Eestimaa rüütelkond

(Ümber suunatud leheküljelt Eestimaa Rüütelkond)

Eestimaa rüütelkond (saksa keeles Hoch- und Hochwolgeborne Ritterschaft des Herzogthums Ehstland, vene keeles Эстляндское дворянство) oli Eestimaa kesk-, varauusaja ja uusaja seisusliku ühiskonna territoriaalseisuslik omavalitsus aastatel 15841920.

Eestimaa rüütelkond
Estländische Ritterschaft
Asutatud 1584
Tegevuse lõpetanud 1920
Tüüp mõisnikest koosnev avalik-õiguslik seisuslik korporatsioon
Peakorter Kiriku plats 1, Tallinn
Tegevuspiirkond Eestimaa
Ametlikud keeled saksa keel
Juht Rüütelkonna peamees
Peaorgan Maanõunike kolleegium

Eestimaa hertsogiriigi Eestimaa rüütelkonna eelkäijaks võib pidada Taani-aegset Harju- ja Virumaa vasallide ühendust (Universitas vasallorum in Estonia constituta), mille kohta on varaseimad säilinud dokumendid aastast 1252.

Eestimaa rüütelkond Rootsi võimu all muuda

1561. aasta 4. juuni6. juuni andsid Harju- ja Virumaa vasallidest 13. sajandil moodustatud Harju-Viru rüütelkond (vasalkond) ja Järvamaa aadelkond, koos Tallinna linnaga ustavusvande Rootsi kuningas Erik XIV-le, millega Põhja-Eesti läks Vene-Liivi sõja ajal Rootsi kuninga võimu alla.

Pärast Rootsi kuninga Johan III poolt teostatud Harju-, Viru-, Järva- ja Läänemaa liitmist ühtseks territooriumiks – Eestimaa hertsogiriigiks, oli see ustavusvandeleping, koos sellest tulenevate õiguste ja privileegidega aluseks Pontus de la Gardie initsiatiivil 20. märtsil 1584 Rootsi Eestimaal oma rüütelkonna Estländische Ritterschaft moodustamiseks. Samal (1584) aastal võeti Eestimaa rüütelkonda vastu Läänemaa aadelkond ning neile laienesid samad privileegid. Rootsi kuningriigi Rootsi ja Soome alade rüütelkonna liikmeid ühendas Rootsi rüütelkond, Ingerimaal Ingerimaa rüütelkond, Liivimaal hiljem Liivimaa rüütelkond lisaks Läänemereprovintside immatrikuleerimata aadlisuguvõsadele.

Eestimaa rüütelkond oma esindusorgani otsusega sõlmis võõrvalitsejatega Kapitulatsioonilepingu ja tunnistas uut võõrvõimu, taotles ja sai kinnituse iga uue riigivalitseja troonileasumise puhul oma seniste õiguste, privileegide ja tavade kinnitamist.

Taani ja Rootsi kuningriigi ning Venemaa keisririigi keskvõim ei sekkunud rüütelkonna poolt Eestimaa siseelu juhtimisse ja selle korraldamine oli jäetud siinse rüütelkonna hoolde.

Eestimaa rüütelkond Venemaa võimu all muuda

Pärast Balti provintside vallutamist Moskva tsaaririigi poolt kinnitas Peeter I 30. septembril 1710 Liivimaa rüütelkonna ja 1. märtsil 1712 Eestimaa rüütelkonna eriõigused ning pärast Põhjasõja lõppu kehtestati Balti erikord.

1785. aasta Katariina II Aadliarmukirjaga 1785. aastal seadustati aadli eesõigused ning armukiri andis aadlile ainuõiguse omada maad ja pärisoriseid talupoegi, vabastas aadli teenistuskohustustest, maksudest ja ihunuhtlusest. Aadel sai õiguse moodustada omavalitsuslikke aadlikogusid, valida kubermangu ja maakonna aadlipeamehi ning esitada valitsusele taotlusi[1].

Rüütelkonna õigusi piiras alles Venemaa keiser Aleksander III, kes erinevalt senistest valitsejatest ei kinnitanud Eestimaa ja teiste Balti rüütelkondade privileege. 1880. aastate II poolest algas Balti erikorra otsustav piiramine: saksa keel asendati siinses kohtu-, haldus- ja haridussüsteemis vene keelega, 1888.–1889. aastate reformidega kaotati aadli politsei- ja kohtuvõim, rüütelkond jäi alles kui seisuslik omavalitsusorganisatsioon.

Organisatsioon ja juhtorganid muuda

Eestimaa rüütelkonna liikmete (aadlisuguvõsade) nimekiri oli fikseeritud 1756. aastast Eestimaa rüütelkonna aadlimatrikli koostamisega, rüütelkond oli kinnine seisuslik korporatsiooniks.

Eestimaa Maapäev muuda

Eestimaa Rüütelkonna kõrgemaks võimuorganiks oli iga kolme aasta tagant toimuv Eestimaa rüütel- ja maiskonna Eestimaa Maapäev (Landtag), milles osalesid kõik täiskasvanud Eestimaa rüütel- ja maiskonna liikmed. Rüütelkonda kuulusid ainult aadlimatriklisse kantud isikud ning isikuid võidi kanda matriklisse ainult maapäeval hääletamisel kohalviibinud kvoorumist 3/4 hääli saanud isikuid. Rüütelkonda mittekuulunud isikutele (landsassenid) kuulus Eestimaal 7,7% maavaldustest.

Eestimaa Rüütlipäev muuda

Kitsamaks Eestimaa rüütelkonna aadlimatriklisse kantud mõisaomanike esindusorganiks oli Eestimaa Rüütlipäev (Rittertag).

Korralised Maapäeva istungid toimusid iga 3 aasta järel Tallinnas ja kestsid 3–4 nädalat ning nendel osalemine oli kohustuslik. Erakorralisi Maapäeva istungeid kutsuti kokku vajaduse järgi. Rüütelkond teostas kuni 1917. aastani läbi rüütelkonna Maapäeva otsuste kohalikku võimu.

 
Rüütelkonna peamees (1902–1918) Eduard von Dellingshausen
 
Viimane rüütelkonna peamees Otto von Lilienfeld

Maapäeva kompetentsi kuulus: kõigi temast sõltuvate ametnike valimine, kohalike maksude määramine, rüütelkonna maaomavalitsuse eelarve vastuvõtmine, kiriku- ja kooliolude korraldamine, mitmesuguste riigivõimu ettepanekute arutamine, aadli huvide kaitsmine riigivõimu ees.

Eestimaa rüütelkonna peamees muuda

  Pikemalt artiklites Eestimaa rüütelkonna peameeste loend ja Aadlimarssal

Rüütelkonna Komitee muuda

Tähtsamate asjade otsustamiseks nii maapäevade istungite ajal kui ka vaheaegadel kutsuti kokku Rüütelkonna Komitee (Ritterschaftsausschuss), kuhu kuulusid: rüütelkonna peamees, maanõunikud (12) ja 12 kreisisaadikut (4 maakonnast), kes valiti maakondade (kreiside) Kreisipäevadel. Rüütelkonna Komitee otsuseid pidi kinnitama Maapäev.

Maapäeval valiti rüütelkonna peamees, kes valiti 3 aastaks ja kes juhatas aadelkonna omavalitsust, jooksvat asjaajamist, komisjonide tööd ja esindas rüütelkonda, oli vahelüliks riigi ja aadli vahel ning ka Maapäeva eestseisja.

Maanõunike kolleegium muuda

Maanõunike kolleegium oli Põhja-Eestis umbes aastast 1282 kuni XVII sajandini tegutsenud haldus- ja kohtuorgani Maanõukogu õigusjärglane.

Maapäeval valiti ka ametisse 12 maanõunikku, kellest koosnev Eestimaa rüütelkonna maanõunike kolleegium ajas Eestimaa omavalitsuse jooksvaid asju. Maanõuniku amet oli eluaegne, kolleegiumi vabanenud kohti täideti koopteerimise teel. Lisaks rüütelkonna elu juhtimisele oli Maanõunike kolleegiumil veel kaks olulist ülesannet: moodustada nõuandev organ kubernerile, kes ei langetanud ühtki olulist otsust ilma maanõunikega nõu pidamata ning rüütelkonna peamehe kandidaatide esitamine maapäevale. Juhul kui maapäeval jagunesid hääled peamehe kandidaatide vahel võrdselt, oli maanõunike kolleegiumil otsustav hääleõigus. Kolleegiumi töös osales ka sageli Eestimaa rüütelkonna rittmeister (sõjaline juht). Eestimaa kubermangu kuberneri eesistumisel moodustas Maanõunike kolleegium Eestimaa kõrgeima kohtuinstantsi – Eestimaa ülemmaakohtu.

  Pikemalt artiklis Eestimaa rüütelkonna maanõunik ja Kategooria:Eestimaa maanõunikud

Eestimaa aadlilipkond oli Saksa ordu kõrgmeister Heinrich Dusemeri korraldusel 23. mail 1350 moodustatud regulaarsõjaväeüksus, mis eksisteeris 1712. aastani. Aadlililpkonna ülalpidamiskohustus oli aadliseisusest ülikutel, ka ohvitserid olid aadliseisusest, reakoosseisu moodustasid aga eesti talumehed.

Tegevorganiks igapäevaküsimuste lahendamisel oli Rüütelkonna kantselei, mis asus Tallinnas Eestimaa rüütelkonna hoones Toompeal ja mis koosmes 1. ja 2. sekretärist (linnaraadides oli sellise isiku ameti nimetus sündik) ning rüütelkonna juures tegutsevate erinevate komisjonide sekretäridest.

Rüütelkonna kantselei muuda

Rüütelkonnal olid palgalised ametnikud, kes jagunesid valitavateks ja nimetatavateks ametnikeks. Valitavad ametnikud valis maapäev, nendeks olid Eestimaa rüütelkonna sekretär, majandussekretär, vaeslastekohtu ja teedekomisjoni sekretär ning fideikommisside komisjoni juhataja, Eestimaa rüütelkonna arhivaar, maamaksukomisjoni sekretär, tervishoiu- ja veterinaarkomisjoni sekretär, noorem rüütelkonna sekretär ning telefoniameti juhataja. Nimetatavate rüütelkonnaametnike seas olid peale kirjutajate ja teenijate ka näiteks rüütelkonna genealoog ja Kuuda leprosooriumi juhataja. [2]

 
Eestimaa rüütelkonna hoone, Tallinnas Toompeal, aadressil Kiriku plats 1
  Pikemalt artiklis Eestimaa rüütelkonna sekretär

Rüütelkonna juures tegutses rida ajutisi või alalisi komisjone ja komiteesid:

  • Matriklikomisjon,
  • Agraarkomisjon,
  • Reguleerimiskomisjon (Regulierungskommission),
  • Eestimaa Rüütelkonna Teedekomisjon (Estländische Landeswegekommission),
  • Melioratsioonikomisjon,
  • Eestimaa Maamaksu Komisjon,
  • Maal Asuvate Tööstusettevõtete Hindamise Komisjon,
  • Laenukomisjon,
  • Fideikomisside Komisjon,
  • Küttepuude ja Õlgede Varumise Komisjon,
  • Tallinna Küttepuudega Varustamise Komisjon,
  • Stipendiumikomisjon,
  • Eestimaa Tervishoiu Komisjon,
  • Veterinaaralane Komisjon,
  • Viinatootjate Komitee,
  • Telefonikomitee.

Seadusandlik tegevus muuda

Eestimaa rüütelkonna tegevuses olid väga olulised aadlike ajaloolised privileegid ja omandiõigusdokumendid, mida väga hoolsalt säilitati.

Eestimaa rüütel- ja maiskond muuda

Eestimaa rüütelkonna moodustasid Eestimaa maakondade (Harjumaa, Järvamaa, Läänemaa ja Virumaa) aadlimatriklisse kantud aadliperekonnad. Eestimaa rüütel- ja maiskonna maapäeval olid aga esindatud ka mitteimmatrikuleeritud aadlisuguvõsad ning kodanikest mõisaomanikud. Rootsi võimu ajal olid Eestimaal veel Rootsi teenistusaadlikud, kes siin maid saanud, keda aga rüütelkonna liikmeiks ei võetud, sest Rootsi aadlisse kuulumine ei taganud iseenesest immatrikuleerimist Eestimaal. Suur osa Eesti- ja Liivimaa aadlikest sai aadliseisuse 16.–17. sajandil Poola ja Rootsi kuningatelt, kuid ainult väike osa Rootsi kuningate poolt aadliseisusesse tõstetud ja aadlivapi saanud isikuist [[Rootsi introdutseeritud aadlisuguvõsade loend|kanti Stockholmi Rüütlimaja aadlimatriklisse]].

Selle eelduseks, et omada õigust osaleda maapäeval pidi omama mõisa Eestimaal, rüütlimõisa võisid omada Eestimaal, Saaremaal ja Kuramaal ainult aadlimatriklisse immatrikuleeritud, Liivimaal aga kõik pärilikud aadlikud. Eestimaa rüütelkonna aadlimatriklisse mittekantud mõisnikel oli hääleõigus vaid kohalike maksude ja andamite küsimuses.

Tegevus Rootsi kuningriigi Eestimaa kubermangus muuda

Rootsiaegses Eestis oli rüütelkonna omavalitsusorgan moodustatud kohalikest aadelkonna esindajatest ning autonoomia (sõltumatus) oli võrdlemisi täielik, kuna Rootsi riigivõim püüdis tulla vastu kohaliku aadli soovidele, kes oli ainus maapiirkondades reaalne kohalikku võimu teostav seisus. Hiljem (1680. aastast) seoses mõisate reduktsiooniga kaotati autonoomia peaaegu täielikult. Keskvõimuks sai Rootsi kuningas ning Eestis tegutses kuninga esindajana "asevalitseja" (hiljem nim. Eestimaa kuberneriks). Ta määrati ametisse ja kutsuti ära kuninga poolt. Eestimaa rüütelkond koondas kohalikke aadlikke ja kaitses nende õigusi Rootsi riigivõimu eest Karl XI absolutistlikus valitsusreformis ning lahendasid kõiki kohalikke küsimusi. Nende maharahustamiseks lubati, et endised omanikud võivad oma mõisatesse rentnikeks edasi jääda.

Balti Hertsogiriigi asutamine muuda

Eestimaa rüütelkond kuulutas 13. detsembril 1917 deklaratsiooniga Eestimaa hertsogiriigi Nõukogude Venemaast sõltumatuks ja 12. aprillil 1918, Saksa okupatsioonivägede kaitse all, kuulutas Liivimaa, Eestimaa, Saaremaa ning Riia Maanõukogu Riias välja Balti Hertsogiriigi.

Rüütelkonna likvideerimine muuda

Eestimaa Rüütelkond likvideeriti Eesti Asutava Kogu poolt 9. juunil 1920 vastu võetud "Seisuste kaotamise seaduse" alusel. Rüütelkonna järglasorganisatsioonina tegutses Eesti Vabariigis Eestimaa Üldkasulik Ühing.

Rüütelkonna esindajad emigratsioonis muuda

Pärast Teist maailmasõda moodustasid nelja Läänemereprovintside rüütelkondade esindajad Balti Rüütelkondade Liidu (Verband der Baltischen Ritterschaften), mis jaguneb kaheksaks territoriaalorganisatsiooniks Saksamaal ja lisaks veel üks Kanadas ja üks Rootsis. Liidu liikmeskond ulatub kuni 2200 liikmeni. [4]

Vaata ka muuda

Viited muuda

  1. Eesti nõukogude entsüklopeedia. Tallinn: Valgus. 1985. Lk 9.
  2. Toomas Hiio, Lagunemise ajastu põhidokumente, TUNA 2012 nr 2, lk 127
  3. Julius Põldmäe, Uhkus ajab upakile (Simuna), Horisont, 1999/1
  4. Eestimaa rüütelkond 750, Tuna, 2003-1

Kirjandust muuda

Välislingid muuda