Nicolaus III

Nicolaus III
Sünninimi	Giovanni Gaetano Orsini
Valitsemisaja algus	25. november 1277
Valitsemisaja lõpp	22. august 1280
Eelkäija	Johannes XXI
Järeltulija	Martinus IV
Sünnikuupäev	1210 või 1220
Sünnikoht	Rooma
Surmakuupäev	22. august 1280
Surmakoht	Soriano nel Cimino

Nicolaus III (Giovanni Gaetano Orsini, ka Giangaetano Orsini; 1210 või 1220 – 22. august 1280) oli paavst 1277–1280. Ta oli 188. paavst.

Giovanni Gaetano Orsini sündis Roomas senaator Matteo Rossi Orsini ja tema esimese abikaasa Perna Caetani peres. Tema õde Mabilia Orsini abiellus hilisema Rooma senaatori Angelo Malabrancaga, vend Napoleone Orsini abiellus Tagliacozzo krahvinna Isabellaga ja vend Giacomo Orsini sai kardinaliks. Tema isapoolsest suguvõsast pärines paavst Coelestinus III ja hilisem paavst Benedictus XIII. Tema emapoolsest suguvõsast pärines hilisem paavst Bonifatius VIII. Giovanni Gaetano Orsini hüüdnimi oli il Composto.

Innocentius IV määras Orsini 28. mail 1244 San Nicola in Carcere Tulliano kardinaldiakoniks, ta ordineeriti alamdiakoniks ja temast sai paavsti kaplan. Orsini tegutses Roomas San Lorenzo in Damaso ja San Crisogono kirikutes, omandades benefiitse ka Yorki, Soissonsi ja Lyoni peapiiskopkondadest. Orsini saatis 1244 paavsti teel Roomast Lyoni ja osales 1245 I Lyoni oikumeenilisel kirikukogul. Ta oli 1252 legaat Firenzes, püüdes lahendada gvelfide ja gibelliinide tüli. 1258 oli ta legaat Prantsusmaal, kus ta püüdis sõlmida vaherahu Inglismaa ja Prantsusmaa vahel; seejärel Sabinas ja Campagnas ning 1276 Viterbos. 28. juunil 1265 läänistas ta paavsti loal Prantsusmaa printsile Charlesile Lõuna-Itaalia. 18. oktoobril 1276 sai temast Rooma Peetri kiriku ülempreester ja kardinal-protodiakon. Ta sai 1263 frantsisklaste kardinal-protektoriks ja oli esimene kardinal, kes määrati 1262 suurinkvisiitoriks.

Kardinal Orsini osales 7 paavsti valimistel 1254–1277, seejuures 1271 oli ta valimiskomisjoni liige. Ta kroonis paavstiks Gregorius X, Innocentius V ja Johannes XXI.

1277. aasta paavsti valimised

Nicolaus III vapp

Nicolaus III valiti paavstiks 25. novembril 1277 Viterbo paavstipalees, ordineeriti 18. detsembril preestriks, 19. detsembril piiskopiks ja pühitseti ametisse Teisel jõulupühal 26. detsembril Rooma Peetri kirikus kardinal Giacomo Savelli (hilisem paavst Honorius IV) poolt. Ta võttis nime arvatavasti oma titulaarkiriku San Nicola in Carcere Tulliano järgi.

30. maist 25. novembrini 1277 toimunud paavsti valimistel osales 7 kardinali. Neid valimisi ei peetud Lyoni II kirikukogul sätestatud reeglite järgi, kuna Hadrianus V oli need reeglid tühistanud.

Orsini oli valimistel suursoosikuks, kuid tema vastu oli 3 Sitsiilia kuninga Charlesi poliitikat toetavat kardinali, mistõttu ta ei saanud mõnda aega vajalikku 2/3 häälte enamust. Kardinalid pidasid valimistel päevas ühe vooru.

Valimistel osalenud kardinalid

Paavstluse doktriin

Nicolaus III kasutas tiitlit "Jumala vikaar".

Suhted Bütsantsiga

Nicolaus III saatis Bütsantsi saadikud, et jätkata läbirääkimisi 1054 puhkenud skisma likvideerimise osas, kuid läbirääkimised katkesid seoses paavsti surmaga.

Bütsantsi keiser Michael VIII soovis, et paavst ekskommunitseeriks Epeirose ja Thessaloníki valitsejad, kuid paavst ei teinud seda. Konstantinoopoli patriarh Ioannes XI oli 1279 valmis tunnustama katoliku kiriku õpetust.

Suhted Hiinaga

Nicolaus III saatis Hiinasse misjoneerima 5 frantsisklasest munka.

Suhted Inglismaaga

Nicolaus III pühitses 19. veebruaril 1279 Canterbury peapiiskopiks John Peckhami.

Suhted mongolitega

Nicolaus III saatis Pärsia il-khaani Abaqa soovil 5 frantsisklasest munka Pärsiasse misjoneerima.

Suhted Poolaga

Nicolaus III ordineeris 22. juunil 1278 Marcin z Opawy Gniezno peapiiskopiks.

Suhted Prantsusmaaga

Nicolaus III püüdis lahendada Prantsusmaa kuninga Philippe III ja Kastiilia kuninga Alfonso X vahelist tüli Navarra kuningriigi pärast.

Ta määras 1278 Nancy piiskopiks Conrad Probuse (Conrad Tübingenist).

Suhted Saksamaaga

Nicolaus III taasalustas läbirääkimisi Saksa kuninga Rudolf I-ga tema kroonimise üle Saksa-Rooma keisriks. Läbirääkimised olid katkenud seoses Gregorius X ja tema järeltulijate surmaga.

Rudolf I kinnitas eelmiste Saksa kuningate antud privileegid paavstidele ja loobus 14. veebruaril 1279 territoriaalsetest nõudmistest Romagnale.

Paavst tunnustas Rudolf I tütre Klementia abielu Sitsiilia kuninga Charlesi pojapoja Carlo Martelloga.

Suhted Sitsiiliaga

Nicolaus III veenis Sitsiilia kuningat Charlesi mitte taotlema oma ametiaja pikendamist Rooma senaatorina. Paavst nõudis, et kuningas loobuks ka paavstliku vikaari ametist Toscanas.

Suhted Ungariga

Nicolaus III määras 22. septembril 1278 Fermo piiskopi Filippo III legaadiks Ungaris. Ta nõudis Ungari kuningalt László IV-lt, et see loobuks poolpaganatest kumaanide kommete harrastamisest ja saadaks kumaanid riigist minema. Kui kuningas ei täitnud oma lubadusi, siis legaat ekskommunitseeris ta 1279. Kuningas põgenes, kuid vangistas hiljem kumaanide abiga legaadi.

Paavst määras ametisse Esztergomi ja Kalocsa peapiiskopid.

Nicolaus III ja Preisimaa ^[1]

Nicolaus III nimetas 21. märtsil 1278 Warmia piiskopiks Heinrich I Flemingi.

Sisepoliitika

Nicolaus III lasi end määrata eluaegseks Rooma senaatoriks ja sätestas 18. juulil 1278, et Rooma senaatoriks ning linna munitsipaalametitesse tuleb edaspidi määrata vaid Rooma kodanikke.

Ta saatis Bolognasse legaadiks oma onupoja Bertoldo Orsini.

Ta suutis 1280 sõlmida Firenzes vaherahu gvelfide ja gibelliinide vahel, kuid Sienas ei kandnud tema püüdlused rahu sõlmida vilja.

Suhted kiriku institutsioonidega

Nicolaus III oli esimene paavst, kes resideeris Vatikanis. Ta viis kuurias läbi reforme.

Ta määras 12. märtsil 1278 kardinalideks 2 dominiiklast ja 2 frantsisklast.

Ta kinnitas 14. augustil 1279 avaldatud bullaga "Exiit qui seminat" frantsisklaste vaesusprivileegi. Ta määras frantsisklaste kardinal-protektoriks kardinal Matteo Orsini.

Ta tunnustas magdaleenide reegleid.

Liturgilised otsused

Nicolaus III ajal hakati katoliku kirikus kasutama uusi breviaariume.

Suhted juutidega

Nicolaus III avaldas 4. augustil 1278 bulla "Vineam", milles ta kutsus vaimulikke pidama juutidele jutlusi.

Onupojapoliitika

Nicolaus III määras kardinaliks oma venna Giordano Orsini ja õepoja Latino Malabranca Orsini.

Ta määras oma sugulase Bertoldo Orsini Romagna krahviks ja legaadiks Bolognas.

Uued kardinalid

Nicolaus III määras 9 uut kardinali 12. märtsil 1278 toimunud konsistooriumil. See oli esimene konsistoorium pärast Gregorius X-t. Tema ajal sai kardinaliks hilisem paavst Nicolaus IV.

Nicolaus III kultuuriloos

Nicolaus III ajal remonditi Rooma Peetri kirik. See jäi viimaseks suuremaks Rooma Peetri kiriku remondiks enne Julius II alustatud ümberehitust.

Tema ajal alustati Roomas Vatikani paavstipalee ja Santa Maria in Vallicella kiriku ehitamist.

Dante Alighieri on teda maininud "Jumalikus komöödias".

Surm

Nicolaus III siirdus 8. juunil 1280 Soriano nel Ciminosse, kus ta 22. augustil 1280 suri ajurabandusse ja maeti Rooma Peetri kiriku San Nicola kabelisse.

Hinnang

Dante Alighieri, kirikuloolane J. N. D. Kelly ja "Catholic Encyclopedia" kritiseerivad Nicolaus III-t onupojapoliitika rakendamise pärast.

Viited

↑ Friedrich Georg von Bunge, "Liv-, Esth- und Curländisches Urkundenbuch nebst Regesten".

Allikad

Jules Gay, Suzanne Vitte. Les Registres de Nicholas III. Paris, 1898–1938.
Santiago Domínguez Sánchez. Documentos de Nicolas III (1277–1280) referentes a España. León, 1999.
Nicolaus III dokumendid.

Kirjandus

Friedrich Baethgen. Ein Pamphlet Karls I. von Anjou zur Wahl Papst. Nikolaus' III. "Sitzungsberichte der Bayerischen Akademie der Wissenschaften". München, 1960.
Geoffrey Barraclough. The Chancery Ordinance of Nicholas III. "Quellen und Forschungen aus italienischen Archiven und Bibliotheken" 25 (1933–1934): 192–250.
Giulio Battelli. Una supplica ed una minuta di Nicolò III. "Quellen und Forschungen aus italienischen Archiven und Bibliotheken" 32, 1942: 33–50.
Carla Benocci. Niccolò III, i Domenicani e la committenza di S. Maria sopra Minerva a Roma. "Roma anno 1300. Atti della IV Settimana di Studi di Storia dell'Arte Medievale dell'Università di Roma "La Sapienza" (19–24 maggio 1980)", a cura di A.M. Romanini, Roma 1983: 585–590.
Martin Bertram. Die Dekretalensammlung Papst Nikolaus' III (1280)." Zeitschrift der Savigny-Stiftung für Rechtsgeschichte Kanonistische Abteilung" 90, 2004: 60–76.
Friedrich Bock. Il Registrum super senatoria Urbis di papa Nicolò III. "Bullettino dell'Istituto italiano per il Medio Evo e archivio muratoriano" 66, 1954: 79–95.
Arnold Busson. Zu Nikolaus III Plan einer Teilung des Kaiserreichs. "Mitteilungen des Instituts für Österreichische Geschichtsforschung" 7, 1886: 156–159.
Sandro Carocci. Una divisione dei possessi romani degli Orsini (1242–1262). "Archivio della Società Romana di Storia Patria", 115, 1992: 11–55.
Charles Till Davis. Roman Patriotism and Republican Propaganda: Ptolemy of Lucca and Pope Nicholas III. "Speculum" 50, 1975: 411–433.
Augustin Demski. Papst Nikolaus III. München, 1903.
Fidelis Elizondo. Bulla "Exiit qui seminat" Nicolai III (14 Augusti 1279). "Laurentianum", 4, 1963: 59–119.
George Lee Haskins, Ernst Kantorowicz. A Diplomatic Mission of Francis Accursius and his Oration before Pope Nicholas III. "The English Historical Review" 58, 1943: 424–447.
James L. Heft. Nicholas III (1277–1280) and John XXII (1316–1334). Popes in contradiction? A reexamination of texts and contexts. "Archivum Historiae Pontficiae" 21, 1983: 245–257.
Peter Herde. Antworten des Kardinals Giangaetano Orsini auf Anfragen von Inquisitoren über die Behandlung von Ketzern und deren Eigentum. K. Herbers, "Ex ipsis rerum documentis. Beiträge zur Mediavistik". 1991: 345–361.
Albert Huyskens. Das Kapitel von St. Peter in Rom unter dem Einfluß der Orsini 1276–1342. "Historisches Jahrbuch" 27, 1906: 266–290.
J. N. D. Kelly. The Oxford Dictionary of Popes. 1996.
Raymond-Joseph Loenertz. Memoire d'Ogier protonotaire, pour Marco et Marchetto nonces de Michel VIII Paleologue auprès du pape Nicolas III 1278. "Orientalia Christiana Periodica" 31, 1965: 374–408.
Horace Kinder Mann. Innocent V. to Honorius IV., 1276–1287. 1968.
Mario D'Onofrio. Le committenze e il mecenatismo di papa Niccolò III. A.M. Romanini, "Atti della IV Settimana di Studi di Storia dell'Arte Medievale dell'Università di Roma "La Sapienza" (19–24 maggio 1980)". Roma, 1983: 553–562.
Gregorio Palmieri. Introiti ed esiti di papa Niccolo III. Roma, 1889.
Karl Josef Rieder. Die von Pitra zu der Kanzleiordnung Nicolaus III. benützten Handschriften. "Quellen und Forschungen aus italienischen Archiven und Bibliotheken" 9, 1906: 193–196.
Carlo Fedele Savio. Niccolò III (Orsini) 1277–1280. "La Civiltà Cattolica" (CC), XV, 1894, nr 9: 137–158, 416–434; 1894, CC nr 10: 30–44, 270–285, 528–542; 1894, CC nr 11: 401–414, 666–684; 1894, CC nr 12: 143–154
Carlo Fedele Savio. La pretesa inimicizia de papa Niccolò III. contra il ré Carlo l d'Angio. "Archivio storico siciliano", 27, 1922: 358–429.
Richard Sternfeld. Der Kardinal Johann Gaetan Orsini (Papst Nikolaus III, 1244–77). Berlin, 1905.
Alessandro Tomei. Un modello di committenza papale: Niccolò III e Roma. "Sancta Sanctorum", 1995: 192, 194–99.
Franz Joseph Völler. Der Teilungsplan des Papstes Nikolaus III. "Historisches Jahrbuch" 25, 1904: 62–81.
Friedrich Wertsch. Die Beziehungen Rudolfs von Habsburg zur römischen Curie bis zum Tode Nicolaus' III. Bochum, 1880
George L. Williams. Papal Genealogy: The Families And Descendants Of The Popes. 2004.
Thomas Witt. König Rudolf von Habsburg und Papst Nikolaus III. `Erbreichsplan' und `Vierstaatenprojekt'. Göttingen, 1956.
Jens Wollesen. Perduto e ritrovato: una riconsiderazione della pittura romana nell'ambiente del papato di Niccolò III (1277–1280). "Roma Anno 1300. Atti della IV Settimana di Studi di Storia dell'Arte Medievale dell'Università di Roma "La Sapienza" (19–24 maggio 1980)", a cura di A.M. Romanini, Roma 1983: 343–48.

Välislingid

Artikkel Nicolaus III kohta. (inglise keeles)
Artikkel Nicolaus III kohta. (inglise keeles)
1277. aasta paavsti valimised. (inglise keeles)
1277. aasta paavsti valimised. (inglise keeles)
1280–1281 paavsti valimised. (inglise keeles)
Nicolaus III määratud kardinalid.

Eelnev Johannes XXI	Rooma paavst 1277–1280	Järgnev Martinus IV

[1] Friedrich Georg von Bunge, "Liv-, Esth- und Curländisches Urkundenbuch nebst Regesten".

[1]