Eesti filmikunst

(Ümber suunatud leheküljelt Eesti film)

See artikkel käsitleb Eestiga seotud filmikunsti ajalugu.

Esimesed filmid muuda

Esimesed filmivõtted Eestimaal toimusid 30. aprillil 1908, kui jäädvustati Rootsi kuninga vahepeatust Tallinna reidil tema sõidul Peterburi.[1]

Eesti filmikunsti alguseks loetakse 30. aprilli 1912, kui fotograafina tuntud Johannes Pääsuke filmis mõni päev varem Sergei Utotškini lendu Tartu kohal. Need kaadrid jõudsid kinoekraanile Tartu kinos Illusion filmis "Utotškini lendamised Tartu kohal".[2][1] Säilinud kroonika autentsus on siiski kahtluse all, sest hiljem filmiti Utotškini lendu ka Tallinna kohal ning asjatundjad pole kindlad, kas säilinud algupärastel ülesvõtetel on näha Tartu või Tallinn.[3]

Vanim teadaolev Eesti mängufilm on "Laenatud naene", mis filmiti hiljemalt 1912. Režissööri nime pole teada. Näitlejate seas on Paul Pinna, Betty Kuuskemaa ja Alfred Sällik. Enne selle filmi leidmist peeti vanimaks 1914. aastal valminud Johannes Pääsukese filmi "Karujaht Pärnumaal".

Aastatel 1912–1914 filmis Pääsuke mitmeid kroonikapalu ja lühifilme, maarahva toimetusi ning kohalikke vaatamisväärsusi, kuid ka spordivõistlusi, tähtpäevi ja kultuurielu. Ta oli Eesti Rahva Muuseumi fotograaf ning see suunas ka tema filmimishuvisid: 1913. aastal valmis etnograafiafilm "Retk läbi Setumaa". Johannes Pääsuke jõudis jäädvustada umbes nelikümmend filmipala Eesti rahva elust ja mõnedest päevasündmustest. Säilinud on neist alla kümne. Pääsuke hukkus rongiõnnetuses, olles 25–aastane.[1]

Esimeste täispikkade mängufilmidena valmisid kriminaalfilm "Must teemant" (1923, mis pole säilinud, sisust on vähe teada)[4] ja ajalooline draama "Mineviku varjud" (1924, pole säilinud).

Esimene säilinud täispikk mängufilm oli 1925. aastal valminud seikluskomöödia "Tšeka komissar Miroštšenko" ning esimene Eesti sõjafilm oli "Noored kotkad" (1927). Eesti esimene plaadile salvestatud heliga filmina valmis 1930. aastal lühimängufilm "Kuldämblik" (rež. Boris Jaanikosk).[4]

Esimene täispikk dokumentaalfilm oli Eesti välisministeeriumi tellitud "Filmikaameraga läbi Eesti", režissöör oli Oskar Villandi ja operaator Rudolf Unt. 1926. aastal tehti filmist uus täiendatud variant ning seal oli kajastatud ka Tartu rahuläbirääkimisi. Eesti Filmiarhiivis on sellest säilinud üksikud fragmendid.

1920. ja 1930. aastad muuda

Kokku valmis Eestis 1920. aastatel ja 1930. aastate alguses üle paarikümne mängufilmi, ligi pooled neist olid lühifilmid. Linastusid tummfilmid: "Õnnelik korterikriisi lahendus" (1924, režissöör Konstantin Märska, peaosas Eduard Pütsep, pole säilinud), "Esimese öö õigus" (1925, rež. Balduin Kusbock, pole säilinud), Eduard Vilde ainetel tehtud rahvuslik jant "Vigased pruudid" (1929, rež. Johannes Loop, säilinud katked), seiklusfilm legendaarsest hobusevargast "Jüri Rumm" (1929, rež. Johannes Loop, hiljem taastatud).[1]

Esimene rahvusvahelises koostöös valminud film oli salapiirituse vedajatest rääkiv "Kire lained" (1930), mille lavastas toona Saksamaal tegutsenud Vladimir Gaidarov. Saksamaal mängiti filmi heliga, Eestis oli see ekraanil tummfilmina. 1930. aastal linastusid ka tummfilmid "Pühapäevakütid" ja "Vahva sõdur Joosep Toots", mis pole säilinud.

"Kutsu-Juku seiklusi" oli esimene eesti joonisfilm (tolleaegse nimega trikk-film, 1931), mille režissööriks oli Voldemar Päts. Filmist on säilinud 4 minutit.

Esimene eesti helimängufilm ning ühtlasi esimene Eesti-Soome koostööfilm, mille lavastas Theodor Luts, oli 1932. aastal Rakveres esilinastunud laulu- ja tantsufilm "Päikese lapsed" (1932, melodraama, peaosas Ants Eskola, film on osaliselt säilinud).

1933. aastal asutati Voldemar Pätsi ja August Eljari poolt Eesti esimene helifilmistuudio Helila. Stuudios kodumaise helifilmi ülesvõtteaparaadiga tehtud esimene Eesti helikroonika jõudis ekraanile 1935. aastal. Salvestatud oli Haapsalu meeslaulupäeva.[4]

1930. aastate alguses jäi kodumaine filmielu majandusraskustesse. Eestis võeti seetõttu vastu kohalikku filmitööstust toetav kinoseadus. Aprillist 1935 rakendunud seadus kohustas kinosid võtma „igasse eeskavasse kodumaa kroonikat, mis kujutab Eesti tähtsamaid päevasündmusi või üldhuvilisi nähteid poliitilisest elust". Riigikroonika regulaarseks tootmiseks reorganiseeriti 1936. aastal Eesti Kultuurfilm, mis oli asutatud 1931. aastal. See hakkas alluma riigi propagandatalitusele, mis aga tähendas ka riigipoolset rahalist toetust.[1]

Esimene spetsiaalselt filmile kirjutatud muusika pärineb 1937. aasta loodusfilmist "Vilsandi linnuriik". Heliloojaks oli Villem Reimann ja filmi operaatoriks Vladimir Parvel.

1940. ja 1950. aastad muuda

Eesti Kultuurfilmis 1940. aastal valminud "Liivi rannikult" oli esimene dokumentaalfilm liivlastest (operaator Vladimir Parvel, teksti autor Ferdinand Linnus). Järgmine film kaduvast väikerahvast, "Liivi rannal", tehti 1966.aastal.

Molotov-Ribbentropi pakti tagajärjel toodi 1939. aasta sügisel Eestisse Nõukogude Liidu sõjaväebaasid. Nende toel okupeeris Nõukogude võõrvõim 1940. aastal Eesti.

Eesti Kultuurfilm natsionaliseeriti septembris 1940 ning Leningradi Kinokroonika Stuudio toel valmis propagandafilm "Rahva tahe" (1940), mis pidi näitama Eesti Nõukogude Liidu koosseisu astumist vabatahtlikkul teel, ehkki filmikaadrites oli näha demonstrantide seas okupantide sõjalaevastiku madruste kolonne. Paar aastat hiljem, Saksa okupatsiooni ajal, esitati propagandafilmi "Punane udu” (Roter Nebel, 1942), mis lähtus Kolmanda Reichi rassipoliitikast, täiendades seda viidetega punavõimu poolt Eestis korda saadetud kuritegudele.

Peale Teise maailmasõja lõppu jõudsid esimesed Nõukogude Eesti esimesed mängufilmid kinolinale Lenfilmi toel. Nõukogude okupatsiooni ajal tuli filmi tootmiseks küsida luba ja stsenaarium pidi läbima maailmavaatelise taustauuringu.[5] Esimene sõjajärgne Eesti täispikk mängufilm on "Elu tsitadellis", mis on valminud August Jakobsoni samanimelise näidendi põhjal. Film peategelane on elust irdunud professor, kes muudab aja jooksul oma seisukohti ning soovib aktiivselt kaasa lüüa sotsialistliku ühiskonna elus. Režissöör Herbert Rappaport ning näitlejad Hugo Laur, Lia Laats ja Lembit Rajala pälvisid filmi eest Stalini preemia.

Kinokroonika Tallinna Stuudio ja Lenfilmi koostöös valmis 1951. aastal esimene Eesti värviline mängufilm "Valgus Koordis" (režissöör Herbert Rappaport), Hans Leberechti samanimelise jutustuse ainetel, mis oli propagandafilmiks kolhoosikorra kiitmisel. Kolmanda Rappapordi filmina tuli ekraanile 1955. aastal "Andruse õnn", mille aluseks on Hans Leberechti romaan "Kaptenid" ning mis räägib kapteniametist unistanud noorest, kes teostab ennast hoopis gaasitehases töötades. Rappapordi tööd on tehtud suhteliselt professionaalsel tasemel ning talletanud filmilindile meie näitlejate paremikku. Kuid samas järgisid tolleaegsed filmid püüdlikult ajastu stalinlikku punaideoloogiat.[4]

Peale Jossif Stalini surma ideoloogiline surve ühiskonnas nõrgenes ning filmide loomisel osutus võimalikuks kunstiväärtusliku poole osatähtsuse suurenemine. Eesti tolleaegset näitlejaparemikku on näha Viktor Nevežini "Tagahoovis", mis on lavastatud 1956. aastal Oskar Lutsu samanimelise jutustuse järgi.

Esimeseks nukufilmiks Eestis on 1958. aastal valminud "Peetrikese unenägu", mille käsikirja kirjutas ning režissööritöö tegi Elbert Tuganov. Filmiga pandi alus regulaarsele nukufilmide tegemisele Eestimaal ning teadaolevalt levitati seda nukufilmi 45 riigis. Mängufilm "Esimese järgu kapten" on 1958. aastal vene filmistuudiote abil toodetud esimene Eesti panoraamfilm. Filmi režissöör on Aleksandr Mandrõkin, film tehti venekeelsena ning eestlasi osales filmitegemise juures vähe (mõned näitlejad, tehniline personal).[4]

Kaljo Kiisk osales teise režissöörina täispikkade mängufilmide "Juunikuu päevad" (1957, Viktor Nevežin) ja "Vallatud kurvid" (1959, Juli Kun) lavastamisel. "Vallatud kurvid" on laiekraanfilm, mis valmis Tallinna Kinostuudio ja Mosfilmi koostöös, sai suure populaarsuse osaliseks ning auhindu üleliidulistelt festivalidelt. "Ohtlikud kurvid" (1961) on "Vallatute kurvide" mõningate sisuliste muudatustega panoraamvariant, olles ühtlasi Nõukogude Liidus ja ka kogu maailmas esimene panoraamfilm.[6] Eestis sai filmi näha kinos Kosmos, mis avati 1964. aastal.

Tallinna Kinostuudios järgmised valminud mängufilmid "Veealused karid", "Kutsumata külalised" jt olid ideoloogilise kallakuga ning teostatud vene režissööride poolt.

1960. aastad muuda

Filmiloome uuendamisvõimalustest andis märku Virve Aruoja poolt Tallinna Televisioonistuudios lavastatud "Näitleja Joller" (1960), mille stsenaarium põhineb Voldemar Panso samanimelisel jutustusel (Panso mängis ka peaosa). Film oli esimene telemängufilm nii Eestis kui kogu Nõukogude Liidus.[4]

Vaata ka muuda

Viited muuda

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 Eesti filmiajalugu. Eesti Filmi Instituut. vaadatud 29.12 2022.
  2. Eesti filmi algus. Histordamus.ee (vaadatud 28.10.2014)
  3. Sergei Utotshkini lendamine. vaadatud 29.12 2022.
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 "Esimene Eestis 1918–2017". Tammerraamat 2017.
  5. Kiisler, Vilja (24. märts 2023). "Vabastage Leida Laius!". Eesti Päevaleht. Vaadatud 24. märtsil 2023.
  6. Eesti filmi andmebaas.

Kirjandus muuda

Välislingid muuda