Kaljumänd

Kaljumänd (Pinus flexilis) ehk kalju-seedermänd ehk kalifornia seedermänd on männiliste sugukonda männi perekonda kuuluv okaspuu. Ta kuulub viieokkaliste mändide hulka (alamperekond Strobus).

Kaljumänd
Kaitsestaatus
Soodsas seisundis (IUCN 2.3)
Taksonoomia
Riik	Taimed Plantae
Hõimkond	Paljasseemnetaimed Pinophyta
Klass	Okaspuud Pinopsida
Selts	Okaspuulaadsed Pinales
Sugukond	Männilised Pinaceae
Perekond	Mänd Pinus
Liik	Kaljumänd
Binaarne nimetus
Pinus flexilis E. James (1823)
Sünonüümid
kalju-seedermänd kalifornia seedermänd Apinus flexilis (E. James) Rydb. (1905) Pinus flexilis var. alpina Silba (2000) Pinus flexilis var. callahanii Silba (2000) Pinus flexilis var. macrocarpa Engelm. (1879) Pinus flexilis var. megalocarpa Sudw. (1897) Pinus flexilis var. serrulata Engelm. (1879) Pinus lambertiana var. brevifolia Hook. (1838) Pinus novaemexicana P. Landry (1989)

Teisendid ja nende levikuala

Kaljumännil (Pinus flexilis) eristatakse kahte teisendit:

• Pinus flexilis var. flexilis – kaljumänd (ehk põhiteisend) kasvab Kaljumäestikus, Kanadas Briti Columbias ja Albertas ning USA-s Oregonis, Idahos, Montanas, Põhja-Dakotas, Lõuna-Dakotas, Nebraskas, Wyomingis, Colorados, Utah's, Nevadas, New Mexicos, Arizonas ja Californias.
• Pinus flexilis var. reflexa Engelm. kasvab USA-s Arizonas, New Mexicos ja Texases.

Botaanilised tunnused

Okkad ja käbid

Isasõisikud

Kaljumänd on pikaealine ja madala kasvuga okaspuu ning kasvab 10–15 (26) m kõrguseks. Kuid tuultele avatud kohas on puud palju väiksemad, ulatudes üksnes 5 meetri kõrguseni, ja levila põhjaosas Albertas on nad tuulistel ja kaljustel mäenõlvadel üksnes 3 m kõrgused. Levila lõunaosas on puud suuremad, 25–35 meetri kõrgused.

Võra on laikoonusjas-kuhikjas. Väliselt sarnaneb ta mõnevõrra alpi seedermänniga. Tüvi on lühike ja jäme, läbimõõt on 0,6–0,9 (2,0) m. Tüve koor on noortel puudel sile ja helehall, hiljem moodustub rõmeline tumehall korp.

Juurestik on maapinnalähedane, mis on tingitud kaljupõhjal olevast õhukesest kasvupinnasest. Samas on puu küllalt tormikindel, kuna juurestik pressib ennast kaljupragude vahele. Mükoriisa esineb seeneliigiga Gomphidius smithii.

Okkad on viiekaupa kimbus, 3–7 (9) cm pikkused, jäigad. Õhulõheread on okka kõigil tahkudel. Noorena on okkad hõbedased, hiljem sinakasrohelised, püsivad puul 5–6 aastat. Levila lõunaosas on okkadki pikemad, 6–11 cm.

Pungad on kollakad kuni pruunid, vaigused, tihedalt liibunud pungasoomustega. Noored võrsed on karvased, kollakasrohelised, hiljem paljad ja kollakaspruunid.

Isasõisikud on punased, emasõisikud tumepurpurpunased. Käbid on 7–15 cm pikkused ja läbimõõduga 4–6 cm, kollakas- või helepruunid ja läikivad. Seemnesoomused on paksenenud apofüüsiga, väljaulatuv osa on rombjas, valmides kõverdunud ja väljapoole hoiduvad.

Seemned on 10–15 mm pikkused, pruunikaskirjud, vaevumärgatava tiivakesega ja söödavad. Seemne mass on 67–142 mg.

Eluiga

Kaljumänd on küllaltki pikaealine ja aeglasekasvuline okaspuu. Kuivas mäestikukliimas võib ta elada üle 1000 aasta vanuseks. Seni vanima leitud puu vanuseks on aastarõngaste loendamisel saadud 1670 aastat. Pikaealise puuna on kaljumännist palju kasu dendrokronoloogiliste uuringute läbiviimisel.

Paljunemine

Hallmänsak on oluline seemnete levitaja

Kaljumänd on ühekojaline taim ja paljuneb seemnetega. Tolmlemine toimub juunis-juulis. Seemned valmivad järgmise aasta augustis-septembris, 14–15 kuud pärast tolmlemist. Seemned varisevad septembris-oktoobris. Head seemneaastad korduvad 2–4 aasta järel. Levila lõunaosas on seemned suuremad kui põhjaosas. Enamusel seemnetest tiivake puudub, kuid osal puudest on seemned väga väikese tiivakesega.

Seemneid levitavad põhiliselt närilised ja linnud. Lindudest on kõige olulisem levitaja hallmänsak, kes võib seemneid viia vähemalt 23 km kaugusele. Ühe lennuga suudab ta keelealuses paunas ära viia kuni 125 seemet. Hiljem matab ta neid ühe- kuni viiekaupa 2–3 cm sügavusele.

Kaljumänni seemned on oluline toiduallikas lisaks hallmänsakule veel oravatele, kuld-kollarähnile ja mägi-sinilinnule.

Kasvukohad ja kaasliigid

1500-aastane kaljumänd Californias San Gabrieli mägedes

Kaljumänd kasvab mägede madalatel ja kõrgetel nõlvadel, mis on üldjuhul kuivad ja tuultele avatud. Vastupidava puuliigina suudab ta tõusta Põhja-Dakotas kuni 870 m ja Colorados 3810 meetri kõrgusele. Ta kasvab tihti kivistel seljandikel ja järskudel nõlvadel. Ta talub väga tugevaid tuuli ja kasvab ka metsapiiril. Väga kuivas kliimas kasvavad kaljumännid võivad elada väga kõrge eani.

Kaljumändi on keeruline eristada samasse perekonda kuuluvast valgetüvelisest seedermännist. Üksnes käbide põhjal saab seda kergesti teha. Kohas, kus nende levila kattub, on kaljumännikäbi 6–12 cm pikk, noorelt roheline ja küpselt tõmbuvad käbisoomused laiali, paljastades seemned. Soomused ei ole haprad. Seevastu valgetüvelise seedermänni käbid on sealkandis 4–7 cm pikad, noorelt tumepunased ja küpselt soomused ei avane. Selle asemel on käbisoomused haprad, nii et linnud suudavad selle lammutada ja seemned kätte saada. Kaljumänni all leidub tavaliselt vanu terveid käbisid, aga valgetüvelise seedermänni all peaaegu mitte kunagi.

Kaljumändi on keeruline eristada ka läänemännist. Kaljumänni okkad on siledad, kui neid silitada, aga läänemänni okkad on pisut hambulised ja tunduvad silitamisel karedatena. Läänemänni okkad on 5–10 cm pikad, nii et ka pikkuses on väike erinevus.

Kliima

Areaalis valitseb üldjuhul mandriline kliima, mida iseloomustavad väike õhuniiskus ja vähene sademete hulk, millest enamus langeb kasvuperioodil. Talved võivad olla väga külmad, väheste sademetega, suurte temperatuurikõikumistega ja soojade tuulte Chinookidega. Aastas esineb sademeid keskmiselt 500...1500 mm. Aasta keskmine õhutemperatuur on vahemikus 0...6 °C. Suve soojemate kuude keskmised temperatuurid tõusevad kuni 10...20 °C ja talve kõige külmemate kuude keskmised temperatuurid langevad kuni −5...–10 °C.

Kasvupinnas

Kasvupinnas on üldjuhul väga õhuke ja sõltub kasvupiirkonna geoloogilisest aluspõhjast. Muldade lähtekivimiteks on enamasti lubjakivi, liivakivi, graniit, serpentiin, kvartsiit või vulkaanilised kivimid (pimss, vulkaaniline klaas). Mullad on üldjuhul neutraalse, happelise või väga happelise reaktsiooniga.

Kaasliigid

Kaljumänd koos Engelmanni kuuskedega

Karmides kliima- ja pinnaseoludes kasvav kaljumänd moodustab sageli puhaspuistuid. Segametsades on kaasliikidena esindatud peamiselt järgmised puuliigid:

ameerika haab (Populus tremuloides) Engelmanni kuusk (Picea engelmannii) hall nulg (Abies concolor) hõbenulg (Abies procera) igimänd (Pinus longaeva)

Jeffrey mänd (Pinus jeffreyi) kaljukadakas (Juniperus scopulorum) kanada kuusk (Picea glauca) kollane mänd (Pinus ponderosa) mäginulg (Abies lasiocarpa)

ohteline mänd (Pinus aristata) valkjas mänd (Pinus strobiformis) sinihall ebatsuuga (Pseudotsuga menziesii var. glauca) suhkrumänd (Pinus lambertiana) valgetüveline seedermänd (Pinus albicaulis)

Kasutamine

Kaljumänd Utah's

Kaljumänni puit on kerge, pehme, kitsaste aastarõngastega ja paljude oksakohtadega. Kitsas maltspuit on kreemikasvalge, lülipuit aga pruunikas kuni oranžikaskollane. Aeglase kasvu ja ebakorrapärase tüvekuju tõttu ei ole puidul suurt majanduslikku tähtsust. Seetõttu kasutatakse puitu vaid vähesel määral puutöödel ja küttepuuna. Kaljumänd suudab kasvada kuivadel ja kivistel pinnastel, kus teised puuliigid enam kasvada ei suuda.

Kasvatamine Eestis

Kaljumänd on Eestis vähelevinud. Ta peaks olema meil üsna külmakindel, kuna talub negatiivseid õhutemperatuure −34...–40 °C. Siiski piirab tema laialdast kasvatamist asjaolu, et kaljumänd võib nakatuda männi-koorepõletikku, mida põhjustab seen Cronartium ribicola. Üks külmakindel puu kasvab Tartus Raadi dendropargis ja kannab mõnel aastal väga rikkalikult käbisid.

Välislingid

• Kaljumänd andmebaasis eElurikkus