Advent

Advent (ladina keelest adventus Domini, 'Issanda tulemine') on kirikukalendris neli nädalat vältav periood, mis algab neljandal pühapäeval enne esimest jõulupüha. Advendiaeg algab esimese advendipühapäevaga, ühtlasi algab liturgiline kirikuaasta. Neljas advendipühapäev võib sattuda kokku ka jõulupühade laupäevaga (24. detsember).

Advendiaeg tähistab Jeesus Kristuse sündimise ehk Jumala lihaks saamise ehk Issanda esimese tulemise ootust.
Advendiaeg tuletab meelde vajadust valmistuda Issanda taastulemiseks; kristlaskond valmistub Issanda viimseks tulemiseks kohtunikuna maailma lõpul.
Advendiaeg on paastuaeg.
Advendiaja liturgiline värv on violetne.
Advendiajal süüdatakse igal pühapäeval üks uus küünal:
- I advendipühapäeva liturgiline värv on valge ja süüdatakse valge küünal, mis on Kristuse värv ja tähendab puhtust ning armu.
- II–IV advendipühapäevade liturgiline värv on violetne ja süüdatakse violetset värvi küünlad, mis tähendab patukahetsust, ootust ja paastuaega.

Ajalugu

4. sajandi lõpust hakati tähistama Kristuse sünnipäeva 6. jaanuaril (Juliuse kalendri järgi), 25. detsembril (Gregoriuse kalendri järgi). Alates 5. sajandist hakati pidama advendiaega ehk Kristuse tulemise aega, kus ettevalmistusaega tähistati viiel pühapäeval.

Paavst Gregorius VII reformide ajal (1073–1085) toimus üleminek viielt advendipühapäevalt neljale. Esimene advendipühapäev seostus kirikuaasta algusega alles 16. sajandil.

Rahvakombed Eestis

Vanadel eestlastel erilisi advendikombeid ei olnud, advendipühapäevadel käidi vaid kirikus ning lauldi Issanda auks laule, mis olid vaimselt seotud jõuludega.

Tänapäeval on levinuim advenditava seotud päkapikkudega, kes toovad öösel maiustusi-kingitusi, mida hommikul ärgates avastatakse susside-sokkide seest.

Advendikombeid ja ootusaega sümboliseerivad Petlemma täht, advendiküünlajalg ja advendikalender. Paljudel koduakendel võib näha põlemas küünlaid, mis tänapäeval on enamasti elektrilised. Kuigi advendiküünlajalg on nelja küünlaga, on müügil ka seitsme küünlaga küünlajalgu.

Kaubandus-, äri- ja poliitikamaailm kasutab advendiga seotut osavalt ka enda huvides ära. Südamlike soovide ja värvika reklaamiga on küllastatud nii asulad kui ka linnad. Kõik viitab sellele, et oodatakse jõule.

Rahvakombed mujal

Advendikombed võivad rahvaste kombestikus paljuski erineda. Advendiküünla süütamine on üldtuntud tava, aga rituaalid ja värvused on erinevad.
Adventi hakati tähistama Prantsusmaal 4. sajandi lõpul, mujal 6.–10. sajandil. Advendiaega iseloomustavad kindlat värvi küünlad. Tunnusvärv on purpurpunane – kuningate värv. Paljudes kirikutes kasutatakse tänapäeval ka sügavsinist, mis sümboliseerib öötaevast, vett ja uue loomise algust. Euroopas on olnud tavaks tähistada Jeesuse sündi ja advendiaega igihaljaste puude ja taimedega.
Paljudes kohtades on advendiküünlajalad viie küünlaga ja nad on kindlat värvi: kolm purpurpunast või sinist, üks roosa või punane küünal, mis on asetatud nelinurkselt ja keskel on suurem valge küünal, mis sümboliseerib Jeesust. Esimesel advendipühal süüdatakse palve saatel üks purpurpunane küünal, mis põleb palve ajal. Igal pühapäeval süüdatakse üks uus küünal ja eelmised. Roosa küünal süüdatakse kolmandal advendi pühapäeval. Keskmine küünal süüdatakse jõululaupäeval.
Advendikalendrid on tuntud nii Euroopa kui ka Ameerika maades, kus ka meile see tava 20. sajandi viimastel kümnenditel jõudis. Läänemaailmas on advendiajast kujunenud lisaks vaimuliku õpetuse üle mõtlemise, palvetamise ja muusika kuulamise ajale suur äri- ja ostuaeg.
Õigeusklikud valmistuvad Kristuse sündimise pühaks 40-päevase paastuga enne jõule.
Kirikutavade hulgas on neljas advendipühapäev pühendatud last ootavale Mariale.

Vaata ka

Välislingid

Berta, Eesti rahvakalendri tähtpäevade andmebaas