Leo IX

Leo IX (Bruno, saksa ajalookirjutuses Bruno von Egisheim-Dagsburg, prantsuse ajalookirjutuses Bruno d'Eguisheim-Dagsbourg või Eguisheim-Dabo; 21. juuni 1002 – 19. aprill 1054) oli paavst aastatel 1049–1054. Ta oli 152. paavst.

Leo IX
Sünninimi	Bruno (Bruno von Egisheim-Dagsburg)
Valitsemisaja algus	12. veebruar 1049
Valitsemisaja lõpp	19. aprill 1054
Eelkäija	Damasus II
Järeltulija	Victor II
Sünnikuupäev	21. juuni 1002
Sünnikoht	Eguisheim
Surmakuupäev	19. aprill 1054
Surmakoht	Rooma

Bruno sündis tänapäeval Prantsusmaale kuuluvas Eguisheimis Egisheimi ja Nordgau krahvi Hugo VI ning tema abikaasa Heilwigi neljalapselises peres. Ta oli suguluses hilisemate Saksa-Rooma keisrite Konrad II ja Heinrich III-ga. Bruno ristiisa oli krahv Hugo IV. Ta on esimene paavst, kelle sünnikuupäev on teada.

Bruno asus viieaastaselt õppima Touli piiskopi Bertholdi juurde. Ta sai 1017 Saint-Étienne (Sankt-Stephanus) katedraali kanoonikuks ja ordineeriti diakoniks. Anonüümse krooniku (ühe versiooni järgi Touli ülemdiakon Wibert) kirjutatud eluloo "Vita Leonis IX" alusel ründasid Brunot ühel õppevaheajal tigedad loomad, kes vigastasid teda sedavõrd rängalt, et ta oli lausa suremas, kuid koges siis ilmutust, kus püha Benedictus puudutas tema haavu ristiga, mistõttu need paranesid.

Bruno sugulased saatsid ta 1024 Saksa kuninga õukonda, kus ta teenis õukonna kabelis. Ta tegutses 1025–1026 Saksa kuninga Konrad II alluvuses olnud Touli piiskopi väe ülemana Lombardias. Konrad II määras Bruno 9. septembril 1027 Touli piiskopiks ja ta jäi sellesse ametisse 1051. aastani. Piiskopina kutsus ta vaimulikke järgima moraalseid nõudeid ja edendas munklust. Ta vahendas 1032 läbirääkimisi Konrad II ja Prantsusmaa kuninga Henri I vahel.

Brunole meeldis muusika.

Paavstiks saamine

Damasus II surma järel 9. augustil 1048 soovisid Rooma kodanikud ja vaimulikud paavstiks kas Lyoni piiskoppi Halinardi või Brunot. Saksa-Rooma keiser Heinrich III otsustas paavstiks määrata Bruno, kes nõustus sellesse ametisse asuma vaid siis, kui Rooma vaimulikud ja kodanikud teda tunnustavad.

1049 saabus ta palveränduri rüüs Rooma koos munk Ildebrandoga (hilisem paavst Gregorius VII), kellega ta oli jaanuaris 1049 Besançonis kohtunud. Ta pühitseti 12. veebruaril Leo IX nime all paavstiks ja ta võttis nime Leo I järgi.

Leo IX moto oli "Miseracordia domini plena est terra" (Issanda heldus täidab Maa, Psalm 33:5).

Skisma Konstantinoopoliga

Konstantinoopoli patriarh Michael I Keroulários (Michael Cerularius) taunis paavsti tegutsemist Konstantinoopoli patriarhi jurisidiktsiooni kuuluvatel aladel, kuna Leo IX pidas 1050 Sipontos sinodi ja määras vaimulik Humbert'i Sitsiilia piiskopiks.

Patriarhi korraldusel asuti Konstantinoopolis sulgema ladina riituse kirikuid ja taga kiusama ladina kiriku kommete järgijaid. Paavst saatis septembris 1053 patriarhile kirja, milles taunis ladina kiriku vastast tegevust ja õigustas ladina riituse kombeid.

Diplomaatiliste kõneluste läbikukkumisel saatis Beneventos viikingite käes pantvangis viibinud paavst jaanuaris 1054 Konstantinoopolisse Humberti juhtimisel delegatsiooni, kuhu kuulusid ka Friedrich Lotringist (Frédéric Lotringist) ja Amalfi piiskop Pietro. Legaatidel oli kaasas dokument, kus esimest korda argumenteeriti Constantinuse kingitusele.

Legaadid saabusid Konstantinoopolisse aprillis 1054. Kui Bütsantsi keiser Konstantinos IX võttis legaadid pidulikult vastu, siis patriarh keeldus nendega kohtumast. Läbirääkimiste edutul lõppemisel asetas Humbert 16. juulil 1054 Hagia Sophia altarile bulla, milles ekskommunitseeriti patriarh ja tema järgijad. Rooma delegatsioon asus 18. juulil Monte Cassino kloostri jaoks keisrilt saadud kingitustega tagasiteele, patriarh vastas 24. juulil aga paavsti ekskommunitseerimisega.

 Pikemalt artiklis Suur kirikulõhe

Sõda viikingitega

Leo IX käis 1050 visiidil viikingite rüüsteretkete all kannatanud Lõuna-Itaalias, kus ta lubas kohalikele elanikele abi saata.

Paavst käis 1052 Saksamaal, kus ta soovis keisrilt Heinrich III-lt saada abiväge, kuid keisri nõunik Gebhard ei toetanud kavandatavat sõjakäiku, mistõttu pidi ta eelkõige leppima oma sugulaste lojaalsete jalaväelastega, keda oli umbes 700.

Paavst kuulutas märtsis 1053 sõja viikingite vastu ja alustas mais kehvalt varustatud väega sõjakäiku, lootes enda liitlaseks saada Bütsantsi.

Viikingid lõid esmalt Bütsantsi väge, seejärel 18. juunil San Paolo di Civitate lähistel toimunud lahingus paavsti mehi ja võtsid paavsti pantvangi, kes viidi Beneventosse. Kui paavsti väes oli umbes 3000 ratsameest ja 700 jalaväelast, siis viikingitel oli kokku 6000 sõjameest. Paavst vabanes viikingite käest alles märtsis 1054 ja saabus 12. märtsil Rooma.

Petrus Damianus kritiseeris paavsti viikingite vastase sõjakäigu pärast.

Suhted Saksa-Rooma keisriga

Leo IX kohtus 1049 Kölnis Saksa-Rooma keisri Heinrich III-ga. Ta ekskommunitseeris keisri vastu võidelnud Ülem-Lotringi hertsogi Gottfried III (Godefroid III).

Ta kohtus keisriga ka 1051 ja 1052. Ungari kuningas András I saatis paavsti juurde delegatsiooni soovides, et paavst mõjutaks keisrit rahu sõlmima, kuid keiser ei võtnud paavsti ettepanekuid kuulda ja sõdis ungarlastega, kuid sai lüüa.

Suhted Prantsusmaaga

Prantsusmaa kuningas Henri I püüdis 1049 vältida Leo IX reisimist Prantsusmaale, kuid paavst käis kuninga vastuseisust hoolimata seal visiidil.

Suhted Normandiaga

Leo IX keelas 1049 Normandia hertsogil Guillaume II-l (hilisem Inglise kuningas William Vallutaja) abielluda Flandria krahvi Balduin V (Baudouin V) tütre Matildaga.

Suhted Inglise kuningaga

Leo IX vabastas Inglise kuninga Edward Usutunnistaja varem antud vandest.

Kirikuriigi laiendamine

Benevento hertsogiriigi elanikud määrasid Leo IX juulis 1051 oma valitsejaks. Riik inkorporeeriti Kirikuriigi osaks.

Visiidid

Leo IX pälvis kaasaegsetelt hüüdnime rändav apostel (Peregrinus Apostolicus).

1. Pavia, Šveits (Sankt-Moritzi klooster Sionis), Saksamaa (Calw, Köln), Prantsusmaa (Reims), Mainz; mai 1049 – jaanuar 1050
2. Siponto, Salerno; kevad 1050
3. Vercelli; suvi 1050
4. Besançon, Toul; 1050–1051
5. Benevento; juuli 1051
6. Subiaco; 1052
7. Saksamaa; 1052 – märts 1053
8. Mantova, Bari, Rimini; 1053
9. Benevento sõjakäik; juuni 1053 – märts 1054

Kuuria

Leo IX lähimad kaastöölised kuurias olid munk Ildebrando (hilisem paavst Gregorius VII), Humbert Moyenmoutier'st, Friedrich Lotringist (Frédéric Lotringist) ja Hugues Remiremontist.

Ta kutsus Cluny kloostris viibinud Ildebrando 1049 Rooma, ordineeris ta alamdiakoniks, määras 1050 varahoidjaks, San Pietro kloostri prioriks ja San Paolo fuori le Mura kloostri prioriks või proposituseks. Ta saatis Ildebrando 1054 legaadina Prantsusmaale.

Ta määras Friedrichi 12. märtsil 1051 kantsleriks, raamatukoguhoidjaks ja kardinaliks.

Ta määras Humbert'i Silva Candida kardinalpiiskopiks, 1050 Sitsiilia piiskopiks ja saatis ta 1054 legaadina Konstantinoopolisse.

Ta määras Hugues' kardinaliks.

Paavsti teenistuses oli ka munk Dauferio (hilisem paavst Victor III).

Suhted Aafrika piiskoppidega

Leo IX kinnitas Kartaago piiskopi Aafrika metropoliidiks.

Suhted Briti piiskoppidega

Leo IX sätestas Creditoni piiskopkonna alade kuulumise Exeteri piiskopkonna koosseisus. Ta keelas Abingdoni abti määramise Londoni piiskopiks.

Ta saatis 1053 palliumi Canterbury peapiiskopile Robertile ja mõistis hukka tema ametit taotlenud rivaali vaimulik Stigandi.

Suhted gallikaani piiskoppidega

Leo IX tagandas 1049 simoonias süüdistatud Sensi piiskopi Gelduini. Ta pühitses 1049 Reimsis Saint-Remi kiriku.

Ta kinnitas Le Puy piiskopkonna privileegid.

Ta pühitses 1050 Besançonis Saint-Étienne kiriku altari.

Suhted Hispaania piiskoppidega

Leo IX ekskommunitseeris 1049 Compostela peapiiskopi, kes soovis kasutada apostli tiitlit.

Suhted Itaalia piiskoppidega

Leo IX määras 1050 Sitsiilia piiskopiks Humbert Moyenmoutier'st.

Ta kohtus 1051 Ravenna peapiiskopi Unfridoga (Hunfrid), kes loobus 7. sajandil saadud autonoomia taotlemisest.

Ta määras 1054 Valva piiskopiks munk Domenico. Ta määratles Valva ja Sulmino piiskopkondade piirid.

Suhted Saksa piiskoppidega

Leo IX kinnitas 1049 Trieri peapiiskopkonna privileegid.

Reformid

Leo IX pidas mitu sinodit: Roomas 9. aprillist 15. aprillini 1049, 1050, aprillis 1051 ja 1053; Pavias, Reimsis ja Mainzis 1049, Sipontos, Salernos ja Vercellis 1050 ning Mantovas ja Baris 1053.

Ta taunis 1049 Rooma sinodil simooniat ja tagandas mõned simoonias süüdistatud piiskopid. Ta uuendas Clemens II korraldust simoonias süüdistatud piiskoppide poolt ordineeritud vaimulike patukahetsuse osas. Esmalt soovis ta taolised vaimulikud ametist vabastada, kuid et neid oli sedavõrd palju, siis ta loobus sellest kavatsusest. Ta lubas isegi taasordineerida vaimulikke, kes olid ordineeritud simoonias süüdistatud piiskoppide poolt.

Ta pani endise paavsti Benedictus IX kirikuvande alla, kuid hiljem vabastas ta sellest karistusest.

Ta sätestas Reimsis 1049 toimunud sinodil, et piiskopid ja abtid tuleb valida vaimulike ja koguduse liikmete poolt.

Ta andis Trieri peapiiskopile Eberhardile mitra ja kohustas teda seda kandma, et järgida Itaalias levinud kommet. Ta lubas mitrat kanda ka Bambergi kanoonikutel.

Liturgilised otsused

Leo IX komponeeris Gregorius I auks tunnipalved.

1049 Reimsis peetud sinodil lauldi teadaolevalt esimest korda paavsti teenistusel liturgilist hümni Veni Creator Spiritus.

Teoloogilised otsused

Leo IX taunis 1050 Roomas ja Vercellis toimunud sinoditel Toursi Berengari teoloogilisi vaateid. Ta ekskommunitseeris Rooma sinodil Berengari ja kutsus ta Vercellis toimunud sinodile oma vaateid selgitama. Ta saatis 1054 legaadina Prantsusmaale munk Ildebrando, kes mõjutaks Berengari vaadetest loobuma.

Kirjas Antiookia patriarhile Petrosele rõhutas paavst, et hing ei ole osa Jumalast, vaid on loodud mitte millestki ja on ilma ristimiseta pärispatus.

Munklus

Leo IX andis 1049 Woffenheimi kloostrile kuldroosi ja kinnitas kloostri privileegid.

Ta sätestas 1049 Reimsi sinodil, et mungad ei tohi oma kloostritest loata lahkuda.

Ta lahendas 1052 Subiaco kloostri tüli.

Ta kinnitas Notre-Dame de Saintes' kloostri ja Chaise-Dieu kloostri rajamise.

Ta andis 1049 krahv Adalbertile korralduse Hirschau kloostri taastamiseks.

Misjon

Leo IX arutas 1049 Hamburg-Bremeni peapiiskopi Adalbertiga koguduste organiseerimist Islandil ja Gröönimaal. Ta määras Adalberti Islandi piiskopiks.

Kanoniseerimised

Leo IX kuulutas pühakuks 8 isikut. Ta andis oma õele Neussi abtissile Gepale 1050 märter Quirinuse reliikviad ja andis reliikviaid Remiremonti kloostrile. Ta tunnustas autentseks Weingartenist leitud Jeesus Kristuse vere reliikvia.

1. Adelphus 3. detsember 1049
2. Amatus 3. detsember 1049
3. Deodatus 1049
4. Erhard 7. oktoober või 8. oktoober 1052
5. Gerard 2. mai 1050
6. Gervase 1049
7. Romaric 3. detsember 1049
8. Wolfgang Regensburgist 7. oktoober või 8. oktoober 1052

Uued kardinalid

Leo IX määras 26 uut kardinali. Tema ajal sai kardinaliks hilisem paavst Stephanus IX ja vastupaavst Benedictus X.

1. Amando, diakon
2. Bonifazio, Albano piiskop
3. Bonizzo, Frascati piiskop
4. Crescenzio, piiskop
5. Crescenzio, diakon
6. Étienne, munk
7. Friedrich Lotringist (Frédéric Lotringist), Stephanus IX
8. Giovanni, Ostia piiskop
9. Giovanni, Porto piiskop
10. Giovanni, Sabina piiskop
11. Giovanni, Tivoli piiskop
12. Giovanni, San Marco kardinalpreester
13. Giovanni, preester
14. Giovanni Mincio (Giovanni Mincius, Benedictus X)
15. Gregorio, diakon
16. Guido, Santa Maria in Trastevere kardinalpreester
17. Hugues Remiremontist (Humbertus Silva Candidast)
18. Humbert Moyenmoutier'st
19. Leone,San Lorenzo in Damaso kardinalpreester
20. Leone, San Lorenzo in Lucina kardinalpreester
21. Mainardo, preester
22. Odon, diakon
23. Pietro, Ostia piiskop
24. Pietro, Tuscolo piiskop
25. Raynier, preester
26. Stefano, San Andrea e Gregorio in clivo Scauri preester

Leo IX kultuuriloos

Anonüümne kroonik on kirjutanud Leo IX eluloo "Vita Leonis IX", selle autoriks on peetud Touli ülemdiakonit Wibertit.

Petrus Damianus pühendas talle traktaadi "Liber Gomorrhianus".

Ta argumenteeris Konstantinoopoli patriarhile saadetud bullas Constantinuse kingitusele.

Tema ajal võidi koostada kaanonite kogu "Diversorum sententia patrum".

Marianus Scotuse kroonika järgi käis 1050 Roomas palverännakul kuningas Macbeth.

Surm

Leo IX suri 19. aprillil 1054 Roomas ja maeti Rooma Peetri kirikusse.

Ta kuulutati pühakuks kas 1082 või 1087. Tema mälestuspäev on 19. aprill.

Leo IX on muusikute ja organistide patroon. Talle on Dabos pühitsetud kabel.

Kirjandus

• Prosper Alfaric: Un Pape alsacien: Léon IX d'Eguisheim. "Annuaire (Vosges)" 2, 1934: 32–69.
• Robin Ann Aronstam: Pope Leo IX and England. An Unknown Letter. "Speculum" 49, 1974: 535–541.
• Georges Barthelmé: Un grand pape alsacien Saint Léon IX. Erstein, 1927.
• Madeleine Bernard: Les offices versifiés attribués à Léon IX. "Etudes grégoriennes" 19, 1980: 89–164.
• Georges Bischoff: Léon IX et son temps. Turnhout, 2006.
• Raissa Bloch: Die Klosterpolitik Leos IX. in Deutschland, Burgund und Italien. "Archiv für Urkundenforschung" 11, 1930: 176–257.
• Pierre-Paul Brucker: L'Alsace et l'église au temps du pape Saint Léon. Paris, 1889.
• Wilhelm Bröcking: Die französische Politik Papst Leos IX. Stuttgart, 1891.
• Wilhelm Bröcking: Zur Französischen Politik Papst Leo's IX. "Deutsche Zeitschrift für Geschichtswissenschaft" 9, 1893: 290–295.
• Jacques Choux: Études récentes sur Léon IX. "Annales de l'Est" 4, 1953: 177–182.
• Jacques Choux: Les bulles de Léon IX pour l'Eglise de Toul. H. Collin, "Lotharingia" II. Nancy, 1990: 5–19.
• Joachim Dahlhaus: Aufkommen und Bedeutung der Rota in den Urkunden des Papstes Leo IX. "Archivum Historiae Pontificiae" 27, 1989: 7–84.
• Hans Dobbertin: Das Verwandtschaftsverhältnis der "schwäbischen" Edlen Ida von Elsdorf zum Kaiserbruder Ludolf IV. von Braunschweig († 1038) und zu Papst Leo IX. († 1054). "Braunschweiger Jahrbuch" 43, 1962: 44–76.
• Johannes Drehmann: Papst Leo IX. und die Simonie. Leipzig, 1908.
• Georges Drioux: Un diocèse de France à la veille de la Réforme Grégorienne. Le pape Léon IX et les évêques de Langres Hugues et Hardoin. "Studi gregoriani" 2, 1947: 31–41.
• Léopold Duhamel: Le pape Léon IX et les monastères de Lorraine. "Annales des Vosges" 13, 2 (1869).
• Ludwig Gabriel Glöckler: Geburtsort des Elsässer Papstes Sankt Leo IX. vormals Bruno, Graf von Dagsburg. Straßburg, 1892.
• Monique Goullet, Michel Parisse: La vie du pape Léon IX. Paris, 1997.
• Karl Guggenberger: Die deutschen Päpste. Köln, 1916.
• Nicolas Job: Le Pape Léon IX. Metz, 2004.
• Jochen Johrendt: Die Reisen der frühen Reformpäpste: ihre Ursachen und Funktionen. "Römische Quartalschrift für Christliche Altertumskunde und für Kirchengeschichte" 96, 2001: 65–85.
• J. N. D. Kelly: The Oxford Dictionary of Popes. 1996.
• Hans Georg Krause: Über den Verfasser der Vita Leonis IX papae. "Deutsches Archiv für Erforschung des Mittelalters" 32, 1976: 49–85.
• Stephan Kuttner: The decretal Presbiterum (JL 13912) – a letter of Leo IX. S. Kuttner, "Medieval councils, decretals, and collections of canon law". London, 1980: 133–135.
• Jean Leclercq: L'historiographie monastique de Léon IX à Callixte II. "Il Monachesimo e la riforma ecclestica 1049–1122". Milano, 1971: 271–303.
• Eugène Martin: Saint Léon IX. Paris, 1904.
• Anton Michel: Die Anfänge des Kardinals Humbert bei Bischof Bruno von Toul (Leo XI). "Studi gregoriani" 3, 1948: 299–319.
• Gérard Moyse: Deux couples de privilèges pontificaux du XIe siècle pour Saint-Claude. Léon IX (1050) et Jean (faux), Pascal II (mars et avril 1100). R. Grosse, "L'acte pontifical et sa critique". Bonn, 2007: 31–50.
• Charles Munier: Le Pape Léon IX et l'archevêque de Carthage. "Revue des sciences religieuses" 76, 2002: 447–466.
• Charles Munier: A propos du millénaire de la naissance du pape Léon IX (1002–1054). "Revue des sciences religieuses" 83, 2009: 239–255.
• Emil von Ottenthal: Das Brondolo-Privileg Leo's IX. "Mitteilungen des Instituts für Österreichische Geschichtsforschung" 36, 1915: 288–311, 404.
• Michel Parisse: Le peuple, l'évêque et le roi. À propos de l'élection épiscopale de Léon IX. Cl. Carozzi, "Peuples du Moyen Âge. Problèmes d'identification". Aix-en-Provence, 1996: 77–96.
• Enzo Petrucci: Rapporti di L. IX con Costantinopoli. "Studi medievali" 14, 1973: 733–781.
• Enzo Petrucci: Ecclesiologia e politica di Leone IX. Roma 1977.
• Luzian Pfleger: Der Kult St. Leos IX im Elsass. "Archiv für elsässische Kirchengeschichte" 10, 1935: 79–105.
• Albert Poncelet: Vie et miracles du pape S. Léon IX. "Analecta Bollandiana" 25, 1906: 258–297.
• Albert Poncelet: Récit de la mort du pape S. Léon IX: Note complémentaire. "Analecta Bollandiana" 26, 1907: 302–305.
• Hans Port: Papst Leo IX., Klosterschüler? "Mein Heimatland (Bad Hersfeld)" 29, 1981: 57–60.
• Ian Stuart Robinson: The papal reform of the eleventh century: lives of Pope Leo IX and Pope Gregory VII. Manchester, 2004.
• Leo Santifaller: Über die Neugestaltung der äußeren Form der Papsturkunden unter Leo IX. A. Novotny, "Festschrift Hermann Wiesflecker". Graz, 1973: 29–38.
• Ton van Schaik: Leo IX, een middeleeuwse paus op doorreis in Voerendaal. "Spiegel Historiael" 20, 1985: 210–214, 257.
• August Scherlen: Der elsässische Papst Leo IX. und das Kloster Heiligkreuz. A. Scherlen, "Heiligkreuz. Kloster und Stadt Heiligkreuz." Colmar, 1929: 5–16.
• Rudolf Schiffer: Eguisheim – Egisheim. Geburtsort von Papst Leo IX. "Regio-Magazin" 10, 8 (1993): 33–34.
• Ludwig Schmugge: Die Dekretale Papst Leos IX. "Relatum est auribus nostris" (JL 4269) in der kanonistischen Tradition (1052–1234). Zeitschrift der Savigny-Stiftung für Rechtsgeschichte: Kanonistische Abteilung" 73, 1987: 41–69.
• Lucien Sittler, Paul Stintzi: Saint Léon IX, le pape alsacien. Colmar, 1950.
• J. Stein: Der deutsche Heilige im Petersdom. Papst Leo IX. Freiburg, 1925.
• Paul Stintzi: Leo IX, der Papst, der elsässische Landsmann: sein Heiligtum in Egisheim. Mulhouse, 1936.
• J. Tesser: Kerkwijding te Voerendaal door Paus Leo IX in 1049. "De Maasgouw" 63, 1949: 49–58.
• Heinrich Tritz: Die hagiographischen Quellen zur Geschichte Papst Leos IX. Eine Untersuchung ihrer Überlieferungs- und Entstehungsgeschichte. "Studi Gregoriani" 4, Roma 1952: 191–364.
• Bernard de Vregille: La bulle "Convenit apostolico moderamini" de Léon IX pour Hugues Ier, archevêque de Besançon (16 nov. 1049). "Mémoires de la Société pour l'histoire du droit et des institutions des anciens pays bourguignons" 39, 1982: 221–229.
• Adolf Waas: Leo IX. und Kloster Muri. "Archiv für Urkundenforschung" 5, 1914: 241–268.
• Hugo von Walderdorff: Eine Bulle Leo IX. bei den Reliquien des heiligen Wolfgang zu Regensburg. "Verhandlungen des Historischen Vereins für Oberpfalz und Regensburg" 33, 1878: 265–283.
• Hans Weirich: Die Überlieferung des Privilegs Leo's IX. für Hersfeld. "Mitteilungen des Instituts für Österreichische Geschichtsforschung" 50, 1936: 199–240.
• Siegmund Michael Westerholz: Vor 950 Jahren von Papst Leo IX. geweiht. "Altbayerische Heimatpost" 54, 30 (2002): 12.
• Landelin Winterer: Saint Léon IX, le grand pape alsacien. Rixheim, 1897.
• Heinz Wolter: Das Privileg Leos IX. für die Kölner Kirche vom 7. Mai 1052. E. Boschoff, "Rechtsgeschichtlich-diplomatische Studien zu frühmittelalterlichen Papsturkunden". Köln, 1976: 101–157.

Välislingid

• Artikkel Leo IX kohta. (inglise keeles)
• Leo IX dokumendid.
• Leo IX lühielulugu. (inglise keeles)

Eelnev Damasus II

Rooma paavst 1049–1054

Järgnev Victor II