Johannes XXI, ladina päraselt Ioannes XXI (Pedro Julião, ka Petrus Hispanus, Pedro Hispano, Pietro Ispano, Pietro di Giuliano, Pietro Iuliani, Petrus Juliani või Pedro Hispano Portucalense; 1205 või 1220? – 20. mai 1277) oli paavst 1276–1277. Ta oli 187. paavst ja ainus portugallane, kes on paavstiks saanud.

Johannes XXI
Sünninimi Pedro Julião
Valitsemisaja algus 8. september 1276
Valitsemisaja lõpp 20. mai 1277
Eelkäija Hadrianus V
Järeltulija Nicolaus III
Sünnikuupäev 1205 või 1220 ?
Sünnikoht Lissabon
Surmakuupäev 20. mai 1277
Surmakoht Viterbo

Pedro Julião sündis Lissabonis arsti Julião Rebelo ja tema abikaasa Teresa Gili peres.

Julião alustas õpinguid Lissabonis, õppis seejärel Pariisi Ülikoolis metafüüsikat, loogikat ja dialektikat ning Montpellier's või Salernos meditsiini. Ta omandas doktorikraadi meditsiinis ja teoloogias ning õpetas 12471250 Siena ülikoolis meditsiini.

Julião määrati 1250 Lissaboni dekaaniks, Vermoimi ülemdiakoniks, 1263 Santo André de Mafra prioriks, Oporto varahoidjaks ja Guimarãesi prioriks. 1261 või 1262 käis ta Roomas ja asus kardinal Ottobono Fieschi (hilisem paavst Hadrianus V) teenistusse. Kardinal tutvustas teda Gregorius X-le, kes nimetas Julião 1271 oma ihuarstiks, 1272 Braga peapiiskopiks ja 3. juunil 1273 Frascati kardinalpiiskopiks. Ta osales Lyoni II oikumeenilisel kirikukogul ja ordineeriti samal ajal piiskopiks.

Kardinal Julião osales 3 paavsti valimistel 1276.

1276. aasta kolmandad paavsti valimised muuda

 
Johannes XXI vapp

Johannes XXI valiti paavstiks 8. septembril 1276 Viterbo paavstipalees ja pühitseti ametisse 20. septembril Viterbo katedraalis kardinal Giovanni Gaetano Orsini (hilisem paavst Nicolaus III) poolt.

Seoses tolleaegsetes paavstide loendites olnud segadustega paavsti nimede osas pidas ta end 21.-ks Johannese-nimeliseks paavstiks, ehkki eelmine Johannese-nimeline paavst oli Johannes XIX. Tegelikult pole Johannes XX-nimelist paavsti kunagi olnud.

19. augustist 8. septembrini 1276 toimunud paavsti valimiste viimases voorus osales 9 kardinali. Neid valimisi ei peetud Lyoni II oikumeenilisel kirikukogul sätestatud konklaavi reeglite järgi, kuna Hadrianus V oli need reeglid tühistanud. Viterbo linnapea kavatses kardinalid sulgeda kirikusse, et nad valiksid paavsti konklaavil, kuid siis teavitati teda Hadrianus V otsusest. Kardinalid saatsid 27. augustil Saksa kuningale Rudolf I-le kirja. Viterbos puhkesid paavsti valimiste ajal rahutused.

Neil valimistel oli soosikuks kardinal Giovanni Gaetano Orsini, kes ei saanud aga vajalikul arvul hääli. 4. septembril suri kardinal Riccardo Annibaldi. Ühe krooniku järgi valiti 5. septembri hilisõhtul paavstiks kardinal Vicedominus de Vicedominis, kes suri 6. septembri varahommikul enne aklamatsiooni. Orsini mõjutusel valiti paavstiks Johannes XXI.

Valimiste viimases voorus osalenud kardinalid

  1. Goffredo da Alatri
  2. Guillaume de Bray
  3. Pedro Julião
  4. Giovanni Gaetano Orsini
  5. Matteo Orsini
  6. Simone Paltineri
  7. Anchero Pantaléon
  8. Bertrand de Saint-Martin
  9. Giacomo Savelli

Konklaavi reeglite tühistamine muuda

Johannes XXI kinnitas 30. septembril 1276 apostelliku konstitutsiooniga "Licet felicis recordationis" Hadrianus V otsuse Lyoni II oikumeenilisel kirikukogul vastu võetud konklaavi pidamise reeglite tühistamise osas. Tema otsuse tühistas omakorda Coelestinus V 1294 ja järgmine konklaav toimus alles Bonifatius VIII valimistel.

Suhted Bütsantsiga muuda

Johannes XXI saatis Bütsantsi legaadiks Ferentino piiskopi Giacomo II, et alustada läbirääkimisi 1054 puhkenud skisma lõpetamiseks.

Bütsantsi keiser Michael VIII, tema poeg Andronikos ning Konstantinoopoli patriarh Ioannes XI tunnustasid aprillis 1277 toimunud sinodil katoliku kiriku õpetust ja paavsti primaati, kuid läbirääkimised katkesid seoses paavsti surmaga.

Suhted Iirimaaga muuda

Johannes XXI nõudis 1276 Clonferti piiskopilt Johannes de Alatrelt, et ta koguks annetusi Püha Maa heaks.

Suhted Inglismaaga muuda

Johannes XXI nõudis Inglise kuningalt Edward I-lt vangistatud Montforti krahvinna Eleanori ja tema venna kanoonik Amaury de Montforti vabastamist. Ta kutsus kuningat minema muhameedlaste vastu ristisõtta.

Suhted mongolitega muuda

Johannes XXI võttis vastu Pärsia il-khaani Abaqa saadikud. Ta nõudis khaanilt osalemist muhameedlaste vastu kavandatud ristisõjast ja saatis mongolite juurde misjonärid. Ristisõda jäi korraldamata, kuna ükski Euroopa valitseja polnud sellest huvitatud ja paavst suri peatselt.

Suhted Prantsusmaaga muuda

Johannes XXI püüdis novembris 1276 ja kevadel 1277 lahendada Prantsusmaa kuninga Philippe III ja Kastiilia kuninga Alfonso X vahelist vaenu Navarra kuningriigi pärast. Paavst nõudis Philippe III-lt ristisõtta minemist.

Suhted Saksamaaga muuda

Johannes XXI taasalustas novembris 1276 läbirääkimisi Saksa kuninga Rudolf I-ga tema kroonimise üle Saksa-Rooma keisriks. Läbirääkimised olid katkenud seoses Gregorius X ja tema järeltulijate surmaga.

Suhted Sitsiiliaga muuda

Sitsiilia kuningas Charles saabus 14. septembril 1276 Viterbosse, kuhu ta jäi jaanuarini 1277, mil ta siirdus Rooma. Johannes XXI ei kinnitanud Charlesi Rooma senaatoriks ja paavstlikuks vikaariks Toscanas. Kuningas vandus paavstile 7. oktoobril truudust ja andis lubaduse, et Sitsiiliat ei liideta Toscanaga.

Paavst kutsus kuningat minema muhameedlaste vastu ristisõtta.

Suhted kiriku institutsioonidega muuda

Johannes XXI ajal tõusis kuurias mõjukamaks kardinaliks Giovanni Gaetano Orsini, kelle paavst määras 18. oktoobril 1276 Rooma Peetri kiriku ülempreestriks.

Ta tühistas Innocentius V otsuse serviitide ordu laialisaatmise kohta ja lubas ordul edasi tegutseda.

Ta andis mitmele kloostrile privileege.

Teoloogilised vaidlused muuda

Johannes XXI avaldas 18. jaanuaril 1277 bulla "Relatio nimis implacida", mille alusel mõistis Pariisi piiskop Étienne Tempier hukka 219 teesi, sealhulgas 19 Aquino Thomase teesi.

Johannes XXI kultuuriloos muuda

Pedro Julião koostas enne paavstiks saamist 1250 kirjutise loogikast "Summulae logicales". Ta kirjutas traktaadi "Problemata quædam", uurimuse oftalmoloogiast "De Oculis" ja käsiraamatu "Thesaurum Pauperum".

Dante Alighieri on teda maininud "Jumalikus komöödias".

Surm muuda

 
Johannes XXI haud Viterbo katedraalis

Johannes XXI suri 20. mail 1277 Viterbos oma ajutise laboratooriumi kokkuvarisemisel 14. mail saadud vigastustesse ja maeti Viterbo katedraali.

Allikad muuda

Kirjandus muuda

  • José Antunes: O percurso e o pensamento político de Pedro Hispano, arcebispo eleito de Braga e papa João XXI. IX centenário da dedicação da Sé de Braga. Congresso internacional – Actas, II, 1, Braga 1990: 125–184.
  • Miguel de Asúa: Los Problemata o Quaestiones de animalibus de Pedro Hispano. Trascriptión del texto. "Stromata", LIV (1998): 267–302.
  • Miguel de Asúa: The relationships between medicina and philosophy in Peter of Spain's Commentary on Articella. "Papers of the Articella project meeting. Cambridge, December 1995". Cambridge, 1998: 13–27.
  • Miguel de Asúa: Medicine and philosophy in Peter of Spain's Commentary on De animalibus. Carlos G. Steel, Guy Guldentops, Pieter Beullens, "Aristotle's animals in the Middle Ages and Renaissance". Leuven, 1999: 189–211.
  • João Morais Barbosa: Pedro Hispano e a "Expositio librorum beati Dionysii". "Estudos de filosofia medieval". Lisboa 1984: 52–98.
  • Innocent Marie-Joseph Bochénski: Petrus Hispanus: Petri Hispani Summulae logicales quae e codice manu scripto Reg. Lat. 1250. Torino, 1947.
  • Henk Braakhuis: School philosophy and philosophical schools. The semantic-ontological view in the Cologne commentaries on Peter of Spain and the "Wegstreit". A. Zimmermann, "Die Kölner Universität im Mittelalter. Geistige Wurzeln und Soziale Wirklichkeit". Berlin-New York 1989: 1–18.
  • Francisco da Gama Caeiro: Novos documentos sobre Pedro Hispano. Contribuição para o estudo da sua biografia. "Revista portuguesa de filosofia" 20, 1966: 157–174.
  • Francis P. Dinneen: Language in dispute: an English translation of Peter of Spain's Tractatus, called afterwards Summulae logicales. 1990.
  • João Ferreira: O problema de Deus em Pedro Hispano. "Filosofia", VII (1955): 164–176.
  • João Ferreira: Presença do augustinismo avicenizante na teoria dos intelectos de Pedro Hispano (pars dissertationis). "Itinerarium" 5, 1959): 29–68.
  • Augustin Fliche : Un pape portugais : Jean XXI (1276–1277). Congresso do mundo português, II, Memórias e comunicações apresentadas ao Congresso de história medieval. IIº Congresso. Secção de congressos, Lisboa 1940: 664–674.
  • Martin Grabmann: Handschriftliche Forschungen und Funde zu den philosophischen Schriften des Petrus Hispanus, des späteren Papstes Johannes XXI (d.1277). Sitzunsgberichte der Bayerischen Akademie der Wissenschaft Phil.-Hist. Abt. 1936, Heft 9: 41–42.
  • Martin Grabmann: Die Lehre vom Intellectus possibilis und Intellectus agens im »Liber de anima« des Petrus Hispanus. "Archives d'histoire doctrinale et littéraire du Moyen-âge" 11, 1937/38: 167–208.
  • Martin Grabmann: Petrus Hispanus. "Byzantinische Zeitschrift" 41, 1941: 455–458.
  • Richard William Hunt: Absoluta: the Summa of Petrus Hispanus on Priscianus Minor. "Historiographia linguistica" 2, 1975: 1–23.
  • J. N. D. Kelly: The Oxford Dictionary of Popes. 1996.
  • Johann Kohlmeier: Vita est actus primus. Ein Beitrag zur Erhellung der Geschichte der Philosophie der ersten Hälfte des 13. Jahrhunderts anhand der Lebensmetaphysik des Petrus Hispanus. "Freiburger Zeitschrift für Philosophie und Theologie" 16, 1969: 40–91, 287–320.
  • Johann Tobias Köhler: Vollständige Nachricht von Papst Johann XXI. welcher unter dem Namen Petrus Hispanus als ein gelehrter Arzt und Weltweiser berühmt ist. Göttingen, 1760.
  • Horace Kinder Mann: Innocent V. to Honorius IV., 1276 – 1287. 1968.
  • Marie-Hyacinthe Laurent : Maître Pierre d'Espagne fut-il dominicain? "Divus Thomas", XXXIX (1936): 35–45.
  • Marie-Hyacinthe Laurent: Il soggiorno di Pietro Ispano a Siena. "Bullettino senese di storia patria", XVI (1938): 42–47.
  • Abelardo Lobato: El papa Juan XXI y los dominicos. "Mediaevalia. Textos e estudos", VII-VIII (1995): 303–327.
  • Alfonso Maierù: I commenti bolognesi ai Tractatus di Pietro Ispano. D. Buzzetti, M. Ferriani, A. Tabarroni, "L'insegnamento della logica a Bologna nel XIV secolo". Bologna, 1992: 497–543.
  • José Francisco Meirinhos: A atribuição a Petrus Yspanus das "Sententie super Libro de physonomia" de Guillelmus Hispanus, no manuscrito Vaticano, Urb. Lat. 1392. "Mediaevalia. Textos e Estudos" 7/8 (1995): 329–359.
  • José Francisco Meirinhos: Petrus Hispanus Portugalensis? Elementos para uma diferenciação de autores. "Revista española de filosofía medieval", III (1996): 51–76.
  • José Francisco Meirinhos: Métodos e ordem das ciências no Comentário sobre o De anima atribuído a Pedro Hispano. "Veritas", XLIII (1998): 593–621.
  • J. Moreau : Un pape portugais : Jean XXI, dénommé Pierre d'Espagne. "Teoresi", XXXIV (1979) : 391–407.
  • Joseph Patrick Michael Mullally: The Summulae Logicales of Peter of Spain. Notre Dame University Press, 1945.
  • Silvia Nagel: Antropologia e medicina nei Problemata di Pietro Ispano. "Medioevo", XVII (1991): 231–248.
  • Silvia Nagel: Artes, scientiae e medicina nel commento al De animalibus di Pietro Ispano. "Bulletin de philosophie médiévale", XXXVIII (1996): 53–65.
  • Silvia Nagel: Testi con due redazioni attribuite ad un medesimo autore: il caso del De animalibus di Pietro Ispano. Carlos G. Steel, Guy Guldentops, Pieter Beullens, "Aristotle's animals in the Middle Ages and Renaissance", 1999: 212–237.
  • Ugolino Nicolini: Documenti su Pietro Ispano e Taddeo degli Alderotti nei loro rapporti con Perugia. "Filosofia e cultura in Umbria tra Medioevo e Rinascimento. Atti del V Convegno di Studi Umbri", Gubbio… 1966, Perugia 1967: 271–284.
  • Nicolas d'Orbelles, Franciscus de Mayronis: Logicae Summula una cum textu Petri Hispani. 1489.
  • Ángel d'Ors: Petrus Hispanus O. P., Auctor Summularum (I). "Vivarium" 35,1 (1997): 21–71.
  • Ángel d'Ors: Petrus Hispanus O.P., Auctor Summularum (II): Further documents and problems. "Vivarium" 39,2 (2001): 209–254.
  • Ángel d'Ors: Petrus Hispanus O.P., Auctor Summularum (III). "Petrus Alfonsi" or "Petrus Ferrandi"? "Vivarium" 41, 2 (2004): 249–303.
  • Giovanni B. Petella: Sull'identità di Pietro Spano medico in Siena e poi papa col filosofo dantesco. "Bullettino senese di storia patria" VI (1899): 277–329.
  • José Maria da Cruz Pontes: Pedro Hispano Portugalense e as controvérsias doutrinarias do sécolo XIII., A origem da alma. Coimbra 1964.
  • José Maria da Cruz Pontes: Para situar Pedro Hispano Portugalense na história da filosofia. "Revista portuguesa de filosofia", XXIV (1968): 21–45.
  • José Maria da Cruz Pontes: A obra filosófica de Pedro Hispano Portucalense. Coimbra, 1972.
  • José Maria da Cruz Pontes: Un nouveau manuscrit des "Quaestiones libri de anima" de Petrus Hispanus Portugalensis. "Recherches de théologie ancienne et médiévale" 43, 1976: 167–201.
  • José Maria da Cruz Pontes : À propos d'un centenaire. Une nouvelle monographie sur Petrus Hispanus Portugalensis, le pape Jean XXI († 1277) est-elle nécessaire? "Recherches de théologie ancienne et médiévale", XLIV (1977): 220–230.
  • José Maria da Cruz Pontes: Quelques problèmes sur la voix et la signification dans le commentaire inédit de Petrus Hispanus Portugaliensis sur le "De animalibus". Wolfgang Kluxen, "Sprache und Erkenntnis im Mittelalter". Berlin, 1981: 398–402.
  • José Maria da Cruz Pontes: Questões pendentes acerca de Pedro Hispano Portugalense (filósofo, médico e papa João XXI). IX centenário da dedicação da Sé de Braga. Congresso internacional – Actas, II, 1, Braga 1990: 101–124.
  • Conrad Prantl: Michael Psellus und Petrus Hispanus, eine Rechtfertigung. Leipzig, 1867.
  • David Riesman: A Physician in the Papal Chair. "Annals of Medical History" 5, 1923: 291–300.
  • Lambertus Marie de Rijk: On the life of Peter of Spain, the author of the tractatus, called afterwards Summule logicales. "Vivarium" 8, 1970: 123–154.
  • Lambertus Marie de Rijk: Syncategoreumata. Brill, 1992.
  • Maria Helena de Rocha Pereira: Obras médicas de Pedro Hispano. Coimbra, 1973.
  • P. Rossi: Pietro Ispano nel giudizio dei cronisti contemporanei. "Estudos italianos en Portugal", XIV-XV (1955–56): 4–17.
  • Artur Moreira de Sá: Pedro Hispano e a crise de 1277 da Universidade de Paris. "Boletim da Biblioteca da Universidade de Coimbra", XXII (1955): 223–241.
  • Ana Maria Seabra de Almeida Rodrigues: Petrus Hispanus: Un médecin portugais dans l'Europe de son temps. "A igreja e o clero português no contexto europeu". Lisboa, 2005: 153–170.
  • Fernando Salmón: Medical classroom practice: Petrus Hispanus' questions on Isagoge, Tegni, Regimen acutorum and Prognostica (c. 1245–50). Cambridge, 1998.
  • Heinrich Schipperges: Der Stufenbau der Natur im Weltbild des Petrus Hispanus. "Gesnerus" 17, 1960: 14–29.
  • Heinrich Schipperges: Makrobiotik bei Petrus Hispanus. "Sudhoffs Archiv für Geschichte der Medizin und der Naturwissenschaften" 44, 1960: 129–155.
  • Heinrich Schipperges: Zur Psychologie und Psychiatrie des Petrus Hispanus. "Confinia Psychiatria" 4, 1961, 137–157.
  • Heinrich Schipperges: Arzt im Purpur, Leben und Werk des Petrus Hispanus. "Materia Medica Nordmark" 13, 1961: 591–600.
  • Heinrich Schipperges: Eine noch nicht veröffentlichte Summa Medicinae des Petrus Hispanus in der »Biblioteca Nacional« zu Madrid. "Sudhoffs Archiv für Geschichte der Medizin und der Naturwissenschaften" 51, 1967: 187–189.
  • Heinrich Schipperges: Grundzüge einer scholastischen Anthropologie bei Petrus Hispanus. "Portugiesische Forschungen der Görres-Gesellschaft" 7, 1967: 1–51.
  • Heinrich Schipperges: Handschriftliche Untersuchungen zur Rezeption des Petrus Hispanus in den »Opera Ysaac«. G. Keil, R. Rudolf, W. Schmitt, Festschr. für G. Eis. Stuttgart, 1968: 311–318.
  • Heinrich Schipperges: Petrus Hispanus. "Die Großen der Weltgeschichte III", 1971: 679–691.
  • Heinrich Schipperges: Arzt im Purpur. Grundzüge einer Krankheitslehre bei Petrus Hispanus (ca. 1210 – bis 1277). Berlin-Heidelberg-New York, 1994.
  • Alexander Schlögel: Die Erkenntnispsychologie und ihre Voraussetzungen in den dem Petrus Hispanus zugeschriebenen Werken mit besonderer Berücksichtigung der Selbsterkenntnislehre. Eine historisch-genetische Untersuchung. Roma, 1965.
  • H.-D. Simonin: Les " Summulae Logicales " de Petrus Hispanus. "Archives d'histoire doctrinale et littéraire du moyen âge" 5, 1931: 267–278.
  • H.-D. Simonin: Magister Petrus Hispanus. "Archivum Fratrum Praedicatorum" 5, 1935: 340–343.
  • Luís Ribeiro Soares: Pedro Hispano na Corte do Rei Sábio?, APH, "Anais da Academia Portuguesa da História" 2ª, 33 (1993): 67–76.
  • Joke Spruyt: Peter of Spain on composition and negation. Nijmegen, 1989.
  • Richard Stapper: Die Summæ logicales des Petrus Hispanus und ihr Verhaltnis zu Michael Psellus in Festschrift des deutschen Campo santo in Rom. Freiburg, 1897.
  • Richard Stapper: Papst Johannes XXI. Münster, 1898.
  • Richard Stapper: Pietro Hispano (papa Giovanni XXI) ed il suo soggiorno in Siena. "Bullettino senese di storia patria", V (1898): 423–431.
  • Eleanore Stump: Peter of Spain on the Topics. Boethius "De topicis differentis", Ithaca-London 1978: 215–236.
  • Karl Sudhoff: Petrus Hispanus, richtiger Lusitanus, Professor der Medizin und Philosophie, schließlich Papst Johannes XXI. "Medizinische Welt", 1934: 1–10.
  • Pierre Tartaret: Expositio Petri Tartereti in Summulas Petri Hyspani cum textu. 1506.
  • Joachim Telle: Petrus Hispanus in der altdeutschen Medizinliteratur. Diss. Heidelberg, 1972.
  • Simon Tugwell: Petrus Hispanus: Comments on some proposed identifications. "Vivarium", 37, 1999: 103–113.
  • Simon Tugwell: Auctor "Summularum", Petrus Hispanus OP Stellensis? "Archivum Fratrum Praedicatorum" 76, 2006: 103–115.
  • Johannes Versor: Petri Hispani Summulae logicales. 1610.
  • Vito Vitale: Giovanni XXX, il papa portoghese. "Relazioni storiche fra l'Italia e il Portogallo. Memorie e documenti". Roma, 1940: 113–122.
  • James Joseph Walsh: Pope John XXI: the ophthalmologist Pope. "Ophthalmology" 5, 1908–1909: 236–246.
  • Wilhelm Wile: Der Arzt Petrus Hispanus und seine Bedeutung für die Zahnheilkunde. Leipzig, 1924.

Välislingid muuda

Eelnev
Hadrianus V
Rooma paavst
12761277
Järgnev
Nicolaus III