Kollane mänd
Kollane mänd (Pinus ponderosa) on männiliste sugukonda männi perekonda kuuluv okaspuu.
| Kollane mänd | |
|---|---|
 | |
| Kaitsestaatus | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Taimed Plantae |
| Hõimkond |
Paljasseemnetaimed Pinophyta |
| Klass |
Okaspuud Pinopsida |
| Selts |
Okaspuulaadsed Pinales |
| Sugukond |
Männilised Pinaceae |
| Perekond |
Mänd Pinus |
| Liik |
Kollane mänd |
| Binaarne nimetus | |
|
Pinus ponderosa Douglas ex P. Lawson et C. Lawson (1836) | |
 Levila lõunapoolseim ala kuulub arisoona männile | |
| Sünonüümid | |
| |
Liigi põhiteisendi variandi ponderosa leidis 1826. aastal Ameerika Ühendriikide Washingtoni osariigi maa-alalt šoti botaanik David Douglas.[3] Ta pidas seda algul vaigumänniks ja leidis alles 1829. aastal, et tema kogus olevate männinäidiste seas on üks seni tuvastamata liik. Eesti keeles sai mänd nimetuse kollast värvi väärtusliku puidu järgi.[4]
Kollane mänd on Ameerika Ühendriikide Montana osariigi rahvuspuu.[5]
Teisendid
muudaKollasel männil (Pinus ponderosa) eristatakse kahte ametlikult tunnustatud teisendit:[1]
- Pinus ponderosa var. ponderosa ehk põhiteisend kasvab Vaikse ookeani rannikualal Briti Columbiast California lõunaosani;
- Pinus ponderosa var. scopulorum ehk sisemaateisend kasvab Kaljumäestikus ning Mehhiko Coahuila ja Sonora osariigis.
Kollase männi taksonoomia esitamisel puudub teadlaste hulgas üksmeel. Mõni teadlane (F. Lauria, M. Frankis) on soovitanud jaotada liik neljaks alamliigiks ja lisada neile ka arisoona mänd (Pinus arizonica). Samuti käsitlevad USA teadlased juba praegu arisoona mändi kollase männi teisendina (Pinus ponderosa var. arizonica) ja seetõttu on nende koostatud kollase männi levila kaardile lisatud ka arisoona männi levila.[3]
Viimasel ajal on hakatud rääkima viiest alamliigist: P. p. subsp. brachyptera, P. p. subsp. critchfieldiana, P. p. subsp. ponderosa, P. p. subsp. readiana, P. p. subsp. scopulorum, samuti, samuti 3–5 üleminekutsoonist, kus kasvavad alamliikide vahepealsed isendid.[6]
Botaanilised tunnused
muuda
Kollane mänd on kõrge ja pikaealine okaspuu, eluiga on tavaliselt 300–600, harva kuni 1000 aastat[7]. Puu kasvab tavaliselt 30–50 m kõrguseks, maksimaalne registreeritud kõrgus on 73 m[8].
Võra on noorel puul kitsaskooniline, vananedes muutub laiemaks ja ümaramaks. Tüvi on valdavalt sirge, läbimõõt 0,9–1,2 (2,6) m. Puukoor on paks, punakas kuni mustjaspruun, kestendab suurte plaatidena, rõmeline.[4]
Pungad on munajad, punakaspruunid, väga vaigused, kuni 2 cm pikad. Võrsed on oranžikaspruunid, jämedad (paksus kuni 2 cm), vananedes muutuvad tumedamaks.[3]
Okkad on põhiteisendil enamasti kolmekaupa kimbus, 10–20 (30) cm pikad, kolmetahulised, peensaagja servaga, tumerohelised[4], terava või tömpterava tipuga, püsivad võrsetel 4–6 (7) aastat[3] .
Isasõisikud on punakad, tihedalt ümber võrse, 10–15 mm pikad. Emasõisikud on tumepunased, 3–5 kaupa männastes. Käbid on kuni 11 (15) cm pikad, pruunid kuni punakaspruunid. Seemned on 6–10 mm pikad, tiivakesega (pikkus 15–25 mm). Seemne mass on 30–50 mg.[4]
Sisemaateisend var. scopulorum on põhiteisendist madalam. Okkad on enamasti kahekaupa võrsele kinnitunud, 7–15 cm pikad, käbid on hallikaspruunid ja väiksemad kui põhiteisendil, puukoor on kollakaspruun.[4]
Juurestik
muudaKollase männi tõusmed kasvatavad endale lühikese aja jooksul võimsa peajuure, mis annab neile võimaluse kasvada väga kuival pinnasel, kus paljud puuliigid tihti ellu ei suuda jääda. Isegi mõne kuu vanustel tõusmetel võivad juured ulatuda parasniiskes või sügavamas mullas poole meetri sügavusele. Piisava niiskuse olemasolul ei ole ka rohujuurestik kollase männi juurestiku arengule takistuseks. Paari aastaga võib külgmiste juurte pikkus kahe- või kolmekordistuda.[9]
Täiskasvanud puu juurestik võib poorses mullas kasvada kuni 4 m sügavusele[7], raskemates savimuldades aga harva sügavamale kui üks meeter. Erandiks on sügavate pragudega kaljupinnas, kus juured võivad ulatuda 11–12 m sügavusele. Avatud kasvukohas võivad külgmised juured kasvada puust kuni 46 m kaugusele, puistu takistab seda aga teiste puude juurestik ja siis ulatuvad juured võraga ligilähedaselt samale kaugusele. Juurestiku põhimass jääb kuni 6 dm sügavusele. Hästi ja sügavale arenenud juurestikuga kollane mänd on väga tormikindel puu.[9]
Levila ja ökoloogia
muudaKollase männi levila paikneb üsna suurel maa-alal Põhja-Ameerika lääneosas, ulatudes põhjas Kanadasse Briti Columbia lõunaosani ning lõunas Mehhikosse Coahuila ja Sonora osariigini. Kasvukohaks on peamiselt mäed, kus ta levik ulatub kuni 3050 m kõrgusele merepinnast.[9]
Kasvukoha kõrgused piirkonniti:[9]
| Piirkond | Kõrgus merepinnast, m |
|---|---|
| Washingtoni osariik | 0–1220 |
| Oregoni osariik | 910–2010 |
| Kaljumäestiku põhjaosa | 300–1830 |
| Kaljumäestiku lõunaosa | 2300–3050 |
| California põhjaosa | 150–1070 |
| California lõunaosa | 1610–2230 |
Kliima
muudaKollase männi põhiteisendi (var. ponderosa) kasvukohad on soojad ja kuivad. Iseloomulikud on lühike kasvuperiood ja väike sademete hulk suvel. Aastas esineb sademeid keskmiselt 280–430 mm. Levila kõige sademeterohkem piirkond on USA Sierra Nevada läänenõlvadel, kus võib sadada aastas kuni 1750 mm. Kontrastina esineb USA California osariigis piirkondi, kus juulis-augustis sajab vähem kui 25 mm.[10]
Sisemaateisendi (var. scopulorum) levila aasta keskmine sademete hulk on 380–510 mm. Madalamal kõrbete läheduses võib aastas esineda sademeid kuni 230 mm. Nii kuivad kasvupiirkonnad sobivad väga vähestele puuliikidele.[7]
Aasta keskmine temperatuur on 5...10 °C, juulis-augustis 17...21 °C. Külmavaba perioodi pikkus on USA Montana ja Lõuna-Dakota osariigis 90–154, California osariigis kuni 200 ööpäeva. Suvine temperatuur võib tõusta kuni 43 °C-ni ja talvel langeda kuni −40 °C-ni.[9]
Kasvupinnas
muudaSuurel maa-alal levinud kollase männi kasvupinnas on moodustunud sette-, tard- ja moondekivimitest. Mulla lähtekivimitest on esindatud kvartsiit, argilliit, savikilt, basalt, andesiit, graniit, vulkaaniline tuhk, pimss, liivakivi ja lubjakivi. Kuivadel aladel on kasvuks hädavajalik sügav ja kohev muld, kuna õhukeses mullas puudub piisav niiskus. Kollane mänd talub nii happelist kui aluselist pinnast, mille pH on 4,9–9,1. Ülemistes mullahorisontides on pH tavaliselt 6,0–7,0.[9]
Kollase männi metsad
muudaKollane mänd kasvab tavaliselt puhaspuistus või okaspuusegametsas. Tema levila säilimisel ja suurenemisel on oluline roll olnud metsapõlengutel. Kuigi seemikud hukkuvad tules, peab kollane mänd tänu paksule korbale põlengutele üsna hästi vastu. Konkureerivad puuliigid, nagu varjutaluv hiigelnulg ja harilik ebatsuuga, peavad nooremas eas tulele vähem vastu ja hukkuvad tules kergemini. Viimase 50 aasta jooksul on aga inimene sellesse protsessi sekkunud metsapõlengute piiramisega. Täiskasvanud kollaste mändide väljaraiumisel ei takista enam miski varjutaluvamate puuliikide domineerimist. Sel viisil on levila loodeosas viimase 25 aasta jooksul kollane mänd välja tõrjutud umbes 2 miljonilt hektarilt.[9]
Peamised puuliigid, mis kasvavad piirkonniti koos kollase männiga:
- levila loodeosas – hiigelnulg (Abies grandis), keerdmänd (Pinus contorta), läänelehis (Larix occidentalis), sinihall ebatsuuga (Pseudotsuga menziesii var. glauca);
- USA California osariigis – hall nulg (Abies concolor), Jeffrey mänd (Pinus jeffreyi), kalifornia lõhnaseeder (Calocedrus decurrens), roheline ebatsuuga (Pseudotsuga menziesii var. menziesii), suhkrumänd (Pinus lambertiana), kalifornia tamm (Quercus kelloggii) ja läänekadakas (Juniperus occidentalis);
- Kaljumäestikus ja USA Utah' osariigis – ameerika haab (Populus tremuloides), kaljumänd (Pinus flexilis), keerdmänd (Pinus contorta), sinihall ebatsuuga ja torkav kuusk (Picea pungens);
- Black Hillsis – ameerika haab, kanada kuusk (Picea glauca), paberikask (Betula papyrifera);
- USA Arizona ja New Mexico osariigis – ameerika haab, hall nulg, sinihall ebatsuuga, torkav kuusk, Quercus gambelli, valkjas mänd (Pinus strobiformis), kaljukadakas (Juniperus scopulorum) ja paksukooreline kadakas (Juniperus deppeana).[9]
Kollane mänd toiduallikana
muuda
Jäneselised ja närilised toituvad kollase männi seemnetest kogu aasta jooksul. Urson toitub täiskasvanud kollase männi floeemist, eelistades parasiittaimede poolt nõrgestatud puid. Ameerika punaorav (Tamiasciurus hudsonicus) ja oravaliik Sciurus aberti pesitsevad kollase männi metsades ja seemned on neile väga oluline toidutagavara. Sciurus aberti toitub ka kollase männi pungadest, võrsetest ja floeemist. Kahe oravaliigi kattumispiirkonnas tõrjub Sciurus aberti punaorava mägedes kõrgemale.[7]
Lindudest toituvad kollase männi seemnetest välusidrik (Junco hyemalis), männi-karmiinleevike (Carpodacus cassinii), männisiisike (Carduelis pinus), ameerika suurnokk-vint (Coccothraustes vespertinus), ameerika maarästas (Ixoreus naevius), hallmänsak (Nucifraga columbiana) jt.[10]
Hõredamad kollase männi metsad on rikkalik toiduallikas hirvedele, kuid kollasel männil pole selles eriti suurt osakaalu. Talvel moodustab ta valgesaba-pampahirve (Odocoileus virginianus) toidu kogusest ligi 2%.[7]
Paljunemine
muuda
Kollane mänd on ühekojaline okaspuu, mis paljuneb seemnete abil. Käbikandvus võib avatud kasvukohas alata 7-aastastel puudel ja head seemnesaaki annavad nad ligi 350 aastat. Kõige paremaid seemneid annavad puud vanuses 60–160 aastat. Tolmlemine toimub aprillist juunini sõltuvalt kasvukoha kõrgusest, laiuskraadist ja ilmast. Käbid valmivad tolmlemisele järgneva aasta augustis-septembris, seemned hakkavad varisema paari nädala jooksul pärast valmimist ja varisemine kestab novembri lõpuni. Head seemneaastad esinevad 3–8 aasta järel. Seemneid levitab peamiselt tuul ning nendest toituvad närilised ja linnud.[9]
Kasutamine
muudaKollase männi puit on üsna vaigune, sageli rohkete oksakohtadega. Maltspuit on kollakasvalge, lülipuit on kollakaspruun kuni punakaspruun. Parem puit on hinnatud ja oluline toormaterjal ehisliistude, kappide, uste, akende, raamide ja saeveskitoodete tootmisel. Halvemat puitu kasutatakse saematerjalina, kastide, aluste jm valmistamisel.[10]
Puidu tähtsamad füüsikalis-mehaanilised omadused on esitatud järgmises tabelis.[11]
| Omadus | Väärtus | |
|---|---|---|
| Tihedus, õhkkuiv puit* | 459 kg/m3 | |
| Erikaal, õhkkuiv puit* | 0,44 | |
| Kõvadus, ristikiudu/pikikiudu | 2640/3360 N | |
| Elastsusmoodul, värske/õhkkuiv puit* | 7790/9510 MPa | |
| Paindetugevus, värske/õhkkuiv puit* | 39,3/73,3 MPa | |
| Survetugevus, (õhkkuiv puit*) pikikiudu/ristikiudu | 42,3/5,22 MPa | |
| Nihketugevus, õhkkuiv puit* | 7,03 MPa | |
| Lõiketugevus, õhkkuiv puit* | 48,3 N/mm | |
| Ruumala vähenemine, õhkkuiv puit* | 6,1% | |
| * – niiskusesisaldus 12%. | ||
Dekoratiivse välimusega kollast mändi kasvatatakse ilupuuna aedades ja parkides, Põhja-Ameerikas isegi maanteeäärsete metsade kaunistamiseks[9]. Kaljumäestikus kasutatakse kollast mändi laialdaselt pinnase stabiliseerimiseks erosiooni ja maalihete vastu ning vesikonna kaitsmiseks, harvem kaevanduspiirkondades tööstusmaastike metsastamiseks.[10]
Kasvatamine Eestis
muuda
Kollane mänd introdutseeriti Eestisse 19. sajandi lõpus või 20. sajandi alguses, kuid see pole levinud. Väga oluline on seemnete päritolu, kuna loodusliku levila lõunaosas kasvavad puud on meil külmakartlikud. Põhja pool kasvavad kollased männid taluvad külma −29...–34 °C[12]. Kollased männid taluvad hästi põuda, kuid mitte liigniiskust, sellepärast tuleks neile valida valgusküllane ja kuivem kasvukoht. Kuigi kollasel männil on pikad ja ilusad okkad, jääb tema võra meie kliimas hõredaks. Eesti kõrgeimad kollased männid (umbes 15 m) kasvavad Tallinna Botaanikaaias. Samuti võib meil kollast mändi leida Tartu puukoolis ja selle kõrval olevas pargis, Emajõe-äärses dendropargis ja mujal.[13]
Viited
muuda- ↑ 1,0 1,1 "Conifer database: Pinus ponderosa". Catalogue of Life: 2010 Annual Checklist (inglise). Vaadatud 14.06.2010.
- ↑ Conifer Specialist Group (1998). Pinus ponderosa. IUCNi punase nimestiku ohustatud liigid. IUCN 2010.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 "Pinus ponderosa". www.conifers.org (inglise). Vaadatud 16.06.2010.
- ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 Endel Laas. Dendroloogia, Tallinn: Valgus, 1987.
- ↑ State Tree Ponderosa Pine
- ↑ Callaham, Robert Z. (september 2013). "Pinus ponderosa: Geographic Races and Subspecies Based on Morphological Variation" USDA Forest Service
- ↑ 7,0 7,1 7,2 7,3 7,4 "Pinus ponderosa var. scopulorum". www.fs.fed.us (inglise). Vaadatud 16.06.2010.
- ↑ "Pacific ponderosa pine". www.americanforests.org (inglise). Vaadatud 16.06.2010.
- ↑ 9,00 9,01 9,02 9,03 9,04 9,05 9,06 9,07 9,08 9,09 "Ponderosa pine". www.na.fs.fed.us (inglise). Originaali arhiivikoopia seisuga 29.07.2010. Vaadatud 16.06.2010.
- ↑ 10,0 10,1 10,2 10,3 "Pinus ponderosa var. ponderosa". www.fs.fed.us (inglise). Vaadatud 16.06.2010.
- ↑ "Ponderosa pine" (PDF). www.naturallywood.com (inglise). FPInnovations – Forintek. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 12.05.2012. Vaadatud 15.06.2010.
- ↑ Francine J. Bigras ja Stephen J. Colombo. "Conifer Cold Hardiness", Holland: Kluwer Academic Pulishers, 2001. ISBN 0-7923-6636-0.
- ↑ Eino Laas. "Okaspuud", Tartu: Atlex, 2004.
Välislingid
muuda- Kollane mänd andmebaasis eElurikkus
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Kollane mänd |