Theodor Morell

Theodor Gilbert Morell (ka Theo Morell; 22. juuli 1886 Trais (tänapäeval Münzenberg) – 26. mai 1948 Tegernsee) oli saksa arst, Adolf Hitleri ihuarst 1937. aastast kuni 1945. aasta aprillini.

Theodor Morell

Morellide suguvõsa põlvnes Prantsusmaalt Saksamaale põgenenud hugenottidest. Theodor Morelli vanaisa ja isa olid kooliõpetajad ning õpetaja sai ka Theodori vanemast vennast Adolf Morellist. Theodor Morell lõpetas 1905. aastal õpetajate seminari ja töötas seejärel ühe aasta õpetajana. Edasi aga omandas ta vahelejäänud gümnaasiumihariduse ja astus 1907. aastal Giesseni Ülikooli arstiteaduskonda, kust läks pärast esimest semestrit üle Heidelbergi Ülikooli. 1910. aasta kevadsemestril õppis Morell Pariisis Pasteuri Instituudis. 1912. aasta mais lõpetas Theodor Morell Müncheni Ülikooli, töötas aasta assistendina Bad Kreuzbachis ja promoveeriti augustis 1913 meditsiinidoktoriks. Seejärel töötas ta kuni 1914. aastani laevaarstina ja avas erapraksise Hessenis Dietzenbachis. 1915. aastal mobiliseeriti ta pataljoniarstina läänerindele. 1918. aasta algul tunnistati ta kroonilise neeruhaiguse tõttu sõjaväeteenistuskõlbmatuks ja demobiliseeriti.

Esimese maailmasõja järel avas Theodor Morell Berliinis elektroteraapia ja põiehaiguste erapraksise. 1919. aasta augustis abiellus ta Johanna Mölleriga. Naise kaasavara eest sisustas Morell oma kabineti uusimate meditsiiniseadmetega. 1920. aastatel sai temast üks Berliini tuntumaid moearste. Ohleri kohaselt oli dr Morell tegev naha- ja suguhaiguste eriarstina. 1933. aastal asus tema arstipraksis Berlin-Charlottenburggis Bayreuther Strassel. Tema äril hakkas väga hästi minema ja peagi kolis ta Kurfürstendammi.(Ohler, 35:2017) Siinsed praksiseruumid olid varustatud kõrgsagedusröntgeni, diatermia, neljakambrivanni ja kiiritusmasinatega.(Ohler, 36:2017) Kaasaegsete pajatuste kohaselt spetsialiseerus see egotsentriline ja põrguliku kavalusega mittejuut olematute haiguste ravile ja temast sai pioneer vitamiinide alal. Neid süstis ta klientidele verre lisades meestele näiteks testosterooni ja naistele karumustikaekstrakti.(Ohler, 36:2017)

Fotograaf Heinrich Hoffmann, kelle Müncheni fotostuudios tutvusid 1929. aastal ka Eva Braun, kes tol ajal töötas Hoffmanni assistendina, ja Hitler, tutvustas 1936. aasta mais Morelli Hitlerile. Morell jättis Hitlerile hea mulje ja 1937. aastal usaldas ta oma tervise täielikult doktor Morelli kätte.

Natsionaalsotsialistlikku Saksa Töölisparteisse astus doktor Morell juba 1933. aastal.(Ohler, 36:2017) Seda tegi ta pragmaatilistel, mitte maailmavaatelistel kaalutlustel. Tumeda näojume tõttu hakkasid levima kuulujutud, et Morell on juut, ja tema patsientuur vähenes. Partei liikmeks astumine aga tegi sellistele kuuldustele lõpu. Morell sai hästi läbi Albert Speeriga. Tema patsientide hulka kuulusid ka Alfred Krupp, August Thyssen, SS-i juht Heinrich Himmler, Hermann Göring, Joseph Goebbels ja Joachim von Ribbentrop ("patsient X").(Ohler, 152:2017) Hea maine oli doktor Morellil ka välismaa riigitegelaste ja diplomaatide hulgas, nii ravis Morell ka Benito Mussolinit – tema koodnimi oli "patsient D".

1936. aasta kevadel helistas Morellile Hitleri adjutant Julius Schaub. Morellil tuli ravida NSDAP ametliku fotograafi Heinrich Hoffmanni (12. september 1885 – 15. detsember 1957) gonorröast tingitud neerupõletikku.(Ohler, 36:2017)

Tagasi Münchenis, korraldasid Hoffmannid Bogenhauseni linnaosa peenes villas õhtusöögi, millest võtsid osa Adolf Hitler, Morell jmt. Hitler tänas Morelli sõbra terveksravimise eest.

Morell ja vitamiinid

 Pikemalt artiklis Theodor Morell#Vitamiinide tootmine

Morell hakkas tootma ja üle Euroopa turustama preparaati nimega Vitamultin.(Ohler, 98:2017) Hamburgi firmal, mille osanik Morell oli 50%, lasi ta toota nn Nobel-Vitamultini Vitamultin-F. Nobel-Vitamultin oli pakitud kuldselt sädelevasse paberisse templiga SF Sonderfertigung Führer (füüreri eritoode) ja see oli mõeldud ainult füürerile. Nobel-Vitamultini koostis pole uurijatele teada, autori arvates sisaldas see purustatud kibuvitsa, kuivatatud sidruni, pärmiekstrakti, lõssi ja rafineeritud suhkrut.

Templiga SRK - Sonderanfertigung Reichskanzlei (Riigikantselei eritoode) varustatud Vitamultin oli pakendatud hõbedasse paberisse ja oli mõeldud Wehrmachti juhtide ja tähtsate staabitöötajate jaoks.

Tänu paljudele korraldatud "Vitamultini kampaaniatele" tellis Saksa Töörinne (DAF) neid preparaate tohututes kogustes, kord 260 miljonit ja teine kord 390 miljonit tükki, ühtekokku võttis Saksa Töörinne üle miljardi vitamiinitableti.(Ohler, 98:2017)

SS tellis mitusada miljonit ja selle tarbeks tähistati tooted sildiga SS Vitamultin.(Ohler, 99:2017)

Hamma

Hitleri isikliku ettehoolduse tõttu sai Morell preemiaks (müügihind 120 000 riigimarka) Böömimaal Olmützis juutidest omanikelt 'röövitud' (Riikliku Salapolitsei poolt sundmääruse korras võõrandatud) Tšehhoslovakkia suurima toiduõlitootja Heikorni.(Ohler, 133:2017) Morell kujundas selle oma firma Hamma tootmisüksuseks ümber. Siin valmistas üle 1000 töötaja mooniõli, sinepit, puhastusvahendeid ja täitõrjepuudrit Russla. Tootmise põhiosa moodustasid aga vitamiini- ja hormoonpreparaadid.(Ohler, 134:2017)

Morelli maksatoode ampullides kandis nime Leber Hamma, seda katsetati tõenäoliselt füüreri peakorteris. Turundati seda Reichis ja Wehrmachtis. Autori arvates garanteeris vahend autoimmuunse allakäigu selle tarvitajate organismides.(Ohler, 138:2017)

Vinnõtsja linna tapamaja

Selle tapamaja rajas vahetult enne sõda Ameerika firma. Kogu Ukraina tapatööd viidi läbi siin, kus protsessid olid automatiseeritud, kaasa arvatud vere ammutamine.

Vinnõtsja linna tapamaja asus kaheksa kilomeetrit Libahundi peakorterist lõuna pool.

Morell edastas eesti juurtega Natsi-Saksamaa peaideoloogile ja okupeeritud alade riigiministrile Alfred Rosenbergile palve tapamaja jäätmete endale saamiseks.(Ohler, 134:2017) Tapamaja jäätmete all oli silmas peetud kõikide Vinnõtsjas tapetud loomade näärmeid, nagu kilpnääre, eesnääre, Cowperi nääre ja elundeid nagu munasari, sapipõis, süda ja kopsud ningluid.(Ohler, 134:2017)

Võimeka ja tagasihoidliku ärimehena kasutas Morell füüreri peakorteri kommunikatsioonivahendeid ja logistilisi võimalusi, liigutamaks sadu veokeid ja riigiraudtee vaguneid läbi Ida-Euroopa, mille sisuks tonnide viisi kokkuriisutud seamagusid, kõhunäärmeid ja ajuripatseid, seljaajusid, veise-, sea- ja lambamaksasid.(Ohler, 135:2017)

Tüüpilist Moreli-vagunilaadungit iseloomustatakse nii: see sisaldas seitsekümmend vaati soolatud maksa, tuhat kakskümmend kuus seamagu, kuuskümmend kilogrammi munasarju ja kakssada kilogrammi pullimune, koguväärtuses 20 000 riigimarka. (Ohler, 137:2017)

Ohler kirjutab, et Morell ei olnud rahul Lääne-Ukrainaga, teda huvitasid Musta mere äärsed stepid ja Krimm. Sinna plaanis ta, et osaleda tugeva Saksa majanduse arendamisel, istutada suurelt ravimtaimi.(Ohler, 135:2017)

Morelli huvitas ka Harkiv, selle endokrinoloogia instituut ja ta palus luba see ära osta – instituut "kanti talle üle".(Ohler, 136:2017)

Riias ostis ta firma Farmacija, mis oli varustatud oopiumilabori ja laotagavaraga: "Farmacija ladudes on 400 000 riigimarga väärtuses toormorfiini ja 200 000 riigimarga väärtuses oopiumit."

Adolf Hitler (patsient A)

 Pikemalt artiklis Adolf Hitler#Isiklikku#Haiguslugu

1943. aastal halvenes Hitleri tervis tunduvalt. Ta oli sõltuvuses doktor Morellist, kes kirjutas talle välja palju erinevaid ravimeid.

Juba Hoffmannide korraldatud õhtusöögil mainis Hitler oma aastatepikkust võitlust mao- ja seedehäiretega ning Morell pakkus talle ravikuuri.(Ohler, 37:2017) Juba mõned päevad hiljem pidas füürer Morelliga privaatseid jutuajamisi.

Hitleril oli jalgadel sügelev ekseem, mille tõttu olid jalad pidevalt sidemeis ja ta ei saanud saapaid kanda.

Morell diagnoosis Hitleril ebanormaalse bakterifloora (Ohler, 38:2017) ja soovitas Mutaflori. Hitler nimetas Morelli oma ihuarstiks.(Ohler, 38:2017)

Ebanormaalse mikrofloora vastu soovitas Morell patsient A-le preparaati Mutaflor. Mutaflori töötas välja arst ja bakterioloog Alfred Nißle (30. detsember 1874 – 25. november 1965) – preparaat sisaldas teatud elusaid baktereid kapslitesse pakendatuna. Need bakterid saadi algselt 1917. aastal ühe alamohvitseri soolest, kes elas üle Balkani sõjad ilma soolestiku häireteta.(Ohler, 38:2017)

Kui riigipeal oli vaja töötada ja ta nõudis kohe oma hädadele leevendust, oli ihuarst käepärast ning tegi talle süste: 20% glükoosilahuse, vitamiini-, kaltsiumi- või joodisüsti.(Ohler, 38:2017)

Kuigi füürerit ei kimbutanud vitamiinipuudus, olevat ta manustanud nii mõnegi Nobel-Vitamultini pakikese päevas.(Ohler, 98:2017)

1941. aasta suve ja 1944. aasta sügise vahelise aja veetis Hitler Masuuria metsadesse rajatud peakorteris Hundikoopas. 1941. aasta augustis Hitler haigestus, tal oli palavik, kõhulahtisus, külmavärinad ja tugevad valud jäsemetes – võimalik düsenteeriahoog.(Ohler, 119:2017) Hitler nõudis oma ihuarstilt silmapilkset vaevadest vabanemist.(Ohler, 120:2017) Morell olevat seganud kokku Vitamultini ja kaltsiumi lahuse kombineerituna steroidiga Glyconorm (loomne südamelihasest pressitud mahl, neerupealise koorest ja kõhunäärmest koosnev hormoonpreparaat. Seekordne süstimine ei kulgenud tõrgeteta, süstlanõel läks süstimise ajal katki ja valu vastu manustas Morell Hitlerile 20 tilka Dolantin i (opioid, mille toime meenutab morfiini oma).(Ohler, 121:2017)

Hitleri päevaplaani kuulusid süstimised juba täiesti valatult, kui vaja ja süstida sõitvas rongis ei tohtivat, siis peatati seks ajaks füüreri erarong. Nn füürerisegusse oli lisandunud selleks ajaks juba üle kaheksakümne erineva hormoonpreparaadi, steroidi ja ravimi.(Ohler, 122:2017)

"Pat. A" kartoteegi kaardi paremasse alumisse veerandisse lisandus 1943. aasta teises kvartalis uus aine, mitmeid kordi allajoonitud Eukodal.(Ohler, 141:2017)

Selle ajavahemikuga seostatakse ka Hitleri monoloogide (Hitleri lauakõnelused) võimule tulekut – tundidepikkused monoloogid kestsid varaste hommikutundideni, nii näiteks olevat füürer olnud D-Day ehk Normandia dessantoperatsiooni päeval ääretult kõikuvas meeleolus ja röökinud juba kell 9 hommikul "On see siis nüüd kallaletung või mitte?" – kella 12-ks rindeoluorra aruteluks, pärast "x"-i süsti, oli füürer rõõmuolekus ja pidas monoloogi elevantidest.(Ohler, 156:2017) Mitmed autorid seostavad seda tüüpilise uimastite tarvitamisest tuleneva mölapidamatusega.(Ohler, 156:2017)

Arstimihuvilisele Hitlerile manustatuna, ülevaate leiab siit Hitlers medikamenter

• Homoseran – emakast erituvas veres leiduv hormooni- ja antikehade rikas toidulisand;
• Orchikrin – depressiooni vastu;
• Prostakrinum – seemnepõiekestest ja noorte pullide eesnäärmest toodetud preparaat;
• Testoviron – suguhormoon libiido ja vitaalsuse taastamiseks;
• Tonophosphan – Hoechsti vabrikus toodetud ainevahetuse stimulant. (Ohler, 121:2017)

Pärast Adolf Hitlerile 20. juulil 1944 sooritatud atentaati kasutas doktor Morell "patsient A" kompleksravis ka puudrit – Penicillin-Hamma oli puuder, mille töötas välja Morelli farmaatsiaimpeeriumi peakeemik Kurt Mulli. Morell ravis selle peaaegu olematu antibiootilise toimega puudriga Hitleri parema käe haavu.(Neumann ja Eberle, 82:2013). Hitleri penitsilliini päritolu on seatud kahtluse alla, kuna tol ajal oli penitsilliin Ameerika Ühendriikides alles "katsetusjärgus" – määratud oli nii, et vaenlaste poolele ei tohiks penitsilliiniteadmisi ega penitsilliini ennast kättesaadavaks teha. Pärast sõda ei suutnud ülekuulajad välja selgitada, kuidas Morellil õnnestus "penitsilliini" hankida. Sõja lõpupoole muutus Hitleri ravimikapp üsna tühjaks. Ohleri arvates ilmnesid tollal Hitleril ka võõrutusnähud – pealaest jalatallani vappumine, õhu ahmimine, kehakaalu langus, neerude üles ütlemine ja vereringe probleemid.(Ohler, 218:2017)

Süstiti talle nüüd veel allesolevaid preparaate, nagu plus Harmin, Strophantose I ja II, Benerva forte, Betabion forte, Omnadin.(Ohler, 218:2017)

1944. aastal leidis Morell, et tervislikel põhjustel ei tule ta ihuarstikohustustega enam toime. Seda Hitlerile ütlemata asus ta otsima endale väärilist järglast. Hitler vabastas Theodor Morelli ihuarsti kohustustest 21. aprillil 1945.

16. aprillil 1944 algas rünnak Berliini linnale ning päev hiljem avasid Vene raketiheitjad katjuušad tule kesklinnale. Morellil oli õnnestunud kusagilt saada kofeiinisüst ja ta liikus sellega füüreri juurde. "Kas te arvate, et ma olen mingi narr?!" oli ta pahvatanud Morellile. "Te tahate mulle ilmselt morfiini anda." Hitler oli Morellil kraest haaranud ning ütles: "Minge koju, võtke oma ihuarsti vorm seljast ja tehke nii, nagu poleks te mind kunagi kohanud!".(Ohler, 219:2017) Morell tegi sel päeval oma kalendermärkmikku sissekande: "Töölt vabast.!".(Neumann ja Eberle, 62:2013)

22. aprillil 1945 lendas doktor Morell lennukiga Berliinist Münchenisse.

1945. aasta mais leidis üks Ameerika naisajakirjanik Morelli ühest Lõuna-Baieri haiglast ja võttis talt intervjuu. Mõni päev hiljem arreteeris USA sõjaväepolitsei Morelli. Vangistuses olles tuli tal kongi jagada oma kunagise rivaali dr Karl Brandtiga, kelle tunnistuste kohaselt halvenes Morelli tervis tunduvalt. Pärast insulti ilmnesid tal psüühikahäired ning USA võimud vabastasid 30. juunil 1947 ta tervislikel põhjustel vahi alt. Morell suri hooldushaiglas 1948. aasta mai lõpus.

Teised temast

• Hermann Göring nimetas Morelli "Riigi süstlameistriks".(Ohler, 144:2017)
• Adolf Hitler: "Te võite Morelli kohta öelda mida tahate – ta on ja jääb mu ainsaks ihuarstiks ja ma usaldan teda täielikult."(Ohler, 172:2017)

Autasud

• 24. veebruar 1944 – Sõjateenete Risti Rüütlirist

Kirjandus

• Norman Ohler: "Patsient A. Uimastid Kolmandas Reichis", originaali pealkiri "Totale Rausch. Drogen im Dritten Reich." 2017, Helios kirjastus, ISBN 9949554977

Välislingid

• David Irving, The Secret Diaries of Hitler's Doctor, (1983)