Ava peamenüü
See Artikkel See artikkel on taime organist. Teiste tähenduste kohta vaata täpsustuslehekülge Leht (täpsustus).

Leht (folium) on taime organ, mis kinnitub sõlmel varrele ja mille algsed funktsioonid on fotosüntees ja transpiratsioon ehk taimauramine. Lehtedes toimub suurem osa fotosünteesist ja lehtede kaudu toimub ka suurem osa transpiratsioonist.

Leht on varre ja juure kõrval üks soontaimede kolmest põhiorganist.

Lehtede ontogeneesRedigeeri

Lehe elus võib eristada kolme faasi:

  • moodustub lehe kuju ja pindala hakkab suurenema.
  • leht on küps, mida loetakse hetkest, kui leht on maksimaalse pindalaga.
  • vananemine, alates siit hakkab lehe pindala aeglaselt vähenema.

Taimelehed arenevad kasvukuhiku väliste väljakasvudena, mida nimetatakse lehealgmeteks.

Lehe ehitusRedigeeri

Lehe siseehitusRedigeeri

Lehte katab mõlemalt poolt epiderm (kattekude), mida omakorda katab kutiikula. Epidermis paiknevad õhulõhed, mille kaudu toimub gaasivahetus väliskeskkonnaga. Lehtede jaotus õhulõhede paiknemise alusel:

Kahe epidermi vahel paikneb kloroplaste sisaldavate rakkude kogum, mesofüll (põhikude). See on enamasti eristunud sammaskoeks ja kobekoeks.

  • Sammaskude on kohastunud fotosünteesiks, tema rakkude asetus võimaldab efektiivselt kasutada päikesevalgust.
  • Kobekude on kohastunud gaasivahetuseks, võimaldades õhulõhede kaudu sisenenud välisõhul tungida sügavale rakkude vahele. Kobekoe rakud aitavad sammaskude veega varustada ning siin toimub ka rakkudest eraldunud vee aurustumine.

Lehes kulgevad rood on juht- ja tugikoest.

Lehe morfoloogiaRedigeeri

 
Lehe joonis. a – lehelaba, b – leherood, c – leheroots, d – lehetupp

Klassikaline leht koosneb lehelabast ja leherootsust, mille abil lehelaba kinnitub taimevarrele. Taimede kirjeldamisel ja määramisel lähtutakse lehelaba, leheserva, lehetipu ja lehealuse kujust ning lehelaba roodumisest.

Peale nn pärislehtede tuntakse:

LehelabaRedigeeri

 
Südajas, neerjas ja hõlmine leht

Lehelaba võib olla kujult väga mitmekesine: elliptiline leht (võrkjas paju), hõlmine leht, jagune leht, kilpjas leht, lineaalne leht (hall paju) , lõhine leht, munajas leht (harilik pöök), mõlajas leht, naaskeljas leht, neerjas leht, nooljas leht, odajas leht, ovaalne leht, põigiline leht, rombjas leht (pappel) , soomusjas leht, südajas leht (harilik pärn), süstjas leht (astelpaju), talbjas leht, äraspidimunajas leht.

Lehelabal võib olla erineva kujuga väljalõikeid, vastavalt sellele on lehed:

  • hõlmised – väljalõiked ulatuvad kuni kolmandikuni poole lehelaba laiusest.
  • lõhised – väljalõiked kuni 2/3 poole lehelaba laiusest.
  • jagused – väljalõiked kuni aluseni või keskrooni.
  • kanneljad – suurema tipuosaga sulgjalt jagunenud leht.

Erilehisus ehk heterofüllia on nähtus, kus ühel ja samal taimel esineb kujult kahesuguseid lehti (veetaimede ujulehed ja veesisesed lehed).

LeherootsRedigeeri

Leherootsu abil kinnitub leht taimevarrele ja selle kaudu toimub ainete vahetus lehe ja ülejäänud taime vahel. Osal taimeliikidest leheroots puudub ja lehed kinnituvad varrele laba alumise osaga. Leheroots võib alumises osas laieneda ja moodustada varre ümber lehetupe (näiteks sarikalised ja kõrrelised). Lehetuped kaitsevad kaenlapungi või toetavad nõrka vart.

Lihtleht ja liitlehtRedigeeri

Kui rootsule kinnitub üks lehelaba, on tegu lihtlehega. Kui leherootsule kinnitub omakorda eraldi rootsukestega mitu lehelaba ehk lehekest, on tegu liitlehega. Roodumise järgi võib eristada sõrmjaid liitlehti ja sulgjaid liitlehti.

LeheservRedigeeri

Lihtlehe lehelaba või liitlehe lehekeste leheserv on terve või sisselõigetega. Viimasel puhul on tegemist kas siis sälkudega või hambulise servaga. Kokku eristatakse umbes 11 erinevat leheserva kuju: terve leheserv, ripsmeline leheserv, saagjas leheserv, kahelisaagjas leheserv, hambuline leheserv, kaarhambuline leheserv, täkiline leheserv, lainjas leheserv, loogeline leheserv, ogaline leheserv ja sopiline leheserv. Täpsemaks kirjeldamiseks kasutatakse veel täpsustavaid eesliiteid: kaheli-, peen-, jäme- jne.

LehetippRedigeeri

Taimede määramisel kirjeldatakse muude tunnuste hulgas ka taime lehe tipu kuju:

  • Terav lehetipp – ühtlaselt ahenev
  • Teritunud lehetipp ehk nõeljas lehetipp – järsult ahenev
  • Ogatipp – väikest oga kandev
  • Ümar lehetipp – kumera piirjoonega
  • Tömp lehetipp – ilma teravikuta, enam- vähem lame
  • Pügaldunud lehetipp – väikese väljalõikega

LehealusRedigeeri

  • Ümardunud alusega leht
  • Südaja alusega leht
  • Kiilja alusega leht
  • Laskuva alusega lehel jätkub lehelaba leherootsu kinnitumiskohast allapoole ja kinnitub otse varrele
  • Varreümbrisel lehel roots puudub ja lehelaba alus ümbritseb taime vart. Varreümbrine leht võib olla tekkinud ka kahe vastaku rootsutu lehe labade liitumisel.

LeheroodRedigeeri

Leherood moodustuvad lehelaba põhikoes kulgevatest juhtkimpudest, mille kaudu toimub vee, mineraal- ja orgaaniliste ainete vool lehes. Pearoost hargnevad külgrood, nendest mõnikord veel kõrgemat järku rood, moodustades roodude võrgu [1].

Lehtede roodumine toimub teatud korrapärasusega:

LeheseisRedigeeri

 
1. Vastak leheseis 2. Vahelduv leheseis 3. Männaseline leheseis

Lehed asetsevad varrel korrapäraselt. Seda asetust nimetatakse leheseisuks:

Lehtede eripäraRedigeeri

Lehtede omapärane ehitus kujuneb vastavalt sademetele (vee kättesaadavusest), päikesekiirgusele (soojas kliimas kasvavate taimede lehed on külmemas kliimas kasvavate taimede lehtedest suuremad) ja ülekuumenemisohule (öine temperatuur ja öökülmade tõenäosus).[2] Veenõudluse alusel liigitatakse taimi neljaks[3]:

  • mesofüüdid – taimed, kes on kohastunud kasvama niisketel aladel, kus temperatuur on mõõdukas ja mullaniiskus piisav, aga mitte liiga suur. Enamik Eesti taimeliike on mesofüüdid.
  • kserofüüdid ehk kuivustaimed – taimed kohastumused võimaldavad pikka aega taluda õhu ja mulla kuivust. Neil on kujunenud mitmesuguseid kohastumusi veevarude säilitamiseks ja säästlikuks kasutamiseks.
  • hügrofüüdid ehk niiskustaimed – kohastunud kasvama aladel, kus vett on mullas piisavalt ja veekulu suure õhuniiskuse tõttu väike.
  • hüdrofüüdid ehk veetaimed – kohastunud eluks vesikeskkonnas.

LehemuudendidRedigeeri

Lehe muudendid tekivad, kui leht võtab endale uue ülesande: vähendada aurumist, aidata taimel kinnituda, putuktoidulistel taimedel hankida toitu või kaitsta taime herbivooride eest. Muundunud võivad olla kas terve leht või lehe erinevad osad: roots või laba.

Eristatakse mitut erinevat tüüpi lehemuudendeid:

Lehtede eluiga ja varisemineRedigeeri

Üheaastastel taimedel elab leht sama kaua kui vars, mitmeaastastel heitlehistel taimedel parasvöötmes ainult kasvuperioodil ehk kevadest sügiseni. Igihaljastel taimedel elab leht 1–5 aastat, mõnel juhul 10–15 aastat (harilik kuusk). Erandiks on velvitšia, kelle leht on püsiv elund ja elab kuni 100 aastat.

 
Lehearm mandžuuria pähklipuu varrel

Lehtede varisemine on taime bioloogiline kaitse vee aurustumise eest füüsilise (suvel) või füsioloogilise (talvel) kuivuse eest. Koos lehtedega vabaneb taim ka kogunenud eritusainetest (sealhulgas mürkidest).

Kaheidulehelistel puittaimedel tekib leherootsu alusel eralduskiht, kus rakud matsereeruvad ja mehaanilise mõjutuse (tuul, vihm) korral leht variseb. Varrele jäänud jälg (lehearm) kattub korgikihiga. Igihaljastel taimedel ei varise lehed üheaegselt, vaid vahetuvad järk-järgult.

Üheidulehelistel ja kaheidulehelistel rohtsetel taimedel jääb surnud leht varre külge ja laguneb järk-järgult.

ViitedRedigeeri

Kasutatud kirjandusRedigeeri