Hiigelnulg

Hiigelnulg (Abies grandis) on igihaljas okaspuu nulu perekonnast.

Hiigelnulg
Kaitsestaatus
Soodsas seisundis (IUCN 2.3)
Taksonoomia
Riik	Taimed Plantae
Hõimkond	Paljasseemnetaimed Pinophyta
Klass	Okaspuud Pinopsida
Selts	Okaspuulaadsed Pinales
Sugukond	Männilised Pinaceae
Perekond	Nulg Abies
Liik	Hiigelnulg
Binaarne nimetus
Abies grandis (Douglas ex D. Don) Lindley (1833)
Sünonüümid
Abies aromatica Raf. (1832) Abies excelsior Franco (1849) Abies gordoniana Carrière (1867) Abies grandis var. idahoensis Silba (1990) Abies lasiocarpa Lindl. & Gordon (1850) Picea grandis (Douglas ex D. Don) Loudon (1838) Pinus grandis Douglas ex D. Don (1832)

Kirjeldus

Alumised ja ülemised okkad on erineva pikkusega

Tüvi

Hiigelnulg kasvab keskmiselt 40–60, harva ka üle 80 m kõrguseks, olles nulu perekonna üks kõrgemaid esindajaid. Vaikse ookeani rannikupiirkonnas kasvavad hiigelnulud üldjuhul kõrgemaks kui sisemaal. Eluiga on tavaliselt kuni 250, harvadel juhtudel ka üle 300 aasta.

Tüve läbimõõt on tavaliselt 0,51–1,02 m, kuid soodsates kasvutingimustes võib küündida kahe meetrini. Puukoor on hall, noortel puudel sile ja õhuke, vanematel puudel pikirõmeline ja paks.

Hiigelnulu juurestik on küllaltki plastiline, sügavates ja kuivemates muldades areneb hästi välja peajuurega sammasjuurestik, niiskemates kasvupinnastes aga vaid narmasjuurestik. Kaaspuuliikidega võrreldes ei kasva hiigelnulu juured nii sügavale kui harilikul ebatsuugal, keerdmännil või kollasel männil, kuid areneb sügavamale kui Engelmanni kuuse, läänetsuuga ja hiigel-elupuu juurestik.

Võra on laikoonusja kujuga. Võrsed on helepruunid, nõrgalt karvased. Pungad on purpurjad, rohelised või pruunid, vaigused, ümara kujuga. Okkad on 2–6 cm pikkused, kusjuures alumised okkad umbes poole pikemad kui pealmised, lameda ristlõikega, pealt läikivad, tumerohelised, tipuosas sisselõikega, allküljel kaks heledat õhulõheriba.

Isasõisikud on õitsemise ajal sinakaspunased, purpurjad, oranžikad, kollased või rohekad. Käbid on 5–7 (12) cm pikkused ja läbimõõduga 3–3,5 cm, rohelised, purpurjad, tumesinised või hallid. Seemned on 6–8 mm pikkused, kestast umbes poolteist korda pikema tiivakesega.

Levikuala ja ökoloogia

Kasvukohad

Hiigelnulg kasvab jõemadalikel, orgudes ja mäenõlvadel Kanada Briti Columbia lõunaosast kuni USA loodeosani. Levikuala on jagunenud rannikupiirkonnaks ja sisemaa piirkonnaks, mis on üksteisest ligi 220 km kaugusel. Rannikupopulatsioon kasvab piki Vaikse ookeani rannikut ligi 1200 km pikkuse vööndina Briti Columbia edelaosast kuni Sonoma maakonnani Californias. Sisemaa populatsioon ulatub Okonogani ja Kootenay järve juurest Briti Columbias kuni Idaho keskosani, pikkusega umbes 600 km. Rannikupopulatsioon kasvab põhjaosas 0–305 m ja lõunaosas 0–1525 m kõrgusel üle merepinna. Sisemaa põhjaosas kasvab hiigelnulg 180–305 m kõrgusel niisketes jõeorgudes, kus on küllalt kõrge pinnaseveetase. Kõrgemal kui 460 m asendab õilis nulg hiigelnulu okaspuu segametsades. Kaskaadides tõuseb hiigelnulg kuni 1830 m kõrgusele.

Kliima

Hiigelnulu levila kliimat mõjutab oluliselt Vaikse ookeani lähedus, mis muudab talved pehmeks ja sademeterohkeks. Aasta keskmine sademete hulk on vahemikus 510–2540 mm, enim sajab Vancouveri saare lääneosas ja kõige vähem Washingtoni osariigi lääneosas. 15–25% sademetest esineb vegetatsiooniperioodil, maist kuni augustini. Lund sajab aastas paarist sentimeetrist rannikupiirkonnas kuni 1,27 meetrini sisemaa mägedes. Aasta keskmine õhutemperatuur on vahemikus 6...10 °C, kasvuperioodil 14...19 °C. Külmavaba periood on vahemikus 60–250 ööpäeva, sisemaa mägedes võib negatiivseid õhutemperatuure esineda kõikidel kuudel aastas. Jaanuari miinimumtemperatuurid langevad rannikupiirkonnas harva alla −12 ja sisemaapiirkonnas harva alla −20 °C.

Kasvupinnas

Hiigelnulg kasvab oma levilas eelkõige parasniisketel muldadel, kaaspuuliikidest domineerib kuivematel muldadel harilik ebatsuuga ning niiskematel pinnastel läänetsuuga ja hiigel-elupuu. Hiigelnulg kasvab võrdselt hästi muldadel, mis on moodustunud erinevatest lähtekivimitest, mille hulka kuuluvad liivakivi, vulkaanilised kivimid, graniit ja gneiss. Rannikupiirkonnas ja Willamette'i orus Oregonis kasvab ta peamiselt sügavatel, toitaineterikastel jõesetetest moodustunud niisketel muldadel, mis asuvad jõemadalikel ja orgude põhjas. Sisemaal kasvab hiigelnulg kõige paremini parasniisketel orgude põhjas olevatel mineraalaineterikastel muldadel, õhukestel mäeseljandike kasvupinnastel ja puhastel pimsist moodustunud muldadel. Kuigi hiigelnulg eelistab parasniiskeid kasvukohti, talub ta üsna hästi nii kuivemat pinnast kui ka kõrget pinnasevee taset ja üleujutusi.

Hiigelnulu metsad

Valgepea-merikotkas hiigelnulul

Nulupüüd toituvad hiigelnulu okastest

Hiigelnulg kasvab kohati puhaspuistus, kuid sagedamini esineb teda segametsade koosseisus. Kaskaadidest ida pool kasvab temaga koos läänemänd (Pinus monticola), läänetsuuga (Tsuga heterophylla), läänelehis (Larix occidentalis), sinihall ebatsuuga (Pseudotsuga menziesii var. glauca), hiigel-elupuu (Thuja plicata), keerdmänni teisend (Pinus contorta var. latifolia), kollane mänd (Pinus ponderosa), Engelmanni kuusk (Picea engelmannii), mäginulg (Abies lasiocarpa), karvaseviljaline pappel (Populus trichocarpa), lühiokkaline jugapuu (Taxus brevifolia), hall nulg (Abies concolor), kalifornia lõhnaseeder (Calocedrus decurrens), suhkrumänd (Pinus lambertiana), tore nulg (Abies magnifica) ja oregoni tamm (Quercus garryana).

Rannikupiirkonnas kasvavad hiigelnuluga koos järgmised puuliigid: sitka kuusk (Picea sitchensis), õilis nulg (Abies amabilis), kalifornia ebaküpress (Chamaecyparis lawsoniana), hiigel-elupuu, läänetsuuga, läänelehis, roheline ebatsuuga, oregoni saar (Fraxinus latifolia), punane lepp (Alnus rubra), karvaseviljaline pappel, oregoni tamm, ranniksekvoia (Sequoia sempervirens), tore nulg, hõbenulg (Abies nobilis), mäginulg ja läänemänd.

Hiigelnulg toiduallikana looduses

Suuremad loomad, kes toituvad hiigelnulu võrsetest on hirved ja põdrad. Välupüüd (Tympanuchus phasianellus), kraepüüd (Bonasa umbellus) ja nulupüüd (Dendragapus obscurus) toituvad talvel hiigelnulu okastest. Seemnetest toituvad paljud närilised, nt ameerika punaorav (Tamiasciurus hudsonicus) ja douglase orav (Tamiasciurus douglasii). Seemned on toiduks ka mitmetele lindudele nagu valgekulm-puukoristaja (Sitta canadensis), ruskselg-tihane (Poecile rufescens), mägitihane (Poecile gambeli) jt.

Paljunemine

Noor seemik

Hiigelnulg on ühekojaline okaspuu ning paljuneb seemnete abil. Käbikandvus algab tavaliselt 20-aastastel puudel ning suureneb aastatega järk-järgult. Tolmlemine toimub madalatel kõrgustel rannikupiirkonnas märtsi lõpust kuni mai keskpaigani ning sisemaa kõrgematel kasvukohtadel juunis. Käbid valmivad samal aastal augustist septembrini. Seemned hakkavad varisema umbes kuu aega peale käbide valmimist. Valminud käbid lagunevad, vabastades seemned ning neist jääb okstele vaid püstine roots. 80% seemnetest on varisenud oktoobri lõpuks. Head seemneaastad korduvad kahe kuni nelja aasta järel. Ühe seemne mass on vahemikus 15,8–38,2 mg.

Seemnete levitajateks on tuul ning nendest toituvad närilised ja linnud. Tuulega võivad seemned kanduda 120 m kaugusele, enamasti siiski 45–60 m kaugusele puust. Kõdu sees jäävad seemned idanemisvõimeliseks vaid ühe aasta jooksul. Valminud seemnete idanevus ületab harva 50%, sest seemneid kahjustavad tihti kahjurputukad. Seemnete idanemine algab soojemates ja avatud kasvukohtades aprilli lõpus või mai alguses. Lumistes ja varjulistes kohtades aga kuu aega hiljem. Üle 30% seemikutest hukkub erinevatel põhjustel (seenhaigused, ebasoodsad kasvutingimused) esimese eluaasta jooksul, teisel aastal lisandub neile veel 10%. Kasvukiiruse poolest ületab hiigelnulg kõiki Põhja-Ameerika nulgusid, 50-aastane puu võib rannikupiirkonnas saavutada kõrguseks 43 m.

Kasutamine

Tüve läbilõge

Poolas kultiveeritud puud

Hiigelnulu puit on kergesti töödeldav, väiksema survetugevusega kui mändidel, hästi liimitav, väikse kokkutõmbumisega ja kesiste säilivusomadustega. Kasutatakse peamiselt tselluloosi valmistamisel ja kergemates konstruktsioonides, mis ei nõua häid tugevusomadusi. Puid kasvatatakse jõulupuude saamiseks ning teda on kultiveeritud edukalt Kesk-Euroopas, kus puu kasvukiirus on võrdväärne või ületab kohalike puude kasvukiirust.

Puidu füüsikalised ja mehaanilised omadused on toodud alljärgnevas tabelis:

Omadus	Väärtus	Ühik
Tihedus, õhukuiv puit*	414	kg/m³
Erikaal, õhukuiv puit*	0,37	–
Kõvadus ristikiudu, õhukuiv puit*	2200	N
Elastsusmoodul, värske puit / õhukuiv puit*	8600 / 10800	MPa
Paindetugevus, värske puit / õhukuiv puit*	40,0 / 61,4	MPa
Survetugevus, (õhukuiv puit*) pikikiudu / ristikiudu	36,5 / 3,4	MPa
Nihketugevus, õhukuiv puit*	6,2	MPa
Ruumala vähenemine kuivamisel, ahjukuiv puit**	11,0	%
õhukuiv puit* – niiskusesisaldus 12%; ahjukuiv puit** – niiskusesisaldus 0%.

Kasvatamine Eestis

Hiigelnulg toodi Euroopasse 1830. aastal ja Eestisse 19. sajandi lõpus, 20. sajandi alguses. Kesk-Euroopas hästi kasvava hiigelnulu kasvatamine Eesti sisemaal ei ole tema külmakartlikkuse tõttu kuigi perspektiivikas. Külmakahjustused tekivad puudel, kui õhutemperatuurid langevad alla −18...–23 °C. Kasvatamist võiks katsetada Lääne-Eesti saartel ja rannikupiirkonnas. Eestis kasvavad suuremad hiigelnulud Tallinna Botaanikaaias, kus 5-puulise grupi kõige suurema isendi kõrgus on 19 m ja võra laius 4–6 m. Üks 9 m kõrgune (2004. aasta andmed) puu kasvab ka Tartu Ülikooli botaanikaaias.

Välislingid

• Hiigelnulg andmebaasis eElurikkus