Vikipeedia

Väike prints

Saint-Exupéry raamat

"Väike prints" (prantsuse keeles "Le Petit Prince") on prantsuse kirjaniku ja lennunduspioneeri Antoine de Saint-Exupéry 1943. aastal ilmunud kirjandusteos.

"Väike prints"
Originaali pealkiri Le Petit Prince
Autor Antoine de Saint-Exupéry
Tõlkija Ott Ojamaa
Illustreerija Antoine de Saint-Exupéry
Keel prantsuse
Žanr muinasjutt
Kirjastaja Reynal & Hitchcock (originaal)
Eesti Riiklik Kirjastus (eesti keeles)
Ilmumisaeg 1943 (originaal)
1960 (eesti keeles)
Lehekülgi 69

Tegemist on loetuima ja tõlgituima prantsuskeelse jutustusega,[1] mis on ilmunud umbes 300 keeles ja murdes,[2] sealhulgas eesti ja setu keeles. Raamatut on müüdud üle 200 miljoni eksemplari.[3]

Saint-Exupéry (1900–1944, "Mort pour la France"[4]), endine sõjaväelendur ja kirjandusauhindade laureaat (Prantsusmaal Grand Prix du Roman ja USA-s National Book Award)[5], kirjutas ja illustreeris käsikirja USA-s, kuhu ta pages II maailmasõja ajal.[6]

Raamatus on esitatud sügavamõttelisi ja idealistlikke tähelepanekuid elu ja inimloomuse kohta ning lugejat kutsutakse kaasa mõtlema üksinduse, sõpruse, armastuse ja kaotuse üle.

Jutustusest on loodud mitmeid adaptsioone, sealhulgas kuuldemänge, filme, teatri- ja balletilavastusi.[7][8]

Prantsuse ajaleht Le Monde valis selle 1999. aastal sajandi 100 parima raamatu hulka ning prantslased hääletasid selle 2000. aastal 20. sajandi parimaks prantsuse raamatuks.[9]

Filosoofia

muuda

Saint-Exupéry looming on pigem õhuline ja kaldub allegooriasse. Tema stiili on nimetatud ka luuleliseks proosaks. "Väike prints" sai kultusraamatuks rahututel 1960. aastatel ja 1970. aastate alguses.[10]

Näiliselt lasteraamatuna kirja pandud "Väike prints" sisaldab sügavamõttelisi ja idealistlikke tähelepanekuid elu ja inimloomuse kohta. Loo keskne mõte on kätketud sõnadesse, mille rebane lausub printsile: "On ne voit bien qu'avec le cœur. L'essentiel est invisible pour les yeux." ("Ainult südamega näed hästi. Kõige tähtsam on silmale nähtamatu.")[11]

Prantsuse filosoofi Jean-Philippe Ravoux' sõnul toonitab see jutustus iga läbielatud hetke hindamatut väärtust ja oleviku tähtsust. See on lugu, mis õpetab, et lapsepõlve naastes saame avastada elu põhiolemuse – asjad, mis on nähtamatud silmale, kuid tunnetatavad südamega. Ravoux väidab, et väikese printsi kaudu seisab Saint-Exupéry vastu eksistentsialistlikule uskumusele, nagu poleks surma paratamatuse tõttu mõtet elada kirglikku elu.[12]

Mis raamatu sihtrühma puutub, väidavad ühed, et see on kirjutatud lastele, teised jälle, et täiskasvanutele. Kirjandusteadlane Howard Scherry leiab, et jutustus on kirjutatud lapselikus võtmes autobiograafiana, kus autori kaasaegseid nähtusi kehastavad antropomorfsed tegelased.[13]

Süžee[14]

muuda
 
Väikest printsi kujutav grafiti

Loo alguses räägib jutustaja traumaatilisest lapsepõlvekogemusest, mille tõttu ta võõrdus joonistamisest ja hakkas lenduriks. Nimelt soovitasid suured inimesed tal jätta kinniste ja lahtiste boamadude joonistamise sinnapaika ja tegeleda pigem maateaduse, ajaloo, matemaatika ja grammatikaga. Ühel rännakul tabab suurte inimeste hulgas üsna mõistlikuks peetud mehe lennukit rike ja mees on sunnitud tegema hädamaandumise Sahara kõrbes. Seal kohtab ta päevatõusu ajal väikest printsi, kes palub endale joonistada lamba. Ükski joonistus ei tule printsi meelest piisavalt hea, ning kui mehe kannatus katkeb, joonistab ta lõpuks kasti ja väidab, et lammas on seal sees. Tema üllatuseks oli prints just seda soovinud.

Jutuajamiste käigus tutvustab prints oma koduplaneeti, mis on vaevalt majasuurune. Seal on kolm vulkaani (kaks neist aktiivsed, üks kustunud). Kolmandal päeval saab jutustaja teada, et selle planeedi mullapind kubiseb hirmsate ahvileivapuude seemnetest, millest tõusnud võrseid prints igal hommikul kitkub. Jutustaja arvab, et see planeet on asteroid B 612.

Väike prints armastab päikeseloojanguid ja ühtainust roosi, mis sündis ühel hommikul koos päikesega. Viiendal päeval selgub jutustajale kogu väikese printsi elu saladus: see saladus puudutab roosi, mida ta armastab. Väike prints on mures, mis saab siis, kui joonistatud lammas selle üheainsa lille maailmas, keda ta tunneb, ära sööb. Jutustaja püüab nutvat printsi lohutada ja ütleb talle: "Lill, mida sa armastad, ei ole hädaohus ... Joonistan talle suukorvi, sellele sinu lambale ..." Õige pea saab jutustaja teada, et oma pisut pirtsaka enesearmastusega oli lill hakanud printsi piinama, nii et too otsustas planeedilt lahkuda. Enne lahkumist jättis ta siiski lillega jumalaga.

 
Iisraelis asuv skulptuur "Väikese printsi" tegelasest laternasüütajast

Et endale tegevust leida ja õppida, külastab prints kuut asteroidi, mis kannavad numbreid 325, 326, 327, 328, 329 ja 330 ning mis kõik on asustatud väikese printsi silmis veidrate tegelastega. Esimesel elab alamateta kuningas, teisel uhkeldaja, kolmandal joodik, neljandal ärimees ning viiendal laternasüütaja koos laternaga. Kuuendal planeedil elab ja tegutseb geograaf, kes palub printsil kirjeldada oma planeeti. Kui too mainib roosi, teatab geograaf, et lilli ta üles ei märgi. "Lilled on üürikesed," ütleb ta. Siinkohal tabab printsi esimene kahetsushoog, et ta oma üürikese nelja okkaga roosi üksinda koju jättis.

Geograaf soovitab külastada planeeti Maa, mis olevat hästi kuulus.

Niisiis lähebki väike prints seitsmendale planeedile Maale. Kõigepealt kohtab ta seal madu, kes on justkui hõbedakarva võru, mis end liiva sees liigutas. Maoga vesteldes saab väike prints teada, et on kukkunud Aafrikasse Sahara kõrbesse. Väikest printsi hämmastab mao haprus – too on peenike kui sõrm ja ilma jalgadeta. Madu see aga ei häiri ja ta lausub enesekindlalt: "Selle, keda ma puudutan, annan ma tagasi mullale, kust ta on võetudki." Maol on väikesest puhtast tähe pealt tulnud printsist kahju ning ta väidab enesel olevat väge printsi ühel päeval aidata, kui too oma planeedi järele igatsust tunneb.

Järgmisena kõnetab prints kõrbelille ja uurib tema käest, kus on inimesed. Lill vastab, et kunagi palju aastaid tagasi nägi ta neid, aga ei või iial teada, kus nad parajasti on. "Tuul ajab neid kord siia, kord sinna. Neil pole juuri, see teeb nende elu väga raskeks," lausub lill.

Väike prints ronib kõrge mäe otsa, et näha korraga tervet planeeti ja kõiki inimesi, kuid näeb vaid kaljuteravikke. Tema hõigetele vastab kaja.

Lõpuks avastab prints teeraja, mis viib roosiaeda. Ta on õnnetu, sest tema roos oli jutustanud, et on ainuke omataoline maailmas. Siin aga on neid viis tuhat – ja kõik ühesugused! Prints heidab rohule ning puhkeb nutma.

Ühtäkki ilmub sinna rebane, kes palub end taltsutada. Kui ta viimaks oma taltsutajaga jumalaga jätab, usaldab ta tollele lihtsa saladuse: "Ainult südamega näed hästi. Kõige tähtsam on silmale nähtamatu." Edasi räägib rebane, et printsi roos on tõeliselt eriline ja ainulaadne, sest see on ainus, keda prints armastab. "Aeg, mis sa oma roosi peale kulutasid, tegi sinu roosi nii tähtsaks," ütleb ta.

"Sa vastutad alati kõige selle eest, mis sa taltsutanud oled. Sa vastutad oma roosi eest," lausub rebane.

Maal kohtab väike prints veel rööpaseadjat ja kaupmeest. Rööpaseadja räägib printsile, kuidas reisijad ruttavad pidevalt ühest kohast teise, olemata kunagi rahul seal, kus nad on. Kaupmees tutvustab aga täiuslikke tablette, mis kustutavad janu ning aitavad sellega säästa 53 minutit nädalas. "Kui minul oleks viiskümmend kolm minutit aega, siis ma sammuksin üsna tasakesi allika poole," ütleb prints.

Jutustus jõuab taas lendurini, kes on juba nädal aega üritanud oma lennumasinat korda saada. Teda vaevab janu, kuid printsi abiga leiab ta kaevu. Hiljem näeb jutustaja printsi vestlemas ühega neist kollastest madudest, kes, nagu ta väidab, "teevad sulle kolmekümne sekundiga lõpu peale". Prints küsib maolt, kas tollel on ikka head mürki, mis ei lase tal koju pöördudes kaua piinelda.

Prints jätab lenduriga südamlikult hüvasti ja tahab säästa teda hingevalust, väites, et kuigi nii näib, ta tegelikult ei sure. "Ma ei saa seda keha kaasa viia. See on liiga raske," ütleb prints.

Jutustus lõppeb visandiga, mis kujutab kõige kaunimat ja kõige kurvemat maastikku maailmas. Just siin ilmus väike prints Maale ja siit ta kadus.

„ Kui siis üks laps tuleb teie juurde, kui ta naerab, kui tal on kuldsed juuksed, kui ta ei vasta ühelegi küsimusele, siis te kindlasti aimate, kes ta on. Olge siis nii hea, ärge laske mul nii kurb olla, kirjutage mulle ruttu, et ta on tagasi tulnud ... “

Inspiratsioon

muuda

Sündmused ja tegelased

muuda
 
Saint-Exupéry õnnetusse sattunud Caudron C-630 Simouni kõrval Sahara kõrbes 1935. aasta 30. detsembril. Ees ootab neli päeva katsumusi kõrbes

Jutustuse tegevus hargneb kõrbes, kus loo jutustaja, lendur, on sunnitud lennuki rikke tõttu tegema hädamaandumise. See viitab selgelt Saint-Exupéry endaga juhtunule, millest ta räägib üksikasjalikult 1939. aastal ilmunud raamatus "Terre des hommes"[15] (eesti keeles "Inimeste maa", ilmus esimest korda Loomingu Raamatukogus 1958. aastal[16]).

Pärast 18 tundi ja 36 minutit väldanud lendu tegid Saint-Exupéry ja tema kaaspiloot André Prévot 1935. aasta 30. detsembril kell 14.45 hädamaandumise Sahara kõrbes. Lendurid püüdsid Pariisi–Saigoni lennul kiirusrekordit ületada, mis toonuks neile auhinnarahana 150 000 franki. Nad lendasid Caudron C-630 Simouniga ja tegid hädamaandumise arvatavasti Wadi el Natruni lähedal, mitte kaugel Niiluse deltast. Hoolimata suurest vedelikukaotusest jäid mehed imekombel ellu. Nende kaardid olid algelised ja ebatäpsed. Nad ekslesid düünide vahel, kaasas vaid mõned viinamarjad, termosetäis kohvi, apelsin ja pisut veini – kõigest päeva jagu vedelikku. Mõlemad nägid terendusi ja seejärel juba värvikaid hallutsinatsioone. Kolmandaks päevaks olid mehed vedelikupuudusest nii kurnatud, et lakkasid higistamast. Lõpuks, neljandal päeval, leidis nad üks kaamelil ratsutav beduiin ja päästis nad surmast.[8]

Postilennuki piloodina üle Põhja-Aafrikas asuva Sahara kõrbe lennates nägi Saint-Exupéry fennekrebast ja tõenäoliselt andis just see talle inspiratsiooni luua jutustusse rebase tegelaskuju. Kirjas, mille Saint-Exupéry saatis õele Didile Lääne-Saharast Juby neemelt, kus ta oli 1928. aastal lennuposti vahemaandumisjaama juht, jutustab ta vaimustunult kodustatud fennekrebase kasvatamisest.

 
Consuelo de Saint-Exupéry, kirjaniku abikaasa

Printsi väike koduplaneet on inspireeritud väikeriigist El Salvadorist, mis on tuntud vulkaanide rohkuse poolest. Printsi lemmiku, edeva roosina kujutas autor tõenäoliselt oma El Salvadori päritolu abikaasat Consuelo de Saint-Exupéryd.[17] Vastuolulisest abielust hoolimata kandis Antoine Consuelot südames ja kujutas teda kui roosi, kes vajab kaitset ja hoolt. Saint-Exupéry truudusetust ja kõhklusi abielu suhtes sümboliseerib ääretu roosiväli, mille prints avastab Maal. Tark rebane, kelles nähakse autori lähedast sõpra Sylvia Hamilton Reinhardtit New Yorgist, ütleb printsile, et tema roos on ainulaadne ja eriline, sest see on ainus, keda prints armastab.[17] Arvatakse, et jutustuse kõige tähendusrikkama lause – "ainult südamega näed hästi" – soovitas autoril kirja panna just Reinhardt.

On arvatud, et printsi planeeti ähvardavad ahvileivapuud on kujund, millega autor tähistas natsismi.[17] Väikese printsi rahustav jutt, et tema surev keha on vaid tühi kest, sarnaneb aga sõnadega, mille Antoine Saint-Exupéry noorem vend François oli lausunud oma surivoodil: "Ära muretse. Minuga on kõik korras. Ma ei saa sinna midagi parata. See on minu keha."[18]

Kirjanduslikku võtet esitada filosoofilisi ja sotsiaalseid kommentaare Maad külastava maavälise olendi muljetena on kasutanud ka filosoof ja satiirik Voltaire oma klassikalises loos "Mikromegas" (1752).

Prints

muuda

Saint-Exupéry võis printsi tegelaskujuks ammutada inspiratsiooni omaenda lapsepõlvest, kuna sõbrad ja vanemad hüüdsid teda tema kuldsete lokkide pärast Le Roi-Soleil'ks ('päikesekuningas'). Arvatud on ka, et väikese printsi prototüübiks võis olla filosoof Charles De Konincki kaheksa-aastane poeg Thomas, keda autor kohtas 1942. aastal Kanadas Quebecis ja kes avaldas talle muljet nii blondide lokkide kui ka varaküpse arutluskäiguga.[19] Kolmandad väidavad, et inspiratsiooniallikas võis olla hoopis Land Morrow Lindbergh, Ameerika lenduri Charles Lindberghi poeg, kellega Saint-Exupéry puutus kokku Long Islandil.[20]

Saint-Exupéry üks varasemaid kirjanduslikke osutusi väikesele printsile pärineb 1935. aasta 14. mail Moskvast saadetud uudisloost. Pariisi päevalehe Paris-Soir erikorrespondendina kirjeldab ta rongireisi Prantsusmaalt Nõukogude Liitu. Hilisööl hiilis Saint-Exupéry oma esimese klassi vagunist kolmanda klassi vagunisse, kus nägi kössitamas kodumaale naasvaid Poola perekondi. Tema kommentaarid mitte ainult ei kirjeldanud pisikest printsi, vaid puudutasid teemasid, mis leidsid hiljem kajastamist ka filosoofilistes kirjutistes[21]:

„ Istusin ühe perekonna vastu. Mehe ja naise vahele oli laps end kuidagi kõverasse tõmmanud ja magas. Ta pöördus magades ja ma nägin ta nägu lambivalgel. Ah! Kui võluv nägu! Sellest abielupaarist oli sündinud kuldne vili. ... ütlesin endale: see on muusiku nägu, see on Mozart lapsena, see on elu paljutõotav looming. Muinasjuttude väikesed printsid ei erinenud temast millegagi: kelleks küll võiks ta saada, kui tema eest hoolitsetaks, kui teda hellitataks ja õpetataks! Kui aretamise tulemusel sünnib aias uus roos, on kõik aednikud erutatud. Roos eraldatakse teistest, teda poputatakse, soodustatakse ta kasvu. Kuid inimeste jaoks ei ole aednikke. Mozart-last märgistab pressimismasin samuti nagu teisigi. ... Mozart on määratud hukkumisele. “

br

Jutustuse loomine

muuda

Ajend

muuda

Kuus kuud pärast Prantsusmaa langemist seilas Antoine de Saint-Exupéry Lissabonist New Yorki. Ta maabus USA-s 1940. aasta viimasel päeval. Saint-Exupéry kavatses viibida Ameerikas neli nädalat, et veenda USA-d alustama sõda Saksamaaga,[22] kuid jäi sinna rohkem kui kaheks aastaks.[6] Selle kohta, kuidas Saint-Exupéry jõudis "Väikese printsi" kirjutamiseni, on erinevaid versioone.[23]

Üks versioon on järgmine. Kui Saint-Exupéry oli 1942. aastal USA-s ravil, luges näitleja Annabella Power talle ette Hans Christian Anderseni muinasjutu "Väike merineitsi". See andis Saint-Exupéryle mõtte panna kirja oma jutustus. Samal ajal kinkis teine sõber, René Clair, talle karbi vesivärvidega. Ajastus oli suurepärane: Saint-Exupéry võis nüüd illustreerida loo, mille alged omandasid kuju haigla üksinduses. Ta sai anda elu väikesele tegelaskujule, keda oli aastaid peas kandnud.[lisa viide]

Teise versiooni kohaselt küpses mõte panna paberile "Väike prints" 1942. aastal ühel õhtusöögil USA kirjastaja Eugene Reynaliga. Nagu sageli varasematel kordadel, kritseldas Saint-Exupéry ka sel õhtul laudlinale väljamõeldud tegelaskujusid. Teiste hulgas visandas ta inglitiibadega väikese poisi. Joonistusest lummatuna tegi Reynal talle ettepaneku kirjutada jõuludeks muinasjutu. Ettepanekut toetas ka Eugene Reynali abikaasa Elisabeth, lootes, et muinasjutu kirjutamine annab Saint-Exupéryle tagasi meelerahu, mida häirisid eemalolek kodumaast ja poleemika, mis saatis tema mälestusteraamatut "Pilote de guerre" (1942, "Lahingulendur").[lisa viide]

Kirjutamine

muuda
 
Bevin House, kus Saint-Exupéry kirjutas 1942. aastal "Väikese printsi"

1941. aasta jaanuarist 1943. aasta aprillini elasid Saint-Exupéryd kahes Central Parki katusekorteris New Yorgis,[20] seejärel Bevin House'is Asharokeni külas Long Islandil.[24]

Saint-Exupéry alustas raamatu kirjutamist Central Parki lõunapoolsel küljel paiknenud katusekorteris, peagi aga hakkas New Yorgi müra ja lämmatav suvekuumus teda häirima. Consuelo eestvedamisel leiti uus kodu – Bevin House, 22-toaline ookeanivaatega häärber Asharokenis. Kirjanik väljendas esiotsa rahulolematust: "Tahtsin onni, aga sain Versailles' lossi", kuid aja möödudes sukeldus ta töösse ja kodust sai ta enese sõnul "kirjaniku paradiis, parim koht, mis mul on eales elus olnud".

Saint-Exupéry kirjutas raamatut nii päeval kui ka öösel, turgutades end džinntooniku, Coca-Cola, sigarettide ja loendamatute arvustustega sõpradelt ja kaasmaalastelt, kes astusid läbi, et näha oma kuulsat kaasmaalast. Arvustajate hulgas oli ka Šveitsi kirjanik Denis de Rougemont, kes poseeris illustratsiooni jaoks, kus prints lebab kõhuli, jalad taeva poole. De Rougemont aitas hiljem Consuelol kirjutada autobiograafiat "The Tale of the Rose: The Love Story Behind The Little Prince" (Roosi lugu: armastuslugu "Väikse printsi" varjus), mis ilmus Pariisis 2000. aastal.[25] Samuti kirjutas ta Saint-Exupéry biograafia.[26]

"Väike prints" valmis 1942. aasta oktoobris. Käsikirjalise teksti trükkis kirjutusmasinal ümber Saint-Exupéry sekretär Marcelle Bouchu.[13]

Raamatu juhatab sisse pühendus sõbrale, Prantsuse esseistile ja kunstikriitikule Leon Werthile, kellega kirjanik tutvus 1931. aastal. Saint-Exupéry pühendas Werthile ka poliitilise romaani "Lettre à un otage" (1943, "Kiri pantvangile"). "Väikese printsi" pühendust peetakse üheks lummavaimaks pühenduseks üldse.[27]

Autor ise raamatu menust osa ei saanud. Aasta pärast "Väikese printsi" esmatrüki ilmumist jäi Antoine de Saint-Exupéry luurelennul üle Vahemere kadunuks.[7]

Illustratsioonid

muuda

Lugu tervikuks siduvad akvarelljoonistused on Saint-Exupéry enda loodud. Sarnaselt käsikirja mustandiga jagas ta vahetevahel lähedastele sõpradele ja kolleegidele ka skitse. Osa neist vedeles kokku kägardatuna tema lennuki P-38 Lightningu kokpiti põrandal. Mõned "Väikese printsi" originaaljoonistused leiduvad New Yorgi kunstniku, skulptori ja eksperimentaalfilmide tegija Joseph Cornelli kogudes.[28] 1994. aastal ilmus üks haruldane "Väikese printsi" originaaljoonistus välja kasutatud raamatute laadal Jaapanis.[29][30]

Tähistamaks 50 aasta möödumist "Väikese printsi" ilmumisest, korraldas Pierpont Morgani raamatukogu mahuka näituse Saint-Exupéry mustandkäsikirjadest ja visanditest, mis olid saadud mitmelt poolt. Teiste hulgas olid näitusel väljas visandid, mille Saint-Exupéry andis New Yorgis elavale sõbrale Silvia Hamilton Reinhardtile, enne kui naasis Alžeeriasse, et jätkata teenistust vabastatud Prantsuse õhuväes. Välja olid pandud ka mõned joonistused, mille avaldamisest oli autor loobunud, näiteks visand hirmuäratavatest ahvileivapuudest, mis ähvardavad hävitada printsi koduplaneedi. Samuti ei ilmunud raamatus pilti loo jutustajast, abitust piloodist. Tõenäoliselt jäi see välja sellepärast, et autor ei soovinud hajutada lugeja tähelepanu arvukate detailidega.[17]

Käsikiri

muuda

Autogrammiga "Väikese printsi" käsikirja nagu ka mitmed mustandid omandas 1968. aastal Pierpont Morgani raamatukogu (nüüdisajal Morgan Library & Museum) New Yorgis.[9] Käsikiri sisaldab ka teksti, mis on maha kriipsutatud ega ilmunud seetõttu esimeses trükis. Lisaks käsikirjale on muuseumis hoiul mõned autori akvarellillustratsioonid, mis jäid raamatus avaldamata. 1993. aastal tähistas raamatukogu jutustuse ilmumise 50. aastapäeva Saint-Exupéry loomingu ulatusliku näitusega. USA kirjastus Harcourt Brace avaldas sel puhul "Väikese printsi" mälestustrüki, kus ilmus 20 originaalillustratsiooni.[31]

Tõlked

muuda

"Le Petit Prince" kuulub tihtipeale prantsuse keele algõppe lektüüri hulka. 2005. aastaks oli seda raamatut tõlgitud enam kui 250 keelde ja murdesse, sealhulgas udmurdi, esperanto ja aluri keelde.[32] See on tänapäeval üks väheseid raamatuid, mis on tõlgitud ladina keelde (pealkirjaga "Regulus vel Pueri Soli Sapiunt").[33][34] 2005. aastal tõlgiti see ka Põhja-Argentina põlisrahva toba keelde (pealkirjaga "So Shiyaxauolec Nta'a").[35]

Lingvistid on võrrelnud ühes keeles tehtud eri tõlgete stiili, ülesehitust, sõnakasutust, pealkirju ja genealoogiat. Näiteks 2011. aastaks oli korea keeles avaldatud "Väikesest printsist" 47 trükki. Hiina keeles on ilmunud umbes 50 tõlget (avaldatud nii Hiinas kui ka Taiwanil). Paljud neist kannavad tavapärase "Väikese printsi" asemel pealkirja "Prints tähelt" või "Täheprints".[36] Sõnakasutuse ja sisu põhjal teevad lingvistid kindlaks, kas tõlke aluseks on prantsuskeelne originaalteos, selle esimene ingliskeelne tõlge, mille tegi Katherine Woods, või mõni arvututest hilisematest tõlgetest.[37]

Saint-Exupéry kirjastaja Prantsusmaal, Gallimard, ei saanud jutustust enne teise maailmasõja lõppu avaldada, kuna autori väljendusrikkad, ent kriitilised kirjutised keelustati varsti pärast seda, kui Prantsusmaal tuli Natsi-Saksamaa toel võimule Vichy valitsus. Enne Prantsusmaa vabastamist levisid Saint-Exupéry kirjutised üksnes põranda all. Nii näiteks ilmus 1943. aasta veebruaris Lyoni salatrükikojas 1000 eksemplari tema bestsellerist "Pilote de guerre" ("Lahingulendur"), kus räägitakse Saksa invasioonist Prantsusmaale.[38]

 
Setukeelne tõlge

Tõlge eesti, setu ja võru keelde

muuda

Eesti keeles ilmus "Väike prints" esmakordselt 1960. aastal Ott Ojamaa (1926–1996) tõlgituna ja Eesti Riikliku Kirjastuse väljaandena. Kordustrükid on ilmunud veel 1966. aastal (kogumikus "Öine lend"), 1993., 1999., 2002., 2003. ja 2009. aastal.[39] 2017. aastal andis kirjastus Tänapäev välja "Väikese printsi" Sirje Keevalliku tõlkes.

2017. aastal anti välja ka setukeelne "Tsillokõnõ prints". Raamatu avaldas kirjastus Seto Kiri ja tõlkis Lea Ojamets.[40]

2023. aastal ilmus võrukeelne "Väiku printś". Raamatu tõlkis Jüvä Sullõv.[41]

Tuletatud teosed

muuda
 
Muusikal Santiagos Tšiilis (2011)

Saint-Exupéry jutustusest on ilmunud ka tuletatud teoseid, näiteks alljärgnevad.

  • Vene helilooja Lev Knipper kirjutas 1964. aastal "Väikesest printsist" ooperi,[42] mille kontsertettekanne toimus alles 1978. aastal.[43]
  • Richard Burton võitis 1975. aastal "Väikese printsiga" Grammy auhinna parima lastesalvestise kategoorias.[44]
  • 1974. aastal valmis Paramounti filmistuudios muusikafilm "The Little Prince" ("Väike prints"). Filmi režissöör on Stanley Donen, stsenarist ja laulutekstide autor Alan Jay Lerner ning muusika autor Frederick Loewe. Film kandideeris 1975. aastal kahele Oscarile.[45]
  • 1979. aastal valmis USA-s režissöör Will Vintoni käe all 25-minutine animafilm "The Little Prince" ("Väike prints").[46]
  • 2002. aastal lõi helilooja Riccardo Cocciante prantsuskeelse muusikali "Le Petit Prince" ("Väike prints").[47]

Väikese printsi tegelaskuju on olnud ka

Tuletatud teosed Eestis

muuda

Järjelood

muuda
  • 1997. aastal kirjutas Jean-Pierre Davidts jutustuse "Le petit prince retrouvé" ("Väikese printsi tagasitulek").[53] Loo jutustaja on laevahuku üle elanud merehädaline, kes kohtab väikest printsi üksikul saarel. Prints on naasnud Maale, et leida abi tiigri vastu, kes ohustab tema lammast. 2006. aastal ilmus raamat ka eesti keeles (tõlkija Marri Amon).[54]
  • 2004. aastal avaldas Consuelo de Saint-Exupéry õetütar Ysatis de Saint-Simone jutustuse "The Return of the Little Prince" ("Väikese printsi tagasitulek").[55]
  • 2007. aasta kevadel ilmus Katherine Pardue ja Elisabeth Mitchelli sulest raamat "Les nouvelles aventures du petit prince" ("Väikese printsi uued seiklused"). Selles otsib prints uut lille, kuna lammas on tema roosi ära söönud.[8]

Autasud ja pärand

muuda

Muuseumid ja näitused

muuda
  • Prantsuse lennundus- ja kosmosemuuseumis Pariisis Le Bourget's on avatud eriväljapanek Saint-Exupéry mälestuseks, kus on väljas hulk tema kirjutisi. Teiste hulgas saab seal näha mitut "Väikese printsi" esmatrükki. Samas on väljas Prantsuse õhujõudude lennuki P-38 Lightningu jäänused, mis leiti Vahemerest 2004. aastal – sellesama lennuki jäänused, millega sõites autor 1944. aastal kadunuks jäi.[56]
  • Jaapanis Hakones tegutseb Väikese printsi muuseum, kus vabaõhualal on mitmed temaatilised väljakud ja skulptuurid, sealhulgas kujutis asteroidist B 612, Laternasüütaja väljak ja väikese printsi skulptuur. Muuseumialal paikneb avar Väikese printsi park ühes Consuelo roosiaiaga. Põhiline osa muuseumist on siseruumides.[57]
  • Lõuna-Koreas Gyeonggi-dos asub Prantsuse külast inspireeritud Petite France, mille arhitektuuris ja kujunduses leidub hulgaliselt väikese printsi loo elemente, samuti loo kangelaste skulptuure. Külas pakutakse ka majutust prantsuse stiili majades.[58]
  • 2009. aastal võõrustas Brasiilias São Paulos asuv Oca kunstikeskus Prantsusmaa aasta raames väikese printsi näitust. Väljapanek paiknes enam kui 10 000 ruutmeetril ja tutvustas Saint-Exupéryd ja "Väikest printsi".[59][60]
  • 1996. aastal valmis Taani skulptori Jens Galschiøti käe all kunstiteos, mis kujutab seitset graniitasteroidi tiirlemas ümber kahe meetri kõrguse maakera. Kunstniku loodud universum on asustatud nende tegelaste pronksskulptuuridega, keda väike prints oma teekonnal kohtas. Skulptuurigrupp paigutati Taani linna Fuglebjergi.[61] 2010. aastal valmistas Jens Galschiøt väikese printsi teemalise skulptuurigrupi ka Billundi skulptuuripargile, kuid 2011. aasta oktoobris see varastati.[62]

Astronoomia

muuda
  • 1975. aasta 2. novembril avastas Tamara M. Smirnova Leningradi Teoreetilise Astronoomia Instituudist asteroidi, mis sai "Väikese printsi" autori järgi nimeks 2578 Saint-Exupéry.[63]
  • 1993. aastal avastati asteroid, mis sai nimeks 46610 Bésixdouze (prantsuse keeles B612). Asteroidi number 46610 on kuueteistkümnendsüsteemis B612. B 612 on asteroidi nimi, millel väike prints elas.[64]
  • 2002. aastal loodi B612 Foundation (Sihtasutus B612), mille eesmärk on jälgida asteroide, mis võivad ohustada Maad. Nime sai sihtasutus väikese printsi kodu järgi.[65]
  • 1998. aastal avastatud väike asteroidi kuu sai 2003. aastal väikese printsi järgi nimeks Petit-Prince.[66]

Numismaatika ja filateelia

muuda
  • 50-frangisel pangatähel, mis oli Prantsusmaal käibel enne euro kasutuselevõttu, oli kujutatud Saint-Exupéryd ja tema joonistatud väikest printsi. Rahatähe kujundas Šveitsi kunstnik Roger Pfund.[67] Turvaelemendina oli rahatähele trükitud imepisikeses kirjas katkend "Väikesest printsist"[68]. 2007. aastal lasti käibele 20- ja 50-eurosed meenemündid, millega tähistati 60 aasta möödumist "Väikese printsi" esmatrükist.[69]
  • Rohkem kui 25 riiki on Saint-Exupéry mälestuseks andnud välja postmargi.[70]

Viited

muuda
  1. ↑ BOOK REVIEW / The little prince who flew with a death wish: 'Antoine de Saint-Exupery' – Paul Webster: Macmillan, 17.99 pounds, The Independent, 13.10.1993. Vaadatud 25.03.2012
  2. ↑ Samuel Earle: "The Little Prince review – the visitor from B-612 reinterpreted" The Guardian, 16. september 2018
  3. ↑ "The Little Prince: The Child Philosopher" CBC, 24. mai 2019
  4. ↑ "Mort pour la France" ("Langenud Prantsusmaa eest") on Prantsusmaa tsiviilseadustikus esitatud tähistus, mis omistatakse langenud või surmavalt haavata saanud sõjaväelastele. Saint-Exupéry omandile seati märge 1948. aastal. Seadus lubab pikendada langenud loomeinimeste töödele autorikaitset 30 aasta võrra. See tähendab, et enamik Saint-Exupéry loomingust (sketšid, luuletused, joonistused, fotod jne) jäävad autoriõigustega kaitstuks veel umbes 30 aastaks.
  5. ↑ McMillan, Eric The Greatest Literature of All Time. Saint-Exupery, www.editoreric.com. Vaadatud 25.03.2012
  6. ↑ 6,0 6,1 Schiff, Stacy (1993/05/30). "A Grounded Soul: Saint-Exupery in New York", The New York Times. Vaadatud 19.03.2012
  7. ↑ 7,0 7,1 7,2 7,3 Beaumont, Peter. Antoine de Saint-Exupéry's Little Prince poised for a multimedia return to Earth, The Observer, 1.08.2010. Vaadatud 25.03.2012
  8. ↑ 8,0 8,1 8,2 Naina Dey."Cult of subtle satire". The Statesman http://www.thestatesman.net. Vaadatud 23.03.2012]
  9. ↑ 9,0 9,1 Van Gelder, Lawrence. Footlights: Celestial Traveler, The New York Times, 9.05.2000. Vaadatud 25.03.2012
  10. ↑ The Little Prince editoreric.com
  11. ↑ Galembert, Laurent de Bodin de. Idée, Idéalisme et Idéologie Dons les Oeuvres Choisies de Saint Exupéry (thèse), Université Paris IV, 29.06.2000, lk 13 (prantsuse keeles)
  12. ↑ Ravoux, Jean-Philippe.Donner un sens à l'existence,R. Laffont , Paris 2008
  13. ↑ 13,0 13,1 Singleton, Maura. Vanished Prince. In the footsteps of Antoine de Saint-Exupéry[alaline kõdulink], The University of Virginia Magazine, sügis 2008. Vaadatud 26.03.2012
  14. ↑ Saint-Exupéry, Antoine de. "Väike Prints". (tõlkinud Ott Ojamaa), Tiritamm 2009
  15. ↑ [1] Matherne, Bobby. Wind, Sand, and Stars: A Book Review. A READER'S JOURNAL, 1999. Vaadatud 23.03.2012
  16. ↑ e-kataloog ESTER.[alaline kõdulink] Vaadatud 26.03.2012)
  17. ↑ 17,0 17,1 17,2 17,3 Reif, Rita. A Charming Prince Turns 50, His Luster Intact,The New York Times, September 19, 1993. Vaadatud 26.03.2012
  18. ↑ Saint-Exupéry, Antoine de. Airman's Odyssey, Reynal & Hitchcock, 1942.
  19. ↑ Schiff, Stacy. Saint-Exupéry: A Biography, (1994) Pimlico; (1996) Da Capo; (2006) Henry Holt, ISBN 978-0-679-40310-4, ISBN 978-0-8050-7913-5
  20. ↑ 20,0 20,1 Dunning, Jennifer (12 May 1989). "In the Footsteps of Saint-Exupéry". New York Times. Vaadatud 23.03.2012
  21. ↑ Saint-Exupéry, Antoine de. A Sense of Life, Funk & Wagnalls, 1965, lk 37
  22. ↑ Mun-Delsalle, Y-Jean. Guardians of the Future, The Peak Magazine, märts 2011, lk 63. Vaadatud 25.03.2012
  23. ↑ Väikse printsi ametlik koduleht www.thelittleprince.com. Vaadatud 27.03.2012.
  24. ↑ Cotsalas, Valerie (10 September 2000). "'The Little Prince': Born in Asharoken". New York Times. Vaadatud 23.03.2012.
  25. ↑ Saint-Exupéry, Consuelo de (2000). The Tale of the Rose: The Love Story Behind The Little Prince. New York: Random House. ISBN 978-0812967173.]
  26. ↑ Rougemont, Denis de. Saint-Exupéry, Icare, 1981
  27. ↑ https://web.archive.org/web/20111011032901/http://littleprince.8m.com/werth.html. Vaadatud 27.03.2012
  28. ↑ Bourdon, David (1967) The Enigmatic Collector of Utopia Parkway, Life Magazine, 15.12.1967, lk 63.
  29. ↑ Frey, Christopher (2007) "Read Your Own Adventure", Globe and Mail, 7.04.2006.
  30. ↑ Original Little Prince Drawing Found in Japan, CBC Arts, Canadian Broadcasting Corporation, 4.04.2007. Vaadatud 24.03.2012
  31. ↑ Kilian, Micahael.Hail To The Little Prince, Chicago Tribune, 28.11.1993. Vaadatud 26.03.2012
  32. ↑ Articles of StEx: Brief Chronograph of Publications, Lepetitprince.net, vaadatud 24.03.2012
  33. ↑ Hinke, C.J. "Quand. "Study the Latin, I Pray You", Whole Earth Review, lk 109. 6.04.2005. No. N63. ISSN 0749-5056
  34. ↑ Live In Any Language It's a Bestseller, Los Angeles Times, 29.09.1993. Vaadatud 24.03.2012
  35. ↑ Legrand, Christine, "Quand Le Petit Prince devient So Shiyaxauolec Nta'a" ("When The Little Prince Becomes So Shiyaxauolec Nta'a"), Le Monde, 6.04.2005, lk 1. (prantsuse keeles)
  36. ↑ Bathrobe. Le Petit Prince in Chinese, Japanese, and Vietnamese, Bathrobe's Le Petit Prince website, vaadatud 24.04.2012.
  37. ↑ Bathrobe. The 'Sheep Test' and Other Tests for Identifying If The Little Prince Was Translated From French or English, Bathrobe's Le Petit Prince website. Vaadatud 24.03.2012.
  38. ↑ Lepetitprince.net Articles of StEx: Brief Chronograph of Publications, lepetitprince.net koduleht. Vaadatud 26.03.2012
  39. ↑ e-kataloog ESTER[alaline kõdulink]. Vaadatud 25.03.2012
  40. ↑ "Setokeelse "Väikse printsi" vastu on välismaal suur huvi" kultuur.err.ee, 24. oktoober 2017
  41. ↑ "«Väiku prints» võro keelen."Uma Leht nr. 543, 27. juuli 2023.
  42. ↑ Prohorov, Aleksander. Большой энциклопедический словарь (vene keeles), Советская энциклопедия 1991, lk 593
  43. ↑ Karev, V.M. Немцы России (entsüklopeedia II köide, vene keeles), ЭРН 1999, lk 128
  44. ↑ Past Winners Search, lehel www.grammy.com, vaadatud 24.03.2012.
  45. ↑ The Little Prince (1974) IMDb
  46. ↑ The Little Prince (1979) IMDb
  47. ↑ "Le Petit Prince" au Casino de Paris (arhiiviversioon)
  48. ↑ Toshiba reklaam. Vaadatud 25.03.2012
  49. ↑ "Eesti teatri lavastuste andmebaas". Originaali arhiivikoopia seisuga 19. november 2012. Vaadatud 21. märtsil 2012.
  50. ↑ "Kuuldemäng: Antoine de Saint-Exupéry "Väike prints"". Originaali arhiivikoopia seisuga 6. jaanuar 2012. Vaadatud 21. märtsil 2012.
  51. ↑ [2] Kakukaamera: Mitu väikest printsi mahub ühe mao kõhtu? Eesti Ekspress, 15.06.2011
  52. ↑ [3] Garancis, Kristiina. Kas oled mao kõhus varjul või vangis? Sirp 10.06.2011
  53. ↑ Davidts, Jean-Pierre litterature.org
  54. ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 20. juuni 2015. Vaadatud 23. märtsil 2012.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  55. ↑ The Return of The Little Prince
  56. ↑ http://www.museeairespace.fr (prantsuse keeles)
  57. ↑ Little Prince Museum
  58. ↑ Petite France http://english.visitkorea.or.kr
  59. ↑ Last days of the Little Prince at Ibirapuera Park, http://www.insidesaopaulo.com/2009_12_01_archive.html, vaadatud 24.03.2012
  60. ↑ Little Prince Exhibit in Brazil, http://wundertime.wordpress.com/, vaadatud 24.03.2012
  61. ↑ Jens Galschiøti lehekülg, vaadatud 24.03.2012
  62. ↑ Skulpturgruppen Den lille Prins er stjålet, pressiteade 13.10.2011 (taani keeles). Vaadatud 25.03.2012
  63. ↑ Schmadel, Lutz D.Dictionary of Minor Planet Names(Google Book Search eelvaade), 5th ed. Springer: Berlin 2003, lk 472, ISBN 3-540-00238-3
  64. ↑ JPL Small-Body Database Browser. Vaadatud 19.03.2012]
  65. ↑ Sihtasutuse B612 koduleht
  66. ↑ William J. Merlin, et al. (2000). "On a Permanent Name for Asteroid S/1998(45)1" (TXT). Department of Space Studies, Southwest Research Institute. Vaadatud 19.03.2012
  67. ↑ Roger Pfund, Dave Mills and Madison; Banknotes of France. Vaadatud 23.03.2012
  68. ↑ Prantsusmaa rahatähed frenchbanknotes.com
  69. ↑ Friedberg, Arthur L., Friedberg, Ira S. Gold Coins of the World: From Ancient Times to the Present : an Illustrated Standard Catalog With Valuations. Coin & Currency Institute 2009, lk 249
  70. ↑ Pildid Saint-Exupéry mälestusmarkidest. Vaadatud 24.03.2012

Välislingid

muuda

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Väike_prints&oldid=6780901"