice august 1942 - jaanuar 1945 rohkem kui 2500 vangi Reichswerke Hermann Göring
9. Chelmek (välikomando Aussenkommando) Chełmek oktoober 1942 - detsember 1942 ligi 150 vangi Ota Schlesische Schuhwerke ("Bata Shoes")
10. Monowitzi koonduslaager [4] Monowice Oświęcimi lähedal oktoober 1942 - jaanuar 1945 10223 vangi kolmes IG Farben üksuses alates 17. jaanuar 1945.[5] IG Farben tööstus
11. Eintrachthütte Świętochłowice mai 1943 - jaanuar 1945 1374 vangi Berghütte
12. Neu-Dachs Jaworzno juuni 1943 - jaanuar 1945 rohkem kui 3500 vangi Energieversorgung Oberschlesien Aktiengesellschaft (EVO)
13. Fürstengrube Wesoła Mysłowice lähedal september 1943 - jaanuar 1945 700-1200 vangi IG Farben
14. Janinagrube (Gute Hoffnung) Libiąż [6] september 1943 - jaanuar 1945 877 vangi tööstus IG Farben
15. Lagischa Łagisza, praegu Będzin september 1943 - september 1944 ligi 1000 vangi Energie-Versorgung Oberschlesien AG
16. Günthergrube Lędziny veebruar 1944 - jaanuar 1945 300-600 vangi IG Farben
17. Gleiwitz I Gliwice märts 1944 - jaanuar 1945 ligi 1300 vangi Reichsbahnausbesserungswerk
18. Laurahütte Siemianowice Śląskie märts/aprill 1944 - jaanuar 1945 1000 prisoners Rhinemetall Borsig AG
19. Blechhammer Sławięcice Blachownia Śląska lähedal aprill 1944 - jaanuar 1945 609 prisoners O/S Hydrierwerke AG
20. Bobrek Bobreki koonduslaager Oświęcimi lähedal mai 1944 - jaanuar 1945 ligi 50-213 vangi ja ligi 50 naisvangi Siemens-Schuckert
21. Gleiwitz II Gliwice mai 1944 - jaanauar 1945 rohkem kui 1000 vangi Deutsche Gasrusswerke
22. Sosnowitz II Sosnowiec [7] mai 1944 - jaanuar 1945 ligi 900 vangi Ost Maschinenbau GmbH (Berghüte)
23. Gleiwitz III Gliwice juuli 1944 - jaanuar 1945 450-600 vangi Zieleniewski - Maschinen und Waggonbau GmbH - Krakau
24. Hindenburg Zabrze august 1944 - jaanuar 1945 ligi 400-500 naisvangi ja ligi 70 vangi Vereinigte Oberschlesische Hüttenwerke AG (Oberhütten)
25. Trzebinia Trzebionka Trzebinia lähedal august 1944 - jaanuar 1945 600-800 vangi Erdölrafinerie Trzebinia GmbH
26. Tschechowitz (Bombensucherkommando) Czechowice-Dziedzice august 1944 - september 1944 ligi 100 vangi Reichsbahn
27. Althammer Stara Kuźnia Halemby lähistel, nüüd Ruda Śląska september 1944 - jaanuar 1945 ligi 500 vangi
28. Bismarckhütte Chorzów september 1944 - jaanuar 1945 ligi 200 vangi Berghütte
29. Charlottengrube Rydułtowy september 1944 - jaanuar 1945 ligi 1000 vangi Reichswerke Hermann Göring
30. Neustadt Prudnik september 1944 - jaanuar 1945 ligi 400 naisvangi Schlesische Feinweberei AG
31. Tschechowitz-Vacuum Czechowice-Dziedzice september 1944 - jaanuar 1945 ligi 600 vangi
32. Hubertushütte Łagiewniki, praegu Bytom detsember 1944 - jaanuar 1945 200 vangi Berghütte-Königs ja Birmarckhütte AG
33. Freudenthal Bruntal 1944 - jaanaur 1945 ligi 300 naisvangi Emmerich Machold
34. Lichtewerden Světlá (praegu Czech Republic) november 1944 - jaanuar 1945 ligi 300 naisvangi G.A. Buhl und Sohn
Sub-camps with various functions
35. Sosnitz Sośnica Gliwice lähedal juuli 1940 - august 1940 ligi 30 vangi koonduslaagri tarbeks
36. Porombka (SS-Hütte) Międzybrodzie Bialskie okt/november 1940 - jaanuar 1945 ligi 50 vangi ja ligi 10 naisvangi SS- i tarbeks
37. Altdorf Stara Wieś Pszczyna lähedal oktoober 1942 - 1943 ligi 20 vangi Oberforestamt Pless
38. Radostowitz Radostowice Pszczyna lähedal 1942 - 1943 ligi 20 vangi Oberforestamt Pless
39. Kobier (väliüksus) Kobiór 1942 - september 1943 ligi 150 vangi Oberforestamt Pless
40. Brünn Brno oktoober 1943 - aprill 1945 250-150 vangi SSi tarbeks
41. Sosnowitz (I) Sosnowiec august 1943 - veebruar 1944 ligi 100 vangi
42. Gleiwitz IV Gliwice juuni 1944 - jaanuar 1945 ligi 500 vangi SS i tarbeks
43. Kattowitz (erikomando) Katowice jaanuar 1944 - jaanuar 1945 10 vangi Gestapo
44. Bauzug (2 SS) Karlsruhe, Stuttgart september 1944 - oktoober 1944 ligi 500 vangi elasid rongis SS-WVHA

Laagri meditsiinipersonal muuda

Auschwitzil olid oma meditsiinikorpused, neid juhtis Eduard Wirths, ja sinna kuulusid erineva taustaga arstid ja meditsiinipersonal SS-ist.

Barakkide kontori arst (Office of the Garrison Physician)

SS-Sturmbannführer dr Eduard Wirths
SS-Obersturmführer dr Franz von Bodmann

Meditsiinilis-adminsitratiivne sektsioonMedical administration section

SS-Sturmbannführer dr Eduard Krebsbach (ajutine asetäitja - teenis siin vähem kui kaks kuud)

Meditisiiniline personal
ohvitserid

SS-Hauptsturmführer dr Josef Mengele
SS-Hauptsturmführer dr Alfred Trzebinski
SS-Obersturmführer dr Franz Lucas
SS-Untersturmführer dr Hans Wilhelm König

Tsiviilidest meditsiinipersonal (Civilian medical personnel)

Dr Carl Clauberg (tsiviilarst)
SS-Untersturmführer dr Walter Goebel (dr Claubergi assistent)

Meditsiiniteenistuse töötajad (Medical service staff)

SS-Oberscharführer Josef Klehr (Senior medical staff NCO)
SS-Unterscharführer Adolf Theuer (sanitar)

Barakkide hambaarsti kontor (Office of the Garrison Dentist)

SS-Sturmbannführer dr Raimond Ehrenberger

Personali hambaarst (Staff Dentists)

SS-Obersturmführer dr Willi Schatz

Hambaarstide abiteensitus (Dental service staff)

SS-Untersturmführer Josef Simon (hambatehnik)

Laagri farmatseudid (Camp Pharmacists)

SS-Sturmbannführer dr Victor Capesius

Apteegi personal (Pharmacy staff)

SS-Obersturmführer Gerhard Guber (farmatseudi abiline)

Laagri veterinaarid (Camp Veterinarians)

SS-Sturmbannführer dr Ludwig Boehne
SS-Hauptsturmführer Armand Langermann

Auschwitzi Hügieeniinstituut (Auschwitz Hygiene Institute)

SS-Untersturmführer dr Hans Münch (hügieenidirektori asetäitja)

Mõnede allikate kohaselt kohaselt töötas siin ka Herta Oberheuser.

Koonduslaagri viimane peaarst oli Victor Capesius, kelle Saksa kohus mõistis pärast sõda 9 aastaks vangi.

Arstidest kõige tuntum oli Josef Mengele (16. märts 1911 Günzburg – 7. veebruar 1979 Bertioga, Brasiilia), kes sai tuntuks oma meditsiiniliste eksperimentidega.

Natsionaalsotsialismiaegse Saksamaa kliinilised uuringud muuda

Dr Mengele kaksikute-uuringud

Josef Mengele oli laagriarst, kelle hüüdnimeks oli "Surmaingel".(Leutheusser 2003:159.)[8]

Mengele poolt läbi viidud kaksikute eksperimentideks välja valitud kaksikuid peeti Birkenau laagri F barakis 14.

Dr Mengele kaksikute eksperimente oli mitmesuguseid, nii näiteks sundis ta kaksikõdesid sugulisse vahekorda meessoost kaksikupaariga.(Leutheusser 2003:162.) Ühel ööl aga, nii tunnistas üks arstidest vande all, oodanud neliteist kibedasti nutvat mustlasest kaksikut operatsioonisaali kõrval töötoas. Dr Mengele seadnud sõnakestki lausumata nende tarbeks valmis ühekuubikulise ja viiekuubilikuse süstla ja neisse ühest karbist evipaali ning teisest kloroformi. Peale uinutite veeni manustamist, kui tütarlapsed olid uinunud, palpeerinud ta kloroformisüsti tarbeks vasaku südamekoja ja manustanud 10 kuubikut kloroformi ja nii tapnud ta tol ööl neliteist kaksikut järjest.(Leutheusser 2003:162.)

Ta armastas eksperimenteerida identsete kaksikutega, näiteks nakatas ta neist ühe surmavasse haigusse ja kui see suri, siis tappis ka teise, et sooritada võrdlev lahkamine. Samuti uuris ta kääbuseid ning nakatas vange näiteks gangreeni, et selle mõju uurida.<ref name="sMWpH" />

Dr Claubergi keemilise sundsteriliseerimise uuringud

Mitmel pool koonduslaagrites kasutati dr Horst Schumanni meetodit röntgenikiirte sundsteriliseerimise näol. Auschwitzi koonduslaagris aga praktiseerinud professor Carl Claubergi 1943. aastaks välja töötatud nn Claubergi-meetodit 1944. aasta talvel. Meetod oli salajane, kuid teada on, et see koosnes mitmest etapist, milledest I. etapp seisnes väljavalitud naisvangide fertiilsuse kinnitamiseks kontrastaine Lipidoli (koostises ka oleum papaveris seminis - "jodeeritud mooniõli") ja Jodipini (Merck (Darmstadt) süstimises (mõlemad ained tol ajal meditsiinis kontrastainetena tavakasutuses). II etapp, mis viidi läbi mõne päeva pärast, süsteaine oli mõeldud munajuhade 'ummistamiseks'. Arstid hakkasid seda emakasisest kemikaalidega steriliseerimist naisvangidel rakendama ilma narkoosita.

Clauberg töötas naisvangide haiglakompleksi sektori BIa barakis 30 1942. aastal. Järgmise aasta aprillis lisas Höss veel ka pealaagri 10. bloki Claubergi käsutusalase. 150 kuni 400 juuditari hoiti kahes ruumis teisel korrusel.

  1. ↑ Heiki Suurkask, Auschwitz – koht, kus inimesi põletati ahjus, 27.01.2005, Eesti Päevaleht, veebiversioon (vaadatud 10. oktoobril 2017)
  2. ↑ Heiki Suurkask, Auschwitz – koht, kus inimesi põletati ahjus, 27.01.2005, Eesti Päevaleht, veebiversioon (vaadatud 10. oktoobril 2017)
  3. ↑ J Mayer (20. veebruar 2011). "Subcamps from KL Auschwitz". Der Ort des Terrors - Geschichte der nationalsozialistischen Konzentrationslager. Band 5. Axis History. Vaadatud 17. juulil 2014.
  4. ↑ John F. Ptak (September 23, 2008), Distinguishing Oświęcim (town), Auschwitz I, II, & III, and the Buna Werke. From the “Pamphlet Collection” of the Library of Congress.
  5. ↑ Museum webpage (2015). "Podobozy KL Auschwitz. Historia (Subcamps of KL Auschwitz. History)". Państwowe Muzeum Auschwitz-Birkenau. Vaadatud 22. mail 2015.
  6. ↑ Artur Hojan & Cameron Munro (2017), Camp: Janinagrube / Gute Hoffnung; Obieżowa Colony, Libiąż.
  7. ↑ Prof. Stuart Stein: "Affidavit of Dieter Wisliceny", from Nazi Conspiracy and Aggression, Volume VIII. USGPO, Washington, 1946, pages 606–619. Note: SS-Hauptsturmführer Dieter Wisliceny in his testimony given before the International Military Tribunal at Nurnberg, 3 January 1946, erroneously identifies the Auschwitz concentration camp complex as the concentration area Sosnowitz (which was one of its dozens of subcamps).
  8. ↑ Ulrike Leutheusser, "Hitler ja naised", Huma kirjastus 2003.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Kasutaja:Mariina/Natsionaalsotsialismiaegse_Saksamaa_koonduslaagrite_süsteem&oldid=5413251"