Vikipeedia

Gottfried Wilhelm Leibniz

saksa filosoof, matemaatik, füüsik ja polühistor
(Ümber suunatud leheküljelt Gottfried Leibnitz)

Gottfried Wilhelm Leibniz (ka Leibnitz, von Leibniz; 1. juuli 1646 Leipzig – 14. november 1716 Hannover) oli saksa filosoof, matemaatik, füüsik ja polühistor, kellel olid laialdased teadmised muudeski valdkondades. Tema tööd on kirjutatud peamiselt ladina ja prantsuse keeles.

Gottfried Wilhelm Leibniz
Gottfried Wilhelm Leibniz (umbes 1700)
Sündinud 1. juuli 1646
Surnud 14. november 1716 (70-aastaselt)
Rahvus sakslane
Alma mater Alte Nikolaischule
(1655–1661)
Leipzigi Ülikool
(1661–1666)
Jena ülikool
(1663)
Altdorfi ülikool
(1666)
Piirkond Lääne filosoofia
Ajastu 17.–18. sajandi filosoofia
Koolkond ratsionalism
Valdkonnad matemaatika, füüsika, geoloogia, meditsiin, bioloogia, embrüoloogia, epidemioloogia, veterinaaria, paleontoloogia, psühholoogia, inseneriteadused, keeleteadus, filoloogia, sotsioloogia, metafüüsika, eetika, majandusteadus, diplomaatia, ajalugu, poliitika, muusikateooria, luule, loogika, teodiike, universaalkeel, universaalteadus
Mõjutajad
Skolastika, Suárez, Descartes, Hobbes, Malebranche, Spinoza, Bossuet, Pascal, Konfutsius
Tema mõjutas
Berkeley, Platner, Voltaire, Hume, Kant, Russell, Wiener, Gödel, Riemann, Gauss, Lagrange, Euler, Heidegger, Peirce, Benoit Mandelbrot, Wundt, Frege, Rescher
Autogramm

Ta leiutas Newtonist sõltumatult diferentsiaal- ja integraalarvutuse. Ta töötas välja loogilise arvutuse, mis hiljem pani aluse moodsate arvutite arhitektuurile. Leibniz võttis kasutusele mitu matemaatikasümbolit: korrutamis- ja jagamispunktid, integraali ja diferentsiaali märgid.

Koos René Descartes'i ja Baruch de Spinozaga oli ta üks kolmest tuntud 17. sajandi ratsionalistist. Leibniz uskus, et maailm koosneb monaadidest.

Leibniz andis suure panuse füüsika ja tehnika arengusse. Tema ideed on mõjutanud matemaatika, bioloogia, meditsiini, geoloogia, psühholoogia ja infotehnoloogia arengut. Tema teadustööd on laiali paljudes väljaannetes, kümnetes tuhandetes kirjades ja avaldamata käsikirjades. Leibnizi töödest on üritatud luua kokkuvõtlikku nimistut, kuid tänapäevani pole see õnnestunud.

Elulugu

muuda

Leibniz sündis Leipzigi ülikooli moraalifilosoofia professori Friedrich Leibnizi ja Catherina Schmucki pojana. Isa suri, kui poeg oli 6-aastane.

Leibniz tohtis oma isa raamatukogu kasutada alates sellest ajast, kui ta oli 7-aastane. Koolis keskenduti üksnes väheste autorite kitsale ringile, kuid isa raamatukogus oli palju filosoofilisi ja teoloogilisi teoseid, millega ta poleks muidu tutvuda saanud enne kui ülikoolis. Isa raamatukogu abil õppis Leibniz omal käel ladina keelt ja valdas seda 12-aastaselt juba vabalt. 13-aastaselt kirjutas ta koolipeo jaoks üheainsa hommikuga kolmsada ladinakeelset värssi heksameetris.

Ta astus 14-aastaselt Leipzigi ülikooli ja lõpetas bakalaureusekraadiga filosoofias 2. detsembril 1662. Ta kaitses lõputöö "Disputatio Metaphysica de Principio Individui" 9. juunil 1663. 7. veebruaril 1664 kaitses ta magistrikraadi lõputööga "Specimen Quaestimonum Philosophicarum ex Jure collectarum". Sama aasta detsembris avaldas ta oma lõputöö, mis käsitles filosoofilisi ja pedagoogilisi suhteid filosoofia ja õiguse vahel. Pärast kaks aastat kestnud juuraõpinguid sai ta 28. septembril 1665 õigusteaduse bakalaureuseks.

Leibnizi järgmine eesmärk oli saada õigusteaduse doktoriks. See nõudis tavaliselt kolmeaastase õppe läbimist ja vanemad üliõpilased takistasid tal oma lõputööd varem kaitsmast. Seetõttu lahkus Leibniz septembris 1666 Leipzigist ja jätkas õpinguid Altdorfi ülikoolis. Ta esitas peaaegu kohe oma doktoriväitekirja "Disputatio de Casibus perplexis in Jure", millest järeldub, et tõenäoliselt oli see juba varem Leipzigis valmis kirjutatud. Ta kaitses doktorikraadi sama aasta novembris ja talle pakuti kohe akadeemilist positsiooni Altdorfis, kuid Leibniz keeldus sellest.

Ta oli 1700. aastal Preisi Teaduste Akadeemia kaasasutaja ja esimene president.

Täiskasvanuna nimetas ta end sageli von Leibniziks ning mõned surmajärgsed väljaanded märgivad autoriks "vabahärra (või parun) von Leibniz". Kuid pole säilinud ühtki dokumenti, mis kinnitaks, et talle on antud aadlitiitel.

Filosoofia

muuda

Leibnizi filosoofia algus ja areng

muuda
 
Gottfried Wilhelm Leibnizi anonüümne portree 18. sajandi algusest

Leibnizi filosoofia sai alguse grandioossest katsest "sünteesida" antiik- ja uusaja maailmavaadet. Kirjas Jakob Thomasiusele (20.–30. aprill 1669) kirjutas Leibniz: "...ma ei karda öelda, et leian palju rohkem väärtusi Aristotelese "Füüsika" raamatutest kui Descartes'i meditatsioonidest... Söandaksin isegi lisada, et võib säilitada Aristotelese füüsika kõik kaheksa raamatut kahjuta uusimale filosoofiale..."; ta kirjutas ka, et suurem osa sellest, mida Aristoteles räägib mateeriast, vormist, ...loodusest, kohast, lõpmatust, ajast, liikumisest, on täiesti tõsikindel ja tõestatud..."[1].

Leibnizist sai 17. sajandi filosoofia lõpuleviija ja saksa klassikalise filosoofia eelkäija; tema filosoofiline süsteem kujunes välja 1685. aastaks kahekümneaastase evolutsiooni tulemusena. Ta töötas kriitiliselt läbi Demokritose, Platoni, Augustinuse, Descartes'i, Thomas Hobbesi, Benedict Spinoza jt filosoofide põhiideed[2]. Kuigi Leibniz vaimustus Spinoza intellektist, oli ta tema järeldustest avameelselt häiritud[3][4][5], eriti kui need olid ühitamatud ortodoksse kristlusega. Leibniz ütles siiski, et kiidab heaks suurema osa sellest, mida loeb. See ei näita mitte Leibnizi eklektilisust, vaid talle omast annet sünteesida kõige erinevamaid ideid, luues originaalse õpetuse[6]. Leibnizil oli võime heterogeenseid asju lepitada ja ühendada, ja tema metafüüsika pluralistlikkus tuleneb teatud määral just sellest võimest; erinevalt Descartes'ist, kes vastandas uue teaduse traditsioonilisele skolastilisele filosoofiale, oli Leibniz veendunud vajaduses lepitada platonism ja aristotelism nende keskaegses tõlgenduses Galileo Galilei ja Johannes Kepleri füüsika ja astronoomiaga, Bonaventura Cavalieri geomeetriaga, John Wallise ja Christiaan Huygensi analüüsiga ning Leeuwenhoeki, Marcello Malpighi ja Jan Swammerdami bioloogiaga[6]. Leibnizi filosoofilised vaated muutusid korduvalt, kuid kulgesid lõpetatud süsteemi poole, mis lepitaks vastuolud ja püüaks arvesse võtta kõik tegelikkuse üksikasjad.[7]

Hiina filosoofia mõju

muuda

Leibniz huvitus hiina filosoofiast, sest see sarnanes tema enda filosoofiaga. Ajaloolase R. Hughesi arvates on Leibnizi lihtsa substantsi ja ettemääratud harmoonia idee tekkinud konfutsianismi vahetul mõjutusel, sest need tekkisid ajal, kui Leibniz luges raamatut "Confucius Sinicus Philosophus"[8].

Filosoofilised printsiibid

muuda

Leibniz lükkab tagasi Descartes'i vahetu tõsikindluse printsiibi (tuginemise "selgetele ja aredatele ideedele"), pidades seda kriteeriumi psühholoogiliseks ning seetõttu subjektiivseks[6]. Leibnizi järgi ei taga teadmise objektiivsust ja tõesust mitte niivõrd subjektiivne ilmsus kui loogiline tõestus[6]. "Otsustuste tõesuse kriteeriumideks (...) on tavalise loogika reeglid, mida kasutavad ka geomeetrid: näiteks ettekirjutus võtta tõsikindlana ainult seda, mida on kinnitanud usaldatav kogemus või range tõestus."[9] Leibniz möönis küll ilmsuse kriteeriumi teatud tähtsust, kuid püüdles objektiivse tõsikindluse poole, mistõttu ta pani ette alustada mitte minast nagu Descartes, vaid Jumalast[10].

Leibnizi väljapakutud metodoloogia kõige tähtsamad nõuded olid filosoofiliste arutluste universaalsus ja rangus; Leibnizi järgi tagab nende nõuete täidetavuse kogemusest sõltumatute "aprioorsete" olemise printsiipide olemasolu. Viimaste hulka arvas Leibniz[2]:

  • igasuguse võimaliku või mõeldava olemise mittevastuolulisuse (vastuolu seadus);
  • võimaliku loogilise primaadi tegeliku (olemasoleva) ees; arvutu hulga mittevastuoluliste "maailmade" olemasolu;
  • selle tõsiasja küllaldase fundeerituse, et on olemas just antud maailm, mitte mõni muu võimalike seast; et leiab aset just antud sündmus, mitte (küllaldase aluse seadus, vt küllaldase aluse printsiip);
  • antud maailma optimaalsuse (täiuslikkuse) kui tema olemasolu küllaldase aluse.

Tegeliku maailma täiuslikkust mõistis Leibniz "olemuse ja olemasolu harmooniana": olemasolevate asjade ja looduse toimete mitmekesisuse ja nende korrastatuse vaheliste suhete optimaalsusena; vahendite miinimumina tulemuse maksimumi juures[2]. Viimasest ontoloogilisest printsiibist järeldub rida teisi printsiipe: loodusseaduste ühetaolisuse (üldise vastastikuse seose) printsiip, pidevuse printsiip, eristamatute samasuste printsiip, üldise muutumise ja arengu printsiip, lihtsuse printsiip, täielikkuse printsiip[2]. Leibnizi järgi lõi olemasoleva maailma Jumal kui "parima kõigist võimalikest maailmadest[11].

Metafüüsika

muuda

Monadoloogia

muuda
  Pikemalt artiklis Monadoloogia

Leibniz on üks uusaja filosoofia tähtsamaid esindajaid. Uusaja metafüüsika tähelepanu keskpunktis oli küsimus, mis on substants. Leibnizi metafüüsikasüsteem on substantsipluralism, mis sai nimeks monadoloogia. Leibnizi järgi on olemasolevate nähtuste ehk fenomenide akuseks lihtsad substantsid ehk monaadid[12]. Kõik monaadid on lihtsad ega sisalda osi[13]. Neid on lõpmata palju[14]. Monaadidel on kvaliteedid, mis eristavad üht monaadi teisest, kaht absoluutselt samast monaadi ei ole olemas[15]. See tagab fenomenide maailma lõpmatu mitmekesisuse. Idee, et maailmas ei ole olemas absoluutselt sarnaseid monaade või kaht täiesti ühesugust asja, formuleeris Leibniz üldise erinevuse printsiibina ning ühtlasi eristamatute samasuste printsiibina[16]. Leibnizi järgi on monaadid, mis tänu eneseteadvusele ise evolveerivad kogu oma sisu, iseseisvad ja isetoimivad jõud, mis viivad kõik materiaalsed asjad liikumisseisundisse[16]. Leibnizi järgi moodustavad monaadid intelligiibli maailma, millest tuleneb fenomenide maailm (füüsiline kosmos)[14].

Lihtsad substantsid loob Jumal ühe hetkega, ja igaühe neist saab hävitada ainult tervikuna, ühe hetkega: lihtsad substantsid võivad alguse saada ainult loomise teel ning lakata olemast ainult hävitamise läbi, kuna aga see, mis on liitne, algab või lõpeb osade kaupa.[13] Monaadide siseseisund ei saa muutuda välistel põhjustel, välja arvatud Jumal. Ühes oma kokkuvõtvatest töödest "Monadoloogia" (1714)[17] kasutab Leibniz lihtsate substantside olemasolu autonoomsuse järgmist metafoorset määratlust: "Monaadidel ei ole üldse aknaid ega uksi, mille kaudu miski võiks sinna siseneda või sealt väljuda."[13] Monaad on võimeline oma seisundit muutma, ja monaadi kõik loomulikud muutumised lähtuvad tema seesmisest printsiibist. Seesmise printsiibi tegevust, mis kutsub monaadi siseelus esile muutuse, nimetatakse püüdluseks.[13]

Kõik monaadid on võimelised oma siseelu tajuks. Mõned monaadid jõuavad oma seesmise arengu käigus teravdustatud taju ehk apertseptsioonini.[13]

 
Leibnizi "Monadoloogia" esimene leht

Lihtsate monaadide jaoks, millel on ainult taju ja püüdlus, piisab üldisest nimetusest "monaad" või "entelehhia". Monaade, millel on aredamad tajumused, mida saadab mälu, nimetab Leibniz hingedeks. Seejuures ei ole Leibnizi järgi olemas täiesti elutut loodust. Et substants ei saa olemast lakata, ei saa ta sisselust täielikult ilma jääda. Leibniz ütleb, et monaadid, mis fundeerivad "elutu" looduse nähtusi, on sügava une seisundis. Mineraalid ja taimed on otsekui magavad monaadid teadvustamata ettekujutustega[7].

Mõistusega hinged, kes moodustavad erilise vaimuriigi, on eriolukorras. Monaadide kogususe lõputul progressil on kaks aspekti. Esimene on looduse riigi areng, kus valitseb mehaaniline paratamatus. Teine on vaimuriigi ateng, kus põhiline seadus on vabadus. Viimase all peab Leibniz uusaegse ratsionalismi vaimus silmas igaveste tõdede tunnetamist. Hinged on Leibnizi süsteemis tema enda sõnul "Universumi elavad peeglid".[15] Ent mõistusega hinged on ühtlasi Jumaluse enese, looduse Looja kujutised.[13]

Igasse monaadi on potentsiaalselt kaasatud kogu Universum. Elu ilmub siis, kui aatomid "ärkavad"[14].

Jumal ja ettemääratud harmoonia

muuda

Loodust tõlgendas Leibniz Jumala harjumusena. Leibnizi mõistis Jumalat otsekui inimvaimu aktuaalse lõpmatusena, puhta tunnetuse täieliku teostusena, mis pole inimesele teostatav[18][19]. Jumal on loov monaad, millel on aktuaalse absoluutse mõtlemise omadus[18] Jumal on algmonaad, kõik teised monaadid kiirguvad temast[20]. Jumal on vaba passiivsetest, teadvustamata seisunditest; ta on igaveste tõdede ja maailma ettemääratud harmoonia, maailma täiuslikkuse tagatise allikas[6]. Ettemääratud harmoonia kui monaadidevahelise üksühese vastavuse seadis Jumal algselt sisse, kui ta valis olemasoluks "parima võimalikest maailmadest"[21]. Ettemääratud harmoonia toimel ei saa mitte ükski monaad teisi mõjutada, sest monaadid kui substantsid ei sõltu üksteisest, ometi on neist igaühe areng täielikus vastavuses teiste arenguga ja kogu maailma arenguga tervikuna[21]. See toimub tänu monaadide Jumalast antud võimele kujutada kõiki teisi monaade ja kogu maailma[21].

Ettemääratud harmoonia mõiste abil lahendab Leibniz okasionalismi vaimus 17. sajandi ratsionalismile nii raske hinge ja keha seose probleemi[6], mis sai alguse René Descartes'i õpetusest. Teistina pidas Leibniz võimalikuks Jumala pidevat mõju maailmaprotsesside kulule, kuid eitas tema mõju muutustele loodud monaadides ning lähendas deismi vaimus Jumal-Loojat looduga, eitas isikulist inimesetaolist Jumalat[16]. Leibnizi järgi ei tohi Jumalat kui kõrgemat monaadi pidada liiga sarnaseks madalama monaadi – inimese vaimuga[16].

Ruum ja aeg

muuda

Leibniz väidab, et ruum ja aeg on subjektiivsed – need on monaadidele omased tajuviisid. Selles punktis mõjutas Leibniz Immanuel Kanti, kelle filosoofilised süsteemis on ruum ja aeg aprioorsed (kogemusest sõltumatud) meelelise kaemuse vormid.

Avades aja mõiste sisu, kasutas Leibniz terminit "fenomen"; ta selgitas, et ruum ja aeg ei ole iseenesest olemasolevad reaalsused, vaid teiste reaalsuste olemasolust tulenevad fenomenid; Leibnizi järgi on ruum kehade paiknemise kord, see, mille vahendusel kehad koos eksisteerides omandavad teatud asendi üksteise suhtes; aeg on analoogne kord, mis käib kehade järgnevuse kohta; kui ei oleks elusaid looduid, jääksid ruum ja aeg ainult Jumala ideedesse. See kontseptsioon on eriti selgelt väljendatud Leibnizi kirjades Newtoni järgijale S. Clarke'ile[22]. J. B. Moltšanov pani ette nimetada seda kontseptsiooni relatsiooniliseks[23][24].

Leibnizi ajakontseptsioonis etendavad teatud osa väikesed tajumused, mis on iseloomulikud üksikmonaadile. Leibniz kirjutas[25]: "...väikeste tajumuste (...) toime on märkimisväärsem, kui arvatakse. Just need moodustavad need määratlematud maitsed, need kujutised meelelistest kvaliteetidest, mis kogumina on selged, kuid oma osades pole aredad, need muljed, mida meile avaldavad meid ümbritsevad kehad ja mis kätkevad endas lõpmatust, – selle seose, milles iga olend on kogu ülejäänud Universumiga. Võib isegi öelda, et nende väikeste tajumuste tõttu on olevik tiine tulevikust ja koormatud minevikuga; et kõik on vastastikuses kooskõlas (...) ning et tühiseimast substantsist, võiks sama läbinägev pilk nagu Jumaluse pilk lugeda välja kogu Universumi ajaloo...".

Oma töös "Teodiike esseed" märkis Leibniz[26]:"Aeg seisneb iga monaadi iseendale suunatud vaatepunktide kogumis, nagu ruum kõikide monaadide Jumalale suunatud vaatepunktide kogumis. Harmoonia tekitab nii tuleviku seose minevikuga kui ka kohaloleva seose puuduvaga. Esimest liiki seos ühendab aegu, teine kohti. See teine seos ilmneb hinge ühenduses kehaga, ja üldse tõeliste substantside omavahelises seoses. Kuid esimene seos avaldub orgaaniliste kehade, või pigem kõikide kehade preformatsioonis..."

 
Gottfried Kneller. "John Locke" (1697)

Epistemoloogia

muuda

Epistemoloogias[27] ja psühholoogias kritiseeris ratsionalist Leibniz empirist John Locke'i õpetust hingest kui tabula rasa'st ('puhtast tahvlist')[2][28], millele kirjutab ainult kogemus[29]. Leibniz püüdis leida kompromisspositsiooni Descartes'i ratsionalismi ja Locke'i empirismi ja sensualismi vahel[21]. Leibnizi ettekujutuste järgi on hingel juba enne igasugust reaalset kogemust oma individuaalsed eripärad, eelsoodumused, millest oleneb välismuljete vastuvõtt[28]. Teesile, et "arus pole midagi, mida poleks olnud aistingus" (nihil est in intellectu, quod non fuerit in sensu)[30], vastandas ta väite: "arus ei ole midagi, mida poleks olnud aistingus, peale aru enda"[31]. Leibniz rääkis aru kaasasündinud võimest tunnetada rida tõdesid ja ideid; Leibnizi järgi kuuluvad ideedest nende hulka niisugused kõrgemad olemise kategooriad nagu mina, identsus, olemine ja taju, ning tõdedest loogika ja matemaatika üldised ja paratamatud tõed[21][32]. Kuid see aru kaasasündinud võime ei ole antud valmis kujul, nagu kaasasündinud ideed Descartes'il, vaid on vaid eelsoodumus, alge[21][32].

 
Leibnizi töö "Teodiike esseed" tiitelleht, 1734. aasta versioon

Teodiike

muuda

Töö "Teodiike esseed" (sõna "teodiike" (uusladina keeles theodicea) tähendab 'jumalaõigustus'[33]) oli Leibnizi katse lepitada oma isiklikku filosoofilist süsteemi oma kristluse dogmade tõlgendusega[34]. Selle töö eesmärk oli näidata, et kurjus maailmas ei ole vastuolus Jumala headusega ning et vaatamata paljudele hädadele on see maailm tegelikult parim võimalikest maailmadest[33].

Leibniz kirjutas, et kurjust võib mõista metafüüsiliselt, füüsiliselt ja moraalselt; Leibnizi järgi seisneb metafüüsiline kurjus lihtsas ebatäiuslikkuses, füüsiline kurjus kannatuses ja moraalne kurjus patus[35]. Leibniz märkis, et Jumal soovib eelkõige head ning seejärel parimat; kurjuse olemuse suhtes ei soovi Jumal üldse moraalset kurjust ega füüsilist kurjust[35]. Füüsilist kurjust soovib Jumal sageli ainult õiglase karistusena süü eest, ja samuti sageli suurema kurjuse ennetamiseks ja suurima hea saavutamiseks[35]. Leibniz kirjutas, et "karistus on samavõrd nii näiteks kui ka heidutuseks, ja kurjus viib sageli suurema headusetajuni ning mõnikord viib ka suurema täiuslikkuseni selle, kes seda teeb, nii nagu külvatud seeme kasvamisel mingil moel rikneb"[35]. Mis puutub moraalsesse kurjusse, siis väga sageli juhtub, et ta võib olla vahendiks hüve omandamiseks või teise kurjuse lõpetamiseks, ent see ei tee teda Jumala tahte rahuldavaks objektiks; ta on lubatav ainult selleks, et inimene, kes ei soovi lubada kellelgi teisel patustada, võiks seda ära hoida, sooritades ise moraalse kurjuse, sarnaselt sellega, kuidas ohvitser, kes on kohustatud valvama tähtsat posti, jätab selle maha, et lõpetada tüli linnas kahe garnisonisõduri vahel, kes on valmis teineteist tapma[35]. Teiste sõnadega, oma töös osutas Leibniz, et vaatamata kõige toimuva ideaalsele jumalikule ettenähtusele valitseb maailmas absoluutne tahtevabadus, mille tõttu on võimalik kurjus.[36][37] Samal ajal on Leibnizi järgi Jumal ette määranud kõik maailma seaduspärasused, algusest peale sisse seadnud hingede ja kehade, vabaduse ja paratamatuse paratamatu ja üldise vastavuse, näiteks on lubanud kurjust, et väljendada headust, ning nõnda on loonud "kõige täiuslikuma kõigist võimalikest maailmadest"[37]. Seda Leibnizi katset lepitada fatalismi tahtevabaduse tunnistamisega, seletada kurjuse olemasolu ja anda sellele õigustus optimismi vaimus kritiseeris sarkastiliselt Voltaire teoses "Candide"[38].

Leibnizi ideede mõju ja retseptsioon

muuda

Leibnizi ideede levikule Saksamaal, kus ta enne Kanti oli suurim filosoofiline autoriteet, aitas kaasa Leibnizi õpilane ja tema filosoofia süstematiseerija Christian von Wolff koos oma koolkonnaga[2][21]. Paljud Leibnizi ideed võttis omaks ka saksa klassikaline filosoofia[2][21]. 20. sajandil arendasid monadoloogia ideid personalismi jt idealistlike koolkondade esindajad (Edmund Husserl, Alfred North Whitehead jt[2][21].

Leibnizi ideed peegeldusid tormi ja tungi luuletajate maailmavaates ning Gotthold Ephraim Lessingi ja Friedrich Schilleri esteetilistes vaadetes[16]. Leibnizi idee kõikide maailma asjade ja nende arengu orgaanilisest ühtsusest võttis omaks Friedrich Wilhelm Joseph von Schelling ning see väljendus tema loodusfilosoofias[16]. Leibnizi idealismi olemuslikud jooned taassündisid Georg Wilhelm Friedrich Hegeli objektiivses idealismis (Leibnizi tegev, vaimne monaad on Hegeli iseareneva idee prototüüp)[16]. Leibnizi ideede mõjul kujunesid ka Johann Friedrich Herbarti, Beneke, Rudolf Hermann Lotze, Teichmülleri, Wilhelm Wundti ja Charles Renouvier' õpetused[6]. Ludwig Feuerbach hindas kõrgelt Leibnizi õpetust iseliikumise tegevast jõust kui substantsi põhilisest ja kõige olulisemast määratlusest ning märkis ühtlasi, et teoloogia moonutab tema paremaid mõtteid[39].

Kõrgelt hindas Leibnizit kui väljapaistvat mõtlejat ka Mihhail Lomonossov, kes aga kritiseeris järsult tema monadoloogiat kui "müstilist õpetust"[40]. Leibnizi metafüüsika taassündis Venemaal Aleksei A. Kozlovi, Sergei Askoldovi, Nikolai Losski ja S. A. Levitski õpetuses[6].

Teoseid

muuda

Teosed eesti keeles

muuda

Viited

muuda
  1. ↑ Лейбниц Г. Письмо к Якобу Томазию… – Соч. в 4-х томах, kd 1, Moskva 1982, lk 85—86.
  2. ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 2,7 Л. Ф. Ильичёв, П. Н. Федосеев, С. М. Ковалёв, В. Г. Панов (peatoimetus). Философский энциклопедический словарь, 1983
  3. ↑ R. Ariew, D. Garber. Leibniz: Philosophical Essays, Hackett 1989, lk 272—284.
  4. ↑ Loemker, Leroy. Leibniz: Philosophical Papers and Letters, Reidel 1969 (1956), §14, §20, §21.
  5. ↑ , Philip Wiener. Leibniz: Selections, Scribner 1951, III.8.
  6. ↑ 6,0 6,1 6,2 6,3 6,4 6,5 6,6 6,7 В. С. Стёпин (toim). Новая философская энциклопедия: В 4 тт, 2001
  7. ↑ 7,0 7,1 Философский энциклопедический словарь, 2010.
  8. ↑ David E. Mungello. Leibniz's Interpretation of Neo-Confucianism. – Philosophy East and West, 1971, kd 21, lk 3–22. JSTOR
  9. ↑ Leibniz. Hauptschriften zur Grundlegung der Philosophie, kd l, Leipzig 1904, lk 27—28.
  10. ↑ Лейбниц. Элементы сокровенной философии о совокупности вещей, Казань 1913, lk 105.
  11. ↑ Математический энциклопедический словарь, Moskva: Советская энциклопедия 1988
  12. ↑ К. К. Платонов. Структура и развитие личности, Moskva: Наука 1986, lk 10
  13. ↑ 13,0 13,1 13,2 13,3 13,4 13,5 Готфрид Вильгельм Лейбниц. Сочинения в четырёх томах. Том 1., Moskva: Мысль 1982, lk 413—429.
  14. ↑ 14,0 14,1 14,2 Философский энциклопедический словарь, Moskva: Советская энциклопедия 1989
  15. ↑ 15,0 15,1 Л. В. Блинников. Великие философы: учебный словарь-справочник, 2. trükk, Moskva 1997.
  16. ↑ 16,0 16,1 16,2 16,3 16,4 16,5 16,6 Ф. В. Константинов (toim). Философская Энциклопедия, 5 köidet, 1960—1970
  17. ↑ В. Лейбниц. – Большая энциклопедия Кирилла и Мефодия, 2004
  18. ↑ 18,0 18,1 А. А. Грицанов (toim). Новейший философский словарь, 1998.
  19. ↑ История философии, 2008
  20. ↑ Философский энциклопедический словарь, 2010
  21. ↑ 21,0 21,1 21,2 21,3 21,4 21,5 21,6 21,7 21,8 А. А. Ивин (toim). Философия: Энциклопедический словарь, 2004
  22. ↑ Husserliana, kd 11, lk 339. Refereeritud artiklist: М. Рубене. Субъективность, аффективность, время: к феноменологической реформе трансцендентализма. – Феноменология в современном мире, Рига 1991, lk 441.
  23. ↑ Ю. Б. Молчанов. Проблема времени в современной науке, Moskva 1990
  24. ↑ {{книга |автор=Ю. Б. Молчанов. Четыре концепции времени в философии и физике, Moskva 1977
  25. ↑ Лейбниц Г. Новые опыты о человеческом разумении. Соч. в 4-х томах, kd 4, Moskva 1983, lk 54.
  26. ↑ Лейбниц Г. Опыты теодицеи. – Соч. в 4-х томах, kd 4, Moskva 1989, lk 69.
  27. ↑ Leibnizi epistemoloogilised ideed on esitatud tema töös "Uued esseed inimarust", mille pealkiri viitab John Locke'i teosele "Essee inimarust".
  28. ↑ 28,0 28,1 И. М. Кондаков. Психологический словарь, 2000
  29. ↑ Кабанов П. Г. Философия. Учебник.
  30. ↑ Лейбниц Г. В. Новые опыты о человеческом разуме, Moskva–Leningrad 1936, lk 100—101.
  31. ↑ Мареев С.Н., Мареева Е.В. История философии (общий курс), Moskva: Академический Проект 2004
  32. ↑ 32,0 32,1 Лейбниц Готфрид Вильгельм – Большая советская энциклопедия
  33. ↑ 33,0 33,1 Constantine Kempf. Theodicy. – The Catholic Encyclopedia, kd 14, New York: Robert Appleton Company 1912.
  34. ↑ Frank Magill (toim). Masterpieces of World Philosophy, New York: Harper Collins 1990.
  35. ↑ 35,0 35,1 35,2 35,3 35,4 Лейбниц Г. В. Опыты теодицеи о благости Божией, свободе человека и начале зла, Moskva: Мысль 1989.}
  36. ↑ Essais de théodicée sur la bonté de Dieu, 1710.
  37. ↑ 37,0 37,1 Теодицея. – Вера и разум, nr 13, 1887, lk 48.
  38. ↑ Вольтер. Избранные произведения, Moskva 1947, lk 41—129.
  39. ↑ Избранные философские произведения, Moskva 1955, lk 144—146.
  40. ↑ Полное собрание сочинений, kd 1, 1950, lk 424; kd 10, 1957, lk 503.

Kirjandus

muuda

Eestikeelne kirjandus

muuda

Biograafiline kirjandus

muuda

Leibnizi filosoofiast

muuda

Välislingid

muuda
  Gottfried Wilhelm Leibniz – alliktekstid Vikitekstides
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Gottfried_Wilhelm_Leibniz&oldid=6715331"