Ravimtaimed

(Ümber suunatud leheküljelt Ravimtaim)

Ravimtaimed on bioaktiivseid looduslikke ühendeid sisaldavad taimed (sh erinevad taime osad), mida kasutatakse taimse päritoluga ravimina või ravimite valmistamiseks.

Ravimtaimed ravivahendina toimivad ravivalt, haigusi ennetavalt (vältivalt), paljusid kasutatakse tööstuslikult ravimpreparaatide toorainena[1]. Mitmed ravimtaimed on inimese suhtes ka mürktaimedeks liigitatavad.

Ravimtaimeliike, nii looduslikult kasvavaid kui ka kultuurvorme, teatakse maailmas ligi 12 000. Paljud ravimtaimed on kantud eri maade farmakopöadesse.

Traditsiooniliselt on ravimtaimi kasutatud rahvameditsiinis.

Meditsiinis käsitletakse ravimtaimede all nii taimede juurtest, juurikatest, mugulatest, ürtidest, lehtedest, õitest, õisikutest, viljadest, puukoorest ja muudest taimeosadest valmistatud drooge. Droogiks peetakse kuivatatud taime või selle osa, mida kasutatakse meditsiinilisel eesmärgil. Harva võib droogiks olla taim ka värskel kujul.[2]

Ravimtaimede kasvatamist ja nende raviomadusi uurivad teadusharud on farmakobotaanika ja farmakognoosia.

Ravimtaimede ajaloostRedigeeri

Ravimtaimi on kasutatud väga pikka aega. Arvatakse, et taimede kasutamine sai alguse toitude maitsestamisest. Raviks hakati neid kasutama hiljem. Oletatakse, et esmalt õpiti tundma ravimtaimi, mille raviefekt oli selgemini avalduv.[2]

Esimesed kirjed ravimtaimede toimest ulatuvad üle 5000 aasta tagusesse perioodi, kus sumerid kirjeldasid köömnete, loorberi ning tüümiani kasutamist ja toimet. Vanimad kirjed hiina herbalismi kohta pärinevad 3. sajandist eKr. Nendes leidub teavet rohkem kui 250 taime kasutamisest raviks. Euroopas toimus esimene uurimus ravimtaimedest 1. sajandil  eKr. Uurimuse nimega „De Materia Medica viis läbi Kreeka arst Dioskorides.[3]

Keskajal oli taimedega ravimine tavaline, kuid valitsenud ebausu ja hirmu tõttu omistati herbaalmeditsiinile  maagiline toime. Seetõttu kiusati ravitsejaid ja harva ka hukati.[2]

Eesti vanimad kirjalikud allikad ravimtaimedest, mis pärinevad 17. sajandist,  seostuvad peamiselt saksa soost pastorite kirjutatud raamatutega. Pastor O. Jannau kirjeldab 19. sajandil ilmunud raamatu 2. jaos 112 ravimtaimeliiki. See oli esimene Eesti päritolu raamat ravimtaimede raviomadustest.[2]

Ravimtaimede ettevalmistusRedigeeri

KogumineRedigeeri

Selleks, et ravimtaimest oleks ravimisel maksimaalselt kasu, tuleks droogina kasutada taime osi, milles on bioloogiliselt ja farmakoloogiliselt aktiivsete ainete sisaldus kõige suurem. Samuti mõjutab nende ainete sisaldust ka korjamise aeg.[4]

Bioloogiliselt aktiivsete ainete sisaldus sõltub vegetatsiooniperioodist. Seetõttu tuleks taime maa-aluseid organeid korjata sügisel pärast taime kasvuperioodi lõppemist. Taime maapealseid osi tuleks koguda ainult kuiva ilmaga peale hommikuse kaste kuivamist, pungi varakevadel paisunult, mitte puhkenult ja koort varakevadel mahlade intensiivse liikumise ajal.[2]

Maapealseid osi on  soovitatav koguda pärast hommikuse kaste kuivamist, kuid samas ei tohi seda teha kõige palavamal keskpäeval. Maa-aluseid osi võib korjata iga ilmaga, kuid nende korjamise aeg võiks jääda hommikusse või õhtusse. Ese, millesse drooge korjata, peaks tagama droogile kokkupuute õhuga.[4]

KuivatamineRedigeeri

Peale taime korjamist hakkavad taimes toimuma kaks protsessi. Algselt püüab taimeosa sünteesida lihtsamatest ühenditest keerukamaid. See protsess on  kasulik, sest nii tekivad ravimiseks vajalikud ühendid. Hiljem hakkab taim neid keerulisi ühendeid uuesti lagundama. See protsess tuleb ära hoida, sest nii kaotab taim oma raviomadused. Et raviomadused säiliks tuleb taime kuivatada. Keskmiselt 50 °C juures kuivatades peatub enamik ensüümide töö, kuid mitte ühegi droogi kuivatamisel ei tohiks kasutada temperatuuri, mis on kõrgem kui 60 °C, eeterlike õlide puhul 40 °C.[2]

SäilitamineRedigeeri

Ravimtaime raviomaduste säilimisel on suur roll ka droogi säilitamisel. Selle edukaks säilitamiseks tuleb droogi korrapäraselt kuivatada, sest ebapiisavalt kuivatatud droog läheb hallitama ja toimeainete sisaldus langeb kiirelt. Kuna droog imab seda ümbritsevast keskkonnast niiskust, tuleks seda säilitada kuivas ruumis ja niiskuse eest kaitsvas suletud anumas. Lisaks soovitatakse droogianumaid hoida pimedas, eriti tähtis on see õite, lehtede ja ürdi säilitamisel.[4]

Ravimtaimede kasutusviisidRedigeeri

Ravimtaimi on võimalik kasutada mitmel erineval viisil. Need viisid on vesitõmmis,  alkoholtõmmis, õli- ja rasvatõmmis, eeterlikud õlid, aromaatsed veed, siirup, mahl, teesegu, pulber, hautis, mähis või kompress ja inhalatsioonisegu.[2]

Kodustes tingimustes valmistatakse põhiliselt vesitõmmiseid. Kasutatava vee temperatuuri järgi saab vesitõmmiseid valmistada kolmel eri viisil: toasooja veega, sooja veega või peaaegu keeva veega. [2]

Toasooja veega valmistamisel jäetakse droog teatud ajaks toasooja vette seisma, vahepeal seda ka segades. Sellisel viisil tarvitatakse drooge, mille toimeained lahustuvad vees hästi. Sooja veega valmistamisel on sama protsess, mis toasooja veega, ainult et sooja veega valmistamisel kasutatakse toatemperatuurist soojemat, kuid keemistemperatuurist jahedamat vett. Sooja veega valmistatakse tõmmiseid harva, sest see takistab mikroobide ja ensüümide tegevust. Peaaegu keeva veega valmistamisel valatakse droog esmalt üle toasooja veega, seejärel kuumutatakse mõnda aega ja jäetakse enne kurnamist mõneks ajaks seisma. [2]

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. EE 8. köide, 1995.
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 2,7 2,8 Ain Raal (2005). Tervist ja vürtsi maailma maitsetaimedest. Valgus. 
  3. Jade Britton (2013). Ravimine taimedega: Traditsiooniliste looduslike ravimeetodite ülevaatlik teejuht. Tallinn: Varrak. 
  4. 4,0 4,1 4,2 Ain Raal (2010). Farmakognoosia: Õpik kõrgkoolidele. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus. 

VälislingidRedigeeri

Viirustevastase toimega taimed