Liivmullad

Liivmullad (L0 primitiivne leedemuld) on mullad, mille füüsikalise savi sisaldus on 0–10%. Liivmuldasid on kerge harida, kuid saviosakeste vähesuse tõttu ei saa nad moodustada vastupidavaid struktuuriagregaate ja on seepärast enamasti üksikteralise struktuuriga. Üksikteralise struktuuri tõttu on liivmullad põuakartlikud, mistõttu tuleks nendel muldadel kasvatada põuda taluvaid taimi.

Liivmulla profiil

Liivmullad liigitatakse füüsikalise savi sisalduse järgi sõredateks (0–5%) ja sidusateks (5–10%).

Lõimise määramine

1. Määramiseks piisab vähemast kui peotäiest mullast, mida tuleb segada ja niisutada parasjagu nii palju, et mullaproov veest läikima ei jääks.

2. Edasi voolitakse muld ühe käe peopesas teise käe nimetissõrmega kõigepealt 3–4 mm läbimõõduga ussikeseks. Kui seda ei saa teha, proovitakse samast mullast voolida kahe käe vahel kuulikest; kui ka see ei õnnestu, siis on tegemist liivmullaga.

Lõimist saab määrata ka Katšinski klassifikatsiooni järgi. (See tegelikult ongi käte vahel määramine). Klassifikatsiooni tabelist saab vaadata mulla kaudseid tunnuseid ja käte vahel määramise tunnuseid. Kui muld vastab nendele tunnustele, siis on tabelis olemas ka mulla lõimis.

Lõimise määramiseks on ka sõrmeproov FAO järgi. Mullast võetakse pähkli suurune osa, mida tuleb vajaduse korral ka niisutada. Mulda tuleks mudida pöidla ja nimetissõrme vahel ning sellest tuleks vormida riba, mida vormitakse seni kuni see puruneb oma raskuse all. Kui sidusus puudub, siis on tegu liivmullaga.

Tähtsus

Liivased mullad hõlmavad maailmas ligikaudu 900 miljonit hektarit, eriti kuivades ja poolkuivades piirkondades. Harimisel on ulatuslikud liivmuldade alad, kuid mulla viljakus on sageli väike ja sõltub mulla orgaanilise süsiniku (SOC) tasemest.

Liivased mullad on kõige altimad vee-erosioonile, eriti piirkondades, kus on palju sademeid ja kus maapind on kaldu. Erosioonile väga vastuvõtlikel põldudel on pärast tugevat vihma tavaliselt madalad kanalid või mäestikud või isegi suuremad sügavamad lohud. Pinnavee äravool tekib siis, kui saju intensiivsus on nii suur, et kogu vesi ei imbu enam pinnasesse.

Mulla kvaliteedi parendamine

Parimad liivase pinnase parandused on need, mis suurendavad liivmulla veepidamisvõimet ja suurendavad ka toitainete sisaldust mullas. Kõige kiiremini aitab mulda parandada liivase pinnase rikastamine hästi laagerdunud sõnniku või kompostiga (sh niidetud muru, huumus ja lehehallitus). Liivmullale saab ka lisandina lisada vermikuliiti või turvast, kuid need muudatused suurendavad ainult mulla veepidavust ega lisa pinnasele palju toiteväärtust.

Liivmulla muutmisel peab jälgima mulla soolasisaldust. Kuigi komposti ja sõnniku kasutamine on parim viis liivase pinnase parandamiseks, sisaldavad need suures koguses soola, mis võib mulda jääda ja kahjustada kasvavaid taimi, kui soolasisaldus suureneb liiga palju. Kui liivmuld on juba suure soolasisaldusega, näiteks mereäärses aias, siis tuleks kasutada ainult taimepõhist komposti või sfagnumturvast, kuna nende mõjul toimuvad protsessid ei suurenda eriti soolasisaldust.

Liivmullad Eestis

Mitut tüüpi liivmuldi on 26,7 protsendil territooriumist. Liivmuldade osatähtsus on kõige suurem Hiiumaal, keskmisest enam on neid ka Saare-, Pärnu-, Ida-Viru-, Valga-, Põlva- ja Võrumaal.

Vaata ka

• Lõimis
• Liivsavimullad
• Saviliivmullad
• Muldade klassifikatsioon