Herman (Aav)
Artiklis ei ole piisavalt viiteid. |
Herman (kodanikunimega Herman Aav; 2. september 1878 Hellamaa – 14. jaanuar 1961 Kuopio) oli eesti õigeusu vaimulik, aastatel 1925–1960 Soome Õigeusu Kiriku peapiiskop.
Piiskop Herman oli ka vaimulik helilooja, kunstnik, kirjanik ja kolumnist. Oma kirjutisi avaldas ta nii sünninime kui ka pseudonüümi H. Lumilill all.
Päritolu ja haridus
muuda
Herman Aav sündis Muhu saarel Hellamaa õigeusu koguduse kösterkooliõpetaja Vassili Aava ja õmbleja Maria Aava (sündinud Ellik) esimese lapsena. Hiljem sündisid veel tütar ja teine poeg. Hermani õde suri umbes aastaselt; noorem vend läks tööle Siberisse, kust Eestisse tagasi ei pöördunudki.
Alustanud varakult ettevalmistusi õpinguteks Riia vaimulikus koolis, praktiseeris ta lapsena vene keelt Kuressaares kohaliku vene rahvusest diakoni peres. Ta õppis Hellamaa õigeusu kihelkonnakoolis ja Kuressaare linnakoolis. Riia vaimulikus koolis õppis ta aastatel 1889–1894. Tema enda mälestuste kohaselt olid seal tema lemmikaineteks joonistamine ja muusikaõpetus.
Aastatel 1894–1900 jätkas Herman õpinguid Riia Vaimulikus Seminaris, mille lõpetamise järel suunati tööle kösterkooliõpetajana Haapsalu õigeusu kogudusse. Töö kõrvalt harrastas ta seal maalimist ning kaalus isegi elukutse vahetamist ja Peterburi Kunstiakadeemiasse astumist.
Vaimulikuna Eestis
muuda21. septembril 1904 pühitses Riia ja Miitavi peapiiskop Agafangel Herman Aava preestriks. Tema esimeseks töökohaks preestrina sai Lelle õigeusu kogudus. Hiljem teenis isa Herman aastatel 1907–1911 Vändra koguduse ja 1911–1923 Mustjala koguduse preestrina.
Herman Aav oli täiskarsklane ja edendas karskusliikumist ka nendes kogudustes, kus ta töötas. Mustjalas oli ta ajutiselt sunnitud täitma ka koorijuhi kohuseid, sest mõlemad sealsed koorijuhid mobiliseeriti Vene armeesse.
1917. aastal oli ta Saare praostkonna delegaat Eesti- ja Liivimaa õigeusu koguduste täiskogul. Samal aastal valiti ta ühtlasi Saare praostiks ja jäi sellele ametikohale 1919. aastani.
Kaotanud esimese maailmasõja ajal Saksa sõjaväele oma hobused ja piimakarja, pidi ta leidma preestriameti kõrvalt lisateenistust perekonna elatamiseks. Aastal 1919 töötas ta kolm kuud ajalehe Saarte Kaja abitoimetajana, alates 1920. aastast teenis leiba Saare maavalitsuse ametniku ja Kuressaare rahvakooli õpetajana.
1921. aastal ta lesestus ja pidi edaspidi kandma üksi hoolt oma kuue lapse eest.
Valimine Soome piiskopkonna abipiiskopiks
muudaPärast eaka ülempreestri Mikael Kasanski surma 1921. aastal polnud Soome piiskopkonnas ühtegi soomlasest preestrit, kes oleks vastanud piiskopi ametiks vajalikele kanoonilistele nõuetele. Abipiiskopi pühitsemine oli aga soomlaste meelest vajalik, sest tollane Soome piiskopkonna juht, piiskop Serafim, oli vastu soomlaste püüdlustele eralduda Vene Õigeusu Kirikust, ei osanud ise soome keelt ega toetanud ka soome keele kasutamist kiriku liturgilise ja ametikeelena.
Nii asusid soomlased abipiiskopi kandidaati otsima Eestist ja kevadtalvel pakkus Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku Sinod välja isa Herman Aava kandidatuuri. Juunis 1922 viibis ta tutvumisvisiidil Soomes, kus nii kiriku kui ka valitsuse esindajad temaga rahule jäid. Ainult piiskop Serafim keeldus temaga kohtumast. Sarnaselt Serafimiga oli Herman Aava puuduseks soome keele oskamatus, kuid eesti ja soome keele sarnasuse tõttu peeti teda võimeliseks soome keelt kiiresti omandama.
17. juunil 1922 Sortavalas toimunud kirikukogul valiti isa Herman häältega 38:17 abipiiskopiks – tema vastu hääletasid peamiselt vene rahvusest vaimulikud. Kuna piiskop Serafim teatas, et keeldub piiskop Hermani kandidatuuri ametisse kinnitamiseks esitamast, valiti selleks eraldi toimkond kõrge positsiooniga vaimulikest. Hermani ametisse kinnitamine lükkus aga edasi, sest Moskva ja kogu Venemaa patriarh Tihhon viibis koduarestis ega saanud vajalikku nõusolekut anda.
Sügisel 1922 külastas isa Herman uuesti Soomet, kohtudes sel korral ka piiskop Serafimi ja Soome haridusministri Yrjö Loimarantaga.
Valmistamaks ette tema piiskopiametisse astumist Soomes, otsustas Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku Sinod nimetada ta 9. novembril 1922 Saaremaa abipiiskopiks ja Soome valitsus andis talle 1923. aasta alguses kiirendatud korras kodakondsuse. Talle anti aega kaks aastat soome keele omandamiseks ja keeleoskuse tõendamiseks.
Piiskopina Soomes
muudaSoome Õigeusu Kiriku esindajana oli abipiiskop Herman kaasatud Soome kirikule Konstantinoopoli patriarhaadilt kirikliku iseseisvuse ehk autokefaalia taotlemise protsessi aastatel 1922–1923.
Juulis 1923 osales Herman Aav Soome kiriku esindajana läbirääkimistel Konstantinoopoli patriarhaadi keskuses İstanbulis, kus selgus, et autokefaalia ehk täieliku iseseisvuse asemel on patriarh nõus Soome piiskopkonnale andma ainult autonoomia, st sisuliselt sama staatuse, mille Soome piiskopkond oli 1921. aastal saanud ka Moskva patriarhaadilt. Vaatamata sellele võeti pakkumine 6. juulil 1923 siiski vastu.
7. juulil 1923 korraldas Konstantinoopoli patriarhaadi Püha Sinod (piiskoppide kogu) piiskop Hermani vormilise valimise piiskopi ametikohale ja samal päeval nimetas patriarh Meletios IV ta Karjala piiskopiks. Ametisse pühitseti ta 8. juulil. Pühitsemise toimetas patriarh isiklikult koos üheksa metropoliidiga.
Alaliselt saabus piiskop Herman Soome septembris 1923 ja 13.–15. novembrini Sortavalas toimunud erakorralist kirikukogu, mis ratifitseeris kõik patriarhi otsused, juhatas juba tema. Pärast piiskop Serafimi ametist vabastamist keelenõuete mittetäitmise tõttu 29. detsembril 1923 jäi Herman ainsaks tegevpiiskopiks Soome Õigeusu Kirikus ja asus seda faktiliselt juhtima.
13. juunil 1925 esitati ta Sortavalas toimunud korralisel kirikukogul ainsaks kandidaadiks peapiiskopi ametikohale – tema poolt hääletas 30 kirikukogu hääleõiguslikust liikmest 28. Sama aasta 16. juulil viidi peapiiskopi residents Viiburist üle Sortavalasse; Viiburi piiskopi ametikoht jäigi aga kandidaatide puudumise tõttu vakantseks kuni 1935. aastani. Soome president kinnitas Hermani peapiiskopi ametisse sama aasta 15. augustil ja Konstantinoopoli patriarh Basileios III kinnitas ta ametisse 8. veebruaril 1926. Tema tiitliks sai Karjala ja kogu Soome peapiiskop.
Piiskopi lapsed jäid esialgu kooliteed jätkama Eestisse, esimesena kolis 1927. aastal tema juurde 6-aastane tütar Lucia.
Peapiiskop Herman arendas tihedat koostööd Eesti Apostlik-Õigeusu Kirikuga – nii toimusid mitmed vastastikused kirikujuhtide visiidid, aastatel 1937 ja 1938 peeti aga Eesti, Läti ja Soome õigeusu kirikute ühiseid piiskopikonverentse. Soome kirikus korraldati korjandusi Eesti vaimulikukandidaatide ettevalmistamiseks Tartu Ülikooli usuteaduskonnas.
Soome keeles on välja antud vähemalt kaheksa piiskop Hermani tekstide kogu, mis sisaldavad nii jutlusi kui ka muid kirjutisi.
Kirikutüli Moskva patriarhaadiga
muudaPiiskop Hermani ametiaja üheks peamiseks väljakutseks kujunes pärast Teist maailmasõda puhkenud konflikt Nõukogude Liidus oma positsioonid taastanud Vene Õigeusu Kirikuga.
Moskva patriarhaadi esindajad väitsid alates sügisest 1945, et Konstantinoopoli patriarh oli Soome kiriku oma jurisdiktsiooni alla võtnud ajutiselt ja kuna nüüd oli Vene Õigeusu Kiriku tagakiusamine lõppenud ning ühendus Moskvaga taas võimalik, ei ole enam põhjust, miks Soome kirik ei võiks oma kunagise emakiriku rüppe tagasi pöörduda. 29. septembril 1945 toimunud visiidi ajal taastas Leningradi metropoliit Grigori, Soome kirikult selleks luba küsimata, sõja ajal Heinävesi valda ümberasunud Valamo kloostri palve- ja armulauaühenduse Vene Õigeusu Kirikuga ja klooster siirdus Moskva alluvusse. Ka üksikuid kogudusi siirdus Moskva patriarhaadi jurisdiktsiooni alla, kuid kogu kiriku jaoks siduvaid otsuseid jurisdiktsiooni muutmisest keeldusid piiskop Herman ja kiriku juhtkond vaatamata Nõukogude Liidu ja Soome valitsuse survele vastu võtmast.
Kaksteist aastat kestnud konflikt lahenes 1957. aastal, kui Nikita Hruštšovi kirikuvastase poliitika tulemusel uuesti tagakiusamise alla sattunud Vene Õigeusu Kirik taandus oma nõudmistest. 7. mail 1957 toimunud visiidi ajal teatas Moskva patriarhaadi välissuhete osakonna juhataja metropoliit Nikolai, et Moskva unustab oma senised kanoonilised erimeelsused Soome kirikuga ega nõua enam viimase tagasipöördumist Moskva jurisdiktsiooni alla. Samuti loovutas Moskva patriarhaat Valamo ja Konevitsa kloostrid taas Soome Õigeusu Kiriku juhtimise alla.
Vastutasuks nõustusid Soome kirikuvõimud lubama kloostrites vana kalendri kasutamist ning tunnistama Soome Õigeusu Kirikust sõltumatute koguduste, mis seni olid kuulunud Konstantinoopoli patriarhaadi Lääne-Euroopa vene koguduste eksarhaati, üleminekut Moskva jurisdiktsiooni alla. Mõnes allikas on seda kompromissi ekslikult käsitletud nii, nagu oleks piiskop Herman viinud kogu Soome kiriku tagasi Moskva patriarhi jurisdiktsiooni alla.
Viimased eluaastad
muuda1955. aastal pühitseti vananevale Hermanile abipiiskopiks munkpreester Paavali. Augustis 1960 vabastati peapiiskop Herman tema enda palvel ametist ja abipiiskop Paavalist sai tema ametijärglane.
14. jaanuaril 1961 suri piiskop Herman oma kodus Kuopios. Tema matusetalitus toimus Kuopio õigeusu katedraalis sama aasta 17. jaanuaril.
Tunnustus
muuda- 1927 – Püha Piiskop Platoni ordeni I järk[1]
- 1928 – Soome Valge Roosi Rüütliordu suurrist
- 1936 – Läti Kolme Tähe ordeni II klass
- 1939 – Eesti Punase Risti I klassi teenetemärk[2]
Looming
muudaHerman Aava sulest on ilmunud artikleid, hardusjutte, jutlusi ja karjasekirju, mis sisalduvad järgmistes kogumikes:
Isiklikku
muuda1904. aastal abiellus ta oma lapsepõlvesõbranna, Rinsi õigeusu koguduse preestri Aleksander Bobkovski tütre Ljubov Bobkovskajaga. Abikaasa suri 1921. aastal sünnitusel. Kokku sündis neil kuus last:[3]
- Herman juunior (31. august 1905–1978) – töötas hiljem keemikuna
- Sokrates (18. mai 1907–1965) – omandas juristi elukutse
- Tamara (19. aprill 1909–2002) – abiellus kirikutegelase Mikael Kasankoga (sündinud Kasanski)
- Ariadne (4. märts 1911–1991) – abiellus Sortavala kaubanduskooli direktori Eino Kivineniga
- Jüri (ka Yrjö; 10. veebruar 1915–1974[küsitav]) – töötas bibliograafina, paljastati 1963. aastal NSV Liidu spioonina
- Lucia (14. märts 1921– 27. august 1998)
Viited
muuda- ↑ Vaimulike andmebaas
- ↑ "Teenetemärkide kavalerid". Originaali arhiivikoopia seisuga 25. detsember 2018. Vaadatud 26. aprillil 2019.
- ↑ Rahvusarhiivi Ajalooarhiiv, f 1655, n 3, s 283, l 103. Tunnistus, 31.05.1923.
Allikad
muuda- Koukkunen, Heikki. Tuiskua ja tyventä : Suomen ortodoksinen kirkko 1918–1978. Heinävesi : Valamon luostari, 1982.
- Purmonen, Veikko. Arkkipiispa Hermanin elämä : Ortodoksisen kirkon vaiheita Virossa ja Suomessa. Pieksämäki : Ortodoksisten Pappien Liitto, 1986.
- Setälä, U. V. J. Kansallisen ortodoksisen kirkkokunnan perustamiskysymys Suomen politiikassa 1917–1925. Helsinki, 1966.