Ava peamenüü

Heksameeter on antiikkirjandusest pärinev värsimõõt. See koosneb kuuest värsijalast, millest neli esimest võivad olla nii daktülid ( tähis _ U U) kui ka spondeused ( tähis _ _). Viies värsijalg on pea eranditult daktül, viimane aga kas spondeus või trohheus. ( tähis _ U).

Heksameetri põhitunnuseks on ka tsesuur ehk värsisisene paus, enamasti kolmanda või neljanda värsijala keskel. Harvemini võib esineda ka kahe tsesuuriga heksameetrit, sel juhul on tsesuurid teise ja neljanda värsijala järel.

Heksameetrit on hilisemas luules väga palju kasutatud ja jäljendatud.

Üks tuntumaid klassikalise heksameetri näiteid pärineb Simonideselt (tõlkija Johannes Semper):

Rändaja, tõtta ja vii Lakedaimoni rahvale teade.

Tartu Ülikooli eesti keele lektori (1851-1874) Carl Ferdinand Mickwitzi väitel olnud eesti keeles vaid üksainus heksameeter, mida ta kuulnud Tartu hobuselaadal sõimlevatelt talupoegadelt:

Oh sina viimane tont ja kuradi pärade lontrus.[1][2]

ViitedRedigeeri

  1. Virumaa Teataja nr 90, 14. august 1943, lk 4 http://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=virumaavana19430814.1.4
  2. Postimees, 22. veebruar 2019, lk 29