Olustvere

alevik Põhja-Sakala vallas Viljandimaal

Olustvere on alevik Põhja-Sakala vallas Viljandi maakonnas.

Olustvere
Olustvere mõisa peahoone2.jpg
Olustvere mõisa peahoone
Pindala: 1,9 km² (2020)[1] Muuda Vikiandmetes
Elanikke: 400 (1.01.2020)[2] Muuda Vikiandmetes

EHAK-i kood: 5669[3] Muuda Vikiandmetes
Koordinaadid: 58° 33′ N, 25° 34′ E
Olustvere (Eesti)
Olustvere

Alevikus tegutsevad Olustvere Põhikool ja Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskool ning Olustvere raamatukogu.

Aleviku lääneosa läbib Tallinna–Viljandi raudteeliin ning sellel asub Olustvere raudteepeatus.

AjaluguRedigeeri

Olustvere mõisa pargi idaservas asub muistne asulakoht, mille esimesed leiud pärinevad kiviajast (nöörkeraamika ajast), kaks rauasulatusahju pärinevad rooma rauaajast, püsivam asustus aga I aastatuhande lõpust.[4]

Olustveres asub Olustvere mõis, mis on väidetavalt asutatud 16. sajandi keskel,[5] kuigi see väide tugineb peamiselt Heinrich von Hagemeisteri andmetele 1837. aastast, kes viitab, et ordu ajal olevat Olustvere kuulunud Schillingite perekonnale. Paraku pole nende tegevuse kohta Viljandi kandis enne 17. sajandit mingeid tõendeid.

Olustveret on esimest korda mainitud 1424. aastal seoses ühe kohtuasjaga, teist korda 1470. aastal Viljandi linnuselääni ühe vakuse keskusena. Poola-aegsetes revisjonides (1583–1585) ja ka Rootsi-aegsetes maarevisjonides 1601 ja 1624 on Olustveret mainitud vaid tavalise külana.

Schillingitele kuuluva mõisana on Olustveret (Hollastfer) mainitud alles 1638. aasta maarevisjonis, siis kuulusid mõisa alla Üldeküla, Kuhjavere ja Vanamõisa küla. 1688. aastaks oli Vanamõisa läinud Sürgavere mõisa alla ja Olustvere mõisale lisandunud (1638. aastal veel Alaküla mõisale kuulunud[6]) Tääksi küla, pool Kuiavere küla ja mõisamaadel rajatud Mõisaküla.[7]

Kuningas Sigismund III on 16. sajandi lõpus andnud Olustvere Nicolaus Eismontile eluaegseks valduseks, kes andis selle 1598. aastal üle Franz Blanckenfeldile. 1624. aastal on Rootsi kuningas kinkinud Olustvere koos teiste valdustega Jakob De la Gardiele, kelle pärijatega on Valentin Schilling 17. sajandil mõisa omamise pärast aastakümneid kohut käinud. 1688. aastal on Olustvere mõis panditud Schlippenbachide perekonnale. 1734. aastal läks mõis kaasavarana Fersenite suguvõsale, kelle käes oli 1918. aastani.[8]

Praegune kahekorruseline Inglise stiilis mõisa peahoone valmis 1903. aasta paiku. Eesti Aleksandri Põllutöökool alustas selles tegevust 1920. aastal. Praegu tegutseb seal Olustvere muuseum.

Olustvere jaamahoone valmis 1901. aastal kitsarööpmelise Pärnu–Viljandi–Tallinna raudtee äärde varasematele Lõhavere mõisa maadele. 1920. aastatel rajati jaama ümbrusse ka Olustvere asundus.

1977 liideti Olustverega Papioru küla.

Olustvere vald asutati aastal 1866, mil Olustvere mõisaga liideti ka Aimla ja Jaska mõisa alad. 1897. aastal liideti sellega ka Reegoldi ja Navesti vald. 20. septembri 1912. aasta otsusega eraldati Vastemõisa vallast Mäeküla küla ja liideti Olustvere vallaga. 1932 liideti Olustvere vallaga Taevere valla alla kuulunud Õnniste küla. 1939. aastal liideti vallaga ka Sürgavere vallast lahutatud Mudiste ja Kärevere küla. 1945. aastal jagati Olustvere vald Olustvere, Tääksi ja Aimla külanõukogudeks, vald kaotati aastal 1950.

Olustvere oli uuesti aastatel 1990–2005 eksisteerinud Olustvere valla keskus. Enne Eesti omavalitsuste haldusreformi 2017. aastal kuulus alevik Suure-Jaani valda.

 
Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskool

ViitedRedigeeri

  1. Maa-amet, vaadatud 21.11.2020.
  2. Statistikaamet, vaadatud 10.11.2020.
  3. Eesti haldus- ja asustusjaotuse klassifikaator, vaadatud 9.06.2014.
  4. Riina Juurik. "Edela-Eesti asustusmuster pronksiajast hilisrauaaja lõpuni. Magistritöö". Vaadatud 2.03.2021.
  5. "Eesti ala mõisate register". Rahvusarhiiv, 21. jaanuar 2021. Vaadatud 21.01. 2021.
  6. Oleg Roslavlev (1969). Die Revision Livlands 1638. Estnisches Siedlungsgebiet II. München. Lk 106. 
  7. "Pärnumaa 1688. aasta revisjon. Suure-Jaani, ...;". Saaga, 21. jaanuar 2021. Vaadatud 21.01. 2021.
  8. Heinrich von Hagemeister (1837). Materialien zu einer Geschichte der Landgüter Livlands, 2. köide. Riia: Eduard Franzen's Buchandlung. Lk 203. 

VälislingidRedigeeri