Suur kirikulõhe

See artikkel räägib kiriku lõhenemisest õigeusu ja katoliku kirikust; vastupaavstide ajajärgu kohta katoliku kirikus vaata artiklit Suur skisma

---

Suur kirikulõhe ehk Suur skisma oli kiriku lõhenemine kreekakatoliku ja roomakatoliku kirikuks 1054. aastal, kui Rooma paavst ja Konstantinoopoli oikumeeniline patriarh teineteist vastastikku kirikuvande alla panid.

Kristluse levik 2.–14. sajandini

Kirikulõhe ei muutnud kristlikus kirikus apostlite poolt määratud apostellikku järjepidevust ega hierarhiat: üksikute koguduste karjasteks olid preestrid, piirkondade üle olid karjasteks piiskopid ning kõikide piiskoppide, preestrite ja kirikute vaimseteks nõuandjateks olid patriarhid.

Kristlikus maailmas oli viis patriarhi:

• Aleksandria patriarh,
• Antiookia patriarh,
• Jeruusalemma patriarh,
• Konstantinoopoli patriarh,
• Rooma patriarh.

Omavahel olid nad võrdsed ning pidasid tähtsate otsuste tegemiseks üheskoos kirikukogudel nõu. Kellelgi polnud absoluutset võimu teiste üle. Et Kristus oli määranud enda järeltulijaks Peetruse, kes sai pärimuse järgi esimeseks Rooma paavstiks, siis pidas Rooma patriarh end teistest tähtsamaks.

9. sajandil hakkasid idakirik (kreekakatoliku kirik) ja läänekirik (roomakatoliku kirik) üksteisest eralduma, kui Rooma patriarhid hakkasid teistelt patriarhidelt allumist nõudma ja ei soovinud tunnistada Bütsantsi keisri ülemvõimu, kuna Euroopas oli 10. sajandist ilmaliku võimu keskmeks kujunenud Saksa-Rooma keiser, kes hoidis enda kontrolli all suurt osa Euroopast. Et õigeusu kirik ei soovinud alluda ega muuta usutunnistust (kokkuvõtlikku uskumuste loetelu, mida iga usklik peab antud religioonis uskuma), nagu soovis paavst, viis see 1054. aastal kirikulõheni. Nii õigeusu kirik kui ka katoliku kirik on Suure kirikulõhe järel pidanud end ainuõigeks kirikuks. Enne suurt kirikulõhet 1054. aastal taunis Bütsantsi keisri kontrolli all Konstantinoopolis asunud Konstantinoopoli patriarh Michael I Keroulários (Michael Cerularius) Rooma paavsti Leo IX tegutsemist Konstantinoopoli patriarhi jurisidiktsiooni alla kuuluvatel aladel, kuna Leo IX pidas 1050. aastal Sipontos sinodi ja määras vaimulik Humbert'i Sitsiilia piiskopiks.

Patriarhi korraldusel asuti Konstantinoopolis sulgema ladina riituse kirikuid ja taga kiusama ladina kiriku kommete järgijaid. Paavst saatis septembris 1053 patriarhile kirja, milles taunis ladina kiriku vastast tegevust ja õigustas ladina riituse kombeid.

Diplomaatiliste kõneluste läbikukkumisel saatis Beneventos viikingite käes pantvangis viibinud paavst jaanuaris 1054 Konstantinoopolisse Humberti juhtimisel delegatsiooni, kuhu kuulusid ka Friedrich Lotringist (Frédéric Lotringist) ja Amalfi piiskop Pietro. Legaatidel oli kaasas dokument, kus oli esimest korda juttu Constantinuse kingitusest. Legaadid saabusid Konstantinoopolisse aprillis 1054. Kui Bütsantsi keiser Konstantinos IX võttis legaadid pidulikult vastu, siis patriarh keeldus nendega kohtumast. Läbirääkimiste edutul lõppemisel asetas Humbert 16. juulil 1054 Hagia Sophia altarile bulla, milles ekskommunitseeriti patriarh ja tema järgijad. Rooma delegatsioon asus 18. juulil Monte Cassino kloostri jaoks keisrilt saadud kingitustega tagasiteele, patriarh vastas 24. juulil aga paavsti ekskommunitseerimisega.

Dogmaatilised erinevused lääne- ja idakiriku vahel:

püha vaim lähtub isast ja pojast armulaual said ilmalikud vaid leiba hapendamata leib viie sõrmega ristimärk teenistus toimus vaid ladina keeles vaimulike vallalisus

püha vaim lähtub vaid isast armulaual said kõik nii veini kui leiba hapendatud leib kolme sõrmega ristimärk teenistus oli lubatud kohalikus keeles vallalisus vaid munkadel

Alates 1960. aastatest on kirikud hakanud üksteisele lähenema. Kirikuvanded on tühistatud. Ametlikult on taastatud armulauaosadus.

Vaata ka

• skisma