Paraguai suhkruleht

Paraguai suhkruleht (Stevia rebaudiana) on korvõieliste sugukonna suhkrulehe perekonna taimeliik.

Paraguai suhkruleht
Õitsev paraguai suhkruleht
Õitsev paraguai suhkruleht
Taksonoomia
Riik Taimed Plantae
Hõimkond Katteseemnetaimed Magnoliophyta
Klass Kaheidulehelised Magnoliopsida
Selts Astrilaadsed Asterales
Alamselts Asteridae
Sugukond Korvõielised Asteraceae
Alamsugukond Asteroideae
Triibus Eupatorieae
Perekond Suhkruleht Stevia
Liik Paraguai suhkruleht
Binaarne nimetus
Stevia rebaudiana
(Bertoni), Bertoni 1905
Sünonüümid

Eupatorium rebaudianum (Bertoni), Bertoni

Levila muuda

Paraguai suhkrulehe looduslik levila on Paraguay ja Brasiilia.

Kirjeldus muuda

 

Paraguai suhkruleht on mitmeaastane rohttaim. Juurestik on pinnalähedane. Lainja servaga kuni 5 cm pikkused lehed asetsevad varrel vastakuti.

Paraguia suhkruleht on diploidne ja omab 11 paari kromosoome. Õied on valged, asetsevad korvõisikutes. Väikesed, umbes 3 mm pikkused seemned lõpevad sulgja tutiga. Paraguai suhkruleht on putuktolmleja.

Kasutamine muuda

Ajalugu muuda

 
Kuivatatud lehed

Guaraani indiaanlased on kaa-he-he`d (guaraani indiaanlaste nimetus suhkrulehe kohta) kasutanud juba sajandeid. Tavaliselt parendamaks mate (tee põhine jook) ja teiste ravimtaimedest valmistatud keeduste maitseomadusi aga ka lihtsalt suhkrulehti suus närides. 1800. aasta paiku laienes suhkrulehe kasutusala Brasiiliasse ja Argentinasse. Uues maailmas tutvustas suhkrulehte Asuncióni Maaviljeluskolledži direktor dr Moises Santiago Bertoni, kes hakkas 1887. aastal uurima Paraguai idaosa metsades kasvavat nn "imelikku taime", millele ta pani nimeks Eupatorium rebaudianum.

Suhkrulehe agrotehnikaga hakati tegelema 19. sajandi esimesel kümnendil, selleks võeti ette suuremahuline metsaalade muutmine põllumaaks ning tuhandete suhkrulehepõõsaste ümberistutamine nn istandustesse. Aastal 1911 esitles George S. Brady Ameerika Kaubanduskojale "uut piiramatute majanduslike võimalustega suhkrutaime". Ta rõhutas taime mittetoksilisust ja naturaalsust ning märkis ära taime võime säästa suhkruhaigete organismi.

1931. aastal eraldasid kaks prantsuse keemikut Bridel ja Lavieille aine, mida peetakse suhkrulehepõõsa magusate maitseomaduste kandjaks – valge kristalne aine nimetusega steviin.

1960ndatel vaimustusid suhkrupõõsa naturaalsest magustamisvõimest jaapanlased. 20 aastat hiljem kuulus u 44% Jaapani magusainete turust suhkrupõõsale ja/või selle tööstuslikult kontsentreeritud ekvivalentidele. 1995 keelati suhkrulehe kasutamine dieettoiduna, aga mitte toidulisandina, mis tähendas eelkõige seda, et taime ei tohtinud enam lisada valmistoitudele ja jookidele, küll aga tohtis seda müüa eraldi artiklina ja tarbijad said ise otsustada, kui suures koguses ja kui tihti nad maitsetaime kasutasid.

Aastal 2006 otsustas WHO (Maailma Terviseorganisatsioon), et paraguai suhkruleht ei kujuta ohtu inimeste tervisele ning otsustati pigem tunnustada taime tervistavaid omadusi. 2008. aasta detsembris andis FDA loa paraguai suhkrulehe ekstraktile rebaudiin (Reb A) üldiselt ohutu toidulisandi (GRAS Generally regarded as safe) märgise.

Rahvameditsiinis muuda

Taimravis ja rahvameditsiinis on paraguai suhkrulehte kasutatud järgmiste seisundite ennetamiseks ja/või leevendamiseks: vererõku alandamiseks, immuunsüsteemi tugevdamiseks, suuhügieeni parandamiseks, suuhaavandite ja haavade raviks, üldise antioksüdantiivse, diureetilise ja toniseeriva vahendina, maohaavade, kõrvetiste ja seedehäirete raviks, südant tugevdava vahendina, ülekaalu ja liigsöömise korral, diabeedi, hüperaktiivsuse, tähelepanuhäirete korral, pea- ja näonahaga seotud probleemide puhul.

Suhkrulehe ekstrakt sisaldab rohkelt antioksüdante, mis takistavad DNA kahjustumist. Ekstrakt sisaldab apigeniini (leidub lisaks ka petersellis ja selleris), kamforooli leidub ka endiivias, porrulaugus, lillkapsas, greibis, tees) ja kvertsetiini (leidub ka sibulas, õuna koores, marjades, tumedates viinamarjades, tees, lillkapsas jne).

Paraguai suhkrupõõsa lehtede koostisosadel on võime takistada bakterite ja teiste mikroorganismide kasvu ja paljunemist nii nahal kui ka seedesüsteemis[viide?]. Suhkrupõõsa kontsentraadi suukaudne manustamine alandab vererõhu näitajaid[viide?].

Kuna paraguai suhkrupõõsa lehed alandavad veresuhkrutaset, peaksid inimesed, kes tarvitavad insuliini ja/või teisi veresuhkrutaset alandavaid ravimeid, konsulteerima enne suhkrulehe tarvitamist oma perearstiga.

Paraguai suhkruleht aitab leevendada ja ära hoida igemepõletikku, kaariest, hammaste lagunemist ja haavandeid suus[viide?].

Kasutatakse kuiva peanaha, kõõma ning kuivade ja õhukeste juuste hooldamisel. Suhkrulehe antibakteriaalsete omaduste tõttu kasutatakse ekstrakti ka ekseemi, dermatiidi ja haavandite ning kortsudevastase vahendina[viide?].

Ohutu annustamine muuda

Suhkrupõõsast eraldatud ekstraktide ja kontsentraatide võimalike toksikoloogiliste mõjude ja näitude väljaselgitamiseks on tehtud teadusuuringuid. Suhkrupõõsa kontsentraatide väga suurtes kogustes tarbimine alandab vererõhunäitajaid ning olenevalt indiviidist (ja muidugi tema poolt tarvitatavatest toiduainetest ja/või ravimitest) võib esile kutsuda hüpoglükeemilise seisundi. Steviosiidi inimese seedekulgla ensüümide poolt ei käidelda, vaid lagundatakse käärsooles bakterite poolt steviiniks ja glükoosiks. Asendamaks inimese poolt toiduainete ja jookidega tarbitud keskmise päevase suhkrukoguse (s.o ligikaudu 130 g) steviosiidiga, läheb vaja vähem kui 400 mg steviosiidi. 400 mg steviosiidi tarvitamisel eraldub käärsooles eelduste kohaselt u 240 mg glükoosi: edasi 1/3 glükoosist tarvitavad käärsoole bakterid, 1/3 väljutatakse kehast sapieritistega ning 1/3 (± 80 mg) omastatakse. Kuna magusained steviosiid ja rebaudiin käituvad kehas erinevalt, on ka soovituslikud kogused erinevad. Rebaudiini (RebA) tõestatud ohutu päevakogus on 7,5 g/kehakilogrammi kohta ja steviosiidi tõestatud ohutu päevakogus on 15 g/kehakilogrammi kohta[viide?].

1968. aastal tehtud uuringud (Planas ja Kuc) suhkrulehe ekstraktide toime kohta rottide sigimisvõimele on hilisemad uuringud ümber lükanud [1]. Uuringu tulemused näitasid, et võrrelduna kontrollgrupi rottidega, ei põhjustanud ülisuurtes kogustes steviosiidide manustamine rottidel muutusi paaritumisel, tiinuses ja järglaste saamisel.

Veresuhkrualandajatega koosvõetuna võib vähendada vere glükoosisisaldust (uuringute kohaselt kuni 30%) ülemäära, põhjustades hüpoglükeemilise seisundi.

Paraguai suhkrulehe lehtede ning ekstraktide ja/või kontsentraatide mõju rasedatele ja veel sündimata lastele ei ole uuritud.

Pulbritena muuda

Rohelised kuivatatud lehed tuleb purustada, et aktiveerida nende maitset, 1 tassi tee või kohvi magustamiseks võib lisada 2–4 lehte. Lehti lisatakse mitmesugustele kuumadele jookidele (vesi, tee, kohv jpt), kuumadele kastmetele ja putrudele, küpsetistele jne. Purustatud lehtedest ehk nn rohelisest pulbrist on võimalik valmistada kontsentraati, seda nii vee kui ka alkoholi baasil, ning siirupit.

Suhkrulehe müügiks pakutavad tööstuslikult ekstraheeritud ekstraktid ja kontsentraadid on väga tugevasti kontsentreeritud. Tulemusena saadakse valge pulber, mida soovitatakse kasutada vedelikes lahustatuna ja lisada tilkadena. Kontsentreeritud valge pulber on saadaval ka tablettidena, mida kasutatakse vastavalt pakendil toodud juhenditele. Mõeldud enamasti lahustamiseks kuumades vedelikes. Kontsentreeritud pulbrid on ligi 300 korda magusamad kui suhkur. Seetõttu pakutakse esialgne asendussuhe 50 osa suhkrut : 1 osa suhkrulehe valget pulbrit.

Suhkrulehe kontsentraadid säilitavad oma maitseomadused kuni 180 °C kuumuse juures. Kui pole öeldud teisiti, tuleks valge pulber ja/või kontsentraat segada toidule lisatavate vedelikega.

Enamik suhkrupõõsa tööstuslikest kontsentraatidest valmistatakse Jaapanis. Jaapanile kuulub ka enamik steviinglükosiidide ekstraheerimise meetodite patente. Jaapanis valmistatud kontsentraadid on võrreldes mujal toodetud toodetega kallid ning seepärast neid väljaspool Jaapanit suurtes kogustes ei turustata.

Kulinaarias muuda

Jaapanlased kasutavad juba peaaegu 30 aastat paraguai suhkrulehte jookide, jäätise, sojakastme, närimiskummi, riisiveini, jogurti, mahla, kommide, hoidiste, liha- ja kalasaaduste marinaadides.

Kui küpsetamisel asendada suhkur suhkrulehe valge pulbriga, tuleb lisada ka massi ja vedelikku. Iga asendatud tassitäie suhkru kohta tuleks lisada 1/3 tassi vedelikku. Harjumaks väga magusa maitsega võib proovida esialgu asendada osa suhkrust suhkrulehe pulbriga.

Suhkrulehe saaduste annustamine muuda

Suhkur Kunstlik magustaja Suhkrulehe segu (pakikestes) Suhkrulehe läbipaistev lahus Suhkrulehe segu (purgis) Puhas steviosiid
1 tl 1 tl Hambatiku otsaga Hambatiku otsaga 2 tilka Hambatiku otsaga
2 tl 2 tl 1 pk ¼ tl ¼ tl 1/16 tl
1 spl 1 spl 1 ¼ pk ½ tl 6 tilka 1/14 tl
¼ tassi ¼ tassi 6 pk 3 tl ½ tl 3/8 tl
1/3 tassi 1/3 tassi 8 pk 4 tl ¾ tl ½ tl
½ tassi ½ tassi 12 pk 6 tl 1 ¼ tl ¾ tl
¾ tassi ¾ tassi 18 pk 9 tl 1 ¾ tl 1 tl
1 tass 1 tass 24 pk 12 tl 2 ½ tl 1 ½ tl

Keemiline koostis ja bioaktiivsed ühendid muuda

Vitamiinide ja mineraalainete sisaldus lehtedes ja õites: B-rühma vitamiinid (B1, B2, B3), C-vitamiin, beetakaroteen, fosfor, kaalium, kaltsium, koobalt, kroom, mangaan, magneesium, naatrium, raud, räni, seleen, tsink ja nii edasi.

Eeterlik õli sisaldab borneooli, eugenooli, geraniooli, kadinooli, kamprit, limoneeni, alfa- ja beetapineeni, linalooli, 4-terpineooli jt.

Sisaldab järgmisi flavonoide: apigeniini, kvertsetiin, −3-O-glükosiidi, kvertsitriini, kempferool-3-O-ramnosiidi, kosmosiini, luteoliin −7-O-glükosiidi jne ja steroide: kampesterooli, β-sitosterooli ja stigmasterooli. Lisaks sisaldab veel vett, giberelliini, sahharoosi, glükoosi, kiudaineid, niatsiini, palderjanhapet, tuhka ning muidugi steviosiidi ning A-, B- ja D-rebaudiini.

Kontsentreeritud pulbri maitseomadused stabiilsed nii madalate kui ka kõrgete temperatuuride juures. Ei lähe käärima. Lahustub nii vees kui ka alkoholis. Ei sisalda kaloreid, küllastatud rasvhappeid, suhkruid, kolesterooli ja süsivesikuid.

Kasvatamine muuda

Paraguai suhkrulehe suurimad kasvatajariigid on Mehhiko, Ameerika Ühendriigid, Tai, Venemaa, Suurbritannia, Jaapan, Kanada ja Hiina. Eri geograafilistes piirkondades võib taimede magusainete kontsentratsioon olla väga erinev. Ka liigisiseselt on paraguai suhkrulehe taimed vägagi erineva magusainete sisaldusega: 12–95%. Seetõttu kasvatatakse põllumajanduslikult just suurema magusainesisaldusega põõsaid.

Coca-Cola Company on investeerinud suured summad suhkrulehe istanduste rajamisse ning koos firmaga Cargill on ta patenteerinud tooted Truvia ja PureVia. PureVia ja Truvia valmistamisel kasutatakse mingil määral paraguai suhkrulehe ekstrakti, kuid lisatud on ka erütritooli jne.

Pepsi Co tootevalikusse kuuluvad paraguai suhkrulehe ekstrakti ja muid magusaineid sisaldavad joogid SoBe Life Waters.

Euroopa Liidu regulatsioon lubas kuni 2010. aastani kasvatada, kuivatada, pakendada, tarbida ja müüa paraguai suhkrulehte toidulisandina kosmeetilistel eesmärkidel[viide?]. Euroopa Komisjoni Toiduohutusameti elektroonilises andmebaasis, 2010. aasta aprilli seisuga, on teaduslike uuringutele baseeruvalt, ära toodud steviosiidide heakskiit toidulisandina.

Paljundamine muuda

Soodsates oludes võib taimi seemnetest ette kasvatada aasta läbi. Selleks vajutatakse seemned kergelt mulda ja niisutatakse vastavalt vajadusele. Kuna seemnetega paljundamine on osutunud ka kogenud aednikele ja botaanikutele keeruliseks, soovitatakse pistikutega paljundamist. Taimelt võetakse suve esimesel poolel haljaspistikud ja lastakse juurduda.

Agrotehnika muuda

 
Suhkruleheistikud

Seemnetest tärganud seemikud vajaksid ettekasvatusperioodi kasvuhoone tingimustes 7–8 nädalat. Tegu on lühipäevataimega, mis vajab ööpäevas vähemalt 16 tundi päevavalgust. Ettekasvatatud taimed on väga külmakartlikud, neid võib meie ilmaoludes välja istutada siis, kui öökülmade oht on möödas ja mulla temperatuur on 10–15 °C ehk eeldatavasti mai keskpaiku. Meie kasvutingimustes tuleks paraguai suhkrulehte kasvatada kasvuhoones, päikesepoolsemas küljes. Taim istutatakse umbes 7 cm sügavusele, vahedega 40 cm ja reavahe soovitatavalt 50–60 cm. Mulla pH võiks olla 4,5. Looduslikus kasvukeskkonnas kasvab põõsas 75 cm kõrguseks ja 50–60 cm laiuseks. Umbes 7 cm kõrguseks kasvanud taime tuleks pintseerida, et peavars hakkaks harunema ning taim omandaks põõsasja kuju. Kultiveeritavatel suhkrupõõsastel soovitatakse õied eemaldada, et soodustada saagikust ja magusainete suurt sisaldust lehtedes.

Taim armastab niiskust, kuid kuna juured ei talu seisvat vett, soovitatakse taime 2–3 päeva tagant vihmutada, kuid kasta mitte tihemini kui iga kahe nädala tagant. Liigne kastmine vähendab taime magusainete sisaldust, need uhutakse veega maapinda.

Võib kasvatada ka 25–30 cm läbimõõduga pottides, suuremad taimed vajavad 10-liitrise mahutavusega potti. Kasutage potte, mille põhjas on augud, tagamaks vee äravoolu ja vältimaks juurte mädanemist. Pealtväetamiseks võib iga paari nädala tagant pritsida lahja mereadru leotisega.

Ilmade jahenedes tuleks paraguai suhkruleht tuua koos potiga sisetingimustesse talvituma (min temperatuur u 18 °C). Toatingimustes saab põõsalt aasta läbi saaki 3–4 aastat, sobilikes tingimustes ka kauem.

Saagi koristamine muuda

Lehti võib noppida aasta läbi, soovitatavalt siiski enne õitsema hakkamist. Istandikes lõigatakse lehed koos okstega ning kuivatatakse vastavalt korjepäeva ilmastikutingimustele 40–50 °C juures 24–48 tundi. Lehed tuleks okstelt eemaldada, kuna arvatakse, et oksad sisaldavad bioloogiliselt aktiivseid aineid, mis muudavad lehe maitse kibedaks.

Lehti kuivatatakse õhukese kihina, otsese päiksevalguse eest kaitstuna, piisava õhuringlusega kohas. Võib kuivatada ka dehüdraatoris 60 °C juures vähemalt 20 minutit, kuni lehed on krõbedad. Suhkrulehtedest pulbri tegemiseks võib kasutada kohvimasinat.

Suhkrulehe maitse tekkemehhanismid ja tajumine muuda

Steviinglükosiide sünteesitakse taimes biosünteetiliselt. Seejärel kogutakse nad raku vakuooli. Nende molekulide funktsioneerimise täpset mehhanismi ei osata seletada, kuid arvatakse, et nad on tegevad taime kaitsmisel väliste sissetungijate – seente, bakterite kui ka teiste mikroorganismide ja putukate – eest. Paraguai suhkrulehe ülimagusas maitses on tunda ka kerget lagritsamaitset või ka kibedat järelmaitset. Kuumades roogades, jookides ja kontsentreerituna ei ole järelmaitset tunda, kuid doseerimisel tuleb olla ülitäpne.

Nimetus muuda

Perekond on nime saanud Hispaania botaaniku dr Peter James Esteve (surn 1566) auks. Liiginime "rebaudiana" andis taimele dr Orido Bertoni Paraguay keemiku de Rebaudi auks, kes esimesena eraldas suhkrulehe magusaine.

Viited muuda

  1. Akashi&Yokoyama. Security of dried-Leaf Extracts of Stevia. Toxicological tests. Food Industry. Mori

Kirjandus muuda

  • Gates, Donna, Bonvie, Linda & Bill, "The Stevia Story", B.E.D. Publications, 1996, lk 80, ISBN 0963845810
  • Kirkland, James & Tanya, "Sugar-Free Cooking With Stevia: The Naturally Sweet & Calorie-Free Herb", Crystal Health Pub., 2000, lk 288, ISBN 192890615X
  • Kirkland, James. "Low-Carb Cooking With Stevia: The Naturally Sweet & Calorie-Free Herb", Crystal Health Pub. 2000, lk 256. ISBN 1928906141
  • May, James A., "The Miracle of Stevia: Discover the Healing Powers of Nature`s herbal Sweetener", Kensington, 2003, lk 34, ISBN 0758202202
  • Jobs, L., Mandell, Andrew P. "Sensational Stevia Desserts.", Healthy Lifestyle Publishing LC. lk 120, 2005, ISBN 0976524546
  • Goettemoeller, Jeffrey, "Stewia Sweet Recipes: Sugar-Free-Naurally", Vital Health Publishing, 2007, lk 200, ISBN 1890612138
  • Goettemoeller, Jeffrey; Lucke, K., "Growing and using Stevia: The Sweet Leaf from Garden to table with 35 Recipes", Prairie Oak Publishing, 2008, ISBN 0978629337
  • Richard, David, "Stevia Rebaudiana: Natures Sweet Secret", Vital Health Publishing. , 2008, lk 80. ISBN 1890612154