Joseph Goebbels

Paul Joseph Goebbels (29. oktoober 1897 Rheydt – 1. mai 1945 Berliin) oli Saksamaa poliitik. Ta oli üks Adolf Hitleri lähemaid kaastöötajaid ja Kolmanda Riigi mõjukamaid poliitikuid. Ta oli mõnda aega ka riigikantsler.

Joseph Goebbels. Heinrich Hoffmanni foto (1933)

Erilise tähtsuse omandas Goebbels juba Weimari vabariigi ajal Berliini Gauleiter'ina ja NSDAP riigipropaganda juhatajana. Teise maailmasõja viimastel kuudel tunti teda "totaalse sõjapanuse peavolinikuna" (Generalbevollmächtigter für den totalen Kriegseinsatz). Eelkõige on ta tuntud aga aastatel 1933–1945 ametis olnud rahvavalgustuse ja propaganda riigiministrina. Goebbels, kes oli ka Riigi Kultuurikoja (Reichskulturkammer) president, andis iga päev ajakirjandusele juhiseid, valitsedes pärast massimeedia tasalülitamist Saksamaa vaimu- ja kultuurielu üle. Just tema oli see, kes teatas meediale NKVD toime pandud Katõni massimõrvast.

Elulugu

Goebbels oli lühikest kasvu ja nõrga tervisega, mistõttu ei saanud ta Esimeses maailmasõjas vabatahtlikuna osaleda. Nii asus ta end intellektuaalselt arendama.

1917. aastal lõpetas noor Goebbels väga edukalt gümnaasiumi ja astus Bonni ülikooli, kus õppis filosoofiateaduskonnas. Ta õppis ka Freiburgis, Würzburgis ja Münchenis. 1920. aastal lõpetas ta Heidelbergi ülikooli. 1921. aastal sai ta filosoofiadoktori kraadi saksa kirjanduse erialal.

1924. aastal astus Goebbels Natsionaalsotsialistlikku Saksa Töölisparteisse (NSDAP) ning sai seal peagi üheks juhtliikmeks. Ta oli kirjanduslikult andekas ning tahtejõuline ja osav manipuleerija, seetõttu sai temast üks partei peaideolooge ja kõnemehi. Erinevalt mõnest teisest Hitleri kaaskondlasest (Hermann Göring, Heinrich Himmler) jäi ta füürerile lõpuni ustavaks, sest uskus fanaatiliselt natsionaalsotsialistide poliitika õigsusse ning oli üks äärmuslikumaid antisemiite.

1933. aastal, kui NSDAP võimule tuli, sai Goebbelsist propagandaminister. Ta asus kohe juutidega võitlema, korraldades raamatute põletamisi ning kavandades teisi juudivastaseid aktsioone, mis kulmineerusid 1938. aastal kristalliööga. Tema retoorika muutus samuti aasta-aastalt sõjakamaks, valmistades sakslasi ette suureks konfliktiks. Teise maailmasõja ajal püüdis Goebbels kõigi vahenditega mõjutada sakslasi natsionaalsotsialistide poliitikat ja sõjaohvreid aktsepteerima. 1943. aasta veebruaris, kui sõda pöördus Saksamaa kahjuks, kuulutas ta välja totaalse sõja. Goebbelsi retoorika jäi populistlikuks ning lõplikku võitu kuulutavaks kuni sõja lõpuni, mil tegelikult enam edukaks lahenduseks lootust polnud. 22. aprillil 1945. aastal asus Goebbels koos naise ja lastega Hitleri punkrisse Berliinis ning julgustas füürerit kuni lõpuni pealinna jääma. Teised parteiladviku liikmed lahkusid Berliinist, püüdes end päästa. Goebbels ja Martin Bormann jäid veel aprilli lõpus Hitleri juurde ja otsustasid oma ideoloogia nimel surra.

28. aprilli hilisõhtul, kui Eva Braun ja Hitler oma punkris abiellusid, olid selle tunnistajateks Goebbels ja Bormann. Pärast Hitleri enesetappu 30. aprillil sai Goebbelsist riigikantsler. Sel kohal oli ta aga vaid ühe päeva, sest lootusetu olukorra lahenduseks valis ta 1. mail enesetapu. Tema abikaasa Magda Goebbels ja kaks arsti uinutasid ning mürgitasid kõigepealt pere kuus last. Seejärel läks naine koos oma mehega vabasurma.

Isiklikku

Goebbels olevat tundnud suurt nõrkust kaunite naiste vastu. Tema kaasaegsete sõnul ei suutnud ta vastu panna näitlejannade, filmidiivade ja muu kunstirahva võludele, mida ta sai nautida tänu kõrge riikliku positsiooni tõttu saavutatud tuntusele. Saksa naised olevat jooksnud Goebbelsile üksteise võidu tormi.

1936. aastal tutvus Goebbels jalutuskäigul tšehhi filmitähe Lída Baarovága. Lída Baarová oli tol ajal, mil armuafäär Goebbelsiga algas, suhtes näitleja Gustav Fröhlichiga. Fröhlich oli Goebbelsi naaber (Inselstraße 18).

Goebbelsil oli kinnisvara eksklusiivsel Wannseel (Schwanenwerder), aadressiga Inselstraße 8–10. Ta oli selle 1935. aastal pankur Oskar Schlitterilt üle võtnud, makstes selle eest 270 000 riigimarka, mis oli tunduvalt alla omahinna. Ta elas seal alates 1936. aastast. Hiljem lisandus sellele naaberkinnisvara aadressiga Inselstraße 12-14 juudi pankurilt Samuel Goldschmidtilt. Lída Baarová on hiljem öelnud, et Goebbels olevat olnud temasse armunud, kuid tema Goebelsisse mitte. Ta hoopis kartnud meest.

Abielu

 Pikemalt artiklis Magda Goebbels

1930. aastal tutvus Goebbels Berliini kõrgemasse seltskonda kuulunud ilusa, intelligentse ja rikka naise Magda Quandtiga (sünninimega Johanna Maria Magdalena Behrend). Kord olevat Magda sattunud ühele Goebbelsi korraldatud miitingule. Goebbelsi hiilgav kõne, rahva vaimustus ja valitsev atmosfäär avaldasid talle nii suurt mõju, et Magda kirjutas avalduse NSDAP liikmeks astumiseks.

Goebbels pakkus Magdale osalise tööajaga kohta erasekretärina. Nende laulatus toimus 12. detsembril 1931 ja selle tunnistajaks oli Adolf Hitler. Hitler olevat Magda Goebbelsisse suure lugupidamisega suhtunud ja meeleldi tema seltskonnas viibinud. Mõne allika kohaselt olevat Hitler enne Eva Brauniga kurameerimist ja kokkuelamist kurameerinud üsna mitme naisega, nagu Geli Raubal, Leni Riefenstahl, Winifred Wagner, Renate Müller, Maria Reiter, Unity Valkyrie Mitford, Inga Ley, Martha Dodd ja ka Magda Goebbels.

Magda ja Joseph Goebbelsi abielust sündis aastail 1932–1940 kuus last: viis tütart ja poeg.

Mõned allikad on pidanud paari eraelu fassaadilaadseks. Kaasaegsete sõnade kohaselt veetis Goebbels õhtuid pigem väljaspool kodu, kuna olnud oma naisega kellegi kauni filminäitlejatari pärast jälle tülli läinud (Eberle ja Uhl, 35:2006).

22. aprilli õhtupoolikul 1945. aastal kolis perekond Riigikantselei aias asuvasse Hitleri punkrisse – sügavale maapõue rajatud kahekorruselisse betoonehitisse, mille ülemisel korrusel oli 12 ja alumisel 18 väikest tuba. 1945. aasta 1. mai õhtul astusid Joseph ja Magda Goebbels pidulikus riietuses vaikides trepist alla, hammustasid puruks kaaliumtsüaniidiampullid ja seejärel tulistas SS-i ohvitser neid kuklasse. Surnukehad põletati.

Tervis

Propagandaminister Joseph Goebbels oli 165 cm pikkune, ühest jalast vigane ning kõhetu kehaehitusega. Nii olevat ta isegi oma parimail päevil kaalunud vaevu 50 kilogrammi. Füüsiline puue – parem jalg oli vasakust 10 cm lühem – ei võimaldanud tal lonkamata käia.

1933. aastal sai tema arstiks Theodor Morell. Morelli päevaraamatu "The Secret Diaries of Hitler's Doctor" kohaselt olevat ta propagandaminister Goebbelsil kord ravinud dermatiiti, mis häiris ministrit nii väga, et ta ei saanud magada. 22 arsti olid üritanud teda varem ravida, kuid tulutult. Morell aga ravis ta Homoserani süstidega terveks. Alates 1935. aastast oli Goebbelsil ja Hitleril sama hambaarst, Saksa hambakirurg Hugo Johannes Blaschke (1881–1959).

Teised temast

Joseph Goebbelsi ja Adolf Hitleri vaated ei kattunud esialgu. Nii olevat Goebbels ühel koosolekul püsti karanud ja karjunud: "Ma nõuan, et väikekodanlane Adolf Hitler natsionaalsotsialistlikust parteist välja heidetaks!"

Hitler kirjutas temast 1942. aastal: "Mul on kolm tuttavat, kes kas või minutiks kokku saades kohe naerda lagistavad: Hoffmann, Amann ja doktor Goebbels..."

Asjatundjad on kinnitanud, et just Goebbels oli üks nendest vähestest isikutest Hitleri lähikonnas, kes suutis füürerit negatiivselt mõjutada. Ta seisis vaimsetelt võimetelt nii Hitlerist kui ka tema lähemast kildkonnast kõrgemal ning suutis inimesi väga erinevatel ja vähemärgatavatel viisidel mõjutada. Seetõttu on tema kohta öeldud "lonkav Mefistofeles", "kuradi advokaat", "Hitleri kuri geenius" jne.

Kirjandus

• David Irving, Der unbekannte Dr. Goebbels, 1995.
• David Irving, Goebbels – Mastermind of the Third Reich Joseph Goebbelsi biograafia, 1996, ISBN 1-872197-13-2.
• Toby Thacker, Joseph Goebbels: Life and Death, 2009.
• Peter Longerich, Goebbels , Siedler, München 2010, ISBN 978-3-88680-887-8.
• Bereich: Steglitz-Zehlendorf, Berlin verkauft ein Grundstück, auf dem früher die Villa von Nazi-Minister Goebbels stand, 2010.

• Ulrike Leutheusser, Hitler ja naised, tõlkinud Kersti Kittus, Huma, Tallinn 2003.
• Hans-Joachim Neumann ja Henrik Eberle, Kas Hitler oli haige? Lõppdiagnoos, tõlkinud Toomas Huik, Tammerraamat, Tallinn 2013.

Eelnev Adolf Hitler

Saksamaa riigikantsler 30. aprill – 1. mai 1945

Järgnev Johann Ludwig Schwerin von Krosigk