Coelestinus V

Coelestinus V, ka Celestinus V (Pietro da Morrone või Pietro Angeleri, ka Pietro Angelario, Pietro Angelieri, Pietro Angelliero, Pietro Angeler või Pietro Angeleri di Murrone; 1209, 1210 või 1215 – 19. mai 1296) oli paavst juulist detsembrini 1294. Ta oli 192. paavst.

Coelestinus V
Sünninimi	Pietro da Morrone
Valitsemisaja algus	5. juuli 1294
Valitsemisaja lõpp	13. detsember 1294
Eelkäija	Nicolaus IV
Järeltulija	Bonifatius VIII
Sünnikuupäev	1209, 1210 või 1215
Sünnikoht	Molise
Surmakuupäev	19. mai 1296
Surmakoht	Fumone

Pietro sündis pärimuse järgi Molise maakonnas Isernias või Sant'Angelo Limosano vallas talupoja Angelerio ja Maria Leone 12-lapselises peres 11. lapsena.

Pärast isa surma hakkas Pietro esmalt tegelema põllutööga, kuid ema lootis, et poega ootab ees parem tulevik, sest Pietro oli juba lapsena näidanud üles suurt taibukust ja hoolivust teiste inimeste vastu. 17-aastaselt sai Pietrost Santa Maria di Faifula benediktiini kloostri munk. Ta huvitus askeesist ja eraklusest ning siirdus 1231. aasta paiku elama Abruzzo maakonna metsadesse. Ta ordineeriti vahepeal Roomas preestriks ja asus 1239 elama ühte Morrone mäe koopasse. Viis aastat hiljem tõmbus ta avalikkuse tähelepanu eest koos kahe kaaslasega ühte Abruzzo regioonis asuva Majella mäe koopasse.

Pietro püüdis Ristija Johannese eeskuju järgides elada kasinalt äärmuslikku patukahetsuslikku elu, kandes kotiriiet, paastudes kuus päeva nädalas ja pidades aastas neli korda suurt paastu. Ta paastus või töötas tavaliselt kogu päeva ja valdava osa ööst.

Pietro rajas oma järgijatega tsölestiinide ordu (O.S.B.Coel.), mida 1. juunil 1263 tunnustas paavst Urbanus IV. 1259 lubas Valva piiskop rajada Pietrol Morrone mäele Santa Maria kiriku. 1274 reisis Pietro Lyoni, et saada ordule paavstilt toetust, jõudes pärale pärast oikumeenilise kirikukogu lõppemist. Ta kohtus paavst Gregorius X-ga, kes tunnustas tema tegevust. Pietro tuli tagasi Itaaliasse ja pidas Santo Spirito a Majella kloostris tsölestiinide ordu esimese üldkapiitli. 1276 sai ta Santa Maria di Faifula kloostri abtiks ja San Spirito a Majella kloostri prioriks. 1278 võttis Santa Maria kloostri oma protektsiooni alla Sitsiilia kuningas Carlo I. 1284 andis Pietro oma volitused orduülemana üle vikaarile ja tõmbus eraklusse. Ta asus 1293 taas elama Morrone mäele, kuhu ta rajas Santo Spirito al Morrone kloostri.

Paavsti valimised 1292–1294

Coelestinus V vapp

Coelestinus V valiti paavstiks 5. juulil 1294 Perugias Palazzo delle Canoniche palees ning ordineeriti piiskopiks ja pühitseti ametisse Ristija Johannese martüüriumi mälestuspäeval 29. augustil L'Aquilas Santa Maria di Collemaggio kirikus kardinal Hugues Aycelin de Billomi poolt. Kroonik Bartolomeo da Lucca järgi osales tema kroonimistseremoonial 200 000 inimest. Kuna tseremoonial osales vaid 3 kardinali, siis krooniti ta uuesti mõned päevad hiljem, kui ka teised kardinalid olid kohale saabunud. See oli ainus kord ajaloos, kui paavst krooniti 2 korda.

Coelestinus V oli viimane Coelestinuse-nimeline paavst. Ta oli paavstiks saades umbes 85-aastane, olles vanim paavstiks saanud isik pärast Coelestinus III-t. Hiljem pole ükski isik nii vanalt paavstiks saanud. Ta oli ainus eremiit, kes on paavstiks saanud. Enne teda oli viimati mittekardinalina saanud paavstiks Gregorius X. Pärast teda said mittekardinalidest paavstiks Clemens V, Urbanus V ja Urbanus VI.

Coelestinus V kroonimine paavstiks. Carlo Ruther, 1680

5. aprillist 1292 5. juulini 1294 toimunud paavsti valimiste viimases voorus osales 11 kardinali. Neid valimisi ei peetud Lyoni II kirikukogul sätestatud konklaavi reeglite järgi, kuna Hadrianus V ja Johannes XXI olid need reeglid tühistanud. Need jäid viimasteks paavsti valimisteks ajaloos, mida ei peetud konklaavi reeglite järgi.

Pärast Nicolaus IV (1288–1292) surma kogunesid kardinalid Roomas esmalt Santa Maria Maggiore kirikus ning siis alates juunist 1292 Santa Maria sopra Minerva kirikus. Valimistel tekkis 2 fraktsiooni: Colonnad ja Orsinid, kuid suguvõsadevahelise vimma ja isikliku vaenu tõttu ei saavutatud vajalikku 2/3 häälteenamust. 1292 ja 1293 suvel lahkus enamik kardinale kuumuse tõttu Roomast. 1293 surid Rooma senaatorid Agapito Colonna ja Urso Orsini, mille tagajärjel kaasnesid linnas rahutused. 1293 üritasid Colonna suguvõsa kardinalid valida paavstiks oma esindaja. 2. augustil 1293 suri kardinal Jean Cholet.

18. oktoobril või 23. oktoobril 1293 kogunesid kardinalid paavsti valima Perugias, kuhu märtsis 1294 saabus Nicolaus IV poolt Sitsiilia kuningaks kroonitud Napoli kuningas Carlo II, kes soovis, et kardinalid ratifitseeriksid tema ja Aragóni kuninga Jaime II vahel sõlmitud La Junquera lepingu ning langetaksid valiku uue paavsti osas kiiremini. Kardinalid keeldusid lepingut tunnustamast. Carlo soovis valimiste kulgu veelgi kiirendada ja koostas nimekirja 4 kardinalist, kelle kardinalid võiksid tema arvates paavstiks valida, kuid see nimekiri lükati tagasi.

1294 saatis erak Pietro da Morrone kardinalidele kirja, milles ta hoiatas, et kui kardinalid ei suuda kiiresti paavsti valida, langeb nende peale jumalik karistus. Mais puhkesid Roomas ja Orvietos rahutused. Poliitilise olukorra pingestumisel luges eraku kirja kardinalidele ette kardinalide kolleegiumi dekaan Latino Malabranca Orsini, kes olevat öelnud järgnevad sõnad:

„

"In nomen Patris, et Filis, et Spiritus Sanctis electo fratrem Pietro di Morrone!'"' [Isa, Poja ja Püha vaimu nimel valin ma paavstiks vend Pietro di Morrone!]

“

Teise versiooni järgi teatasid Malabranca Orsini ja Giovanni Boccamazza kardinalidele kuuldustest ühe eremiidi ennustustuste kohta ja kardinal Benedetto Caetani küsinud, kas tegu olevat Morronega. Saanud jaatava vastuse. arutasid kardinalid seejärel tema võimalikku valimist ja nõustusid 5. juuliks Pietro da Morrone paavstiks saamisega.

Kardinal Pietro Colonna läks Morrone mäele, et teatada Pietrole kardinalide otsusest, kuid Pietro keeldus otsustavalt ametikohta vastu võtmast. Francesco Petrarca "De vita solitaria" järgi proovis Pietro isegi põgeneda, kuid kardinalid veensid teda viimaks koos Carlo II ja tema poja Ungari titulaarkuninga Carlo Martelloga ametikohta vastu võtma. Ta palvetas siis ja asus eesli seljas teele L'Aquila poole. Kardinalide valikut on ajalookirjanduses seostatud ka 13. sajandi "ingelpaavsti" ootustega.

Valimiste viimases voorus osalenud kardinalid

1. Matteo d'Acquasparta
2. Gerardo Bianchi
3. Hugues Aycelin de Billom
4. Giovanni Boccamazza
5. Benedetto Caetani
6. Giacomo Colonna
7. Pietro Colonna
8. Latino Malabranca Orsini
9. Matteo Orsini
10. Napoleone Orsini
11. Pietro Peregrosso

Suhted Sitsiiliaga

Coelestinus V otsuseid ja tegevust mõjutas Napoli kuningas Carlo II. Carlo II eskortis koos poja Carlo Martelloga paavsti Morrone mäe juurest L'Aquilasse. Carlo korraldusel pühitseti Coelestinus V paavstiks tema territooriumil ja paavst jäi ka hiljem elama kuninga valdustesse. Paavst määras Kirikuriigi ja kuuria ametitesse Carlo II-le meelepärased isikud, sealhulgas 18. septembril 1294 pühitses kardinaliks Carlo II kantseri Guglielmo Longhi.

Paavst ratifitseeris 1. oktoobril 1294 Carlo II ja Aragóni kuninga Jaime II vahel 1293 sõlmitud La Junquera lepingu.

Suhted Prantsusmaaga

Coelestinus V olevat 7. oktoobril 1294 määranud Lyoni peapiiskopiks Carlo II poja Louis d'Anjou, kuid sellest otsusest pole säilinud ühtki ürikut.

Ta määras Bourges'i peapiiskopiks Jean de Savigny ja Béziersi piiskopiks Bérenger Frédoli.

Sisepoliitika

Coelestinus V resideeris alates 5. novembrist 1294 Napolis Castel Nuovo kindluses.

Ta määras 13. oktoobril 1294 ametisse Benevento apostellikuks administraatoriks Giovanni di Castrocielo.

Konklaavi reeglite sätestamine

Coelestinus V tühistas 28. septembril 1294 avaldatud bullaga "Quia in futurum" ja 10. detsembril 1294 avaldatud bullaga "Constitutionem felicis recordationem" Hadrianus V ja Johannes XXI otsused paavsti valimiste osas ning taastas konklaavi pidamise reeglid.

Ta nõudis 17. oktoobril 1294 avaldatud bullaga "Pridem dum nobiscum" Carlo II-lt konklaavi reeglite järgimist.

Suhted kiriku institutsioonidega

Coelestinus V kuju Morrone mäel

Kuna Coelestinus V ei osanud ladina keelt, oli tema ajal kuuria ametkondlikuks keeleks itaalia keel. Paljud tema antud privileegid tühistas 27. detsembril 1294 Bonifatius VIII.

Paavsti kaplaniks sai Bérenger Frédoli.

Paavst kinnitas 27. septembril 1294 avaldatud bullaga "Etsi cunctos" tsölestiinide privileegid.

Ta tunnustas 1294 frantsisklaste tsölestiinide kongregatsiooni rajamist ja võttis nad paavstliku protektsiooni alla.

Ta peatus Monte Cassino kloostris ja soovis kloostri määrata tsölestiinide ordu koosseisu.

Ta vabastas 27. novembril 1294 Saksa ordu prokuratsioonide maksmisest paavsti legaatidele .

La Perdonanza Celestiniana festival

Peatselt pärast ametisse asumist avaldas Coelestinus V 28. septembril 1294 bulla "Inter sanctorum solemnia", mis garanteeris katoliku kiriku traditsioonis väga haruldase patukustutuse kõigile palveränduritele, kes sisenesid L'Aquila Santa Maria di Collemaggio kirikusse läbi püha ukse, mis avati Coelestinuse ametisse pühitsemise päeval 29. augustil. Seda üritust tähistatakse L'Aquilas igal aastal 28. ja 29. augustil La Perdonanza Celestiniana festivali nime all.

Uued kardinalid

Coelestinus V määras 13 uut kardinali 18. septembril 1294 peetud konsistooriumil, sealjuures sai kardinaliks 7 prantslast.

1. Simon d'Armentières
2. Simon de Beaulieu
3. Landolfo Brancaccio
4. Giovanni Castrocoeli
5. Guillaume Ferrières
6. Bérard de Got
7. Nicolas l'Aide
8. Pietro de L'Aquila
9. Jean Le Moine
10. Guglielmo Longhi
11. Tommaso d'Ocre
12. Robert de Pontigny
13. Francesco Ronci

Coelestinus V kultuuriloos

Opuscula omnia, 1640

Dante Alighieri on Coelestinust maininud "Jumalikus komöödias". Francesco Petrarca on temast kirjutanud teoses "De vita solitaria".

Louvre'is asub tundmatu kunstniku maal 16. sajandist, mis kujutab Coelestinus V kroonimist. Kunstnik Carlo Ruther on paavsti kujutanud 1680 valminud maalil ja kunstnik Jean-Honoré Fragonard 1761 valminud joonistusel.

Isernias asuvad tema nimelised kirik ja väljak. Isernias, Murrone mäel ja Saksamaal Buxheimi kloostris asuvad teda kujutavad kujud. Fumones asub tema mälestuseks rajatud kabel.

Ametist loobumine ja vangistus

Coelestinus V, 1613, Giulio Cesare Bedeschini

1294. aasta advendi lähenedes soovis Coelestinus V tõmbuda avalikkusest tagasi, et tegeleda palvetamisega. Ta kavatses esmalt anda katoliku kiriku administreerimise kolmest kardinalist koosneva komisjoni hoolde, kuid tema mõte laideti maha. Ta pidas siis kardinal Benedetto Caetaniga nõu ametist loobumise osas. Caetani veenis teda, et ametist loobumises pole midagi erakordset, sest ka varem on paavstid ametist loobunud. Paavsti kavatsusest hakkasid levima kuuldused, mistõttu Napoli kuningas Carlo II organiseeris paavsti toetuseks rahvarohke demonstratsiooni, millel osales ka kroonik Bartolomeo da Lucca.

Coelestinus V loobus 13. detsembril 1294 Napolis ametist, teatades oma otsusest kardinalidele, tema kirjaliku pöördumise valmistas ette Caetani. Teadaolevalt olid paavsti ametikohalt varem omal soovil tagasi astunud Pontianus ja Silverius. Mõnedel andmetel võisid ametist loobuda ka paavstid Marcellinus, Romanus ja Johannes XVIII. Pärast teda on ametist prelaatide nõudel loobunud vaid Gregorius XII. 1046 toimunud Sutri sinodil tagandati Benedictus IX, Silvester III ja Gregorius VI, kuid nad ei loobunud ametist vabatahtlikult.

Coelestinus soovis end nimetada vend Pietroks ja kavatses asuda erakuna elama Morrone mäele. Ta nõudis, et kardinalid valiksid konklaavil võimalikult ruttu paavsti. Uueks paavstiks saanud Bonifatius VIII siirdus Rooma ja kohustas Monte Cassino kloostri abti viima Coelestinuse järelevalve all Rooma, kuid tal õnnestus San Germanos põgeneda. Bonifatius VIII andis korralduse Coelestinus kinni võtta, kuid tal õnnestus metsades ja mägedes varjuda. Coelestinus kavatses siirduda Dalmaatsiasse, kuid torm paiskas tema laeva Itaalia rannikule tagasi ja ta nabiti Vieste lähistel kinni. Coelestinus viidi Bonifatius VIII juurde Anagnisse, kus paavst lasi ta vangistada Fumone kindlusse, kus ta paastus ja palvetas oma viimased elukuud.

Pärast Coelestinuse surma teatasid 1297 Bonifatius VIII-ga tülli läinud Colonna suguvõsa liikmed, et tema tagasiastumine ja Bonifatiuse paavstiks saamine olid mittekanoonilised. 1303 toimunud sinodil süüdistati Bonifatiust Coelestinus V surmas.

Surm

Coelestinus V haud L'Aquila Santa Maria di Collemaggio kirikus

Coelestinus V suri 19. mail 1296 Fumone kindluses kirikuloolase J. N. D. Kelly järgi mädapaisest tekkinud veremürgistusse ja maeti Ferentinosse. 1317 maeti tema säilmed ümber L'Aquila Santa Maria di Collemaggio kirikusse.

Clemens V kanoniseeris Coelestinus V 5. mail 1313 ning tema mälestuspäeva tähistatakse 19. mail. Ta on L'Aquila, Isernia ja raamatuköitjate patroon.

Hinnang

Kirikuloolase J. N. D. Kelly arvates oli Coelestinus V naiivne ja ebakompetentne. "Catholic Encyclopedia" hinnangul ei osanud ta igale palujale ära öelda, mistõttu ta jagas mõnikord sama benefiitsi 3 või 4 isikule.

Allikad

• Arsenio Frugoni: Celestiniana. Roma, 1954.
• Bernard Guidone: Vita Coelestini Papae V. Ludovicus Antonius Muratori: "Rerum italicarum Scriptores Tomus Tertius". Milano, 1723: 669–670.
• Franz Xaver Seppelt: Monumenta Coelestiniana, Quellen zur Geschichte des Papstes Coelestin V. Paderborn 1921.
• Giacomo Caetani Stefaneschi: Vita Coelestini Papae V Opus Metricum. Ludovicus Antonius Muratori: "Rerum italicarum Scriptores Tomus Tertius". Milano, 1723: 613–641.
• Stefano Tiraboschi: Vita.
• Bartolomeo da Trasacco, Tommaso da Sulmona: Vita.
• Vita. Biblioteca Apostolica Vaticana lat. 8883 (sec. XIV): 5–44.
• Coelestinus V dokumendid.

Kirjandus

• Felice Accrocca: S. Pietro del Morrone, Celestino V nel Medioevo. "Bullettino della Deputazione Abruzzese di Storia Patria", 77, 1987: 305–324.
• Felice Accrocca: Il cardinale Leonardo da Giffoni O.F.M. sulla rinuncia di Celestino V. "Studi francescani", 87, 1990: 31–46.
• Felice Accrocca: Ancora sui "Pauperes eremite Domini Celestini". "Archivum Franciscanum Historicum", 84, 1991: 273–278.
• Ettore de Angelis: La patria di s. Pier Celestino, papa Celestino V. a cura di C. Giannotti, Ravenna, 1958.
• Anton Ludovico Antinori: Celestino V ed il sesto anniversario della sua coronazione. Aquila, 1894.
• Nicola Arnone: Pietro da Morrone anacoreta e papa. Cosenza. 1881.
• Jean Aurélien: La vie admirable de notre glorieux Père Saint-Pierre Célestin pape, fondateur de l'ordre des Célestins. Bar-le-Duc, 1873.
• Lydia von Auw: Da Celestino V a Bonifacio VIII. "Ricerche Religiose", 9, 1933: 424–445.
• John Ayscough: San Celestino. 2009.
• Friedrich Baethgen: Beiträge zur Geschichte Cölestins V. Halle, 1934.
• Friedrich Baethgen: Der Engelpapst, Idee und Erscheinung. Leipzig, 1943.
• Piero Barbaini: Celestino V: anacoreta e papa. Milano, 1936.
• Marco Bartoli: Celestino V, il caso del papa eretico, e i Francescani Spirituali. "Aspetti della spiritualità ai tempi di Celestino V: Atti dei convegni Ferentino, 23 Febbraio e 21 Maggio 1992". Casamari (1993): 57–73.
• Alessandra Bartolomei Romagnoli: Religione popolare e magia nei miracoli di Celestino V. "Atti dei Convegni celestiniani: Celestino V tra storia e mito, l'Aquila, 30–31 agosto 1992: Celestino V tra monachesimo e santità. le Fonti, L'Aquila, 9 ottobre 1993". L'Aquila, 1994.
• Alessandra Bartolomei Romagnoli: Le bolle de Celestino V cassate da Bonifacio VIII. "Archivum Historiae Pontificiae", 37, 1999: 61–84.
• Alessandra Bartolomei Romagnoli: Celestino V: il papa eremita. Milano, 2005.
• Alessandra Bartolomei Romagnoli: Persone e luoghi di Celestino V dalla rinunzia al pontificato alla morte. "Celestino V dalla rinuncia alla cattura", 2007: 47–78
• Paul Maria Baumgarten: Il regesto di Celestino V. "Abruzzo cattolico" 4, 1896: 2.
• Paul Maria Baumgarten: Die Cardinalsernennungen Cölestins V. im September und Oktober 1294. S. Ehses, "Festschrift zum elfhundertjährigen Jubiläum des deutschen Campo Santo in Rom", Freiburg, 1897: 161–169.
• Martin Bertram: Die Abdankung Papst Cölestins V. und die Kanonisten. "Zeitschrift der Savigny-Stiftung für Rechts-geschichte", Kanonistische Abteilung, 56, 1970: 1–101.
• Pietro Bonardi: Celestino V: Papa parmigiano? Malacoda, 4, 19, 1988: 49.
• Franco Bozzi: I pontefici. Pietro Angelerio / Celestino V (1294). "Pro eligendo romano pontefice", 2009: 119–140.
• Robert Brentano: "Consolatio defuncte caritatis": a Celestine V Letter at Cava. "English Historical Review", 76, 1961: 298–303.
• Maria Burani: Celestino V (1215–1296), papa, eremita e santo. Roma 1993.
• Carmelo Calì: Per la biografia di Celestino V. "Bollettino della Società di Storia Patria Anton Ludovico Antinori negli Abruzzi", 6, 1894: 99–107.
• Carmelo Calì: Celestino V ed il VI centenario della sua incoronazione. L'Aquila, 1894.
• Biagio Cantera: Cenni storici-biografici risguardanti s. Pier Celestino. Napoli, 1892.
• Biagio Cantera: Nuovi documenti risguardanti s. Pier Celestino. Napoli, 1893.
• Walter Capezzali: S. Pietro del Morrone, Celestino V nel medioevo monastico. "Atti del Convegno Storico Internazionale, L'Aquila, 26 – 27 agosto 1988". L'Aquila, 1989.
• Walter Capezzali: Celestino V e i suoi tempi: realtà spirituale e realtà politica. "Atti del 4° Convegno storico internazionale, L'Aquila, 26–27 agosto 1989". L'Aquila, 1990.
• Walter Capezzali: "Magisterium et exemplum". Celestino V e le sue fonti più antiche. "Atti del 5° Convegno storico internazionale, L'Aquila, 31 agosto – 1 settembre 1990". L'Aquila, 1991.
• Francesco Carabellese: Una bolla inedita e sconosciuta di Celestino V. "Archivio Storico Italiano" V, 16, 1895: 161–176.
• Gregorio Carrasco Montero: San Celestino V en un archivo extremeño. "Hagiografía y archivos de la iglesia santoral Hispano-Mozárabe en las diócesis de España", 2004: 205–224
• Enrico Casti: Celestino V e il sesto centario della sua incoronazione. "Bollettino della Società di Storia Patria Anton Ludovico Antinori negli Abruzzi" 4, 7 (1892): 112–114.
• Giuseppe Celidonio: Vita di S. Pietro del Morrone, Celestino papa quinta, scritta su' documenti coevi. Sulmona, 1896.
• Giuseppe Celidonio: La non-autenticita degli Opuscula Coelestina. 1896.
• Giuseppe Celidonio: Quistioni storiche Celestine. "Rassegna Abruzzese di Storia ed Arte", 1, 1897: 45.
• Giuseppe Celidonio: L'autobiografia di Celestino V nell'"Opus metricum" dello Stefaneschi. "Rassegna Abruzzese di Storia ed Arte", 2, 1898: 46.
• Aniceto Chiappini: Nella patria di Celestino V. "Rassegna di Storia e d'Arte d'Abruzzo e Molise", 3, 1927: 81.
• Antonio Chiaverini: Celestino V e il nostro tempo. 1954.
• Ivanos Ciani: Celestino V, il “povero cristiano”. "L'Abruzzo nel Medioevo", 2003: 759–764
• Alfredo Cipolloni-Cannella: Quattro figure dantesche nell'incoronazione di Celestino V. "Bollettino della Società di Storia Patria Anton Ludovico Antinori negli Abruzzi" 6, 11 (1894): 92–98.
• Raffaele Colapietra: Celestino V e i convegni aquilani. "Ricerche di storia sociale e religiosa" 49, 1996: 79–99.
• M.T. Conti: La spiritualità di Celestino V, tesi di laurea. Università di Perugia. 1965–1966.
• Antonio Cordeschi: Celestino V e la rinuncia gloriosa: memorie e inni. L'Aquila, 2003.
• G. Crociani: Pel "Gran rifiuto" di Celestino V. "Rassegna Abruzzese di Storia ed Arte", 2, 1898: 65.
• Jacques Dalarun: Parole di simplices. Da Celestino V alle sante donne d'Italia tra duecento e trecento. "Aspetti della spiritualità ai tempi di Celestino V: Atti dei convegni Ferentino, 23 Febbraio e 21 Maggio 1992". Casamari, 1993: 27–56
• Antonio De Simone: Pietro del Morrone: San Celestino V papa. 2005.
• Maria Grazia Del Fuoco: Da Celestino V all'"Ordo Coelestinorum". L'Aquila, 2005.
• Stefania Del Monte: Celestino V: papa templare o povero cristiano? Firenze, 2009.
• Luigi Del Pinto: Dante e Celestino V. Teramo. 1969.
• Arnaldo Di Medio: Le prime grandi perdonanze: Celestino V e Bonifacio VIII, due papi innovatori. Barzago, 2002.
• Luigi Di Pretoro: La Badia di Santo Spirito a Maiella e Pietro Celestino. "Rivista abruzzese di scienze lettere e arti" (RASLA) 18 (1903): 617–630; RASLA 19 (1904): 23–31.
• John R. Eastman: Papal Abdication in Later Medieval Thought. Lewiston, New York, 1990.
• John R. Eastman: Giles of Rome and Celestine V: The Franciscan Revolution and the Theology of Abdication. "The Catholic Historical Review", 76, 1990: 195–211.
• Werner Eichhorn: Papst Cölestin V. und der Benediktinerorden. "Studien und Mitteilungen zur Geschichte des Benediktinerordens und Seiner Zweige", 79, 1968: 54–65.
• George Ferzoco: Celestine V, Pope (c. 1209 or 1210–1296, r. 1294). "Key figures in medieval Europe", 2006: 117–118
• Alberto Forni: Pietro di Giovanni Olivi di fronte alla rinuncia di Celestino V. "Bullettino dell'Istituto Storico Italiano per il Medio Evo e Archivio Muratoriano", 99, 1993, nr.1: 117–177.
• Arsenio Frugoni: Laudi aquilane a Celestino V. "Rivista di storia della chiesa in Italia" 5, 1951: 91–98.
• Chiara Frugoni: Due papi per un giubileo: Celestino 5., Bonifacio 8. e il primo Anno santo. Milano, 2000.
• Michele Galluppi: La badia benedettina di S. Maria di Faifoli in territorio de Montagano e s. Pietro del Morrone, papa Celestino V. Roma, 1929.
• Sebastian Garcías Palou: El papa "Blanquerna", de Ramon Llull y Celestino V. "Estudios lulianos" 20, 1976: 71–86.
• Ludovico Gatto: Tra Celestino e Bonifacio VIII. Note su un'inedita vita celestina. "Bullettino dell'Istituto Storico Italiano per il Medio Evo e Archivio Muratoriano", 69, 1957: 303–317.
• Ludovico Gatto: Prolusione. La Chiesa di Celestino V: S. Antonio Abate a Ferentino. "Aspetti della spiritualità ai tempi di Celestino V: Atti dei convegni Ferentino, 23 Febbraio e 21 Maggio 1992". Casamari (1993): 7–25.
• Ludovico Gatto: I percorsi di Celestino 5. Relazione in occasione del 7. convegno della Sezione Storica del Centro Celestiniano: L'Aquila, 30–31 agosto 1992. L'Aquila, 1994.
• Ludovico Gatto: La Chiesa nella Cronaca di Salimbene: Premesse al pontificato di Celestino V. "Dalla parte di Salimbene", Roma, 2006: 56–82
• Ludovico Gatto, Eleonora Plebani: Celestino V, pontefice e santo. Roma, 2006.
• Ludovico Gatto, Eleonora Plebani: Celestino V: cultura e società (Ferentino, 17 maggio 2003). Roma, 2007.
• Wilhelm Gessel: Cölestin V. Die Heiligen in ihrer Zeit, hrsg. von Peter Mann, II, 1966: 129.
• Leonida Giardini, Marcello Pezzutti, Fabio Redi: Celestino V e la sua Basilica. Milano, 2006.
• Valerio Gigliotti: "Fit monachus, qui papa fuit": la rinuncia di Celestino V tra diritto e letteratura. "Rivista di storia e letteratura religiosa", 44. 2008: 257–323.
• Emilio Giorgi: Celestino V e Ferentino: fede e tradizione. "Territorio e ricerca" (Ferentino) 1985: 173–177
• Emilio Giorgi: Celestino V e Ferentino. Per il settimo centenario di S. Pietro del Morrone (1296–1996). Casamari, 1995.
• Giovanni Gnolfo: Celestino V, eremita, Pontefice, santo. Isernia, 1958.
• Paolo Golinelli: Il papa contadino: Celestino V e il suo tempo. Firenze (1996); "Studi medievali" 3, 1996: 847–851.
• Paolo Golinelli: Celestino V: il papa contadino. Milano, 2007.
• Paulus Gordan: Die Absetzung Papst Coelestins V. BM 46, 1970: 149.
• Antonio Grano: I castelli di Pietro. Tutte le verità sulle origini di Celestino V. Campobasso, 1996.
• Antonio Grano: Il papa santo: Celestino V, San Pietro a Maiella; vita e miracoli dell'eremita abruzzese che a Napoli si dimise da pontefice ma non fece per viltade il gran rifiuto. Napoli, 2001.
• Peter Herde: Die Herkunft Papst Cölestins V. Grundwissenschaften und Geschichte, Festschrift für Peter Acht, a cura di W. Schlögl-P. Herde, Kallmünz 1976: 169–188.
• Peter Herde: Papst Cölestin V. und die Abtei Montecassino. "Bibliothek-Buch-Geschichte. Kurt Köster zum 65. Geburtstag", a cura di J. von Pflug, Frankfurt a. M. 1977: 387–403.
• Peter Herde: Papst Cölestin V (Peter von Murrone). Stuttgart, 1981.
• Peter Herde: Zur neuzeitlichen Ikonographie Papst Cölestins V. "Mattia Preti und Carl Ruthart. Intuition und Darstellung. Erich Hubala zum 24. März 1985", a cura di F. Büttner-Ch. Lenz, München 1985: 165–182.
• Peter Herde: Celestino V e la spiritualità francescana. "Schede Medievali", 12–13, 1987: 11–24.
• Peter Herde: Celestino V e Bonifacio VIII di fronte all'eremitismo francescano. "Eremitismo nel francescanesimo medievale". Atti del XVII Convegno Internazionale, Assisi, 12-13-14 ottobre 1989, Perugia 1991: 95–127.
• Peter Herde: Celestino V. "Storia della Chiesa, XI, La crisi del Trecento e il papato avignonese (1274–1378)", a cura di D. Quaglioni, Milano 1994: 93–127.
• Peter Herde: I papi tra Gregorio X e Celestino V: il papato e gli Angiò. "Storia della Chiesa" 11, 1994: S. 23–91
• Peter Herde: Celestino V. "Storia della Chiesa" 11, 1994: 93–127.
• Johannes Hollnsteiner: Die Autobiographie Coelestins V. "Römische Quartalschrift", 31, 1923: 29–40.
• Wilhelm Hünermann: Der endlose Chor Ein Buch von den Heiligen für das christliche Haus. Freiburg, Basel, Wien, 1960.
• Wilhelm Imkamp: Cölestin V., ein Papst zwischen historischer Realität und kirchenpolitischer Legende. "Römische Quartalschrift", 78, 1983: 127–133.
• J. N. D. Kelly: The Oxford Dictionary of Popes. 1996.
• Andreas Kiesewetter: L'intervento di Niccolò IV, Celestino V e Bonifacio VIII nella lotta per il trono ungherese (1290–1303). "Bonifacio VIII. Ideologia e azione politica", Roma, 2006: 139–198
• Pasquale Laurelli: Dante e Celestino V. Isernia, 1939.
• Marie-Hyacinthe Laurent: S. Pier Celestino e la decima pontificia del 1274–1280. "Benedictina" 3, 1949: 137–140.
• Jean Leclercq: La rénonciation de Célestin V et l'opinion théologique en France du vivant de Boniface VIII. "Revue d'Histoire de l'Église de France", 25, 1939: 183–192.
• Vincenzo Licitra: L'autobiografia di Celestino V. Campobasso, 1992.
• Luigi Lopez: Celestino V. La Perdonanza. Collemaggio. L'Aquila, 1987.
• Bartolomeo da Lucca: Historia ecclesiastica, XI, 1727.
• Idido Ludovisi: Giudizio di Francesco Petrarca sulla rinuncia di Celestino V. "Bollettino della Società di Storia Patria Anton Ludovico Antinori negli Abruzzi" 6, 11 (1894): 81–91.
• Luigi Mammarella: Celestino V: vita, opere e monasteri. Roma, 1992.
• Giuseppe Marchetti-Longhi: Considerazione sull'accettazione e la rinunzia di Celestino V al pontificato. "Benedictina" 11, 1957: 219.
• Giuseppe Marchetti-Longhi: Fu "Vitade" il "Gran Rifiuto"? Rievocazione storica su la rinuncia di Celestino V e la sua prigionia e morte in Fumone. "Archivio della Società Romana di storia patria" 91, 1968: 57–100.
• Alfonso Marini: L'Instrumentum notarile attestante un miracolo relativo alla perdonanza di Celestino V. Introduzione ed edizione. "Bullettino dell'Istituto storico italiano per il Medio Evo", 102, 1999: 81–98.
• Alfonso Marini: Celestino V e le origini del mito del papa angelico. "Studi storici. Rivista trimestrale", 41, 2000: 1001–1021.
• Alfonso Marini: Celestino V, la morte, il chiodo. "Studi Girolamo Arnaldi" 2002: 359–376.
• Alfonso Marini: Celestino V e il "Pastor angelicus": dalla fine del secolo XIII all'inizio dello scisma d'Occidente. "Attese escatologiche dei secoli XII-XIV dall'età dello Spirito al "Pastor angelicus"", 2004: 179–202
• L. Marino: Vita et miracoli di s. Pietro del Morrone già Celestino papa V, autore della congregazione de monaci Celestini dell'Ordine di S. Benedetto. Milano, 1630.
• Angelo Mercati: Il decreto e la lettera dei cardinali per l'elezione di Celestino V. "Bullettino dell'Istituto Storico Italiano per il Medio Evo e Archivio Muratoriano", 48, 1932.
• Pietro Mezzapesa: Celestino V: il papa angelico. 1995.
• Raimondo Michetti: Celestino V e la perdonanza. "Bullettino della Deputazione Abruzzese di Storia Patria" 77, 1987: 289–304.
• Giuseppe Molinari: Il messaggio di Celestino V e la Perdonanza nel Terzo Millennio (Riflessione conclusiva). "Communio sanctorum e perdonanza. Atti del convegno", 2006: 131–134
• Anna Moscati: Le vicende romane di Pietro del Morrone. "Archivio delle Società romana di storia patria" 78, 1955, 107–117.
• Anna Moscati: I monasteri di Pietro Celestino. "Bullettino dell'Istituto Storico Italiano per il Medio Evo e Archivio Muratoriano", 68, 1956: 91–163.
• Livario Oliger: Petri Iohannis Olivi de renuntiatione papae Coelestini V quaestio et epistola. "Archivum Franciscanum Historicum", 11, 1918: 309–373.
• Raniero Orioli: Celestino V agli occhi dei contemporanei. "La chiesa di Celestino V", 1991: 39–64.
• Sergio Pagano: Una nuova luce su papa Celestino V. "Benedictina", 29, 1982: 257–260.
• Carmelo Pagano Le Rose: L'autobiografia e il Codice di S. Pietro Celestino V: aspetti antropologico-teologici della riflessione del Santo eremita del Morrone. L'Aquila, 2004.
• Giovanni Pansa: Feste in onore di Celestino V celebrate in Aquila nei secoli XIV-XV-XVI-XVII. "Rivista abruzzese di scienze lettere e arti" 8, 1893: 97–111.
• Giovanni Pansa: Celestino V e i solitari del Monte Maiella. "Rivista abruzzese di scienze lettere e arti" 9, 1894: 62–67, 243–260, 388–398.
• Luigi Pellegrini: Celestino V tra agiografia e storia. "Bullettino della Deputazione Abruzzese di Storia Patria", 72, 1982: 345–364.
• Josep Perarnau i Espelt: Un text català de Ramon Llull desconegut: la "Petició de Ramon" al Papa Celestí V per la conversió dels infidels. "Arxiu de Textos Catalans Antics", 1, 1982: 9–46.
• Giorgio Petrocchi: Dante e Celestino V. "Studi Romani", 3, 1955: 273–285.
• Pietro Piccirilli: L'Abbazia di S. Spirito di Sulmona e l'eremo di Pietro Celestino sul Monte Morrone. Lanciano, 1901.
• Daniele Pinton: Il concetto di indulgenza nel XIII secolo in S. Francesco, S. Pietro Celestino e Bonifacio VIII. L'Aquila, 2002.
• Antonio Placanica: Bonifazio VIII, Timoteo Eluro e le tromhe (Una leggenda sull'abdicazione di Celestino V). "Maia" 49, 1997: 143–150.
• Eleanora Plebani: I due volti della Chiesa: Celestino V e Bonifacio VIII. "Celestino V dalla rinuncia alla cattura" 2007: 79–118
• Willy Pocino: Castel Fumone e papa Celestino. "Fatti e figure del Lazio medievale", 1979: 415–427
• Liana Poli: Il problema dell'abdicazione di Celestino V° nel pensiero di Pietro Giovanni Olivi. "Da Dante a Cosimo I. Richerche di storia religiosa e culturale toscana nei secoli XIV-XVI", 1980. 1–20
• Alessandra Ripa: Celestino V e Angelo Clareno: un rischio ed una sfida giocati in due. "Temi e immagini nel Medio Evo", 1996: 93–113.
• Luigi Rivera: Gli Ordini Celestino e Francescano; I Ss. Pietro del Morrone, Bernardino da Siena, Giovanni da Capestrano e L'Aquila. "Luigi Rivera e i suoi scritti". L'Aquila, 2007: 477–494.
• Ambrogio Roviglio: La rinuncia de Celestino V. Verona, 1894.
• Raffele Russo: La sofferta canonizzazione di Celestino V: Una storia tutta francese. Sulmona, 1995.
• Quirino Salomone: Celestino V.: la sua storia il suo esempio. "Il complesso monumentale di S. Antonio abate", 1990: 45–49.
• Gabriele Sartorelli: Dante e Celestino V. "Nuova Antologia", 1968: 255.
• Hans Schulz: Peter von Murrone (Papst Coelestin V.). I (Diss. Berlin), 1894.
• Hans Schulz: Peter von Murrhone als Papst Cölestin V. "Zeitschrift für Kirchengeschichte", 17, 1897: 363, 477.
• Leopold Seltenhammer: Papst Cölestin V. Wien, 1907.
• Mario Sensi: L'indulgenza della Porziuncola e la perdonanza di Celestino V. "I Giubilei nella storia della chiesa", 2001: 179–223
• Franz Xaver Seppelt: Studien zum Pontifikat Cölestins V. Breslau, 1910.
• Antonio Serramonacesca: Celestino V. L'Aquila, 1968.
• Vito Sibilio: Il papato fatto carne. La fuga di Celestino V al Gargano e unanuova lettura della teologia di Bonifacio VIII. "Atti San Severo 2006"; San Severo 2007: 207–216.
• José Antônio de Camargo Rodrigues de Souza: A eleição de Celestino V em 1294 e a crise da Igreja no final do século XIII. "Anais da II Semana de Estudos Medievais", 1994: 27–41; "Veritas" (Rio Grande do Sul), 39, 1994: 481–498.
• Vincenzo Spinelli: Vita di s. Pietro del Morrone papa detto Celestino quinto. Roma 1664.
• Sandro Sticca: S. Pietro Celestino e la tradizione eremitica. "Bullettino della Deputazione Abruzzese di Storia Patria", 70, 1980: 235–284.
• Alfredo Zazo: Echi in Benevento del pontificato di Celestino V. "Samnium", 39, 1966: 1–9.
• Vincenzo Zecca: Dante e Celestino V: Studio Storico-Critico. 2009.
• Carlo Tedeschi: Celestino V tra escatologia e santità. "Bullettino della Deputazione Abruzzese di Storia Patria" 77, 1987: 265–288.
• Celestino Telera: S. Petri Celestini PP. V opuscola omnia [...]. Napoli, 1640.
• Walter Ullmann: Medieval Views Concerning Papal Abdication. "Irish Ecclesiastical Review", 71, 1949: 125–133.
• Paola Ungarelli: Celestino V e il Papa Angelico nell'iconografia. "Celestino V papa angelico" 1988: 121–154
• Biancamaria Valeri: Pietro Celestino nel settimo Centenario dell'elezione pontificia. Convegno nazionale. Ferentino, 21–22 maggio 1994. Casamari, 1995.
• Biancamaria Valeri: Celestino V nel settimo centenario della morte: Convegno nazionale, Ferentino, 10–12 maggio 1996. Casamari (Frosinone), 2001.
• Biancamaria Valeri: Ferentino e Celestino V: una storia di fede e tradizione. "Lazio ieri e oggi", 40, 2004: 16–17.
• Francesco Verlengia: S. Pier Celestino e la Badia di S. Giovanni in Venere. "Rivista Abruzzese", 16, 1963: 25–26.
• Bruno Vespa: Il papa eremita. Celestino V e la perdonanza all'Aquila. Roma, 1996.
• Charles T. Wood: Celestine V, Boniface VIII and the Authority of Parliament. "Journal of Medieval History", 8, 1982: 45–62.

Välislingid

• Artikkel Coelestinus V kohta. (inglise keeles)
• Artikkel Coelestinus V kohta. (saksa keeles)
• Artikkel Coelestinus V kohta. (itaalia keeles)
• Paavsti valimised 1292–1294. (inglise keeles)
• Paavsti valimised 1292–1294. (inglise keeles)
• Coelestinus V määratud kardinalid.
• Artikkel konklaavist. (inglise keeles)
• Artikkel benediktlastest. (inglise keeles)
• Artikkel tsölestiinidest. (inglise keeles)
• Artikkel frantsiskaani tsölestiinidest. (inglise keeles)
• Artikkel Perugia peapiiskopkonnast. (inglise keeles)
• Artikkel Bonifatius VIII kohta. (inglise keeles)
• Artikkel kardinal Giacomo Gaetani Stefaneschist. (inglise keeles)
• Artikkel piiskop Louis d'Artois'st. (inglise keeles)
• Artikkel ametist tagasi astumisest. (inglise keeles)
• Artikkel Egidio Colonnast. (inglise keeles)
• Artikkel Bartolomeo da Luccast. (inglise keeles)
• Artikkel vakantsiperioodist. (inglise keeles)
• Artikkel L'Aquila peapiiskopkonnast. (inglise keeles)
• Artikkel Bérenger Frédolist. (inglise keeles)
• Artikkel Valva piiskopkonnast. (inglise keeles)
• Artikkel Monte Cassino kloostrist. (inglise keeles)
• Artikkel Dante Alighierist. (inglise keeles)

Eelnev Nicolaus IV

Rooma paavst 1294

Järgnev Bonifatius VIII