Tee

See artikkel on ühendusteest; joogi kohta vaata artiklit Tee (jook); teiste tähenduste kohta vaata lehekülge Tee (täpsustus).

---

Tee on erinevaid kohti või paiku, näiteks külad, asulad, linnad jne, ühendav ning inimeste ja sõidukite liikumiseks kasutatav maariba või maismaarajatis, veesõidukite liikumiseks sobiv veekogu osa ehk veetee ning lennukite ja muude õhusõidukite lendamiseks sobiv taevaala osa ehk õhutee.

Kasaritsa küla läbiv Kose-Käbli tee sügisesel Võrumaal

Maantee E20 Taanis

Kruusatee Osmussaarel

Teed ehitatakse või kasutatakse olemasolevaid radasid, veekogusid jne. Jõgede, järvede ja merede madalates kohtades süvendatakse vajaduse korral faarvaater ehk laevatee. Üle jäätunud veekogude võivad kulgeda ka jääteed.

Pealiskihita teid, mis kulgevad looduslikul pinnasel, nimetatakse pinnasteedeks. Kui tee sõidu- või käiguosa pinna moodustab orgaanilise või mineraalse sideainega töödeldud mineraalmaterjali kiht on tegu kattega teega. Kõrge kvaliteediga maismaateed kaetakse tavaliselt asfaldi või betoonkattega ja neid nimetatakse maanteedeks.

Rongide liiklemiseks ehitatakse rööbasteid – raudteid.

Teid võib grupeerida vastavalt nende laiemale funktsioonile (nt kaubateed, matkarajad, postimaanteed) või kitsamale eesmärgile (nt põhimaantee, tugimaantee, kõrvalmaantee).

Teed moodustavad teedevõrgu. Erinevate transpordiliikide teedevõrgud koos transpordisõlmedega moodustavad piirkonna transpordisüsteemi.

Maismateede ajaloost

Teed on olnud inimkonna arengus sedavõrd olulisel kohal, et raske on kujutada ette tsivilisatsiooni ilma teedeta. Teed annavad inimestele liikumisvabaduse ja võimaldavad transportida materjale ja kaupu üle pikkade vahemaade. Tsivilisatsiooni koidikul oli teeraja kasutamine inimestele ja loomadele lihtsaim viis maastikul liikumiseks.

Tihti lõppes teerada seal, kus maastikul algasid takistused jõgede, järvede ja soode näol. Teadaolevalt vanim soosse puidust vaiadele rajatud teerada on ehitatud aastal 3086. eKr. Inimest mittekandvasse pehmesse soopinnasesse torgati kaks vaia omavahel nurga all, seoti ühenduskohast ja neile asetati maapinnast kõrgemale peenikesi puutüvesid, millel sai liikuda. Sel moel leiti võimalus liikuda paikades, kus maapind inimest ei kandnud.

Nüüdisaegsete maanteede rajamise ajalugu ulatub tõenäoliselt rohkem kui 10 000 aasta tagusesse aega, mil eelajaloolised inimesed hakkasid kasutama looduses metsloomade poolt sisse tallatud radu. Esimesed teerajad tallati maapinnale ka inimeste poolt, kes liikusid looduses eri paikade vahel. Sagedasti kasutatavatest jalgradadest hakkasid pikkamööda kujunema mõne meetri laiused pinnaseteed, mida kattis kas paikkonnas olev muld, liiv, kruus või kivid. Nii liiguti elupaigast piirkondadesse, kus peeti jahti loomadele ja naasti seejärel kas saagiga või ilma hõimukaaslaste juurde. Teedel liikusid rohkem mehed kui naised. Teid kasutati peamiselt toidu otsingutel, jahil käimiseks, röövretkedel ja sõjakäikudel.

Pärast eeslite ja hobuste kodustamist hakati neid kasutama kande- ja veoloomadena. Inimeste elupaikade vahel tekkis arvestatav veoloomade ja inimeste liikumine. Enne ratsutama hakkamist ja veoloomade kasutuselevõtmist ei liikunud enamik inimesi oma elukohast üldjuhul kaugemale kui 15 kilomeetrit. Inimeste maailmanägemus ja teadmised piirdusid ainult sellega, mida ta nägi ja koges oma elukoha läheduses.

Teeradu tekkis juurde ja olemasolevad muutusid tänu sagedasele kasutamisele laiemaks. Inimesed hakkasid teeradu laiendama ja õgvendama, puhastades neid puudest ja suurtest kividest. Jalgradadest laiemate ja sirgemate teede rajamiseks tuli võtta maha puid ja juurida kände, täita madalaid kohti ja eemaldada küngastelt pinnast. Teid hakati liikumise hõlbustamiseks tasandama, metsastunud aladel muudeti teerajad võsa raiumise ning puude langetamisega laiemaks. Vältimaks soid ja madalaid niiskeid kohti, tuli rajada teid üle kõrgendike, mis oli vaevarikas ja töömahukas.

Rändkaupmehed kasutasid enne hobuvankri leiutamist hobuseid ja eesleid kandeloomadena, kuid nende liikumiseks vajati senistest laiemaid, sirgemaid ja tasasemaid teeradu. Sedamööda, kuidas elanikkond kasvas, arenes kaubandus ja suurenes inimeste liikumisvajadus, tekkis vajadus teede järele, mis võimaldasid liikuda kaupu ja inimesi vedavate vankritega.

Kaubanduse arenedes ja kaubaveo vajaduse kasvades hakati olemasolevaid teid tasandama ning laiendama. Esimeste teede ehitamist rahastasid enamasti suuremad asulad, linnad ja nende kaupmeestest asukad. Teedevõrgu rajamisel peeti silmas peamiselt vajadust arendada kaubandust ja linnaelanike varustamist põllumajandussaadustega. Teede olemasolust ja läbitavusest olid huvitatud eelkõige linnade läheduses elavad talupojad, kes varustasid linnaelanikke tera-, köögi- ja puuviljade ning lihaga.

Maismaateed lisandusid veeteedele juba kiviajal, kuid neid hakati rohkem kasutama alles 2000–3000 aastat eKr. Erinevalt jõgedest võimaldasid maismaateed liikuda ühtmoodi vabalt mõlemas suunas, arendada kaubavahetust ning suhelda teiste kogukondade ja naabermaade asukatega. Ligikaudu 5000 aastat tagasi rajasid iidsed egiptlased arenenud tsivilisatsiooni, kus Niiluse jõgi oli egiptlaste peamiseks liikumisvõimaluseks. Ligikaudu 90% egiptlastest on elanud tuhandeid aastaid Niiluse jõe kallastel või jõe vahetus läheduses. Egiptlased kasutasid jõge nii ühest piirkonnast teise liikumiseks kui ka kaupade vedamiseks. Laevade ja paatidega veeti toiduaineid, jooke, ehitusmaterjale ja muid kaupu.

Ajaloolased olid olnud pikka aega arvamusel, et vanas Egiptuses polnud rajatud kõva kattega teid. 20. sajandi lõpukümnendil leiti 65 km kaugusel Kairost kõrbes liiva alla mattunud, kiviplaatidega sillutatud 10 km pikkuse ja mõne meetri laiuse kiviplaatidega sillutatud tee jäänused. Arheoloogid tuvastasid, et tegemist oli Egiptuses olulise teega, mis ehitati ajavahemikul 2600–2200 eKr. See on teadaolevalt vanim sillutatud tee maailmas, mis rajati enne seda, kui Egiptuses võeti kasutusele vankriratas. Sillutatud tee oli vanas Egiptuses olemas ligikaudu 1000 aastat enne ratta leiutamist. Sellel veeti kive 10 km kaugusele Moerise järve äärde, kus need tõsteti pargastele ja veeti kohta, kus ehitati vaaraodele püramiide.  

Teede parendamine inimjõul ja veoloomade abil oli aeganõudev, füüsiliselt raske ja töömahukas, mistõttu tehti teede läbitavuse tagamiseks enamasti ainult hädavajalikke töid. Lisatakistuseks osutusid jõed, millest pääses üle vaid koolmekohtades, kus vesi oli madal, aeglase voolu, kivise või liivase põhja ja madalate kallastega. Vaatamata sellele said paljudest vanadest ja mudastest teeradadest aegamööda ulatuslikud teedevõrgud, mis võimaldasid reisida, vedada kaupu ja valitseda riike. Kindlusehitiste vaheliste ühenduste loomiseks hakkasid teid ehitama ka sõjaväed. Sõjalisel otstarbel rajatud laiad ja sirged teed olid kasutatavad kõigi elanike poolt.

Pärast ratta leiutamist tekkis vajadus kivikattega teepinna järele. Märgati, et vankriratas veereb palju kergemini kõval kiviplaatidest teel kui pehmel pinnasel. Kivikattega teel suutsid veoloomad vedada vankreid oluliselt raskemate koormatega kui pehmel pinnasel. Eriti oluline oli see sõjavägede liikumisel ja suurte koguste moona veol. Metallist tööriistade leiutamise järel sai võimalikuks kivide murdmine ja töötlemine ning u 2000 eKr hakati Euroopa aladel ehitama vastupidavaid ja suhteliselt siledaid kivisillutisega teid.

Ligikaudu 1500 eKr ühendati Lääne- ja Kesk-Euroopa kaubanduse seisukohalt olulised linnad ühtsesse, arenevat kaubandust teenindavasse teede võrku, mis on tuntud Merevaigu teedena. Need ehitati peamiselt üksteise kõrvale asetatud ja kokku seotud palkidest. Palgid paigutati mitmekihiliselt, kusjuures erinevad kihid olid üksteisega risti. Pealmine palgikiht kaeti liiva või kruusaga.

Teed Eesti aladel muinasajal ja keskajal

Teise aastatuhande algul hakkas siinsete teede arengus mängima olulist rolli kaubandus, mis eeldas suuremate koormate vedamist pikemate vahemaade taha. Sagedane kandeloomade ja vankrite liiklus tekitas maastikule põldude ja metsade vahele looklevad pinnaseteed. Algsed pinnaseteed olid pigem hobuvankrite liikumisega maastikule tekkinud kui ehitatud. Vankri rataste jälgedest tekkisid maastikule ajapikku ühesuguse vahekaugusega rattaroopad.

Naaberkihelkondi ühendavatest kohalikest teedest said naabermaakondi ja ajapikku ka naabermaid ühendavad teed. Ristisõdijate vallutusretkedega 13. sajandil lõppes Eestis muinasaeg ja algas keskaeg, mil hakkas arenema kaubandus. Senisest enam hakati kasutama veoloomadega veovankreid, mis vajasid liikumiseks teid. Suvel ja sügisel liiguti vankritega põldude ja metsade vahel looklevatel, eri paikkondi ühendavatel pinnaseteedel.

Teid ääristas kõrge rohi, mistõttu olid pinnaseteed neid ümbritseval maastikul vähemärgatavad. Vankrirataste poolt pinnasesse vajutatud sügavate roobaste vaheline ala oli kohati rohtunud, enamasti aga hobusekapjade all tihedaks ja siledaks trambitud. Madalamates kohtades oli palju muda, mis muutis tee kevadel pärast lume sulamist ja sügisvihmade ajal kohati põhjatuks. Nendel perioodidel pikemaid sõite ette ei võetud, oodati teede tahenemist ja sõiduolude paranemist.

Vankrite liikumine mõjutas pikkamööda pinnast: künkad „kulusid“ laugemaks, vankrirattad vajutasid pinnasesse sügavad roopad. Hobusekabjad ja vankrirattad kobestasid pinnast, vihmavesi uhtus seda allapoole künka jalamile, mille tagajärjel tekkisid rennitaolised teesüvendid.

Eestis oli sedavõrd palju soiseid ja pehme pinnasega alasid, et aastaringselt pääses liikuma vaid üksikutes kohtades ja teatud suundades. Talvel oli olukord teine. Kui sood ja rabad ning aeglase vooluga jõed olid kinni külmunud, pääses neist kergesti üle. Taliteedel oli suviste teedega võrreldes veel üks eelis. Kui suvistel teedel liikumiseks tuli kasutada ratastel liikumisvahendeid, siis taliteedel kasutati hõlpsamini ehitatavaid regesid ja saane. Lumel ja jääl libiseva jalase valmistamine oli oluliselt lihtsam vankriratta meisterdamisest, mis telliti enamasti ratasseppadelt.

Pinnaseteed kulgesid enamjaolt soistest aladest mööda. Kui ümbersõit kujunes väga pikaks, leiti võimalused ka teede rajamiseks soostunud pinnasele. Esimesed Eestis ehitatud teed olidki sooteed ehk soosillad. Juba muinasajal ehitati hagudest ja roigastest teid suuremate märgalade ületamiseks. Sooteid rajati ka põgenemis- ja sõjateedena.

Ehituslikult olid sooteed omavahel küllaltki sarnased: puitsillutis tehti tee pikiteljega risti asetatud puutüvedest ja roigastest. Sillutiseks kasutati enamasti männipuud, harvemini ka kaske. Vahel kaeti puitteed mulla, liiva või kruusaga, mis muutis teepinna siledamaks ja liikumise mugavamaks.

Sooteede laius oli enamasti 2,5–3,0 m. Sellised suhteliselt lihtsal viisil ehitatud teed olid piisavalt hea kandevõimega, kuid väikese vastupidavusega. Suurem osa 10–20 cm läbimõõduga männi- ja kasetüvedest rajatud sooteedest võimaldasid ka hobuvankrite liiklust.

Kuigi sooteede ehitamise traditsioon ulatub muinasaega, kasutati neid Eestis  veel 19. ja 20. sajandil juurdepääsuks sooheinamaadele. Eestis on teadaolevalt olnud kasutusel ligi 80 üldkasutatavat sooteed. 12–13. sajandiks oli Eestis lisaks taliteedele välja arendatud ka suvine teede võrk. Enamik teedest kulgesid kivisel ja liivasel pinnasel, kus vankrirattad sügavale maapinda ei vajunud. Laugjamaks tasandati künkaid, mida oli hobuse ja vankriga raske ületada. Kui 14. sajandi keskpaigas hakati valmistama hobuseraudu ja hobuseid rautama, olid hobuste kabjad kaitstud ja vankrite vedamine ning hobuste kasutamine muuks otstarbeks muutus tõhusamaks.

17–19. sajandil tekkisid aastaringselt kasutatavad maanteed peamiselt kohtadesse, kus olid olemas taliteed. Kui taliteed olid peamiselt sirgjoonelised, siis aastaringselt kasutatavad maanteed kulgesid mööda soodest ja ületasid jõgesid kohtades, kuhu oli mõistlik ehitada sildu.

Vaata ka

• teedelagu
• teedevõrk
• pakktee
• teepinnas