Moraalsus

Moraalsus (ladina keelest moralis ″komme, iseloom, korralik käitumine″) on väärtuste, normatiivsete reeglite või põhimõtete süsteemi alusel kas vääraks või õigeks mõistetud käitumisviisid, otsused või kavatsused.^[1] Selline määratlemine võib tuleneda kultuurilistest , religioossetest või filosoofilistest veendumustest, samuti inimese enda standarditest, mida usub olevat universaalne.^[2]

Moraalifilosoofia käsitleb muuhulgas moraaliontoloogiat kui moraali päritolu ning moraaliepistemoloogiat kui moraaliteadmist. Läbi aastate on välja pakutud erinevaid moraaliväljendus süsteemide lahendusi. Käsitletud on seejuures deontoloogilise eetika süsteemi, mis omistab seesmise väärtuse teole endale, mitte selle tagajärgedele ning, et moraalne tegu on ajendatud teatud moraalsest motiivist või kohusetundest järgida moraalireegleid, kusjuures otsustavaks pole mitte teole järgnev tagajärg, vaid tegutsemise ajendiks olnud hea tahe. Samuti käsitletakse ka normatiivse eetika süsteeme, mis võtavad arvesse just nimelt teod ning nende tagajärjed. Näide normatiivse eetika filosoofiast on kõlbluse kuldreegel, mis ütleb: „Käitu teiste suhtes nii, nagu sa soovid, et teised sinu suhtes käituksid“.^[3]

Moraalitus on vastand moraalsusele ehk ebamoraalsus, kõlblusetus, seejuures amoraalsus väljendub kui mitte uskumises üleüldse konkreetsetesse moraali standarditesse ning reeglitesse.

Filosoofia muuda

Eetika muuda

Eetika (tuntud ka kui moraalifilosoofia ) on filosoofia valdkond, mis küsitleb moraalsust. Sõna "eetika" võime üldiselt mõista kui teadust moraalist ning on mõnikord mõeldud kitsamas tähenduses kirjeldamaks kindlate traditsioonide, gruppide või indiviidi moraalireegleid.^[4] Samuti eristavad mõningad teatud eetika teooria tüübid, eriti deontoloogiline eetika, eetikat moraalsusest: „Kuigi inimeste moraalsus ja eetika on samaväärsed, on olemas tava, mis piirab moraalsuse süsteemidesse nagu Immanuel Kanti oma, põhinedes sellistel väärtustel nagu kohus, kohustus ja käitumisreeglid, jättes eetika rohkem aristooteliku praktikalise argumentatsiooni käsitlusse, põhinedes väärtusel nagu voorus ning üldise moraalsete kaalutluste eraldamist praktilistest.“^[5]

Kirjelduslik ja normatiivne muuda

Ei paista olevat üht ja kindlat definitsiooni sõnale "moraalsus", mis oleks kohandatud vastavalt kõikidele moraalsetele aruteludele. Üks põhjustest ongi nimelt "moraalsususe" kaheti tõlgendamine kirjelduslikuks ning normatiivseks.

Kirjeldusliku eetika tähenduses viitab sõna "moraalsus" personaalsetele või kultuurilistele väärtustele, käitumisreeglitele või sotsiaalsetele tõekspidamistele ühiskonnas, mille järgi need käitumisreeglid rakenduvad ning on vastuvõetavad üksikisiku poolt. Andmata siiski kindlaid arvustusi õigest või väärast, vaid viitab ainult tõekspidamistele õigest ja väärast. Just sellises võtmes uuribki kirjeldusliku eetika filosoofia haru mõistet "moraalsus".^[6]

Normatiivses mõistes aga viitab sõna "moraalsus" sellele, et kas miskit (kui üldse midagi) saab pidada õigeks või vääraks, toetudes üksikisiku või rahvuste enda tõekspidamistele või väärtustele. Just sellisel arusaamal uurib sõna, "moraalsus", normatiivse eetika filosoofia haru.^[7]

Viited muuda

↑ Long, A. A.; Sedley, D. N. (1987). The Hellenistic Philosophers: Translations of the Principal Sources with Philosophical Commentary. 1. Cambridge: Cambridge University Press. pp. 366–367. ISBN 9780521275569
↑ Stanford University (14 March 2011). "The Definition of Morality". Stanford Encyclopedia of Philosophy. Stanford University. Retrieved 22 March 2014.
↑ Antony Flew, ed. (1979). "golden rule". A Dictionary of Philosophy. London: Pan Books in association with The MacMillan Press. p. 134. ISBN 9780333262047. This dictionary of philosophy contains the following under the entry for "golden rule": "The maxim 'Treat others how you wish to be treated'. Various expressions of this fundamental moral rule are to be found in tenets of most religions and creeds through the ages, testifying to its universal applicability." Walter Terence Stace argued that the Golden Rule is much more than simply an ethical code. He posits that it "express[es] the essence of a universal morality." The rationale for this distinction occupies much of his book The Concept of Morals (1937). Stace, Walter T. (1937). The Concept of Morals. New York: The MacMillan Company; reprinted by Peter Smith Publisher Inc, January 1990. p. 136. ISBN 0-8446-2990-1.
↑ ohn Deigh in Robert Audi (ed), The Cambridge Dictionary of Philosophy, 1995.
↑ Simon Blackburn, Oxford Dictionary of Philosophy (2nd ed.), 2008, p. 240
↑ Gert, Bernard; Gert, Joshua (2016-01-01). Zalta, Edward N., ed. The Stanford Encyclopedia of Philosophy (Spring 2016 ed.). Metaphysics Research Lab, Stanford University.
↑ Gert, Bernard; Gert, Joshua (2016-01-01). Zalta, Edward N., ed. The Stanford Encyclopedia of Philosophy (Spring 2016 ed.). Metaphysics Research Lab, Stanford University.

[1] Long, A. A.; Sedley, D. N. (1987). The Hellenistic Philosophers: Translations of the Principal Sources with Philosophical Commentary. 1. Cambridge: Cambridge University Press. pp. 366–367. ISBN 9780521275569

[2] Stanford University (14 March 2011). "The Definition of Morality". Stanford Encyclopedia of Philosophy. Stanford University. Retrieved 22 March 2014.

[3] Antony Flew, ed. (1979). "golden rule". A Dictionary of Philosophy. London: Pan Books in association with The MacMillan Press. p. 134. ISBN 9780333262047. This dictionary of philosophy contains the following under the entry for "golden rule": "The maxim 'Treat others how you wish to be treated'. Various expressions of this fundamental moral rule are to be found in tenets of most religions and creeds through the ages, testifying to its universal applicability." Walter Terence Stace argued that the Golden Rule is much more than simply an ethical code. He posits that it "express[es] the essence of a universal morality." The rationale for this distinction occupies much of his book The Concept of Morals (1937). Stace, Walter T. (1937). The Concept of Morals. New York: The MacMillan Company; reprinted by Peter Smith Publisher Inc, January 1990. p. 136. ISBN 0-8446-2990-1.

[4] Deigh in Robert Audi (ed), The Cambridge Dictionary of Philosophy, 1995.

[5] Simon Blackburn, Oxford Dictionary of Philosophy (2nd ed.), 2008, p. 240

[6] Gert, Bernard; Gert, Joshua (2016-01-01). Zalta, Edward N., ed. The Stanford Encyclopedia of Philosophy (Spring 2016 ed.). Metaphysics Research Lab, Stanford University.

[7] Gert, Bernard; Gert, Joshua (2016-01-01). Zalta, Edward N., ed. The Stanford Encyclopedia of Philosophy (Spring 2016 ed.). Metaphysics Research Lab, Stanford University.

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

[6]

[7]