Vaigumänd
Vaigumänd (Pinus resinosa) on männiliste sugukonda männi perekonda kuuluv okaspuu.
| Vaigumänd | |
|---|---|
 | |
| Kaitsestaatus | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Taimed Plantae |
| Hõimkond |
Paljasseemnetaimed Pinophyta |
| Klass |
Okaspuud Pinopsida |
| Selts |
Okaspuulaadsed Pinales |
| Sugukond |
Männilised Pinaceae |
| Perekond |
Mänd Pinus |
| Liik |
Vaigumänd |
| Binaarne nimetus | |
|
Pinus resinosa Aiton (1789) | |
 | |
| Sünonüümid | |
| |
Kirjeldus muuda
Vaigumänd on pikaealine okaspuu, mille vanus küündib keskmiselt 200–400 aastani. Ta kasvab tavaliselt 20–26, harva üle 35 m kõrguseks. Ideaaltingimustes võib saavutada kuni 43 m kõrguse. Võra on noorelt kooniline, vanalt ümar. Üldiselt puu laasub ise, surnud oksi kohtab puul väga harva. Vanadel puudel on mõnikord väga kõrge oksteta tüvi võra all.
Tüve läbimõõt on keskmiselt 30–60 cm (harva kuni 1,5 m). Tüve koor on heledalt punakaspruun, rõmeline, 6 cm paksune. Okste koor on õhuke, kestendav ja erkoranž ning see on andnud puule tema ingliskeelse nime red pine 'punane mänd'. Noored võrsed on keskmise saledusega (paksus kuni 1 cm), oranžikas- kuni punakaspruunid, hiljem tumepruunid. Pungad on punakaspruunid, munaja-koonusja kujuga, kuni 2 cm pikkused, vaigused.
Juurestik on hästi arenenud, peajuur tungib liivases kasvupinnases kuni 3,0 m sügavusele, sammasjuured samas pinnases aga kuni 2,7–5,0 m sügavusele. Narmasjuured võivad ulatuda puust kuni 11 m kaugusele.
Okkad on kahekaupa kimbus, 9–17 cm pikkused, sirged kuni veidi kõverdunud, elastsed, kollakasrohelised, püsivad võrsetel enamasti kolm aastat, erandjuhtudel kuni kuus aastat.
Isasõisikud on ellpsoidse kujuga ca 15 mm pikkused, tumepurpurjad. Käbid on 3,5–7 cm pikkused, sümmeetrilised, enne avanemist munaja kujuga, helepunakaspruunid. Seemned on pruunid, munaja kujuga, ca 3–5 mm pikkused, tiivakestega (pikkus kuni 20 mm).[3][4]
Vaigumännile lähedane liik on harilik mänd[5]. Mõningate uurimuste järgi on vaigumännil väike geneetiline variatiivsus, mis viitab "evolutsioonilise pudelikaela" olemasolule liigi ajaloos ja mis on oht liigi säilimisele keskkonnatingimuste muutumisel.[6]
Levila muuda
Vaigumänni levila paikneb Põhja-Ameerika kirdeosas, USA ja Kanada territooriumil, kus ta kasvab 200–800 (harvem kuni 1300) meetri kõrgusel merepinnast[3]. Levila ligikaudsed mõõtmed on idast läände 2400 km ja põhjast lõunasse 800 km. Idas ulatub levila Atlandi ookeani äärde Newfoundlandil, läänes Manitobani, lõunas Pennsylvaniani. Üksikud eraldatud asurkonnad kasvavad Apalatšides Virginias ja Lääne-Virginias, samuti New Jersey põhjaosas ja Kesk-Illinoisis.
Kliima muuda
Levila kliimat iseloomustavad soojad suved ja külmad talved ning keskmine kuni madal sademete hulk aastas. Jaanuari keskmine temperatuur on –4...–18 °C, talve miinimumtemperatuurid langevad kuni –23...–40 °C. Juuli keskmine temperatuur on vahemikus 16...20 °C ja suve maksimumtemperatuurid tõusevad kuni 32...38 °C. Suurel osal levilast esineb aasta jooksul sademeid 510–1010 mm. Atlandi ookeani rannikupiirkonnas võib sademeid tulla kohati kuni 1520 mm. Levila lääneosas võib suvel esineda kuivaperioode 30 päeva ja kauemgi.[4]
Kasvupinnas muuda
Vaigumänd kasvab hästi dreneerivatel õhurikastel liiv- ja saviliivmuldadel, mis on peamiselt liustike sulavete poolt kokku uhutud. Ta võib kasvada ka halvasti dreneeritud liivmuldadel, kuid seenhaigused võivad sel juhul eluiga märgatavalt lühendada. Kasvutingimuste jaoks on soodne, kui pinnasevee tase asub 1–3 meetri sügavusel maapinnast. Kasvuks optimaalne mulla pH on vahemikus 5,2–6,5, kuid vaigumänd talub ka vahemikku 4,0–7,5.[4]
Kaasliigid muuda
Vaigumänd kasvab nii puhaspuistus kui ka segametsades peamiselt koos valge (Pinus strobus) ja halli männiga (Pinus banksiana). Jämedama fraktsiooniga, kuivadel muldadel kasvab ta tavaliselt koos halli männiga, ameerika haavaga (Populus tremuloides), suurehambalise haavaga (Populus grandidentata) ja madala tammega (Quercus ilicifolia). Liiv- ja saviliivmuldadel kasvavad koos vaigumänniga valge mänd, punane vaher (Acer ruburum), hilistoomingas (Prunus serotina), punane tamm (Quercus rubra), valge tamm (Quercus alba), kastantamm (Quercus montana), palsamnulg (Abies balsamea) ja must kuusk (Picea mariana). Liivsavi- ja savimuldadel kasvavad vaigumänniga koos suhkruvaher (Acer saccharinum), valge mänd, kanada tsuuga (Tsuga canadensis), kanada kuusk (Picea glauca), ameerika saar (Fraxinus americana), punane kuusk (Picea rubens), harilik elupuu (Thuja occidentalis) ja virgiinia humalpöök (Ostrya virginiana).[7]
Paljunemine muuda
Vaigumänd on ühekojaline okaspuu ja paljuneb seemnete abil. Kuigi vaigumänni levila on suur, on asurkonna geneetiline mitmekesisus üsna madal. Ideaalsete kasvutingimuste korral muutub vaigumänd käbikandvaks 5–9 aasta vanuselt, idanemisvõimelisi seemneid suudab ta toota siiski alles 12- kuni 60-aastaselt. Tavaliselt saavad nad käbikandvateks alles 15–25 aasta vanuselt, varjus kasvavad puud aga alles 50–60 aasta vanuselt. Kõige viljakamad on puud vanuses 50–150 aastat.[4]
Tolmlemine toimub maist kuni juuni alguseni peamiselt tuule abil, kuid vaigumänd on ka isetolmlev. Seemned valmivad tolmlemisele järgneva aasta sügisel ja varisevad kuni järgmise aasta suve alguseni. Mõne seemnega käbid võivad puule jääda kaheks-kolmeks aastaks. Head seemneaastad korduvad 3–7 aasta järel. Üks käbi sisaldab keskmiselt 53 seemet, millest ligi 75% on idanemisvõimelised. Tuul kannab seemned üldjuhul kuni 12 m kaugusele, kuid võib kanda ka kuni 300 m kaugusele. Idanemiseks on soodne poolvarjus olev taimkatteta paljas mineraalne muld, mis võib tekkida ka metsapõlengu tagajärjel. Idanemine ebaõnnestub, kui seeme satub rohkem kui 4 tunniks täisvalguse kätte. Seemik kasvab esimesed 4 aastat vähem kui 25 cm aastas. Järgmisel 10–20 aastal suureneb kasvukiirus 30–60 sentimeetrini aastas. Vaigumänd saavutab maksimaalse kõrguse 60–120 aasta vanuselt.[4]
Kasutamine muuda
Vaigumänni puit on oluline tooraine puidutööstuses. Puitu kasutatakse saematerjalina, samuti vaiade, mastide, väikemajade, liiprite, postide, kaevandustugede, karbikartongi ja tselluloosi valmistamiseks. Veel on vaigumänni puud kasutust leidnud maa-alade metsastamisel, tuule ja tuisu tõkestamisel, vesikonna kaitsmisel ning ilupuuna haljastuses.
Kanadas on ameerika jänestele (Lepus americanus) vaigumänni (ka valge männi) koor, okkad ja seemikud oluliseks toiduallikaks. Vaigumänni seemnetest toituvad ameerika punaorav (Tamiasciurus hudsonicus), hallorav (Sciurus carolinensis), uruhiir (Microtus pennsylvanicus) ja hiireliik Peromyscus leucopus.[4]
Vaigumänd on Minnesota osariigi tunnuspuu alates 1953. aastast.[8]
Viited muuda
- ↑ "Conifer database: Pinus resinosa". Catalogue of Life: 2010 Annual Checklist (inglise). Vaadatud 15.04.2010.
- ↑ "Conifer Specialist Group 1998. Pinus resinosa". IUCN Red List of Threatened Species. <www.iucnredlist.org> (inglise). Vaadatud 15.04.2010.
- ↑ 3,0 3,1 "Pinus resinosa". www.conifers.org (inglise). Vaadatud 16.04.2010.
- ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 "Pinus resinosa". www.fs.fed.us (inglise). Vaadatud 16.04.2010.
- ↑ "Evolution and population genetics of pines" (inglise). Oulu University Library. Vaadatud 27.04.2011.
- ↑ A. Mosseler (1992). "Life history and genetic diversity in red pine: implications for gene conservation in forestry" (PDF). The Forestry Chronicle (inglise). Chalk River, Ontario: The Forestry Chronicle. Vaadatud 27.04.2011.
- ↑ "Red Pine". www.na.fs.fed.us (inglise). Originaali arhiivikoopia seisuga 4.09.2010. Vaadatud 16.04.2010.
- ↑ State Tree Kasutatud 01.06.2011
Välislingid muuda
- Vaigumänd andmebaasis eElurikkus
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Vaigumänd |