Vikipeedia

Leo X

Leo X (Giovanni de' Medici; 11. detsember 1475 – 1. detsember 1521) oli paavst aastatel 1513–1521. Ta oli 217. paavst.

Leo X
Sünninimi Giovanni de' Medici
Valitsemisaja algus 9. märts 1513 (valitud), 11. märts 1513 (avaldatud)
Valitsemisaja lõpp 1. detsember 1521
Eelkäija Julius II
Järeltulija Hadrianus VI
Sünnikuupäev 11. detsember 1475
Sünnikoht Firenze
Surmakuupäev 1. detsember 1521
Surmakoht Rooma

Varasem elu

muuda
 
Tulevase paavsti isa Lorenzo de' Medici (keskel tumeda peaga). Domenico Ghirlandaio fresko, 1485

Giovanni de' Medici sündis Firenzes Lorenzo de' Medici ja Clarissa (Clarice) Orsini seitsmelapselise pere teise pojana.

Tema isa Lorenzo de' Medici põlvnes Firenze mõjukast kaupmeeste suguvõsast. Leo X ema Clarissa Orsini põlvnes aga Rooma mõjukast suguvõsast, kust pärinesid paavstid Coelestinus III ja Nicolaus III. Orsinide suguvõsast oli enne Leo X võimuletulekut pärinenud 15 kardinali. 1483 sai kardinaliks Giovanni Battista Orsini. Clarissa Orsini isa ema Lucrezia Conti põlvnes teisest mõjukast Rooma suguvõsast.

Medicile tehti 1482 tonsuur. Prantsusmaa kuningas Louis XI nimetas ta 1483 Font-Douce kloostri abt commendatarioks. Medicist sai Sixtus IV apostellik protonotar, 1484 Passignano kloostri abt commendatario, 14. märtsil 1487 Monte Cassino kloostri abt commendatario ja 24. septembril 1488 Coltibuono vallambrosiaanide kloostri abt commendatario. Isa soovitusel määrati Medici 13-aastaselt 9. märtsil 1489 Innocentius VIII poolt Santa Maria in Domnica kardinaldiakoniks, kuid nooruse tõttu keelati tal ametitunnuseid kanda. Ta määrati ametisse salaja, kuid mitte in pectore. Medici reisis märtsis 1492 Rooma, kuhu jõudis 22. märtsil 1492. Ta ööbis Santa Maria del Popolo kloostris. Järgmisel päeval kohtus Medici paavstiga ja 26. märtsil 1492 avaldati tema nimi kardinalide kolleegiumile.

Kardinal Medici omandas Firenzes grammatikaalased ja filosoofiaalased teadmised humanistide Demetrios Chalcondylesi ja Marsilio Ficino juures. 1489–1491 õppis ta Pisa ülikoolis teoloogiat ning õigusteadust Urbano Valeriano Bolzani, Filippo Decio ja Bartolomeo Sozzini juures. Hiljem õppis ta Firenzes Angelo Poliziano ja Giovanni Pico della Mirandola juures.

Medici oli alates 25. maist 1489 Santi Giusto e Clementi kloostri abt commendatario. Ta oli veel La Chaise-Dieu, Calvello ja San Felice kloostrite abt commendatario. Pärast liitumist kardinalide kolleegiumiga siirdus ta isa surma järel 11. mail 1492 Firenzesse, kuid pöördus 25. juulil 1492 tagasi Rooma, et osaleda konklaavil, kus ta oli Rodrigo Borja paavstiksvalimise vastu ega võtnud Borjalt altkäemaksu. 31. augustil 1492 määrati ta legaadiks Kirikuriigis. 1494 põgenes kardinal Medici frantsiskaani mungaks maskeerununa Firenzest Città di Castellosse. 1494–1500 viibis ta eksiilis, reisides Genovas, Prantsusmaal, Madalmaades ja Saksamaal.

Kardinal Medici saabus Rooma 19. mail 1500 ja resideeris San Eustachio palees. 1500 määrati ta legaadiks Bolognasse ja seejärel legaadiks ristisõtta siirduva väegrupi juurde. 1503 sai ta sõbraks kardinal Galeotto della Roverega. 1506 oli ta legaat Perugias. Septembris 1508 määrati ta kardinal-protodiakoniks. 9. oktoobril 1510 sai temast Amalfi administraator. 1. oktoobril 1511 lähetas Julius II kardinali taas Bolognasse legaadiks. Kardinal Medici sattus paavsti vägede legaadina 11. aprillil 1512 Ravenna lähedal prantslaste kätte vangi, kuid põgenes Pieve del Cairosse, sealt Mantovasse ja siis Bolognasse. Ta naasis 14. septembril 1512 Firenzesse, kus taastas samal aastal oma suguvõsa poliitilise mõju.

Kardinal Medici lasi Roomas restaureerida Santa Maria in Domnica kiriku. Tema hobiks oli muusika. Medicil oli päraku-uuris.

Kardinal Medici osales 4 konklaavil: 1492, 1503, 1503 ja 1513.

1513. aasta konklaav

muuda
 
Leo X vapp

Leo X valiti paavstiks 9. märtsil 1513 öösel kella ühe paiku, kuid tema valimine paavstiks tehti rahvale teatavaks 11. märtsil. Ta ordineeriti 15. märtsil preestriks, 17. märtsil piiskopiks ja krooniti 19. märtsil kardinal Alessandro Farnese (hilisem paavst Paulus III) poolt. Leo X oli paavstiks saades 37-aastane ja seega noorim paavst pärast Bonifatius IX. Nii noorelt pole hiljem valitud ühtki isikut paavstiks.

4. – 9. märtsini 1513 toimunud konklaavil osales 25 kardinali. Konklaavi avajutluse pidas kardinal Tamás Bakócz. Sellel konklaavil olid soosikuteks kardinal Raffaele Riario Sansoni ja kardinal Jaime Serra. Kardinal Medici saabus haiguse tõttu konklaavile 6. märtsil.

Itaalia sõjad

muuda
  Pikemalt artiklis Itaalia sõjad

Leo X pidi "Catholic Encyclopedia" järgi asuma paavstina tegelema mitmete oluliste probleemidega. Tal tuli lisaks suguvõsaga seotud probleemidele säilitada oma eelkäijate poolt Kirikuriigiga liidetud alad, vähendada välisriikide mõju Kirikuriigi aladel, lõpetada Pisa kirikukogu tõttu 1511 alanud skisma, taastada katoliku kiriku ühtsus Prantsusmaal ja kaaluda ristisõja korraldamist türklaste vastu.

Leo X oli vaevalt kroonitud, kui Prantsusmaa kuningas Louis XII sõlmis Veneetsiaga liidu. Leo X soovis esmalt jääda neutraalseks, kuid ühines 5. aprillil 1513 Mechlini liigaga. Novara lahingu järel sõlmis paavst Prantsusmaa kuningaga 9. detsembril 1513 rahulepingu, millega Prantsusmaa loobus Pisa kirikukogu otsustest ja taganes Bourges' pragmaatilistest sanktsioonidest. Kui Louis XII abiellus 1514 Inglismaa kuninga Henry VIII õega, toetas Henry VIII oma väimehe nõudmisi Itaalias.

1. jaanuaril 1515 suri Louis XII ja Prantsusmaa uueks kuningaks sai François I. Paavst sõlmis keisri, Hispaania kuninga ja Inglismaa kuningaga liiga, mille väed said Marignano lahingus prantslaste käest lüüa. Seejärel kohtus paavst kardinalide vastuseisust hoolimata Prantsusmaa kuningaga Bolognas. 1516 sõlmiti Püha Tooli ja Prantsusmaa vahel konkordaat, mis tühistas Bourges' pragmaatilised sanktsioonid, kuid andis Prantsusmaa kuningale õiguse nimetada ametisse kõrgemaid vaimulikke. Konkordaadiga pidi Leo X loobuma Parmast ja Piacenzast, kuid säilitas oma kodulinna Firenze. Konkordaat Prantsusmaaga jäi kehtima 1789. aasta revolutsioonini ja see oli esimene Püha Tooli konkordaat teise riigiga.

Leo X oli seejärel seotud Ferrara, Parma ja Piacenza alade liitmisega Kirikuriigiga. 1516 sõlmis Püha Tool konkordaadi Ferraraga, kuid 1519 kuulutas ta Ferrarale sõja, milles paavsti vägesid ei saatnud edu. Mais 1521 sõlmis paavst keisriga liidu, mille tulemusena anti Parma ja Piacenza Kirikuriigile. Karl V võttis Firenze ja Medici suguvõsa oma protektsiooni alla, Leo X läänistas Saksa-Rooma keisrile Napoli, lubas ta kroonida keisriks ja abistada teda sõjas Veneetsiaga. Inglismaa liitus liigaga augustis 1521. Prantsusmaa ambitsioonide tõrjumiseks teatas Leo X, et ta võib Prantsusmaa kuninga ekskommunitseerida.

Sõda Urbinoga

muuda
 
Leo X hauamonumendi detail Roomas Santa Maria sopra Minerva kirikus

Leo X sattus 1516 konkordaadi sõlmimisel tülli Urbino hertsogi Francesco della Roverega, kes ei toetanud paavsti sõjas prantslastega. 1516 puhkes sõda Urbino hertsogi vastu, kelle asemele tahtis Leo X uueks hertsogiks nimetada oma onupoega Lorenzo de' Medicit. François I hoiatas paavsti oma liitlase Ferrara ründamise eest, kuid ei saanud sõja tõttu Itaaliasse tulla. Rovere põgenes Mantovasse, kus temaga liitusid Hispaania ja Saksa palgasõdurid ja koos vallutati paavstivägede poolt hõivatud Urbino tagasi. Paavsti plaanid luhtusid, sest Lorenzo suri 4. mail 1519 ootamatult.

Poliitika Firenzes

muuda

1512. aasta lõpul taastas tulevane Leo X paavst Julius II toel Firenzes Medicite võimu. Esialgu valitses ta linna ise, paavstiks saades andis aga võimu üle oma nooremale vennale Lorenzole. Sellest hoolimata säilitas ka Leo Firenzes tugeva mõjuvõimu, olles selle peamine välispoliitiline toetaja. Lorenzo surma järel 1519. aastal toetas Leo oma nõo, kardinal Giulio de' Medici, hilisema Clemens VII võimuletõusu Firenzes. Leo X püüdis Firenze sisepoliitikat stabiliseerida ning seadis seetõttu sisse korra, millega parajasti valitsev Medici sai endale eluaegse valitseja (gonfaloniere) tiitli.

Prantsusmaa kuninga François I-ga kohtuma sõites külastas Leo X 1515 ka Firenzet. Selle auks korraldas ta vend Lorenzo linna ajaloo suurejoonelisimad pidustused, millele võidi kulutada üle 70 000 floriini.

Lateraani V kirikukogu

muuda
  Pikemalt artiklis Lateraani V kirikukogu

Julius II surmaga katkes oikumeenilise kirikukogu töö, kuid Leo X otsusega jätkus kirikukogu tegevus 27. aprillil 1513. 16. märtsil 1517 suleti oikumeeniline kirikukogu dekreediga, mis kutsus üles korraldama ristisõda türklaste vastu. Ristisõja rahastamiseks kehtestati kirikukogul vastav maks.

Kirikukogul likvideeriti 1511 alanud Pisa skisma, mistõttu Leo X taastas 27. juunil 1513 Bernardino López de Carvajali, 7. aprillil 1514 Guillaume Briçonnet’, 24. aprillil 1514 René de Prie ja 23. detsembril 1515 Federico di Sanseverino volitused kardinalina.

Reformatsioon

muuda
 
Martin Luther selgitab kardinal Viole (Cajetan) oma vaateid. Puulõige, 1557
  Pikemalt artiklis Reformatsioon

Teated Martin Lutheri tegevusest jõudsid Rooma 1518. aasta algul. Leo X nõudis 3. veebruaril 1518 augustiinlaste ordukindralilt, et see sunniks Lutheri vaikima. 30. mail 1518 saatis Luther paavstile oma teesid ja 7. augustil kutsuti Lutherit Rooma. Oktoobris 1518 kohtus Luther Augsburgis paavsti legaadi kardinal Tommaso Vioga (Cajetan). Paavst proovis siis võita Friedrich Targa poolehoidu ja võis plaanida koguni Lutheri nimetamist kardinaliks, kuid 15. juunil 1520 avaldas ta bulla "Exsurge Domine", milles mõistis hukka Lutheri 41 teesi. Pärast seda, kui Luther oli bulla avalikult põletanud, ekskommunitseeris paavst Lutheri 3. jaanuaril 1521 avaldatud bullas "Decet Romanum Pontificem" ja saatis Saksa-Rooma keisrile kirja, milles nõudis meetmete kasutamist Lutheri vastu.

Leo X saatis 1517 nuntsiuseks Taani Giovanni Angelo Arcimboldo, kes pidi organiseerima indulgentside müümist, et rahastada Rooma Peetri kiriku ehitamist. Taani kuningas Christian II otsustas nuntsiust kasutada ära tekkinud kriisis Rootsiga, kuid Arcimboldo sõlmis kuninga teadmata lepingu Sten Sture nooremaga, mistõttu nuntsius läks kuningaga tülli. Christian II kutsel tulid Taani protestantlikud teoloogid. 1521 saatis Leo X Taani uueks nuntsiuseks Francesco de Potentia.

Inglismaa kuningas Henry VIII saatis paavstile oma raamatu, milles ta taunis Lutheri õpetust ja 11. oktoobril 1521 andis Leo X Inglismaa kuningale tiitli Fidei Defensor (usu kaitsja).

Saksa kuninga valimine

muuda

Leo X kinnitas 1513 Saksamaa nuntsiuseks Lorenzo Campeggio. Keiser Maximilian I surma järel asusid kuurvürstid valima Saksa kuningat. Leo X lähtus oma valiku langetamisel kandidaatide poliitilisest võimsusest, eelkõige sellest, kuidas nad hakkavad hiljem mõjutama Itaaliat ja Kirikuriigi sõltumatust. Ta püüdis esmalt nurjata nii Karl Habsburgi kui Prantsusmaa kuninga François I saamist Saksamaa valitsejaks, toetas siis François I kandidatuuri ja seejärel Friedrich Tarka. Kui Karl Habsburgi valimine uueks valitsejaks näis olevat kindel, asus paavst teda toetama. Paavsti volitusel tunnustas kardinal Albrecht 26. oktoobril 1520 Karli kui valitud Saksa-Rooma keisrit [1].

Suhted Hispaaniaga

muuda

Leo X suhted Hispaaniaga olid seotud eelkõige Itaalia sõdadega. Leo X mõistis 1. märtsil 1519 avaldatud apostelliku konstitutsiooniga hukka Hispaania kuninga nõude keelduda avaldamast paavsti bullasid.

Suhted Inglismaaga

muuda

Leo X suhted Inglismaaga olid seotud eelkõige Itaalia sõdadega ja reformatsiooniga. 1515–1517 oli nuntsiuseks Inglismaal Francesco Chieregati. 11. oktoobril 1521 andis Leo kuningas Henry VIII-le Usu Kaitsja tiitli Martin Lutheri vaateid tauniva kirjutise eest. Ta saatis Henry VIII-le kuldroosi.

Suhted Poolaga

muuda

"Catholic Encyclopedia" järgi olid Leo X suhted Poolaga head. 1. juulil 1519 reorganiseeris ta katoliku kiriku Poolas.

Suhted Portugaliga

muuda

1516 sõlmis Püha Tool Portugaliga konkordaadi.

Suhted Prantsusmaaga

muuda

1519 aastal sõlmis Püha Tool Prantsusmaa kuninga François I-ga konkordaadi, mille kohaselt jäi kuningale õigus kooskõlastatult rüütlitega täita Püha Laatsaruse Ordu suurmeistri ametikoht. Sellega algas Prantsusmaa kuningate kontroll ordu üle, mis vormistati lõplikult 1608 aastal.

Ristisõja plaanid

muuda

Leo X kavatses Lateraani V kirikukogu järel 1517 korraldada ristisõja türklaste vastu. Ta soovis määrata armee juhtideks Saksa-Rooma keisri ja Prantsusmaa kuninga. Inglismaa, Hispaania ja Portugal pidid tema plaanide kohaselt hoolitsema laevastiku eest. Ristisõja ettevalmistamiseks peeti protsessioone ja kuulutati kristlike valitsejate vahel välja vaherahu 5 aastaks, kuid plaanid soikusid. 28. augustil 1521 toimunud Belgradi vallutamise järel soovis paavst taas alustada ristisõda ja saatis Ungarisse 30 000 tukatit.

Leo X ja Eesti [2]

muuda
 
Paavst Leo X vapitahvel Kuressaare linnuse kabelis.

Leo X otsustas 17. augustil 1513 Tiesenhausenite supliigi asjus. Leo X vapp on kivisse raiutud ka Kuressaare linnusesse, kus võib seda tänapäevalgi näha linnuse kabelis.

Petrucci vandenõu

muuda

Leo X otsustas 1516 tagandada ametist Siena valitseja Borghese Petrucci ja asendada ta endale sobivama Grosseto piiskopi Raffaello Petrucciga, mille tagajärjel puhkes Sienas ülestõus.

Borghese Petrucci vend oli kardinal Alfonso Petrucci, kes kavatses Sienas toimunud võimuvahetuse tõttu paavsti avalikult tappa, kuid otsustas siis tegutseda planeeritumalt. 1517 arreteeriti ootamatult kardinal Petrucci sekretär Marco Antonio Nino (Domenico de' Nini), kelle juurest leiti vahistamisel kahtlast ainet ja kardinali kirjad, kus ta selgitas oma kavatsust. Vandenõu korraldamises süüdistati kardinal Petruccit ja üht arsti, kes kavatsesid päraku-uurist põdevat paavsti ravimise käigus mürgitada. Kardinal Petrucci ja arst vahistati 29. mail 1517. Petrucci tunnistas 22. juunil 1517 avalikult oma süüd, tagandati ametist ja hukati 16. juulil 1517. Kardinalid Bandinello Sauli, Raffaele Riario Sansoni, Francesco Soderini ja Adriano de Corneto vangistati. Nad tagandati 22. juunil 1517 kardinaliseisusest, kuid 31. juulil 1517 nende volitused taastati.

Vandenõu tulemusena pühitses paavst 1. juulil 1517 ametisse 31 uut kardinali, sealhulgas Raffaello Petrucci.

Sisepoliitika

muuda

Leo X sisepoliitika oli seotud Itaalia sõdadega ja Urbino sõjaga. Ta soodustas mitmes Kirikuriigi linnas müntimist. Paavst moodustas uusi ameteid ja müüs ametikohti. Ta annetas suuri rahasummasid pankuritele, kuurialiikmetele, vürstidele ja juutidele. Marino Giorgi hindas 1517 paavsti sissetulekuks 580 000 tukatit, millest 420 000 tuli Kirikuriigist ja 100 000 annaatidest.

Suhted kiriku institutsioonidega

muuda

Leo X lubas Rooma San Vincenzo kloostri munkadel valida oma ülemat sõltumata abt commendatario otsusest.

20. jaanuaril 1521 avaldatud apostellikus konstitutsioonis "Inter cetera" sätestas ta tertsiaaride ühiselu elamise reeglid.

Annuntsiatsiooni ordu

Ta andis Jeanne de Valois rajatud annuntsiatsiooni ordule privileege ja kinnitas 1517 ordu konstitutsiooni.

Benediktlased

Ta tunnustas bullas "Etsi a summo" kamalduleeslaste konstitutsiooni ja andis neile privileege.

Frantsisklased

1517 kutsus ta frantsisklaste üldkapiitli kokku Roomas. 29. mail 1517 reorganiseeris ta frantsiskaani observandid, tühistades mitmete kongregatsioonide sõltumatu staatuse, nagu Colette’i rajatud kolettiinidel. Ta sätestas generaalministri volitused.

12. juunil 1517 avaldatud bullas "Omnipotens Deus" ja 6. detsembril 1517 avaldatud bullas "Licet alias" sätestas ta frantsiskaani konventuaalide tegevuse ja andis neile õiguse valida generaalmeistrit, kes kinnitatakse ametisse generaalministri poolt.

Jumaliku Armastuse oratoorium

Ta tunnustas Gasparo Contarini rajatud Jumaliku Armastuse oratooriumi.

Magdaleenid

1520 rajas ta Roomas magdaleenide maja.

Minimi ordu

1517 tunnustas ta Francesco di Paola korrektooriumit.

Rüütliordud

Ta kinnitas 1514 Kristuse Rüütlite rüütliordule presentatsiooniõiguse maadeavastuse käigus avastatud aladel ja andis rüütliordule privileege.

1517 aasta 12. märtsil taasasutas ta kõigis Saksa Rahvuse Püha Rooma keisri valdustes Püha Laatsaruse ordu.

Liturgilised otsused

muuda

1514 soodustas Leo X indulgentside müümist Magdeburgis ja Mainzis ning 1517 Saksimaal ja Brandeburgis, et rahastada Rooma Peetri kiriku ehitamist. 9. novembril 1518 kohustas ta seoses Martin Lutheri nõudmistega kõiki kristlasi uskuma paavsti volitustesse anda indulgentse.

1514 lubas ta annuntsiatsiooni ordul pidada Jeanne de Valois’ mälestuseks offiitsiumit.

Ta andis 26. jaanuaril 1515 indulgentse palveränduritele, kes käivad palverännakul Trieri toomkirikus, kus asub Kristuse kuub.

1520 tunnustas ta püha Zita mälestuseks peetavat offiitsiumit.

Leo X keelas 18. mail 1521 ladina vaimulikel pidada kreeka riitust kasutavates kirikutes missat. Ta keelas ladina piiskoppidel ordineerida kreeka riituse vaimulikke.

Ta tunnustas 18. mail 1521 avaldatud bullas "Accepimus nuper" Firenzes ristimise sakramendi läbiviimise erivormi.

1521 lubas ta Longchampi kloostril tähistada Prantsuse Isabeli mälestuspäeva ja pidada tema mälestuseks erilist offiitsiumit.

Ta märkis roosipärja erilist võimet ja andis Jumaliku Armastuse oratooriumile 500 päevase indulgentsi.

Ta sätestas 3. veebruaril 1514 avaldatud bullas "Religionis", et kiriku sissepühitsemine saab olla kooskõlastatud vaid paavsti poolt tunnustatud piiskopi või preestri poolt.

Teoloogilised vaidlused

muuda

Leo X taunis 1518 taunis Pietro Pomponazzi vaateid.

Leo X tühistas 1520 Speyeri ja Wormsi piiskoppide otsused, mis keelasid Johann Reuchlinil trükkida heebreakeelset talmudit. Paavst lubas trükkida heebreakeelset talmudit ja rajada Rooma heebreakeelse trükipressi.

Ta ekskommunitseeris Ortwin Gratiuse.

Kanoniseerimised

muuda

Leo X kanoniseeris üheksa isikut ja kuulutas kahe isiku austamist õndsana. Ta lubas Cortonas austada Cortona Margareetat ja Notos Piacenza Konradit. Ta määras Antonio Zaccaria uurima prints Kazimierzi eluloo sobivust kanoniseerimisprotsessi alustamiseks.

Pühakud

  1. Francesco di Paola 1. mai 1519
  2. Hunna 1520
  3. Daniel ja tema kaaslased 1516
    1. Agnellus
    2. Donulus
    3. Hugolinus
    4. Leo
    5. Nicholas
    6. Samuel

Õndsad

  1. Jean de Cratigula 1517
  2. Milano Veronica 15. detsember 1517

Uued piiskopkonnad

muuda

Kristlik eetika ja moraal

muuda
  Pikemalt artiklis Kristlik eetika

14. detsembril 1518 taunis Leo X valetunnistajaid.

Onupojapoliitika

muuda

Leo X õde Lucrezia de' Medici abiellus Jacopo Salviatiga.

Vend Piero de' Medici abiellus Alfonsina Orsiniga.

Õde Maddalena de' Medici oli abiellunud Innocentius VIII pojaga, tema poeg Innocenzo Cibo (Cybo) sai kardinaliks.

Õde Contessina de' Medici abiellus Piero Ridolfiga.

Vend Giuliano de’ Medici abiellus 1515 Savoia hertsogi tütrega. Ta määrati Rooma patriitsiks. Talle kavatseti läänistada Kirikuriigi koosseisu olnud Parma, Piacenza, Ferrara ja Urbino.

Lorenzo de' Medici abiellus 1518 Madeleine la Tour d'Auvergne’ga.

Leo X tädi Maria de' Medici abiellus Leonetto de' Rossiga, tema poeg Luigi de' Rossi sai kardinaliks.

Kardinal Giulio de' Medici oli paavsti onupoeg. Kardinal Franciotto Orsini ja Francesco Armellini Pantalassi de' Medici olid paavsti sugulased.

Kardinalide pühitsemine

muuda

Leo X pühitses oma ametiajal 42 kardinali 8 konsistooriumil, sealhulgas hilisemad paavstid Clemens VII ja Hadrianus VI. Lisaks itaallastele said kardinalideks 5 prantslast, 2 sakslast, 1 hispaanlane, 1 hollandlane, 1 inglane ja 1 portugallane. 1. juulil 1517 pühitses ta 31 kardinali; see oli arvukaim kardinalide pühitsemine ajaloos.

9. aprillil 1513 avaldas Leo X bulla "Licat Romini pontificis", milles ta kinnitas kardinalide privileegid. 5. mail 1514 avaldatud bullas "Supernae" sätestas ta kardinalide volitused.

  1. konsistoorium 23. septembril 1513
    1. Bernardo Dovizi da Bibbiena
    2. Innocenzo Cibo
    3. Giulio de' Medici (Clemens VII)
    4. Lorenzo Pucci
  2. konsistoorium 10. septembril 1515
    1. Thomas Wolsey
  3. konsistoorium 14. detsembril 1515
    1. Adrian Gouffier de Boissy
  4. konsistoorium 1. aprillil 1517
    1. Antoine Bohier Du Prat
    2. Guillaume de Croy
  5. konsistoorium 1. juulil 1517
    1. Adriaan Florenszoon Boeyens (Hadrianus VI)
    2. Louis de Bourbon de Vendôme
    3. Lorenzo Campeggio
    4. Alessandro Cesarini
    5. Paolo Emilio Cesi
    6. Pompeo Colonna
    7. Francesco Conti
    8. Giovanni Domenico de Cupis
    9. Bonifacio Ferrero
    10. Domenico Giacobazzi
    11. Cristoforo Numai
    12. Franciotto Orsini
    13. Giovanni Battista Pallavicino
    14. Niccolò Pandolfini
    15. Francesco Armellini Pantalassi de' Medici
    16. Silvio Passerini
    17. Raffaele Petrucci
    18. Giovanni Piccolomini
    19. Francesco Pisani
    20. Ferdinando Ponzetti
    21. Alfonso Portugalist
    22. Ercole Rangoni
    23. Nicolò Ridolfi
    24. Luigi de' Rossi
    25. Giovanni Salviati
    26. Agostino Trivulzio
    27. Scaramuccia Trivulzio
    28. Andrea della Valle
    29. Guillermo Raimundo de Vich y de Vallterra
    30. Tommaso Vio
    31. Egidio de Viterbo
  6. konsistoorium 24. märtsil 1518
    1. Albrecht von Brandenburg
  7. konsistoorium 28. mail 1518
    1. Jean de Lorraine
  8. konsistoorium 9. augustil 1520
    1. Eberhard von der Mark

6. juulil 1517 kinnitas ta järgmised titulaarkirikud:

  • Santa Agnese in Agone
  • San Apollinare
  • San Bartolomeo all'Isola
  • San Cesareo in Palatio
  • San Giovanni a Porta Latina
  • San Lorenzo in Panisperna
  • Santa Maria in Ara Coeli
  • San Onofrio
  • San Pancrazio
  • San Silvestro in Capite
  • San Tommaso in Parione

Leo X kultuuriloos

muuda
 
Portugali kuningas kinkis paavstile valge elevandi Hanno

Leo X edendas rahaliselt ning erinevate projektidega kirjandust, kunsti ja teadusi. Ta oli Michelangelo, Raffaeli, Donato Bramante, Marco Girolamo Vida, Gian Giorgio Trissino, Matteo Bandello, Juan de la Encina ja Bibbiena patroon. Paavsti sekretärid olid Pietro Bembo, Bernardo Accolti ja Jacopo Sadeloto. Paavsti tseremooniameister oli Paris de Grassis.

Teda on 1485. aasta paiku kujutatud Domenico Ghirlandaio freskol. Paavstist on säilinud Raffaeli tehtud portree.

Leo X avas 5. novembril 1513 uuesti Rooma ülikooli, suurendas teaduskondi ja tõstis professorite palku.

Ta kutsus Rooma Janus Lascarise õpetama kreeka keelt ja asutas kreekakeelse trükipressi. Lascaris rajas Rooma kreeka kolleegiumi.

"Catholic Encyclopedia" märgib, et paavstile meeldisid veiderdajate naljad, härjavõitlused, maskikarnevalid, teatrietendused ja tantsud. Paavsti paleest kujunes teater, kus etendati Bibbiena näidendit "Calendra" ja Ariosto näidendit "Suppositi".

Ta määras Vatikani raamatukogu juhatajaks Tommaso Inghirami.

Roomas ehitati tema ajal San Giovanni dei Fiorentini basiilika.

Leo X soosis manuskriptide ja raamatute kogumist.

Ta soosis astroloogiat, tema astroloog oli Lucas Gauricus.

1515 kehtestas ta tsensuuri reeglid. Ta tunnustas Alcala ülikoolis avaldatud piiblit.

Ta kavatses algatada kalendrireformi ja saatis Saksa-Rooma keisrile Maximilian I vastavasisulise kirja. 1514 käskis ta Fossombrone piiskopil alustada kalendrireformi teostamist.

Ta lasi taastada Montefiascone kindluse.

Portugali kuningas Manuel I kinkis paavstile 1514 valge elevandi nimega Hanno, kellest sai paavsti lemmikloom. Kui elevant 8. juunil 1516 suri, viibis paavst tema kõrval ja koostas hiljem elevandi mälestuseks epitaafi. Portugali kuningas soovis paavstile 1515 kinkida ka ninasarvikut, kuid loom hukkus laevaõnnetuses.

Egiptuse piraadid kinkisid paavstile Al Hassan Ibn Muhammad Al Wazzan Al Fasi, kes 1520 siirdus ristiusku. Paavst oli tema ristiisaks.

Santo Domingo piiskop saatis paavstile kingituseks indiaanlaste jumaluse kuju.

Surm

muuda

Leo X haigestus oktoobris 1521 ja suri 45-aastaselt 1. detsembril 1521 malaariasse. Ta maeti Vatikani basiilikasse ja tema säilmed maeti 1542 ümber Santa Maria sopra Minerva kirikusse. Ta oli surres noorim paavst Gregorius V järel. Hiljem pole ükski paavst nii noorelt surnud.

Hinnang

muuda

Kirikuajaloolane J. N. D. Kelly on teda iseloomustanud kui kahekeelset poliitikut.

Leo X biograaf oli Paolo Giovio.

"Catholic Encyclopedia" iseloomustab teda, kui rõõmsameelset, heasüdamlikku, liberaalset ja tunnustab tema piiritut suuremeelsust.

Leo X toetas majanduslikult hospitale ja konvente. Ta toetas rahaliste vahenditega vaeseid üliõpilasi, palverändureid, erruläinud sõdureid ja haigeid. Ta andis aasta 6000 tukatit almusteks.

Viited

muuda
  1. ↑ Heinz Schilling, "Aufbruch und Krise: Deutschland, 1517–1648". Berlin: Siedler, 1994. Lk 203
  2. ↑ H. von Bruiningk und N. Busch, "Livländische Güterurkunden. [Bd. 2]".

Allikad

muuda

Kirjandus

muuda
  • Alessandro Ademollo: Alessandro VI, Giulio II e Leone X nel Carnevale di Roma. Documenti inediti (1499–1520). 1967.
  • Ivana Ait: I fiorentini a Roma durante i pontificati di Leone X e Clemente VII. Sergio Gensini, "Una "Gerusalemme" toscana sullo sfondo di due giubilei 1500 – 1525". Firenze, 2004: 31–56.
  • Giuseppe Alberigo: The reform of the episcopate in the Libellus to Leo X by the Camaldolese hermits Vincenzo Querini and Tommaso Giustiniani. Christopher M. Bellitto, Louis I. Hamilton, "Reforming the church before modernity". Aldershot 2005: 139–152.
  • John F. D'Amico: Papal history and curial reform in the renaissance. Raffaele Maffeis's "Breuis historia" of Julius II and Leo X. "Archivum Historiae Pontificiae" 18, 1980: 157–210.
  • Mariano Armellini: Un censimento della città di Roma sotto il pontificato di Leone X. "Gli Studi in Italia", 4–5, 1882: 7–143.
  • Jean-Marie-Vincent Audin: Histoire de Léon X. et de son siècle. Paris, 1844.
  • Silvio A. Bedini: Der Elefant des Papstes. Stuttgart, 2006.
  • Remigius Bäumer: Leo X. und die Kirchenreform. Manfred Weitlauff, Karl Hausberger, "Papsttum und Kirchenreform". 1990: 282–299.
  • Giovanni Alfredo Cesareo: Pasquino e pasquinate nella Roma di Leone X. Roma, 1938.
  • Vittorio Cian: A proposito di un'ambasceria di M. Pietro Bembo (dicembre 1514). Contributo alla storia della politica di Leone X nei suoi rapporti con Venezia. "Archivio Veneto" (AV), 30, 1885: 355–407; AV 31, 1886: 71–128.
  • Ilaria Ciseri: L'ingresso trionfale di Leone X in Firenze nel 1515. Firenze, 1990.
  • Otto Clemen: Zur Papstwahl Leos X. Historische Vierteljahrschrift 10, 1907: 506–576.
  • Guido Maria Conforti: Leone X ed il suo secolo. Parma, 1896.
  • Mariano Dell'Omo: Documenti per il V centenario dell'unione di Montecassino alla Congregazione di S. Giustina. La fine della commenda e gli adempimenti fianziari verso il futuro Papa Leone X, i vescovi Pandolfini e Serapica (1504–1532). "Benedictina" 52, 2005: 277–352.
  • Robin Santos Doak: Pope Leo X: Opponent of the Reformation. 2006.
  • Angelo Fabroni: Leonis X p.m. Vita. Pisa, 1797.
  • Carlo Falconi: Leone X. Ciovanni de' Medici. Milano, 1987.
  • Alessandro Ferrajoli: Il ruolo della corte di Leone X. Roma, 1911.
  • Alessandro Ferrajoli: La congiura dei Cardinali contro Leone X. 1919.
  • Maurizio Gattoni: Leone X e la geo-politica dello Stato pontificio. Città del Vaticano, 2000.
  • Albert Gerhards: Ein Reformprojekt am Vorabend des Reformation. Der Libellus ad Leonem X (1513). "Frömmigkeitsformen in Mittelalter und Renaissance". Düsseldorf, 2004: 391–408.
  • Mariam de Ghantuz Cubbe: La lettre du Patriarche Maronite Šamûn. Butros de Üadeõ au Pape Léon X (1515). "Orientalia Christiana Periodica" 76, 2010: 389–432
  • Paolo Giovio (Jovius): Vita Leonis X. Firenze, 1548.
  • Domenico Gnoli: La Roma di Leone X. Milano, 1938.
  • Jutta Götzmann: Der Triumph der Medici. Zur Ikonographie der Grabmäler Leos X. und Clemens' VII. in Santa Maria sopra Minerva. Thomas Weigel, Britta Kusch-Arnhold, "Praemium virtutis" II. Münster, 2005: 171–200.
  • Helmut Hucke: Die Musik in der Sixtinischen Kapelle bis zur Zeit Leos X. Jörg O. Fichte, "Zusammenhänge, Einflüsse, Wirkungen. Kongreßakten". Berlin, 1986: 154–167.
  • Helmar Junghans: Martin Luther, kirchliche Magnaten und Thesenanschlag: zur Vorgeschichte von Luthers Widmungsbrief zu den "Resolutiones disputationum de indulgentiarum virtute" an Papst Leo X. "Luthers Thesenanschlag – Faktum oder Fiktion". Leipzig, 2008: 33–46.
  • J. N. D. Kelly: The Oxford Dictionary of Popes. 1996.
  • Dorothy P. Kidder: Life and Times of Leo the Tenth. 2003.
  • Luigi Lazzerini: Critica storica e tolleranza. Il ritratto di Leone X in Bayle. "Rivista di storia e letteratura religiosa" 43, 2007: 671–696.
  • Alessandro Luzio: Isabella d'Este ne' primordi del papato di Leone X e il suo viaggio a Roma nel 1514–1515. "Archivio Storico Lombardo" (ASL), 33, 1906: 99–180; ASL 40, 1907: 18–97; ASL 44, 1909: 72–128; ASL 45, 1910: 245–302.
  • F. Mancini: La lega tra Leone X e Siena in una bolla inedita del 1516. "Bullettino Senese di Storia Patria" 62–63 (1955–56): 79–94.
  • Angelo Mercati: Le spese private di Leone X nel maggio-agosto 1513. "Memorie della Pontificia Accademia Romana di Archeologia", 2, 1927: 99–112.
  • Nelson H. Minnich: Julius II and Leo X as presidents of the Fifth Lateran Council (1512–1517). F. Alazard, F. La Brasca, "La papauté à la Renaissance". Paris, 2007: 153–166.
  • Bonner Mitchell: Rome in the high Renaissance. The age of Leo X. Norman, 1973.
  • Giuseppe Lorenzo Moncallero: La politica di Leone X e di Francesco I nella progettata crociata contro i turchi e nella lotta per la successione imperiale. "Rinascimento", 8, 1957: 61–109.
  • Francesco Nitti: Leone X et la sua politica. Firenze, 1892.
  • Jean-Pierre Pantalacci: Léon X et Clément VII. À travers le témoignage des ambassadeurs de la République de Venise. F. Alazard, F. La Brasca, "La papauté à la Renaissance". Paris, 2007: 677–691.
  • Alfredo Perifano: Léon X, le concile et le livre. F. Alazard, F. La Brasca, "La papauté à la Renaissance". Paris, 2007: 109–131.
  • Giovanni Battista Picotti: La giovinezza di Leone X. Milano, 1928.
  • Emmanuel Pierre Rodocanachi: Histoire de Rome. Le pontificat de Léon X (1513–1521). Paris, 1931.
  • William Roscoe: The Life and Pontificate of Leo the Tenth. Liverpool, 1805.
  • Bernhard Schimmelpfennig: Das Decretimi Gratiani als historische Quelle. Ein Traktat des Florentiner Humanisten Poggio für Papst Leo X. M. Bellomo, "Proceedings of the eleventh International Congress of Medieval Canon Law". Città del Vaticano, 2006: 333–340.
  • John Shearman: Il mecenatismo di Giulio II e Leone X. A. Esch, C. L. Frommel, "Arte, committenza ed economia a Roma e nelle corti del Rinascimento 1420 – 1530". Torino, 1995: 213–242.
  • Francesco Paolo di Teodoro, Marisa Dalai Emiliani: Raffaello, Baldassar Castiglione e la Lettera a Leone X. 1994.
  • Götz-Rüdiger Tewes: Der Medici-Papst Leo X. und Frankreich. Politik. "Kultur und Familiengeschäfte in der europäischen Renaissance". Tübingen, 2002, ISBN 3-16-147769-3.
  • Gonzague Truc: Léon X et son siècle. Grasset, 1941.
  • Heinrich Ulmann: Studien zur Geschichte des Papstes Leo X. "Deutsche Zeitschrift für Geschichtswissenschaft" (DZG) 10, 1893: 1–13; DZG 11, 1894: 90–113.
  • Herbert Millingchamp Vaughan: The Medici Popes: (Leo X and Clement VII.). London, 1908.
  • Fabricio Winspeare: La congiura dei cardinali contro Leone X. Firenze, 1957.

Välislingid

muuda
Eelnev
Julius II 		Rooma paavst
1513–1521 		Järgnev
Hadrianus VI
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Leo_X&oldid=6717409"