Lyoni II kirikukogu

Lyoni II kirikukogu (katoliku kiriku traditsioonis 14. oikumeeniline kirikukogu) oli Prantsusmaal Lyonis 1274 toimunud kirikukogu. Kirikukogu kutsus Lyoni kokku paavst Gregorius X, kes seda ka juhatas. Kirikukogu põhiküsimused olid Suure kirikulõhe ületamise võimalikkus (unioon õigeusu kirikuga), ristisõda ja kirikureform.

Kirikukogul osales umbes 300 piiskoppi, 30 abti ning arvukalt muid kirikumehi ja teolooge. Kirikukogule oodati nimekaid teolooge Bonaventurat ja Aquino Thomast, kuid esimene suri kirikukogu ajal ja teine teel sinna.

Sündmuste käik muuda

31. märtsil 1272 kutsus paavst Gregorius X kirikukogu kokku ning palus märtsis 1273 kõigilt kristlastelt arvamust kiriku reformimise kohta ning abi.

Pärast pikka ettevalmistusaega avati kirikukogu 7. mail 1274. Osales umbes 300 piiskoppi, 60 abti ning hulk teisi kirikumehi ja teolooge. Paavsti ülesandel võttis kirikukogu ettevalmistamise üle Bonaventura, kes selleks puhuks pühitseti piiskopiks. Kohal olid ka Aragóni kuningas Jaime I ning delegaadid Prantsusmaalt, Inglismaalt ja Sitsiiliast ning tatarlaste delegatsioon. Kreeklased saabusid alles 24. juunil, sest nad olid läbi teinud laevahuku. Sellega olid praktiliselt kogu kristlaskonna esindajad kohal ning kirikukogu võis pidada oikumeeniliseks, nagu Gregorius oli soovinud. Aquino Thomas suri teel kirikukogule.

Kirikukogul peeti 7. maist 17. juulini 1274 kuus istungit.

Tulemused muuda

Kirikute ühinemine muuda

Bütsantsi keiser Michael VIII lubas paavstile taotleda kirikute leppimist pärast Suurt kirikulõhe, juhindudes poliitilistest ja majanduslikest kaalutlustest: ta tahtis edasi lükata lääne valitsejate sõjaretke Konstantinoopolisse Sitsiilia kuninga Carlo I juhtimisel ning saada läänest sõjapidamiseks laenu. Kreeka vaimulikkonna enamus oli siiski endiselt uniooni vastu.

Kirikute ühinemine sai kirikukogu neljandal istungil 6. juunil 200 katoliku piiskopi ja keisri saadikute täieliku heakskiidu. Konstantinoopoli patriarh Ioseph I Galesiotes, kes oli kirikute ühinimise vastane, tagandati ning tema asemele määrati uniooni pooldaja Ioannes XI Bekkos. Aastal 1277 kutsuti Ioannes I Dukase algatusel Tessaalias kokku sinod, millel Bütsantsist välja saadetud uniooni vastased panid patriarh Ioannes XI Bekkose kirikuvande alla. Pärast isa surma kutsus keiser Andronikos II 1285 kokku idakiriku kirikukogu (Konstantinoopoli kirikukogu), mis kuulutas Lyoni kirikukogu otsused tühisteks.

Uue paavsti valimise kiirendamine muuda

Et edaspidi ära hoida pikaajalisi sedisvakantse, nagu 12681271, kui kardinalidel ei õnnestunud kolme aasta jooksul paavsti valikus kokku leppida, otsustati jätta paavsti valimine eranditult konklaavi ülesandeks ning keelata kardinalidel konklaavilt lahkuda, enne kui uue paavsti nimi on teatavaks tehtud. Otsustati, et igal kardinalil tohib olla kaasas üks (erandjuhtumil kaks) teener, kõik peavad elama koos ühes eesriieteta ruumis ning neil ei tohi olla suulist ega kirjalikku kontakti välismaailmaga. Määrati kindlaks, et kolme päeva pärast piirdutakse ühe söömaajaga päevas ning kaheksa päeva pärast piirdutakse vee, leiva ja veiniga.

Ordude tegevuse reguleerimine muuda

Kiideti heaks kahe uue mungaordu, dominiiklaste ja frantsisklaste ordu loomine. Kerjusordude arvu kahandati neljale.

Ristisõja kavandamine muuda

Uues (üheksandas) ristisõjas lepiti kokku ning lubati kuue aasta jooksul koguda ristisõjamaksu. Liitlaseks oli kavas võtta Hulagiidide riigi valitseja Abaqa, kelle esindaja võttis kirikukogul oma kavatsuste tõsiduse märgiks vastu ristimise.

Hoolimata paavst Gregoriuse jõupingutustest ei saanud ristisõda teoks.

Vaata ka muuda