Oksükodoon
See artikkel ootab keeletoimetamist. (Märts 2020) |
Siin tutvustatakse ravimit või ravimeetodit, kuid kirjutatu pole arstlik nõuanne ja see ei asenda arsti konsultatsiooni. Vikipeedia ei vastuta iseravimise tagajärgede eest.
| Oksükodoon | |
|---|---|
 | |
| Süstemaatiline (IUPAC) nimi | |
| (5R,9R,13S,14S)-4,5α-epoxy-14-hydroxy-3-methoxy-17-methylmorphinan-6-one | |
| Identifitseerimine | |
| CAS-i number | 76-42-6 |
| ATC-kood | N02AA05 |
| PubChem | 5284603 |
| DrugBank | DB00497 |
| Keemiline info | |
| Keemiline valem | C21H25N1O4 |
| Molaarmass | 315,364 g/mol |
Oksükodoon on poolsünteetiline opioid, mida algselt valmistati maguna perekonna (magunaliste sgk) taimeliikidest eraldatud alkaloidist tebaiinist. Oksükodoon on mitme valu vaigistava ravimpreparaadi toimeaine.
Hiljem muutis Knoll, tollane suurim kodeiini tootja Saksamaal, sünteesiradu ja ainet hakati valmistama kodeiinist.
Tänapäeval kasutatakse oksükodooni sisaldavad ravimpreparaate terminaalses faasis vähihaigete valuravis[1] (elulõpuravis).
Ravimiturul on hulgaliselt ravimpreparaate, mis lisaks oksükodoonile sisaldavad mitmeid teisi toimeaineid.[2]
Eestis on oksükodoon kantud narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ja ainerühmade II nimekirja. [3]
Nimed ja tähised muuda
- Ameerikas on "OxyContin" põhjustanud mitmeid ravimi väärkasutusjuhtumeid. [4]
- Eukodal oli valuvaigisti, mis tuli turule 1917. aastal ja selle tootjaks tollal oli Merck (Darmstadt). Eukodali toimeaine oli oksükodoon ja seda sünteesiti looduslikust oopiumist. (Ohler, 141:2017)
Eukodali väljastati apteegist 0,005-, 0,01-, 0,02- ja 0,1-grammistes ampullides ning 0,005-grammistes tablettides. Eukodali tootmine lõpetati 1990. aastal.
Eukodal on sünteesnarkootikum, mis tarvitamisel tekitab ülikiiresti eufooriat, mis kirjelduste kohaselt on võimsam kui heroiini eufooria. Tol ajal oli Eukodal sedavõrd populaarne ja tarvitajaid nii palju (pärast kahte-kolme nädalat reeglipärast manustamist jäävad vastuvõtlikud inimesed Eukodalist füüsilisse sõltuvusse), et kohati räägiti eukodalismist.
Kirjanik Klaus Mann nimetas tarbitud Eukodali Euka-tablettideks.
Ajaloolist muuda
Oksükodooni valmistasid 1916. aastal tebaiinist Martin Freund (1863–1920) ja Edmund Speyer (1878–1942) Johann Wolfgang Goethe Ülikoolis (Frankfurdis Maini ääres)[5][6][7]. Aasta hiljem tõi selle Merck Darmstadtis turule Eukodali nime all.[8]
Eukodal Hitleri "ravis" muuda
Füüreri valu vaigistamiseks manustati talle Optalidoni, Dolantini, Eukodali, Scophedali.(Neumann ja Eberle, 83:2013) [9]
Adolf Hitler ("Patsient A") hakkas ainet saama ihuarsti Theodor Morelli kartoteegi kaardi märgete kohaselt 1943. aasta teises kvartalis. (Ohler, 141:2017) Hitlerile manustas Morell ainet süstevormis nahaaluselt lihasesse ja hiljem veeni.(Neumann ja Eberle, 92:2013) [10]
1944. aasta juulis, pärast Claus von Stauffenbergi ebaõnnestunud Hitleri atentaati, sai füürer kokaiiniga samaaegselt ka Eukodali, mille annust suurendati 0,2 grammile. Seda manustati iga kahe päeva tagant.(Ohler, 164:2017)
1944. aastal muutusid Hitleri maokrambid väljakannatamatuks. 8. novembril kolis ta Hundikoopa füüreritsooni ja sai sissekolimise puhul Morellilt veenisiseselt hiigelannuse Eukodali.(Ohler, 176:2017)[11]
Eukodali mõju lahtudes algasid Hitleril lihasvärinad: värises, võnkus ja liikus – paljud arvasid, et ta teeb seda ise.(Ohler, 179:2017)
Mitmed tolleaegsed uurimisravimid koosnesid erineva koostismääraga Eukodalist, kokaiinist, pervitiinist, Dicodidist (poolsünteetiline morfiini derivaat).
Viited muuda
- ↑ Walter Sneader, Drug Discovery: A History, lk 119, 2005, Google' raamatu veebiversioon (vaadatud 26. septembril 2017) inglise keeles
- ↑ Eesti Ravimiregister, veebiversioon (vaadatud 26. septembril 2017)
- ↑ NARKOOTILISTE JA PSÜHHOTROOPSETE AINETE JA AINERÜHMADE NIMEKIRJAD, veebiversioon (vaadatud 26. septembril 2017)
- ↑ Ameet Sarpatwari, Michael S. Sinha, Aaron S. Kesselheim, The Opioid Epidemic: Fixing a Broken Pharmaceutical Market, veebiversioon (vaadatud 26. septembril 2017) inglise keeles
- ↑ M. Freund, E. Speyer: Über die Umwandlung von Thebain in Oxycodeinon und dessen Derivate. In: Journal für Praktische Chemie. Band 94, Nummer 1, 1917, S. 135–178. doi:10.1002/prac.19160940112
- ↑ V. V. Acharya, M. Richardson jt: to Fail. Princeton University Press, 2011, ISBN 978-0-691-15078-9, S. 165
- ↑ W. Sneader: Drug discovery: a history. Wiley, 2005, ISBN 0-471-89980-1, S. 119.
- ↑ E. Menninger, C. Bachem: Eukodal-Vergiftung, chronische. (Eukodalismus.)[alaline kõdulink] In: Sammlung von Vergiftungsfällen 3, 1932, S. 173–174. doi:10.1007/BF02455131.
- ↑ Łukasz Kamieński, Shooting Up: A Short History of Drugs and War, lk 109, 2016, Oxford University Press, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 26. septembril 2017) inglise keeles
- ↑ David Irving, The Secret Diaries of Hitlers Doctor, (1983), veebiversioon (vaadatud 26. septembril 2017) inglise keeles
- ↑ Lillian B. Boettcher, BA, Phillip A. Bonney, BS, Adam D. Smitherman, MD jt, Hitler’s parkinsonism, Neurosurg Focus 39 (1):E8, 2015, veebiversioon (vaadatud 26. septembril 2017) inglise keeles
Välislingid muuda
- O. Anselmino, Ernst Gilg, Kommentar zum Deutschen Arzneibuch 6. väljaanne 1926, lk 537-540
- David Irving, The Secret Diaries of Hitlers Doctor, (1983)
- Oxycodone Vitabalans, 5 mg õhukese polümeerikattega tabletid
- Rebecca Perring, Adolf Hitler high on HEROIN as he rallied troops on CRYSTAL METH, sensational book claims, 6. detsember 2015