Ava peamenüü
Läänemerelt Mustale merele viinud kaubateed kulgesid põhiliselt mööda veeteid

Veetee on laevatatav veeala merel ja laevatatavatel sisevetel.[1]

On kasutatud ka sõna "sõiduvesi", mis varem tähendas laevateed[2][3], tänapäeval aga pigem veeteed, s.t ala, kus on veesõidukiga võimalik sõita.

Eesti ala veeteedRedigeeri

Mauri Kiudsoo kohaselt olid viikingiaegse Eesti ala peamisteks siseveeteedeks Emajõgi, Peipsi järv, Võrtsjärv ja Narva jõgi. Laevatavad olid ka teiste suuremate Peipsi ja Pihkva järvede valgla jõgede (Väike Emajõgi, Õhne, Tänassilma, Pedja, Põltsamaa, Ahja, Võhandu, Piusa jt) alamjooksud.[4] 11. sajandi teisel poolel muutus aardeleidude järgi otsustades tähtsaks veesooneks Lääne-Eestis paiknev Kasari jõgi.[5] Tol ajal maanteid tõenäoliselt ei rajatud ning ka talvine liiklus käis mööda külmunud veekogusid ja muid taliteid. Veeteede olulist rolli näitab arheoloogiliste leidude ja linnuste paiknemine.[6]

Viikingiaegset Eesti ala mõjutas ka sellest möödunud kaugkaubandustee, nn kaubatee varjaagide juurest kreeklasteni, mis kulges Birkast Edela-Soome rannikule, kust see pöördus Rävala kohal Soome lahe lõunarannikule ja jätkus sealt ida suunas. Teine haru kulges Gotlandilt Kuramaa rannikule ja sealt põhja suunas läbi Suure väina ja rannalähedaste vete Soome lahele, kus see Naissaare juures ühines põhitrassiga. Üks kaubatee haru suundus edasi Narva jõele ja Peipsi järvele ning viis Velikaja kaudu Polotski poole.[7] Mõnede uurijate arvates kasutati kaubateena ka Pärnut, Viljandit, Võrtsjärve ja Tartut ühendavaid jõgesid.[8][9]

Skandinaavlased olevat Ida-Euroopa jõgedel kasutanud erilisi kergeid laevu ja erilisi jõepaate, mis olid madala süvisega ja lohistuskõlbulikud.[6][10] Eesti rannaala põletusmatustest leitud laeva- ja paadineetide põhjal võib Kiudsoo arvates järeldada, et kohalikud veesõidukid sarnanesid skandinaavlaste omadega.[6] Ants Viirese sõnul veeti paate ülesvoolu kaldalt inimjõul. Lühemaid vahemaid võidi läbida paate lohistades – on teada, et lohistuskohad olid kasutusel kogu Euroopas, sealhulgas ka Hansa Liidu veeteedel.[10]

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. Meresõiduohutuse seadus, § 2
  2. Johan Mey. Eesti loots: meresõidu ja lootsiasjanduse käsiraamat: hüdrograafiline kirjeldus Eesti rannikust ja merest, Tallinn 1927, lk XVII
  3. sõiduvesi, inglise-eesti meresõnaraamat
  4. Mauri Kiudsoo (2016). Viikingiaja aarded Eestist: Idateest, rauast ja hõbedast. Lk 14–15
  5. Kiudsoo 2016, lk 159
  6. 6,0 6,1 6,2 Kiudsoo 2016, lk 15
  7. Kiudsoo 2016, lk 12–14
  8. Kiudsoo 2016, lk 80–81
  9. Marika Mägi (2011). Viking Age and early medieval Eastern Baltic between the West and the East. Kogumikus Tax, tribute and tributary countries. Trondheim, Tapir Academic Press. Lk 192
  10. 10,0 10,1 Kadri Tüür, Evelyn Fridolin (2015). Vetevõrk liikumisteena, Horisont 5, lk 64–71