Vikipeedia

Humanism

(Ümber suunatud leheküljelt Humanist)

Humanism (ladina keeles hūmānitās – 'inimlik') on humaanselt vooruslik inimese ja inimsuse väärtustamine. See on inimesekeskne elukäsitlus, mis sai alguse hiliskeskaegses Itaalias ja levis varauusajal ka mujal Euroopas. Mõistel humanism võib eristada kolm tähendust:

  1. Humanism oli 15. ja 16. sajandi ühiskondlik-ajalooline nähtus kunstis, kirjanduses, hariduses ning teaduses. Humanistide eesmärgiks oli Platoni ja Aristotelese originaalteoste tundmaõppimine. Antiikkultuuri väärtustele rajati uued humanistlikud teadus- ja hariduskeskused. Esialgu Itaalias, hiljem ka Saksamaal, Prantsusmaal ja Inglismaal. Toimusid avastused geograafias ja astronoomias.
  2. Humanism oli ka moraaliteooria suund, mis hakkas levima USA-s 1920. aastatest. Humanismi peamised esindajad – W. Fight, Y. Babbit, C. Garnet ja I. Lewin tuletasid kõlbluse inimlikest ja psühholoogia nähtustest.
  3. Humanism on maailmavaade ja mõtteviis, mis väärtustab inimest kui isiksust. Inimese vabadus ja väärikus on iseenesest austusväärsed. Humanism sisaldab inimese õigust langetada iseseisvalt oma elu puudutavaid otsuseid, kasutades selleks oma mõistust ja südametunnistust. Seda maailmavaadet tähistab eesti keeles üldmõiste inimsus.

Humanism kristluses muuda

Kuulsaim humanist oli hollandlane Erasmus Rotterdamist (1466–1536). Ta uskus, et kirikut ja kogu ühiskonda on võimalik mõistuspäraselt ümber korraldada. Ta parandas käibel olnud ladinakeelset piibli tõlget. 1516. aastal tõlkis Uue Testamendi uuesti kreeka keelest ladina keelde. Satiirilises teoses "Narruse kiitus" (1511) naeruvääristas Erasmus vaimulike (aga ka rahva) ahnust ja rumalust.

Humanistlikus kristluses inimene on tähtsam kui kirik ja tema õpetused või rituaalid. Humanistid ei väärtusta usualandlikkust, allumist jumala käskudele või enesesalgamist.

Humanism filosoofias muuda

Antiikaja esimesteks humanistideks peetakse sofiste ja Sokratest, kes uurisid (teoreetiliselt) inimest mitte kosmose tervikut.

Renessansi filosoofia oli humanistlik, sest tähelepanu pöördus jumalalt inimesele. Toonased mõtlejad ei olnud ateistid (jumalat peeti ikka maailma ja inimese loojaks) kuid inimest ei pidanud enam kõrgema jõu kõrval alamaks olevuseks.

Kaasaja filosoofias vaadeldakse humanismi kui optimistlikku maailmavaadet inimkonna tuleviku suhtes, uskudes täiustumisse, tarkusesse, sõprusesse, armastusse, sallivusse. Humanism sisaldab veendumust, et praegune elu on ainus, mis meil on. 20. sajandi humanism põhines agnostitsismil ja ateismil. Humanistid peavad inimmõistust elu juhtivaks jõuks. Humanistid soovivad ühiskonda vabastada religioossetest uskumustest, mis nende arvates pidurdavad inimarengut.

Humanism vastandub:

a) arusaamale, et eksisteerib kõrgem jõud (nt jumal, suur energiaallikas), millest inimkond sõltub;

b) seisukohale, et inimene on üksnes osake loodusest ning uuritav loodusteaduse meetoditega nagu kõik muugi looduses.

Tuntud humaniste muuda

Hūmānitās muuda

Humaansus ja humanism pärinevad ladinakeelsest sõnast hūmānitās. Sõnu kasutatakse paljudes seostes ning ilma täpsusteteta pole selge, millega on tegu. Humanismi all võidakse silmas pidada kultuuriideaali (Nauert, 2006), renessansiaegset mõttevoolu (Blackburn, 2012), valdavalt kirjandusliku suunitlusega vaimset liikumist (Kunzman jt, 93:2004), renessansiaja vaimset liikumist (Apel ja Ludz, 1976), kultuurifenomeni (Rundle jt 4:2012) jpm.

Humanismi ei saa üheselt ja ammendavalt defineerida.

Richard Kleisi jt, "Ladina-eesti sõnaraamatu" sissekanne hūmānitās:

  • 1) inimlikkus, inimloomus; inimväärikus;
  • 2) inimesearmastus, inimsus, humaansus; südamlikkus, lahkus, sõbralikkus;
  • 3) haritus, kultuursus;
  • 4) peen maitse, peenus, rafineeritus;
  • 5) inimkond, inimsugu;
  • 6) ülalpidamine, elatis. ("Ladina-eesti sõnaraamat", 523: 2002)

Sissekanne Simon Blackburni "Oxfordi filosoofialeksikonis" tunnistab humanismi kahes mõttes. Üldises mõttes peetakse humanismi all igasugust filosoofiat, mis tähtsustab inimeneinimese heaolu ja väärikust ning suhtub optimistlikult iseseisva inimaru võimetesse.

Kitsamas mõttes aga peetakse humanismi ehk renessansi humanismi all silmas renessansiaegset mõttevoolu, mille tuuma moodustasid uuenenud huvi kreeka ja rooma kirjanduse vastu; avastati taas inimese ja looduse ühtsus ja hakati väärtustama elumõnusid.

Hilisemal ajal tähistas termin religioonivastaseid sotsiaalseid ja poliitilisi voolusid. (Blackburn, 167-168:2012)

Sõna ‘humanitas’ võidi esimest korda kuuldavale tuua 1. aastatuhandel eKr peetud avalikus kõnes. (Cancik, 2014)

Humanitē – eesti keeles 'humaansus'. Prantsuskeelne laensõna, mille tõi saksa keelde Johann Gottfried Herder (1744–1805) ja see seostub inimlikkuse, inimõiguste, -väärikuse ja -armastusega.

"Umanist" – ‘humanistid’ muuda

Terminit "umanist" on mõnede kirjanduslike allikate kohaselt kasutatud esimest korda Itaalia ülikoolides. "Umanista" oli Itaalia ülikoolides käibiv slang õpetlase (õppejõu) kohta, kelle õpetamise sisu moodustasid Cicero poolt studia humanitatis'eks nimetatud ained: grammatika, poeesia, retoorika, moraalifilosoofia ja ajalugu. (Yates, 74:1983)

1940. aastatel jõudsid Kristeller ja Campana tõdemuseni, et termin humanist ilmus 14. sajandi lõpus või 15. sajandi alguses ja see tähistas renessansiajastul õpetajate rühma, kes pakkusid, kas avalikes õppeasutustes või ka eraviisiliselt, teatavat haridusprogrammi mida tunti studia humanitatis'e all. (David Rundle jt, 4:2012)

Saksa päritolu ameerika renessansiaja humanismi uurija Paul Oskar Kristelleri (1964) meelest osutavad renessansiaja allikad selgelt, et humanist oli studia humanitatis'e õpetaja, ja viimase all peeti silmas õppeainete tsüklit, mis koosnes grammatikast, retoorikast, poeesiast, ajaloost ja moraalifilosoofiast.

Renessansiaja Itaalia humanism, eel- ja humanistid (osaline) muuda

Itaalia humanism sai alguse Apenniini poolsaarelt (ka Itaalia poolsaar), mis tol ajal kuulus Püha Rooma riigi koosseisu ja koosnes hulgast üksteisega sageli sõda pidavatest väikestest sõltumatutest riikidest ja linnriikidest. Linnu valitsesid rikkad kaupmehed ja sellises ühiskonnas moodustasid nn haritlaskonna juristid, notarid, kirjutajad. Palgalised õpetajad õpetasid ladina keelt (grammatika), erinevate äridokumentide koostamist, õigust jm.

Edukate Firenze kaupmeeste ringkondade (klass) nn ‘vaimuelus’ domineerisid nende endi huvid ja vajadused, mis võisid ülikoolide professorite ja ametnike omadest tunduvalt erineda. (Nauert, 7:2006)

Georg Voigti ja Jacob Burckhardti (Voigt & Burckhardt, 1960) arvates sai renessansiajastu itaalia humanism alguse Petrarcast, kuid kirjanduslikes veebiallikates on põgusalt mainitud Padova eelhumaniste, kes olid teadaolevalt enamasti kas juristid või notarid – nendeks on pakutud Levato Lovatit ja tema ‘Padova humanismi ringi’.

Mitmete uurijate arvates baseerus itaalia humanistliku kirjandusvoolu ‘taaselustumine’ Karolingide renessansi ajal kogutud klassikalistel tekstidel. Weissil õnnestus näidata, et ‘Padova ringi humanistidel’ (Lovato dei Lovati, Rolando da Piazzola, Geremia da Montagnone, Albertino Mussato: sarnaste vaadetega sõprade tutvus- ja kirjavahetusring, kes tegelesid antiikautorite tekstide uurimisega (korrigeerimine, kopeerimine, imiteerimine ja kommentaaridega varustamine jm) õnnestus ligi pääseda Karolingide-aegsetele Horatiuse, Vergiliuse, Juvenali, Persiuse, Terentiuse, Cicero, Titus Liviuse jt teoste koopiatele. (Rundle jt, 17-18:2010)

Humanistid jagasid huvi antiikautorite teoste ja ladina ning kreeka keele vastu, teadmisi ja püüdsid imiteerida klassikalist kirjandust. Humaniste võidi tööle võtta ülikoolide kunstierialade õpetajatena ja nad võisid õpetada antiikkirjandust, retoorikat jm.

Mõnedele humanistidele olid oluliseks allikaks Cicero kirjad, kõned, kõneõpetus jm looming. (Nauert, 2006)

1380. ja varastel 1390. aastatel tekkis ka teine humanistlik ringike, mida tuntakse ‘Salutati circle’ nime all, siin lävisid ja tegutsesid Salutati, Leonardo Bruni, Niccolo Niccoli ja munk Luigi Marsili, kohtuti Santo Spirito kloostris ja uuriti rohkelt Giovanni Boccaccio annetatud raamatuid. (Wells, 79:2007)

Renessansiaja itaalia humanismi algusaeg ja olemus on kohati vaidluse all kuid alguskohaks loetakse siiski tolleaegset Itaaliat ja sealt levis peamiselt kirjandusliku suunitlusega liikumine ka mujale Euroopasse. (Cancik, 125:2014)

Hiljem on mõned autorid samastanud humanismi kui Itaalia ajaloo ajajärku nn renessansiajastuga – 14.–16. sajandiga.

Humanismi ‘juured’ on paigutatud antiikaega, kuid need olid Euroopa kesksed. (Cancik, 2014)

Renessansiaja itaalia meeshumanistid muuda

  • Lovato dei Lovati (c 1240 – 1309)
  • Rolando da Piazzola (suri 1325)
  • Geremia da Montagnone (1255–1321)
  • Albertino Mussato (1261–1329). (Rundle jt, 17:2010) (Padova humanismi ringike (inglise keeles Paduan circle).
  • Giovanni Aurispa (1376–1459)
  • Girolamo Balbi
  • Gasparino Barzizza (1360–1431) (teised nimed Gasparinus de Bergamo, Gasparino (da)
  • Filippo Beroaldo (vanem) (1453–1505) (studia humanitatis Pariisis)
  • Giovanni Boccaccio
  • Leonardo Bruni (Historie Florentini populi)
  • Paolo Emili
  • Publio Fausto Andrelini (ca 1462 – 1518), Erasmuse sõber
  • Vittorino da Feltre (1378 Feltre – 1446 Mantua) ka Vittorino Ramboldini
  • Francesco Filelfo (1398–1481)
  • Antonio Loschi (ladinapäraselt Antonius Luschus) (1365 või 1368 – 1441) (Lorezo Valla õpilane)
  • Francesco Petracco ehk Petrarca
  • Angelo Poliziano
  • Lorenzo Ridolfi (sündis 1362)
  • Cino Rinuccini (c 1350 – 1417)
  • Roberto de’ Rossi (1355–1417)
  • Coluccio Salutati (1331–1406)
  • Palla Strozzi (1372–1462)
  • Lorenzo Valla (1407–1457)
  • Guarino da Verena (1370–1460)
  • Pier Paolo Vergerio
  • Cornelio Vitelli (1440–1500) jpt. (Classen, 30:2003)

Renessansiaja itaalia naishumanistid muuda

I põlvkond
II põlvkond (1460–1480)
  • Ippolita Sforza (1445–1488)
  • Bianca Maria Visconti (1425–1468)
III põlvkond (1480–1500)
  • Cassandra Fedele (1465–1558)
  • Laura Cereta (1469–1499)
  • Alessandra Scala (1475–1506) jt.[1]

Osaline loetelu renessansiaja Kreeka emigrantidest ja ‘koopiameistritest’ muuda

  • 14. sajand: Demetrius Cydones, Leontius Pilatus;
  • 14. sajand/15. sajand: Manuel Calecas, Manuel Chrysoloras, Maximus Chrysoberges;
  • 15. sajand: Alphonsus Doursos Athenaois, Andronicus Callistus,

Andronicus Galiziotes, Antonius Athenasios, Anthonius Logothetes, Athanasius Chalceopoulos, Bessarion, Caesar Strategos, Charitonymus Hermonymos, Constantine Lascaris, Cosmas (Trapezuntios) Kreetalt ...(110) jpt. (Rundle jt, lk 58–64: 2010).

Studia humanitatis muuda

Studia humanitatis oli renessansiajastu õppimise vorm, mille all peeti silmas juhendatud kursust või iseõpet, mis baseerus Antiik-Kreeka ja Antiik-Rooma autorite teostel ja/või kõnedel.

Coluccio Salutati oli üks neist, kes märkas, et Cicero on kasutanud väljendit studia humanitatis ac litterarum.

Cicero olevat oma kõnes "Pro Archia" ühendanud sõnad studium ja humanitas – studia humanitatis, väljendamaks kunsti või ainete kombinatsiooni (see ei olnud Cicero ajal spetsiifiline), mille kaasabil suunati poisse humanity suunas, selleks et nad arendaksid välja oma täieliku potentsiaali vabade inimestena.

Arvatakse, et studia humanitatis oli omamoodi hariduslik programm valitseva eliidi tarbeks.

Studia humanitatis (ladina keeles) ka ‘inimeseuurimine’ ("Renessansi salakeel") (grammatika, luule, kõlblus, retoorika), mis lähtub antiikaja mõistest humanitas, sai tunnuslikuks kogu vaimsele peamiselt kirjandusliku suunitlusega liikumisele.

Studia humanitatis pidas kõige tähtsamaks kõikehaaravat vaimset ja kunstialast haridust, nagu see kajastub kujutluses uomo universale'st, kelle hariduse ulatus on ühtlasi tema kõlbelise kvaliteedi mõõt. (Kunzman, 93:2004)

Salutati kasutas fraasi studia humanitatis tõenäoliselt 1369. aastal. (Chambliss, 630:1996)

Humanistlikud õpetlased nagu Leonardo Bruni jt, pidasid studia humanitatis'e taaselustajaks Petrarcat. Bruni iseloomustas studia humanitatis't kui klassikalist õppeprogrammi, mis olid suunatud kirjanduslikele distsipliinidele.

Studia humanitatis võis tähendada akadeemiliste õppekursuste kooslust, mille keskmes olid ajaloo-, kõne-, grammatika-, luuleõpetus ja moraalifilosoofia ning mida humanistid võisid eelistada ja milliseid aineid nad ülikoolides võisid ka lugeda.

Studia humanitatis'e hulka ei arvatud õigus-, meditsiini- ega teoloogiateaduskonda.

1500. aastaks õpetati studia humanitatis't mitmetes Itaalia linnades, nagu Padovas, Veneetsias, Pisas, Bolognas, Milanos, Firenzes ja Roomas. (Cancik, 21:2011)

Termin eksisteeris juba renessansiajastu Itaalias. (Nauert, 8,11: 2006)

Saksa humanism muuda

Saksa humanismi all peetakse silmas intellektuaalset liikumist pedagoogiliste reformide ellu viimiseks Saksamaal, eesmärgiga parendada inimeste kultuuri- ja sotsiaalelu. (Camden House Publishing, 137:2007)

Saksamaal mõeldi termini all algselt gümnaasiumireformi programmi ja seda kasutas 1808. aastal Friedrich Immanuel Niethammer. Niethammer laenas termini humanität Herderi kirjadest 1793/97.

Kuulsaimad humanistlikud koolid saksa keeleruumis olid St Lebwinsi kool Deventeris, Münsteri algkool Westphalias ja Sèlesta Alsace’is (Jakob Wimpheling, Beatus Rhenanus).

Deventeri koolis õppisid humanistid Erasmus (Erasmus oli Alexander Hegius von Heek’ õpilane, kelle juurde ta asus õppima 9-aastasena), Hermann von dem Busch, Johannes Murmellius, Johannes Caesarius, Konrad Goclenius.

Saksa humanistid: Konrad Celtis, Johannes Reuchlin, Ulrich von Hutten (1488–1523), Philipp Melanchthon (1497–1560) jmt.

15. sajandi lõpuks võis humaniste leida kõikides Saksa ülikoolides. (Nauert, 115:2006)

Vaata ka muuda

Viited muuda

  1. ↑ Jonathan Arnold, "The Great Humanists: An Introduction", lk 16, 2011, I. B. Tauris, Google’i raamatu veebiversioon (vaadatud 30.09.2015)(inglise keeles)

Kirjandus muuda

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Humanism&oldid=6280573"