Ülo Niinemets

eesti akadeemik ja taimefüsioloog

Ülo Niinemets (sündinud 19. märtsil 1970 Tartus) on Eesti Teaduste Akadeemia liige[1] ja Eesti Maaülikooli professor taimefüsioloogia alal[2].

Ülo Niinemets 2012. aastal Maaülikooli metsamajas. Lauri Kulpsoo foto
Ülo Niinemets 2018. aastal Dorpat konverentsikeskuses.

ElukäikRedigeeri

Ta õppis aastail 1986–1988 Tartu 5. Keskkoolis ja 1988–1992 Tartu Ülikoolis bioloogia erialal (kitsam eriala ökofüsioloogia), kus tema juhendajad olid Kalevi Kull ja Olevi Kull. 1993 kaitses ta Tartu ülikoolis teadusmagistri kraadi ning 1996 doktorikraadi ökofüsioloogia alal.

Aastatel 1992–2000, töötas teaduri, vanemteaduri ja osakonna juhatajana Tallinna Pedagoogikaülikooli Ökoloogia Instituudi Tartu osakonnas. Alates 2000 töötas vaheaegadega Tartu Ülikooli Molekulaar- ja Rakubioloogia Instituudis dotsendi (2000–2005), taimefüsioloogia õppetooli juhataja (2002–2003) ja vanemteaduri (2005–2008) ametikohtadel. Aastatel 2006–2009 oli ta Eesti Maaülikooli Põllumajanduse- ja Keskkonnainstituudi uurija-professor. Mitmel korral on ta järeldoktori, külalisteadlase või -professorina töötanud välismaa ülikoolides: Bayreuthi Ülikoolis Saksamaal (1993–1997, vaheaegadega), Canterbury Ülikoolis Uus-Meremaal (2002), Antwerpeni Ülikoolis Belgias (2002–2003), Centro di Ecologia Alpina Itaalias (2003–2006), Hawaii Ülikoolis USAs (2006–2007), Utrechti Ülikoolis Hollandis (2007). Alates 2009. aastast on Ülo Niinemets Eesti Maaülikooli professor ning alates 2017 taimekasvatuse ja taimebioloogia õppetooli juhataja.

TeadustööRedigeeri

Tema uurimistöö põhiliseks teemaks on taimede kohanemine ja kohastumine keskkonnatingimustega, bioloogiliste stresside mõju ning keskkonna- ja bioloogiliste stresside vastupanuvõimet määravad struktuursed ja füsioloogilised taimede tunnused ning nende muutlikkus. Tema juhitud uurimisrühm püüab mõista kuidas taimede fotosüntees, produktiivsus ja levik muutuvad globaalselt muutuvas kliimas. Uuritakse eriti stressitolerantsete autotraoofsete organismide - sammalde ja samblike – kohanemist muutuva kliimaga ning nende rolli ökosüsteemide süsinikubilansis. Viimastel aastatel on lisandunud Eestile uute põllumajanduskultuuride testimine ja taimehaiguste levik põllumajandustaimedel.

Ta on Keskkonnamuutustele kohanemise tippkeskuse juht. Aastal 2012 sai ta esimese Eesti teadlasena prestiižse Euroopa Teadusnõukogu (inglise European Research Council) tippteadlase grandi taimede ja kliima omavaheliste seoste uurimiseks. Grandi toonud erakordselt ambitsioonika projekti (Stressitingimustes indutseeritud lenduvad ühendid biosfääri-atmosfääri süsteemis ehk SIP-VOL+) eesmärgiks on mõista, mil viisil taimede eritatavad lenduvad stressisignaalid mõjutavad maakera kliimat. Grandi saanud projekt testib hüpoteesi, et taimede roll maakera kliimas on senini suuresti alahinnatud ning taimede stressiemissioonide mõistmine suure praktilise tähtsusega õhukvaliteedi ja kliima ennustamisel.

Ülo Niinemets kuulub oma valdkonnas maailmas enim viidatud teadlaste hulka.[3]

Ülo Niinemets on tähelepanu pööranud aktuaalsetele teemadele ja protsessidele ka erialaväliselt, algatades teadlase karjäärimudeli ja tenuuri teema, mis nüüdseks on jõudnud kõigi kõrgharidus- ja teadusasutusteni. Artikliseeriaga, kus on kokku võetud senised teaduslikult tõestatud teadmised glüfosaadi kohta, pälvis ta Sirbi toimetuse aastapreemia 2018.[4]

TunnustusRedigeeri

  • 2000 Eesti riigi teaduspreemia
  • 2006 Eesti riigi teaduspreemia

ViitedRedigeeri

VälislingidRedigeeri