Mustsaba-hirv

Mustsaba-hirved jagunevad kahte alamliiki. Üheks alamliigiks on Columbia mustsaba-hirv (Odocoileus hemionus columbianus) ja teiseks alamliigiks Sitka hirv (Odocoileus hemionus sitkensis).[1] Mustsaba-hirved kuuluvad sõraliste seltsi, hirvlaste sugukonda.

Mustsaba-hirv (Odocoileus hemionus columbianus)

VälimusRedigeeri

Mustsaba-hirved on väiksemad ja tumedamad kui nende sugulane valgesaba-pampahirv.

Mustsaba-hirved on suvel punakaspruunid ning talvel hallikaspruunid. Äratuntavaks muudab neid nende pealt must või tumepruun saba, mis on alt valge. Sarved on ainult isastel hirvedel, emastel sarvi ei ole. Sarved on tumepruunid ning sümmeetrilised. Sarved hakkavad hirvedel kasvama kuue kuni kaheksa kuu jooksul peale sündimist. Hirved lasevad sarved maha detsembri ja märtsi vahel ning nende asemele kasvavad uued sarved aprilli ja augusti vahel.[2]

Columbia mustsaba-hirve keha on tavaliselt jässakas ning nende jalad pikad ja peenikesed. Isaste hirvede kaal võib ulatuda 60 kilogrammist ligikaudu 90 kilogrammini ning emaste kaal 40 kilogrammist kuni 60 kilogrammini. Sitka hirved (Odocoileus hemionus sitkensis) on Columbia mustsaba-hirvedest väiksemad, kus emase hirve kaal on ligikaudu 36 kilogrammi ning isaste kaal ligikaudu 55 kilogrammi.[3]

ElupaikRedigeeri

Columbia mustsaba-hirvesid võib kohata Põhja-Ameerika lääneosas, California põhjapoolsest osast USA loodeosani ja Briti Columbia rannikul Kanadas.[1]

Sitka hirvesid leidub Briti Columbia rannikul, Alaska kaguosas ja Alaska lõunaosas (kuni Kodiaki saareni).[1]

Elupaigaks on peamiselt tumedate metsade või rannikupuudega metsade servad. Päeval puhkavad nad veevoogude ümbruses. Talvel asuvad nad tavaliselt madalamatel kõrgustel ja suvel kõrgematel aladel. Mustsaba-hirved on pigem üksikud loomad, harva on nad nähtavad väikestes karjades.[1]

ToitumineRedigeeri

Mustsaba-hirved toituvad metsade ääres, kus nad saavad ohu korral sügavamale metsa põgeneda. Ta on mäletsejaline, mis tähendab, et tema söömise protsess on jagatud kaheks osaks. Kõigepealt neelatakse toit alla ning hiljem tuuakse see närimiseks tagasi.[2] Toiduks on peamiselt põõsaste lehed ja oksad.[4] Veel söövad nad tammetõrusid, marju, seeni, samblikke ja pähkleid.[2] Nad ei lahku kunagi enda elupaigast, isegi kui sööda kvaliteet halveneb. See võib aga tähendada, et nad peavad alatoitumise tõttu surema.[4]

PaljunemineRedigeeri

Paaritumisperiood kestab novembrist detsembrini. Poegi on tavaliselt kaks (harvem üks või kolm) ja nad sünnivad mais või juuni alguses. Pojad kaaluvad 2,7 kuni 4 kg. Emased hirved poegivad terve eluea jooksul ning iga aasta poegib ligikaudu 90% hirvedest. Tavaliselt sureb 45-70% poegadest ning ainult mõned nendest elavad kaheksa kuni kümne aastaseks. Põhilisteks surma põhjusteks on kisklus, nälgimine ja jahtimine.[5]

ViitedRedigeeri

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 "Black-Tailed Deer: Facts You Won't Believe!".
  2. 2,0 2,1 2,2 "Black-tailed deer facts".
  3. "Living with wildlife: Deer".
  4. 4,0 4,1 TABER, Richard D. "The black-tailed deer: A Review of Ecology and Management" (PDF). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 2. detsember 2021. Vaadatud 2. detsembril 2021.
  5. Ministry of Env., Lands and Parks. "Mule and Black-tailed Deer in British Columbia" (PDF).