Olustvere mõis

Olustvere mõis (saksa keeles Ollustfer) oli rüütlimõis Viljandimaal Suure-Jaani kihelkonnas Olustveres. Nüüdisajal jääb kunagine mõis Põhja-Sakala valda Viljandi maakonnas.

Olustvere mõisa peahoone

Ajalugu

muuda

Mõis olevat rajatud juba orduaja lõpus ning esialgu paiknes see arvatavasti mõni kilomeeter praegusest asupaigast põhja pool. Nüüdsele kohale tõi mõisa Valentin Schilling.

16. sajandil kuulus Olustvere Schillingite aadliperekonnale. Sajandi lõpul omandas mõisa Nicolaus Eismont, kes oli mõisnik 1598. aastani. Siis said Olustvere omanikuks Tartu piiskopi Johann Blankenfeldi sugulane Franz Blankenfeld ja tema abikaasa Catharina Orgies.

1624. aastal läänistati Viljandi lossilään, mille koosseisu Olustvere kuulus, krahv Jakob De la Gardiele (15831652). Peagi panditi mõis Valentin Schillingile, kes oli omanik 1640. aastal. Pandilepingu lõppedes siirdus mõis De la Gardiedele tagasi. Krahv Pontus Fredrik De la Gardie (16301692) pantis selle lõplikult ära: 1668. aastal sai pandihärraks Johann von Schlippenbach.

 
Olustvere mõisa viinavabrik ja härjatall

Pärast Johann von Schlippenbachi surma siirdus mõis endiselt pandivaldusena edasi tema pärijatele. 1734. aastal oli Olustvere mõisnikuks vabahärra Berend Friedrich von Schlippenbach. Viimane pärandas mõisa oma tütrele Anna Friederika von Schlippenbachile, kes abiellus 1742. aastal Karl Gustav von Ferseniga. Pärast Anna Friederika surma (1779) siirdus mõis 1791. aastal tema pojale tulevasele Vene keisririigi krahvile kindralporutšik Hans Heinrich von Fersenile (17431800).

Pärast Hans Heinrichi surma pärandati Olustvere mõisa edasi kolm põlvkonda. Kõigepealt sai mõisnikuks kaardiväeleitnant krahv Karl Gustav von Fersen (1779–1825), seejärel tema poeg ülemjäägermeister krahv Paul von Fersen (1800–1884) ja viimaks 1884. aastal kindralmajor krahv Nikolai von Fersen (18581921). Mõis võõrandati Nikolailt maaseadusega 10. oktoobril 1919.

Mõisakompleks

muuda

Olustvere mõisa vana härrastemaja valmis ühekorruselisena 17. sajandil. Teine korrus lisati 1900. aastate alguses.

Olustvere mõisa viinavabrik ehitati 1850. aastail.

1903. aastal valmis mõisa uus inglise maamajade stiilis ehitatud historitsistlik härrastemaja, kuhu oli sisse toodud elektrivõrk, keskküte, telefon ja veevärk. Arhitekt oli arvatavasti Arcibald MacPherson.

19121913 ehitati Olustvere mõisa juurde aitkuivati, mis oli valmimise ajal esimene elektrifitseeritud ja automatiseeritud aitkuivati Baltikumis. Kuivati on endiselt kasutuses.

1920. aastal kolis mõisahoonesse Eesti Aleksandri Põllutöökeskkool, Eesti NSV ajal Olustvere sovhoostehnikum, tänapäeval Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskool mis asub 1985. aastal valminud uues hoones.

Tänapäeval asub mõisahoones turismikeskus ja Olustvere muuseum.

Mõisa park

muuda
 
Olustvere mõisa park
  Pikemalt artiklis Olustvere mõisa park

Pargi rajamise aeg ei ole täpselt teada, aga arvatavasti jääb see 18. sajandisse.

Park on kolmest küljest piiritletud maakividest laotud müüriga, milles paiknevate väravate postid on välja tahutud graniitplokkidest.

Mõisapargis paikneb viis allikatoitelist tiiki. Nendest suurimas asub kolm saart, mis on omavahel sildadega ühendatud.

Aardeleiud

muuda
  Pikemalt artiklis Olustvere asulakoht

1978. aastal kaevati aednikumaja lähistelt välja kaks aardeleidu, millest esimene sisaldas hõbemünte 9.11. sajandist ja teine ligi 7000 hõbemünti 14. sajandist.

Viited

muuda
  1. Olustvere mõisa töölistemaja, 19.-20. saj kultuurimälestiste riiklikus registris (vaadatud 19.09.2021)
  2. Olustvere mõisa viinavabrik, 19.-20. saj kultuurimälestiste riiklikus registris (vaadatud 19.09.2021)
  3. Olustvere mõisa sepikoda, 19.-20. saj kultuurimälestiste riiklikus registris (vaadatud 19.09.2021)
  4. Olustvere mõisa valitsejamaja, 19.-20. saj kultuurimälestiste riiklikus registris (vaadatud 19.09.2021)
  5. Olustvere mõisa aednikumaja, 19.-20. saj kultuurimälestiste riiklikus registris (vaadatud 19.09.2021)
  6. Olustvere mõisa kelder 1, 19.-20. saj kultuurimälestiste riiklikus registris (vaadatud 19.09.2021)
  7. Olustvere mõisa kelder 2, 19.-20. saj kultuurimälestiste riiklikus registris (vaadatud 19.09.2021)
  8. Olustvere mõisa kelder 3, 19.-20. saj kultuurimälestiste riiklikus registris (vaadatud 19.09.2021)
  9. Olustvere mõisa abihoone, 19.-20. saj kultuurimälestiste riiklikus registris (vaadatud 19.09.2021)
  10. Olustvere mõisa kuivati 1, 19.-20. saj kultuurimälestiste riiklikus registris (vaadatud 19.09.2021)
  11. Olustvere mõisa laudad, 19.-20. saj kultuurimälestiste riiklikus registris (vaadatud 19.09.2021)
  12. Olustvere mõisa meierei, 19.-20. saj kultuurimälestiste riiklikus registris (vaadatud 19.09.2021)
  13. Olustvere mõisa meistrimaja, 19.-20. saj kultuurimälestiste riiklikus registris (vaadatud 19.09.2021)
  14. Olustvere mõisa allikapaviljon, 19.-20. saj kultuurimälestiste riiklikus registris (vaadatud 19.09.2021)
  15. Olustvere mõisa kaevupaviljon, 19.-20. saj kultuurimälestiste riiklikus registris (vaadatud 19.09.2021)
  16. Olustvere mõisa piirdemüür väravapostidega, 20. saj I pool kultuurimälestiste riiklikus registris (vaadatud 19.09.2021)
  17. Olustvere mõisa tallid, 19.-20. saj kultuurimälestiste riiklikus registris (vaadatud 19.09.2021)
  18. Olustvere mõisa kuivati 2, 19.-20. saj kultuurimälestiste riiklikus registris (vaadatud 19.09.2021)
  19. Olustvere mõisa teenijatemaja, 19.-20. saj kultuurimälestiste riiklikus registris (vaadatud 19.09.2021)
  20. Olustvere mõisa suur ait, 19.-20. saj kultuurimälestiste riiklikus registris (vaadatud 19.09.2021)
  21. Olustvere mõisa ametnikemaja, 19.-20. saj kultuurimälestiste riiklikus registris (vaadatud 19.09.2021)

Kirjandus

muuda
  • Hagemeister, Heinrich von; F. von Bulhovden (1836). Materialien zu einer Geschichte der Landgüter Livlands T. 1–2. Riga: E. Frantzen. Lk 203–204.
  • Stryk, Leonhard von (1877). Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Erster Teil, Der ehstnische District mit vier karten. Dorpat: C. Mattiesen. Lk 514 lk. (+ kaardid), lk.370-371

Välislingid

muuda