Elbert Tuganov
See artikkel vajab toimetamist. (Oktoober 2020) |
See artikkel ootab keeletoimetamist. (Oktoober 2020) |
Elbert Tuganov (22. veebruar 1920 Bakuu – 22. märts 2007 Tallinn) oli Eesti animaator, filmilavastaja ja stsenarist.
1958. aastal lavastas ta Eesti esimese nukufilmi "Peetrikese unenägu". Ta on üheksa esimese kohaliku nukufilmi lavastaja, mistõttu teda peetakse selle žanri rajajaks Eestis.
Temast ja Heino Parsist valmis 2008. aastal Eesti nukufilmi 50 aasta täitumisel animatsiooni elementidega dokumentaalfilm "Aja meistrid".
Elulugu muuda
Päritolu ja haridus muuda
Elbert Tuganov sündis Aserbaidžaani pealinnas Bakuus eestlasest ema ja osseedist isa peres. Tema perekond oli Osseetia moslemitest kõrgaadli esindajad, kellest on võrsunud ka kaks tsaariarmee kindralit: Aslambek Tuganov ja Hambi Tuganov. Elberti isa oli skulptor.
1927. aastal saatsid vanemad ta elama Saksamaale Berliini, kus elas ja tegutses näitlejana Elberti tädi. Berliinis elas ta kõik oma kooliaastad ja lõpetas seal 1939. aastal Fichte-nimelise gümnaasiumi[küsitav].
Kooli kõrvalt hakkas ta varakult ise raha teenima, olles statist varietees ja müües sigarette öölokaalides. Tema peamiseks huviks kujunes juba lapsepõlves filmikunst, aga ta osales ka kohalike vene valgeemigrantide skaudiorganisatsioonide tegevuses. 1936. aasta suveolümpiamängudel töötas ta välissportlaste giidi ja tõlgina, sest valdas eesti, vene, inglise ja saksa keelt.
Aastatel 1937–1939 töötas Tuganov Berliini kolmes joonisfilmistuudios, tehes seal algul kõiki vajalikke töid, spetsialiseerudes hiljem aga värvijaks.
Sõjaväeteenistus muuda
Lõpetanud 1939. aastal Berliinis gümnaasiumi, otsustas sünnijärgne Eesti Vabariigi kodanik Tuganov asuda ajutiselt Eestisse, et läbida kohustuslik kaitseväeteenistus. Seejärel plaanis ta naasta Saksamaale ja jätkata õpinguid arhitektuuri erialal.
Eestis valis ta teenistuseks Ratsarügemendi Tartus, kus ta sai kaprali auastme. Hiljem viidi ta üle Sõjakooli õppeeskadroni. Saksamaale naasmise plaan ei teostunud aga kunagi, sest tema üksus arvati 1. septembril 1940 Punaarmee koosseisu ning Nõukogude-Saksa sõja alguses juunis 1941 paigutati ümber Tjumeni linna.
Sõja edasises käigus teenis ta 8. Eesti Laskurkorpuse tagavarapolgu koosseisus. Ta demobiliseeeriti jaanuaris 1946 nooremleitnandi auastmes.
Töö Tallinnfilmis muuda
Pärast demobiliseerimist 1946. aastal asus ta tööle stuudios Tallinnfilm, kus tema roll oli tiitrite ja pealkirjade loomine. Kui 1950. aastatel hakati Tallinnfilmis tootma mängufilme, siis sai tema vastutusala kombineeritud merevõtete teostamine.
Tuganov konstrueeris animeeritud võtete tegemiseks erilise seadme (multipingi), mis võimaldas Tallinnfilmis toota ka animafilme. Esimese nukufilmi "Peetrikese unenägu" lavastas 1958. aastal Tuganov ise, kasutades alusena taani kirjaniku Jens Sigsgaardi muinasjuttu "Palle üksinda maailmas". Operaator oli Aimée Beekman, operaatori abi Heino Pars ja kunstnik Rein Raamat.
Aastatel 1958–1963 lavastas Tuganov Tallinnfilmis Eesti esimesed üheksa nukufilmi. Mitmed neist pälvisid rahvusvahelise tunnustuse – 1960. aastal sai Bukaresti rahvusvahelisel filmifestivalil auhinna nukufilm "Metsamuinasjutt" ja 1963. aastal pärjati eriauhinnaga Deauville'i rahvusvahelisel astronautika- ja kosmosefilmide festivalil 1961. aastal valminud nukufilmi "Ott kosmoses".
Hiljem hakkas Tuganov lavastama nukufilme täiskasvanutele, eksperimenteerides seal lamenukkudega. Tuntud on tema filmid "Just nii" (1963), "Park" (1966), "Jonn" (1966), "Hammasratas" (1968) ja "Jalakäijad" (1971). Paralleelselt jätkus lastele mõeldud joonisfilmide loomine – meenutamist väärivad "Hiirejaht" (1965), "Ahvipoeg Fips" (1968), "Aatomik" (1970) ning "Aatomik ja Jõmmid" (1970). Kokku valmis aastatel 1958–1981 Elbert Tuganovil kolmkümmend kaheksa nukufilmi, millest enamikule kirjutas ta ise ka stsenaariumi. Tema loomingut on mõjutanud kõige enam tšehhi ja inglise animatsioonikoolkond.
Aastal 1975 esilinastus pealkirja all "Inspiratsioon" tema reportaažfilm laulupeost, mille valmistamiseks kasutas ta piksillatsioonfilmimist. Tuganovi loodud on ka maailma esimene stereoskoopiline nukufilm "Suveniir" (1977).
Nukufilmi ajaloost ja kujunemisest lavastas Tuganov 1967. aastal aimefilmi "Žanri sünd". Oma karjääri lõpuaastatel keskendus ta aga reklaamfilmide loomisele. Aastatel 1983–1985 oli ta üheksa reklaamfilmi režissöör.
Aastal 1981 sai Elbert Tuganov Eesti NSV Kinoliidu juhatuse liikmeks.
Ärahüpe Läände muuda
1982. aastal läks Tuganov pensionile.
Viibides turismireisil Marokos ja Hispaanias, palus Tuganov 6. oktoobril 1982 poliitilist varjupaika Hispaanias. Selle selgituseks kirjutas ta avaliku kirja, mille esitas mõni päev hiljem täielikult Vabadusraadio eestikeelne saade. Eesti ajakirjandus, kellele kiri samuti oli adresseeritud, kirja ei avaldanud. 1982. aasta novembri algul heitis Eesti NSV Kinoliidu juhatus Elbert Tuganovi liidu liikmeskonnast välja, põhjenduseks kodumaa reetmine.
Mõne kuu pärast naasis Tuganov Hispaania Nõukogude Liidu saatkonna kaudu Eestisse ja kirjutas uue avaliku kirja, milles kahetses oma tegu. See kiri avaldati ajalehes Sirp ja Vasar. See pealesunnitud kiri süüdistas ka eesti pagulasi (teiste seas Vladimir-Georg Karassev-Orgusaart), kes Tuganovi kirja Vabadusraadioni olid toimetanud.
Hiljem tunnistas Tuganov oma mälestustes, et ta oli ammune NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee (KGB) agent ning teda ärahüppamisele tõuganud seigad esimeses avalikus kirjas olid puhas väljamõeldis. Samuti on ta oma mälestustes "Jalutuskäik läbi sajandi" (Tallinn, 1998, lk 273–276) kaudselt vabandanud teda Läänes aidanud inimeste ees, märkides, et üksnes Vabadusraadio on Tuganovi kirjad avaldanud täielikult.
Kirjanduslik tegevus muuda
Filmitöö kõrvalt ja pärast seda tegutses Tuganov ka kirjamehe ja tõlkijana. 1979. aastal ilmus "Liikuvad pildid" – tema koostatud ülevaade animafilmi ajaloost. 1998. aastal ilmusid tema memuaarid "Jalutuskäik läbi sajandi".
Ta tõlkis eesti keelde osseetide rahvuseepose "Nardid". See ilmus 2005. aastal.
Tunnustus muuda
Viited muuda
Välislingid muuda
- Elbert Tuganov andmekogus IMDb (inglise)
- Suri Eesti nukufilmi rajaja Elbert Tuganov. Eesti Päevaleht, 22. märts 2007
- Haud Tallinna Pärnamäe kalmistul