Engelmanni kuusk
Engelmanni kuusk (Picea engelmannii) on männiliste sugukonda kuuse perekonda kuuluv igihaljas okaspuu.
| Engelmanni kuusk | |
|---|---|
 | |
| Kaitsestaatus | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Taimed Plantae |
| Hõimkond |
Paljasseemnetaimed Pinophyta |
| Klass |
Okaspuud Pinopsida |
| Selts |
Okaspuulaadsed Pinales |
| Sugukond |
Männilised Pinaceae |
| Perekond |
Kuusk Picea |
| Liik |
Engelmanni kuusk |
| Binaarne nimetus | |
|
Picea engelmannii Parry ja Engelmann (1863) | |
 Levikuala kaart | |
| Sünonüümid | |
| |
Põhja-Ameerika liik. Liik on saanud nimetuse saksa päritolu botaaniku Georg Engelmanni (1809–1884) järgi.
Alamliigid ja hübriidid
muudaAlamliigid
muudaLiik on jagatud kaheks alamliigiks:
- Engelmanni kuusk (Picea engelmannii engelmannii) kasvab laialdasel maa-alal Kanada ja USA lääneosa mägedes (Kaskaadid ja Kaljumäestik) 1150–3500 m kõrgusel merepinnast.[3]
- Mehhiko kuusk (Picea engelmannii mexicana (Martínez) P.A. Schmidt) on eriti ohustatud alamliik, mis kasvab Mehhikos Chihuahua osariigi lõunaosas ja Nuevo Leóni osariigis Ida-Sierra Madre ja Lääne-Sierra Madre kõrgematel nõlvadel 3000–3600 m kõrgusel merepinnast.
Mehhiko kuusk avastati 1961. Ta kasvab kolmes väikses ja hajutatud asurkonnas. Nende suurim vahekaugus on umbes 676 km.[4]
Mehhiko kuuske eristab põhialamliigist heledam tüve koor, kitsamad okkad ning kitsamad ja veidi pikemad kattesoomused.[5] Mõned botaanikud peavad mehhiko kuuske pärast geneetilisi uuringuid iseseisvaks liigiks.[6]
Hübriidid
muudaEngelmanni kuusk hübridiseerub sageli kanada kuusega nende levilate kattumispiirkonnas. Neid looduslikke hübriide leidub Briti Columbiast põhjas kuni Yellowstone'i rahvuspargini ja Washingtoni osariigi idaosani. Engelmanni kuusk kasvab levilate kattumispiirkonnas suurematel kõrgustel kui kanada kuusk ja hübriidid esinevad peamiselt nendevahelistel nõlvadel. Laboratoorselt on Engelmanni kuuske edukalt ristatud ka sitka ja torkava kuusega.[7] Viimast kutsutakse meil Hursti kuuseks (Picea × hurstii).
Botaanilised tunnused
muuda
Engelmanni kuusk kasvab tavaliselt 30–36[8], harva kuni 60 meetri kõrguseks. Maksimaalne registreeritud kõrgus on 67,7 m.[9] Leviku ülempiiril mägedes kasvab ta kääbuspuuna. Eluiga on tavaliselt kuni 350–450, harva kuni 600 aastat.[7] Maksimaalne registreeritud vanus on 911 aastat[9]. Engelmanni kuusk võib tõusta kuni metsapiirini.
Tüve läbimõõt on tavaliselt 30–90, harva kuni 180 cm.[8]
Juurestik on maapinnalähedane savimuldadel ja kaljupõhjaga muldadel, ulatudes keskmiselt 30–46 cm sügavusele. Hästi dreneerivas poorses pinnases võivad külgjuured ulatuda 2,5 m sügavusele.[3]
Tüve koor on punakas-helepruun, õhuke, lõhenev ja kestendav.[10]
Võra on tihe ja kuhikjas, sageli ebasümmeetriline, valgusküllases kasvukohas ulatub maapinnani.[10]
Pungad on kollakad kuni pruunid, vaigused, tihedalt liibunud pungasoomustega[10]. Okkad on teravad, 1,5–2,5 (3,0) cm pikkused, sinakasrohelised kuni hõberohelised ja teravad[10]. Okkad on rombja ristlõikega, nende pealmisel küljel on mitu kitsast õhulõhet ja alumisel küljel kaks laia õhulõhet.
Isasõisikud on munajad kuni silinderjad, tumepurpursed ja rippuvad. Emasõisikud on helepunased, püstised ja silinderjad.[3]
Käbid on 4,0–6,0 (7,5) cm pikkused ja läbimõõduga 2–3 cm, valminult helepruunid[10]. Käbid on rippuvad, saledad, silindrilised, noorelt punakad ja valmivad 4–7 kuud pärast tolmlemist.Seemnesoomused helepruunid, aheneva tipuga, täkilise kuni hambulise servaga[10]. Seemnesoomused on painduvad, lainelise servaga ja 1,5–2 cm pikad.
Seemned on 2–3 mm pikkused, lillakaspruunid, ovaalsed, 10–12 mm pikkuse tiivakesega. Seemne mass on 3–3,5 mg.[8]
Engelmanni kuusk sarnaneb väga torkava kuusega. Erinevused on järgmised: okkad on vähem torkavad, elastsemad ja rohkem võrse tipu poole suunduvad, noored võrsed on longus, kollakad ja karvased, vanemad võrsed on tumepruunid.[8]
Paljunemine ja kasv
muuda
Engelmanni kuusk paljuneb peamiselt seemnetega, aga üksikuna või väikeses grupis olevad puud võivad ka vegetatiivselt paljuneda alumiste okste juurdumisega. Tavaliselt toimub see pärast seda, kui mets on saanud kannatada metsatulekahju või tormituulte tõttu.[3]
Tolmlemine toimub mais-juunis. Seemned valmivad augustis-septembris. Käbikandvus algab 15–40 aasta vanuselt (puu kõrgus siis 1,2–1,5 m). Parimat seemnesaaki annavad elujõulised puud 150–250 aasta vanuses. Head seemneaastad korduvad 2–5 aasta järel. Seemnete keskmine idanevus on hea, 69%. Engelmanni kuusega tihti koos kasvaval mäginulul on see vaid 31–34%. Seemnete kõige olulisem levitaja on tuul, väikenärilised ja linnud ei ole levitamisel eriti tähtsad.[3]
Kõige paremini lähevad kasvama puud, mis kasvavad poolvarjus. Suurematel kõrgustel kultiveeritud noored puud hukkuvad sageli intensiivse päikesekiirguse toimel. Juurestiku aeglase kasvu tõttu hukkuvad täisvalguses kasvavad seemikud esimese viie eluaasta jooksul peamiselt põua ja ülekuumenemise tõttu. Kuna Engelmanni kuuse levilas võivad külmakraadid esineda aasta jooksul kõikidel kuudel, siis põhjustavad väga noorte puude hukkumist sageli sügisesed varakülmad ja kevadised hiliskülmad. Noorte puude kasvukiirus on esimestel eluaastatel väga aeglane. Pärast esimest kasvuperioodi on seemikute kõrgus tavaliselt kuni 2,0–4,0 cm ja juurestik võib ulatuda 7–10 cm sügavusele. 5-aastased seemikud kasvavad looduslikes tingimustes keskmiselt 2,5–7,6, ettevalmistatud pinnases 5–10 cm kõrguseks, 10-aastased vastavalt 15–20 ja 25–30 cm kõrguseks. Pärast 10. eluaastat suureneb juurdekasvu kiirus oluliselt. 20-aastased täisvalguses kasvanud puud on tavaliselt 1,2–1,5 m kõrgused, umbes sama kõrged on poolvarjus kasvanud 40-aastased puud. Täisvarjus kasvavad 80–120 aasta vanused puud võivad olla vaid 1,0–1,5 m kõrgused.[3]
Levila ja ökoloogia
muuda
Kliima ja kasvupinnas
muudaLevila kliimat iseloomustab suur õhuniiskus, jahedad lühikesed suved ning külmad, pikad ja lumerohked talved[3]. Levila õhu miinimumtemperatuur on −45,6 °C ja maksimumtemperatuur +32,2 °C[3]. Juuli keskmised õhutemperatuurid on vahemikus 4...16 °C, jaanuaris −7...–12 °C. Aasta keskmine sademete hulk on 640 mm.[3] Puu talub talvel külma kuni −34...–40 °C.[11]
Muldade lähtekivimitest on kõige levinum graniit, harvad pole ka konglomeraadid, kildad, liivakivi, basalt ja andesiit. Sõltumata mulla lähtekivimist, kasvab Engelmanni kuusk kõige paremini keskmise sügavusega hästi vett läbilaskvatel saviliiv- ja liivsavimuldadel. Halvasti kasvab ta rasketel savimuldadel, veega küllastunud muldadel ja väga õhukestel kivistel muldadel. Mullatüüpidest on esindatud peamiselt leetmullad, pruunmullad, punapruunid lateriitmullad jm.[3]
Kaasliigid
muudaEngelmanni kuusk moodustab tihti puhaspuistuid. Segametsas kasvab ta peamiselt koos järgmiste puuliikidega (enamus on okaspuud):[3]
|
|
|
Engelmanni kuuse metsad peavarju ja toiduallikana
muudaEngelmanni kuuse metsades elutsevad lisaks teistele loomadele põder, vapiti, mustsaba-hirv (Odocoileus hemionus), põhjapõder, urson, ameerika jänes (Lepus americanus), ameerika punaorav (Tamiasciurus hudsonicus) ja vöötoravad. Pesitsevate lindude hulka kuuluvad tihti mägitihane (Poecile gambeli), must-mahlarähn (Sphyrapicus thyroideus), valgekulm-puukoristaja (Sitta canadensis), ameerika porr (Certhia americana), rähnid, kakud jt. Kuusepüüd (Falcipennis canadensis) ja nulupüüd (Dendragapus obscurus) toituvad tihti engelmanni kuuse okastest ja pungadest. Pungad ja võrsed on aeg-ajalt toiduks oravatele. Seemnetest toituvad paljud väikenärilised ja linnud.[7]
Kasutamine
muuda
Engelmanni kuusk on USA-s majanduslikult oluline puuliik. Puit on hele, peaaegu valge, lõhnatu, kerge, paralleelsete kiududega, pehme ja jäik. Seda on kerge töödelda ja liimida, kuid värvi püsivus on keskmine. Tüvel on palju oksakohti, mistõttu tema kandevõime pole kõige parem. Puitu kasutatakse peamiselt eramajade ehituskonstruktsioonides, mis ei nõua suurt tugevust. Samuti kasutatakse teda poolfabrikaattoodete valmistamisel, vineeri- ja paberitööstuses. Engelmanni kuusest valmistatud tselluloos on väga hea kvaliteediga. Aeglaselt kõrgel mäestikus kasvanud engelmanni kuusk sobib muusikainstrumentide (nt. viiulite, kitarride ja klaverite) puitosade valmistamiseks.[7]
| Omadus | Väärtus |
|---|---|
| Tihedus, õhukuiv puit | 392 kg/m³ |
| Erikaal, õhukuiv puit | 0,35 |
| Elastsusmoodul, värske/õhukuiv puit | 7100/8900 MPa |
| Paindetugevus, värske/õhukuiv puit | 32,0/64,0 MPa |
| Survetugevus, õhukuiv puit pikikiudu/ristikiudu | 30,9/2,8 MPa |
| Nihketugevus, värske/õhukuiv puit | 4,4/8,3 MPa |
| Ruumala vähenemine kuivamisel, õhukuiv/ahjukuiv puit | 6,8/11,0% |
| Õhukuiva puidu niiskusesisaldus on 12%, ahjukuiva puidu niiskusesisaldus 0%. | |
Engelmanni kuusk on maailma parasvöötmes populaarne aia- ja pargipuu. Temast on aretatud palju kultivare, näiteks:
|
|
|
|
Kasvatamine Eestis
muudaEngelmanni kuusk toodi Euroopasse koos torkava kuusega 1863, nende seemned olid segatud. Ka Eestisse jõudis ta samal sajandil. 1883 ilmunud Johann Cristoph Klinge töös viidatakse Engelmanni kuusele, mis kasvas Tartu lähedal.[10]
Engelmanni kuuski esineb meil siiski märksa vähem kui torkavat kuuske, kuna noores eas on ta võra vähem dekoratiivne. Samas on ta meil talvel täiesti külmakindel. Siiski võib ta saada külmakahjustusi kevadiste hiliskülmade tõttu, kuna puhkeb suhteliselt vara (5–10 päeva torkavast kuusest varem). Talub hästi tahma ja heitgaase ning väärib seetõttu rohkem kasutamist linnade haljastuses. Noores eas on puu võrdlemisi aeglase kasvuga, kuid hiljem kasv kiireneb. Rikkalikult on Engelmanni kuuski Pärnu parkides ja haljastuses. Veel leidub ilusaid isendeid Tartus, Tallinnas, Olustveres jm.[8][10]
Viited
muuda- ↑ "Conifer database: "Picea engelmannii"". Catalogue of Life: 2010 Annual Checklist (inglise). Vaadatud 24.08.2010.
- ↑ Conifer Specialist Group (1998). Picea engelmannii. IUCNi punase nimestiku ohustatud liigid. IUCN 2010.
- ↑ 3,00 3,01 3,02 3,03 3,04 3,05 3,06 3,07 3,08 3,09 3,10 "Engelmann spruce". www.na.fs.fed.us (inglise). Originaali arhiivikoopia seisuga 27.01.2010. Vaadatud 22.11.2010.
- ↑ Ledig F.T., Mápula-Larreta M., Bermejo-Velázquez B., Flores-López C., Reyes-Hernández V., Capó-Arteaga M.A. "Locations of endangered spruce populations in México and the demography of Picea chihuahuana". 2000, Madroño 47: 71–88.
- ↑ "Picea engelmannii subsp. mexicana". www.conifers.org (inglise). Vaadatud 22.11.2010.
- ↑ Ledig, F. T.; Hodgskiss, P.D.; Krutovskii, K.V.; Neale, D.B.; Eguiluz-Piedra, T. (2004). "Relationships among the spruces (Picea, pinaceae) of southwestern North America" (PDF). www.escholarship.org (inglise). USA: Postprints, UC Davis. Vaadatud 23.11.2010.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) - ↑ 7,0 7,1 7,2 7,3 "Picea engelmannii". www.fs.fed.us (inglise). Vaadatud 22.11.2010.
- ↑ 8,0 8,1 8,2 8,3 8,4 Endel Laas. "Dendroloogia", Tallinn: Valgus, 1987.
- ↑ 9,0 9,1 "Picea engelmannii". www.conifers.org (inglise). Vaadatud 22.11.2010.
- ↑ 10,0 10,1 10,2 10,3 10,4 10,5 10,6 10,7 V. Hainla, U. Valk. "Eestis kasvavad kuused", Tartu, 1961.
- ↑ Francine J. Bigras ja Stephen J. Colombo. "Conifer Cold Hardiness", Holland: Kluwer Academic Pulishers, 2001. ISBN 0-7923-6636-0.
- ↑ Samuel V. Glass, Samuel L. Zelinka (2010). "Wood Handbook, Chapter 04: Moisture Relations and Physical Properties of Wood" (PDF). www.fpl.fs.fed.us (inglise). Forest Products Laboratory. Vaadatud 22.11.2010.
- ↑ David E. Kretschmann (2010). "Wood Handbook, Chapter 05: Mechanical Properties of Wood" (PDF). www.fpl.fs.fed.us (inglise). Forest Products Laboratory. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 11.10.2010. Vaadatud 22.11.2010.
Välislingid
muuda- Engelmanni kuusk andmebaasis eElurikkus
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Engelmanni kuusk |